"ARKAADIA TEEL. Metsavenna pruudi lugu"

Etendus Pärnu lähedal Pikavere vanas vallamajas. Kõige põnevam oligi mängupaik, kenasti korda tehtud vana hoone. Pikavere vallamaja on üle 100 aasta vana ja oli omal ajal ka päriselt metsavendlusega seotud. Nimelt oli siin Teise maailmasõja ajal täitevkomitee, kus metavend Hirmus-Ants käis oma meestega vähemalt kahel korral julgeoleku poolt arreteerituid vabastamas. 

Eesti suvede heitlikkust arvesse võttes on mõistlik pigem siseruumides lavastusi teha.

Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud "Arkaadia teel" oli põnev lugu metsavendadest ja sellest, kuidas kurjus jääb kurjuseks igasugustes oludes ja et oli ka metsavendade hulgas igasuguseid tolguseid. Süütundest ja leppimisest. Kuigi põhiline teema oli minevik, oli minu jaoks põnevam isegi näidendi tegevuse aeg 90-ndatel, kui toimus hoogne kinnisvara tagastamine õigusjärgsetele omanikele. Jaune Kimmel mängis oma kodust ilmajäämise päris mõjuvaks. Samuti oli lavakujundus nostalgiat tekitav.

Agur Seimi olen varem näinud "Petserimaa igatsuses", kus ta tegi suurepärase osatäitmise. Praeguses lavastuses oli tal tagasihoidlikum roll ja pigem jäid tema käitumise tagamaad mulle võõraks. 

Terje Pennie tegelaskuju, vanaema Loviisa oli mõjuv oma mineviku koorma all. Mõned süžeekäigud jäid siiski ebaloogilisteks minu jaoks. 

Saasl oli rahvast täis. Publik oli pigem vanemapoolne ning võttis lavastuse püsti seistes (nagu meil ikka kombeks) ja suure aplausiga vastu. 

Uus teater "Tarty1985. Laskumine orgu"

Hommikust saadik sadas, vahepeal vähem, vahepeal lausa ladinal. Parim päev vaadata seda 4,5 tunnist lavastust! Aga mis sa teed! Panime soojalt riidesse, võtsime kaasa ja selga mitu kilet, osa ka istumise alla ja pidasime vastu. Näitlejatel oli veelgi raskem, nemad kilesid ei kasutanud, ainult pühkisid paberitega oma istumisaluseid kuivaks.

Natuke sarnanes Ivar Põllu "Serafima ja Bogdaniga", ka siin nägid vaatajad erinevaid lavastusi, näitlejad aga mängisid oma osa mitu korda. Tarty-s lausa 3 korda, nii et au ja kiitus vastupidavuse eest! Tekst tuli kõrvklappidest. Nii et nägime suht kõike, mis laval ehk pargi all toimus, kui suurte pärnade varjavad oksad välja arvata, aga kuulsime vaid oma tribüünile mõeldud teksti.

Nagu "Serafimas ja Bogdanis", oli ka siin väga meeldejääv valguslahendus, salapärane ja mõjuv. Näitlejad kandsid valgeid kostüüme, ajastule omaselt kõrgete patšokkidega nagu tol ajal oli moes. Ainult püksisääred olid punased. Ja kilekotid olid käes. Nii mõnigi asi tuli tuttav ette, aga eks oli ka üledramatiseerimist. Või jäi lihtsalt minul, tavalisel väikelinna oivikul, omal ajal palju halba nägemata. Minuga kaasas olnud noortele etendus igatahes meeldis ja tekitas ka huvi tolle aja vastu.

Läbivat lugu, erinevalt "Serafimast ja Bogdanist", siin ei olnud. Mängiti erinevaid stseene, lehvitati koltunud lippe ja vahepeal ka tantsiti. Meeleolu oli valdavalt lootusetu, aga mitte siiski masendav. Tekst andis edasi pigem tolleaegsete kunstnike ja haritlaste piinu, sekka ka mõned nuhid ja nomenklatuuri esindajad. 

Palju oli muusikat ja laulu, enamasti tuttavad viisid. Mõni tegelane sai laulmisega paremini hakkama, mõni jäi pigem tagasihoidlikuks. Sellest on kahju, tänapäeval oleme harjunud ülivõimekate laulvate näitlejatega. Küll aga andis muusika etendusele oma tugeva rütmi ja nostalgilise emotsiooni. Seda, et puude taga olid ka reaalsed muusikud, nägin alles lõpus, kui nad kummardama tulid.

Ekspeditsioon "Leviaatan"

Etendus toimus Krulli kvartali vanas remonditsehhis. Kuna ööbisin Metropolis, siis võtsin hoolimata pidevast vihmasabinast ette kõndimise mööda Kalamaja põnevaid tänavaid. Teekond oli umbes 2km ja ma sain üsna märjaks. Kalamaja on muidugi seda väärt, et siin pikemalt ringi vaadata. Siin blogis olen ka varem kirjutanud sellest. 

Vana tsehh oli muidugi põnev mängupaik, ülisuur ja katedraalilaadsete akendega tagaseinas. Lava keskel oli tume hiiglaslik kalju, mille peal, kohal ja ümber näitlejad kaelamurdvaid akrobaaditrikke tegid. Mõned trikid toimusid ka vaatajatele üsna lähedal, isegi lausa peakohal.  Muidugi oli siin külm ja kuna pidevalt lasti veeauru, siis ka niiske. Millalgi hakkas ka minu peakohal kondensvesi alla tilkuma, aga elasin üle. Õnneks oli vaatajaid meili teel aegsasti hoiatratud, et ruumis on külm. Panin soojalt riidesse, jätsin jope selga ja võtsin veel kohapealt ka pleedi. Seega polnud häda midagi.

Näitlejad olid need, kes ikka Lauri Lagle lavastustes: Marika Vaarik, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Sander Roosimägi ja seekord ka Eva Koldits. Kõik nad on üliandekad näitlejad ja muusikud. Ja suudavad ikka kõvasti lärmi teha. Sellist vau elamust, nagu etenduses "Ainult jõed voolavad vabalt", seekord siiski polnud. 

Etendus baseerub Herman Melville'i romaanil "Moby Dick" ja  Tšehhovi näidendil "Kirsiaed". Lisaks vel piibli Joona lugu, kes sattus vaala kõhtu. "Kirsiaeda" ma mäletasin veel hästi, seda on ikka korduvalt laval nähtud, viimati vanemuises aasta või paar tagasi. "Mobi Dicki" olen korra nooruses lugenud, oli ikka väga veniv romaan, ja ega ma suurt midagi sellest ei mäletanud. Isegi mitte seda, kas vana kapten sai oma valge vaala kätte või mitte. Ühesõnaga, see teema väga ei haakunud, minu enda viga. "Kirsiaed" haakus küll ja pani tegelastele kaasa elama. Võib-olla peaks "Mobi Dicki" uuesti üle lugema?

Aga Vaarikut ja kõiki neid teisi osalisi jälgida on nauding. Kõik toimib tehniliselt ja emotsionaalselt laitmatult. Uskumatu energia ja pühendumus. Pole ime, et Lagle sai parima lavastaja auhinna.

"Kunksmoor ja Kapten Trumm" Vanemuises

Väga tore etendus! Käisin muidugi Klara ja Idaga, mõlemale ka väga meeldis. Eriti tore oli lavakujundus, kus videodega anti väga tõepäraselt edasi tormi, loodust, kõledat linna ja isegi kosmost. Erinevat värvi läbipaistvad kardinad kandsid aastaaegade vaheldumist. Kunksmoori kodu oli põnev ja salapärane nagu ta isegi. Kogu aeg toimus midagi, vahepeal oli naljakas ja vahepeal kurb. Tegevust toetas ka muusika prantsuse šanssoonidest klassikaliste paladeni. Ka lõõtspilli sai kuulda Janek Savolaineni esituses. 

Peategelases Merle Jalakas Kunksmoorina ja Jaan Willem Sibul kapten Trummina olid armsad ja naljakad. Kuna tegu oli ooperiartistidega, siis lõpupoole oli muidugi natuke laulu ka. No Jaan Willem Sibulal tuleb see endiselt hästi ja kandvalt välja.

Ja päevakajaline sõnum oli etenduses ka olemas: hoidke üksteist ja hoidke loodust!

Ei saa jätta taas kiitmata kava, mis on väga kaunilt kujundatud, rõõmsavärviline ja lastele põnevaks tehtud.

Mauritiusel tööreisil koos vahepeatusega Londonis

Seekord võin süümepiinadeta kirjutada, et tegu oli tööreisiga, sest paraku nägin põhiliselt hotelle ja kogesin pidulikke lõuna- või õhtusööke hotelliesindajatega. Lõpupoole tekkis tunne, et äkki siin saarel polegi niiväga midagi vaadata.

Aga alustasin ma oma reisi päevaga Londonis.

Esmaspäev, 2.detsember

Lennuk Tartust Helsingisse väljus kell 6. Olin kohal umbes 4:20. Olin ainuke ja pagasi äraandmine ning security kontroll läksid kiiresti. Check-ini töötaja pani mu kohvri külge rohelise sildi "short connection". Loodame parimat! Igaks juhuks panin seljakotti 3 õhukest t-särki, sandaalid ja bikiinid. Igavuse peletamiseks võtsid teenindajad minu asjadelt proovid ka.

Ootesaalis oli ainult üks soome? tädike peale minu. Varsti hakkas siiski rahvast juurde tilkuma ja lõpuks oli saal täitsa täis. Ootesaal on uhke, seinamaaliga ja triibuliste rahvamustrivärvidega toolidega. Kohvi ei pakuta, küll aga oli nurgas veeautomaat.

Helsingisse jõudis lend õigel ajal, aga kapten teatas, et töötajate vähesuse tõttu lennuki trapi toomine viibib. Õnneks mitte kaua, aga kuna Helsingi lennujaam on nii suureks tehtud, siis kappasin gate 24 juurest 52 juurde ikka päris kiirel sammul. Seda enam, et boarding oli juba peale hakanud. Õnneks passikontrollis saba ei olnud, muidu oleks asi kriitiliseks läinud. Tundub, et tund on ikka vähevõitu ümberistumiseks, vähemalt siis, kui Euroliidust välja minna.

Jõudsin siiski ka vetsus käia ja viimaste seas lennukisse.  Ilm oli tuuline, seda oli maandudeski tunda.

Airbus 350 on tõesti uus, avar ja mugav. Istusin kolmeses keskmises reas ääre peal. Kõigil olid ekraanid ja kõrvaklapid. Tasuta pakuti vett, kohvi eest maksin 2.50. Sõin ära targasti kaasa võetud kotletivõileiva ja tukkusin ülejäänud tee. Korraks tšekkasin ka filmivalikut, aga see tundus kehvem isegi kui Lux Expressis.

Heathrow´l nägin rõõmsal meelel oma punast kohvrit lindi peal. Passikontroll läks kiiresti ja juba orienteerusingi metroopeatusse. Ostsin automaadist päevapileti 1.45£ ja see tasus ennast vägagi ära.

Olin eeltööd teinud ja teadsin otsida Picadilly Line´i suunaga Cockfostersisse. Londoni metroo on üldiselt väga arusaadav ja polnud nüüdki keeruline õiget platvormi leida. Metroo oli sellel kellaajal, 10-paiku, üsna tühi ja sõitis peamiselt maa peal.

Hammersmithis istusin ümber District Line´i peale ja mõne peatuse pärast olingi Victoria jaamas. Üllatus-üllatus! Minu Londoni eSim ei hakanud tööle. Seega ei saanud ma ka googlemapsi kasutada nagu ma harjunud olin. Tundsin ennast täiesti nõutuna. Küsisin ühelt kohaliku ilmega noorelt naisterahvalt ja tema näitas mulle oma telefonist, kuhupoole suunduda.

Möödusin Victoria jaamast ja mingitest suurtest moodatest hoonetest ja keerasin vasakule. Kaugemalt paistsid valged ridamajad, mida olin ka oma hotelli Georgian House piltidelt näinud. Uhkete sammastega ridamisi üksteise kõrval kulgevad aadlimajad olid sarnased sellele, kus me kümmekond aastat tagasi perega ööbinud olime. Siin olid vaheldumisi erakorterid ja väikesed hotellid. Pidin veel korra teed küsima ja juba olingi enda hotellis.

Check-in algas alles kell 15, aga ma sain jätta oma pagasi siia. Nokitsesin natuke oma telefoni kallal ja sain õnneks interneti tööle. Hiljem selgus, et see polnud siiski eSim vaid 12€ maksev päevapakett 0,5MB-ga.

Igatahes sain google mapsi tööle ja hakkasin kõndima Westminster Abbey poole. Teepeal üritasin siin-seal söögikohta leida, aga enamik alustasid kell 12. Londonis oli aeg 2 tundi taga. Leidsin siiski ühe tagasihoidliku "Fish and chips" kiirsöögikoha. Toit oli maitsetu, aga teenindus meeldiv, nii et ma ei kurtnud. 

Kõndisin edasi suurte ja koledate majade vahel, kaugemalt paistsid ka moodsad kõrghooned, kuni jõudsin Westminster Abbey esisele väljakule. Kuigi mul oli pilet kella 13-ks, aga sain probleemideta sisse juba pool tundi varem.

Kirik oli paksult rahvast täis, pildi tegemiseks pidi ootama parajat hetke. Välku kasutada ei tohtinud, seega tegin pilte mobiiliga. Ühes kohas käis ka jumalateenistus, seal pilti teha ei tohtinud. Võtsin ka audiogiidi ja kõrvaklapid. Kõik käis kiiresti ja organiseeritult.

Kirik on muidugi iidvana ja seda on näha igal sammul. Inglismaa ajalugu on ka tuttav ja oli ikka huvitav näha kõigi kuulsate valitsejate hauamonumente. Kirikus on ka  Poets' Corner ehk Poeetide nurk, kus on Shakespeare memoriaal, aga ka näiteks Laurence Olivier hauaplaat. Pean ütlema, et nii sügavat muljet enam ei jäänud, kui kümmekond aastat tagasi seda paika esimest korda külastades.

Edward III haud (suri 1377a.). Tema valitsemise ajal algas 100-aastane sõda

Natuke kriipi!

Tema majesteet Elizabeth I (suri 1603.a.)

Shakespeare´i kenotaaf, maetud on ta Stratfordi  

Westminster Abbey´sse on maetud ka mõned kuulsad näitlejad

Taas tänavale jõudes hakkas päike juba madalamale vajuma. Õnneks oli ilm ilus, soojemapoolne ja, mis kõige tähtsam, ei sadanud. Tahtsin uuesti ära näha Toweri ja eriti Tower Bridge´i, et sellest head fotot saada. Google maps näitas, et sinna on üle 3 kilomeetri. Seega orienteerusin taas metroojaama ja sõitsin Tower Hilli peatusesse. See viis vaateplatvormile, millelt sai imetleda Toweri süngeid müüre.

Kõndisin ümber kindluse Tower Bridge´ini ja loomulikult oli päike täpselt vastu. Kõndisin piki Thamesi kallast ja õiget pilti sillast ei saanudki. Küll aga heitis madalale vajunud päike kaunist valgust Toweri müüridele. See on ikka väga uhke ja ajaloost tulvil kindlus. 

Rahvast ja melu oli kaldapealsel kõvasti. Mööda Thamesi liikusid laevad ja kuulda oli giidide valjuhäälset juttu. Siin-seal oli ka jõulukaunistusi. Otsisin kohvikut, kus võtta väike cappuccino ja kook, aga sobivat ei leidnud. Lõpuks läksin taas metroo peale ja pärast väikest ekslemist leidsin õige suunaga rongi. 

Väljusin St.James´ Parki jaamas ja kohe üle tee oli Starbucks. Võtsin kohvi ja vaniljekreemiga saiakese ning pihkasin jalgu. Siinsetes kohvikutes on teenindajad enamasti araablased, väga viisakad ja meeldivad.

Kõndisin kilomeetri oma hotellini. Nüüd oli ka tuba valmis. Olin broneerinud endale Tiny singleroomi, sest ei raatsinud Estraveli raha liiga palju kulutada. Tegu oli see-eest hea asukohaga 4* hotelliga. Olin valmis suurema toa eest ise juurde maksma, aga see oleks olnud 60£. 

Minu pagas oli juba tuppa viidud. Toal polnud vigagi, täitsa armas, piklik nagu trammivagun, aga kõik vajalik olemas. Seega ma ei hakanud kalli raha eest suuremasse tuppa kolima. Vannituba oli pisut ebamugav, vetsupotile pidi istuma osaliselt kraanikausi alla ja dušikabiin oli ka väike. Seega suurematele meesterahvastele ei soovitaks.

Puhkasin toas natuke ja tegin tööd. Vastasin ära mõned kiiremad meilid. Siis otsisin läheduses asuvaid restorane ja suundusin õhtusöögile. Mõnisada meetrit eemal oli mitu restorani, üks kallim kui teine. Võtsin taas kalarestorani, see oli soodsam. Tellisin spetsialiteetidest sardiinid 13£ eest ja prosecco 11£. Ega ma ju väga näljane ei olnud ka.

Minu kõrvale tuli moslemite perekond teismelise poja ja tütrega. Tütar oli väga mossis ja hoidis alguses kapuutsi sügavale pähe tõmmatuna. Hiljem siiski leebus ja muutus rõõmsamaks. Mina jõin oma üksildast proseccot.

Sardiinid oli täitsa head ja lisaks tellisin karamellikreemi cappuccinoga. Arve läks 38£. Jätsin 4€ dippi ja tõmmul mehel läks nägu naerule.

Telia saatis mulle sõnumi, et päevalimiit on kasutatud ja internet kadus. Seega eSim tööle ei hakanudki. Võtsin riski ja logisin hotelli wifisse.

Teisipäev, 3.detsember

Magasin hästi ja kaua. Võttis veidi aega, et dušist sooja vett tuleks, aga lõpuks sai ennast pestud. 4* hotelli eelis on see, et siin on igal juhul ka föön.

Hommikusöök oli keldrikorrusel, kuhu sai mööda kitsast ja järsku treppi. Üldse on siin hotellis palju treppe ja kitsaid koridore. Vanade majade võlud! Hommikusöök oli hästi korraldatud. Mind juhatati lauda ja toodi tellimise peale kohvi ja mahla. Apelsinimahl oli värskelt pressitud. Mul oli continental hommikusöök, seega sain valida saiakeste, juustu, vorsti, singi, keedumunade, jogurtite, puuviljade jms. vahel. Kõrvallauas oli ka english hommikusöök, kuhu tellimise peale toodi praemuna jne. Söök oli hea.

Nüüd on mul õnneks aega, enne kui kell 11 Gatwicki lennujaama hakkan orienteeruma. Lend Mauritiusele väljub kell 16.

Kõndisin viperusteta Victoria jaama. Seal küsisin informatsioonist, kust Gatwick Express läheb.  Mustanahaline vanamees vastas, et GE ei välju praegu, aga tavarong läheb 17. platvormilt. Õnneks küsisin veel kahelt tüübilt ja nemad ütlesid, et 15. platvormilt, mis oli õige vastus.

Rong oligi ees ja sinna sisenedes küsisin igaks juhuks uuesti, kas see ikka läheb Gatwicki lennujaama. Üks täidlane pisike keskealine mehike pöördus võluvalt naeratades minu poole ja ütles, et rong läheb küll lennujaama, ärgu ma muretsegu. Siis ütles ta veel, et ma lõhnan vinegari järele. Nuusutasin ennast ja ei tundnud midagi. Mõtlesin veel, et see kohtlane mehike näeb välja täpselt nagu sarimõrvar krimifilmidest, natuke kohtlane ja pealtnäha sõbralik. Siis selgus, et hoopis minu tagaistujad lõhnasid äädika järele. Mehike ütles seda kohe ka neile, naeratas veel mulle ja väljus rongist, jättes lauale suure hunniku kasutatud salvrätikuid.

Gatwicki jaam oli juba kolmas peatus ja sealt sai kohe South terminali. North terminali viis rong, mille uksed avanesid nagu liftil, terminalil ja rongil kohakuti. N terminalis väljudes oli sama.

Õnneks olin piisavalt vara tulema hakanud ja ei närveerinud. Pool tundi istusin Starbucksi kohvikus ja siis liikusingi check-in´i, mis avati 3 tundi enne lendu. CI-is oli päris pikk saba, aga kõik läks viperusteta.

Gate ei olnud ka kõige kaugemal. Ma ei viitsinud poodides šopata ja istusin väravas. Siis tuli ka ülejäänud seltskond ja me saime tuttavaks. Koos minuga oli 4 naist Eestist, 1 tütarlaps oli Lätist, 2 naist ja 1 noormees Leedust.

Lennukis istusin ühe mustanahalise soliidse härra kõrvale. Suur oli meie heameel, kui selgus, et kolmas koht reas jääb vabaks.

Varsti toodi meile õhtusööki. Minu kurvasuseks oli kanavalik otsas ja mulle toodi vegan karri, aga maitses täitsa ok, eriti mingi kuskussi-rosina-fetasalat. Šokolaadikook oli ka. Juua pakuti lennu jooksul 4 korda. Vaatasin ära Indiana Jonesi viimase filmi, mis oli ikka lõbus. Lennuki kõrvaklapi küll ei toiminud, aga mul olid omad ka kaasas. Käisin vetsus hambaid pesemas ja mingi hetk jäin magama.

Kolmapäev, 4.detsember

Hommikul olin unine ja tukkusin ka pärast hommikusööki. Hommikusöögiks oli munapuder grillvorstiga.

Lennuk jõudis Mauritiusele kell 8, meie aja järgi 6. Passikontrollis oli pikk saba, aga kõik läks muidu sujuvalt. Sain ka oma kohvri kätte. Proto Touri esindaja ootas meid sildiga ja juhtis väikese bussi juurde. Sõit hotelli Preskil võttis aega umbes pool tundi. Tee ääres nägime suhkruroopõlde. Siin pidi sellest veidi ka elektrit toodetama.

Hotellis tšekiti meid sisse, mis võttis pikalt aega nagu ikka lõunamaades. Hotell paistis mõnus, bassein ja palju rohelust. Meri paistis siinsamas. Siis saime hommikust süüa. Võtsin ainult putru ja kohvi, sest lennuki hommikusöök oli veel seedimata.

Kuna toad polnud veel valmis, siis vahetasime ühes koledavõitu pesuruumis riideid ja läksime hotellituurile. Manager näitas meile kõiki nurgataguseid. Tegu on 4* hotelliga, millel pidi Mauritiuse kõige suurem beach olema. Kui lähemalt vaadata, siis oli ka norimise kohti, aga meri oli imeilus, rohekas ja helesinine. Igal pool hüppasid väikesed varblase moodi linnukesed.

Ja siis oligi aeg lõunasöögiks. See on fämmidel tavaline, et üks söök järgneb teisele. Eelroaks oli krevetisalat, väga maitsev! Põhiroaks valisin kala ja see serveeriti koos suure lobsteriga. Minust jäi see kahjuks söömata, aga kala oli hea. Magustoiduks šokolaadifondant jäätisega.

Peale sööki saime lõpuks tuppa. Meie kohvreid ei olnud selle ajaga veel suudetud tubadesse viia, aga õnneks toodi nüüd suht kohe. Olen kaheses toas koos V-ga Reisieksperdist. Natuke ebamugav täiesti võõra inimesega, aga pole viga, küll ma harjun. Kolm ööd seitsmest peaks meil ka ühesed toad olema.

Käisime kordamööda duši alla, see oli küll mõnus. Siis käisin ma meres ujumas. Kuivatuse saamisega oli küll pisut tegemist, aga lõpuks asjad laabusid. Teenindajad on siin meeldivad ja naeratavad kogu aeg, aga asjad ei edene.

Õhtusöök oli rootsi lauas, võtsin praetud kartuleid, lammast kastmes ja mingit kala, salatit ka. Magustoiduks võtsin puuvilja ja mingeid kooke. Üks kookidest maitses nagu magus mannapuder.

Tavapärane aafrika õhtu hotellis

Peale õhtusööki tabas meid toas üllatus, tuli ei läinud põlema. Helistasin 2 korda receptionisse, siis tuli noor mees, kes oli väga tore ja parandas meil mingi seinakontakti ära, mis läks lühisesse. Ta oli 4-aastasena perega Itaaliast Mauritiusele kolinud ja polnud kordagi pärast seda Itaalias käinud, sest neil pidi olema seadus, et Itaaliasse tagasi minnes pead seal 6-7 aastat elama, et mitte kodakondsust kaotada.

Neljapäev, 5.detsember

Kuigi magasime pea 9 tundi, tuli äratuskella helin väga ootamatult. Minu toanaaber isegi ei liigutanud oma kella peale. Pesime ja pakkisime kiirelt ja tõttasime hommikusöögile. Kell 9:30 (7:30 Eesti aja järgi) oli väljasõit.

Läksime kõigepealt külastama Valley de Ferney Lodge´i. Ootasime veidi aega mere ääres Ferney Falaise Rouge Restorani juures, siis tuli meile järele kandiline roheline buss, mis hakkas logistama mööda külavaheteed mäest üles. Kohe läheduses oli uhke mägi, umbes 400-500m kõrge, suhkruroopõllud, araukaariametsad.

Jõudsime Ferney Lodge´i juurde. Sealt avanes alla orule ja rohelistele mägedele väga ilus vaade. Lodge manager tutvustas meile hotelli ökopõhimõtteid. Kokku oli 4 majakest, mis tegelikult olid suht väiksed ja täiesti kõrvuti. Pikemaks ajaks siia ei jääks, aga paar ööd võiks olla küll. Siin pakutakse ka igasugust tegevust, alates matkamisest ja lõpetades töötamisega põllul, loomulikult tasu eest.

Õpilased tulevad vabatahtlikult põllutöölt

Järgmisena külastasime Anahita Golf hotelli. Tee sinna kulges läbi huvitava loodusmaastiku, mis vaheldus kaootiliste aasiatüüpi küladega. Meri paistis aeg-ajalt ja see oli väga ilus. Kõik on siin ikka väga roheline.

Anahita hotell on klass kõrgem, kui eelmised. Lagedad rohelised golfiväljakud ümberringi, mis tekitab koduse tunde. Toad on suured ja uhked, aga territoorium on väga suur ja majade vahel liikuda mööda asfalti palavas ei ole meeldiv. Meie sõitsime suure bagiga.

Selles hotellis oli meil ka lõunasöök, mis oli imehea. Võtsin seekord vahelduseks kana. Eelroaks oli mingi salat avokaadoga, ülihea!

Aga mulle väikest palakest???

Siis oligi aeg suunduda meie järgmisse ööbimipaika LUX Belle Mare hotelli. See oli juba kõrgem tase, 5* Juhataja, mustanahaline noormees vedas meid ringi, näitas SPA-d, Teemaja ja muid toredaid kohti. Siin on väga ilus suur bassein ja tore basseiniala.

Sissetšekkimine läks märkamatult, nagu ka kohvrite tuppa toimetamine. Minu tuba oli kõige kaugemal, rõdu vaatega rohelisele aiale. Tuba oli suur ja ka vannituba vanniga. Väga mugav ja pealegi olime seekord üksi toas.

Minu tuba

Vaade rõdult

Läksin kohe mere äärde ujuma. Kohtasin K-d ja leedukaid. Meri oli suhteliselt madal, aga lainetas kõvasti ja hoovus vedas mind mustade kaljude poole. Midagi ohtlikku siiski polnud, sest vesi oli lõuani ka poide juures.

Istusin natuke veel rannatoolil ja siis läksin tuppa blogi kirjutama. Natuke tegin ka tööd, vaatasin oma meilid üle.

Kell 19 kogunesime receptioni ja meile näidati mitut uhket restorani, india, liibanoni ja hiina oma muuhulgas. Basseini ääres väljas pakuti meile jooke, põhiliselt proseccot. Juba seal läks väga lõbusaks. Meie pea kohal lendas hiigelsuur lendrebane nagu nad siin kutsuvad. Mingi nahkhiire sort, mis on kohaliku kaitse all. Söövad põhiliselt puuvilju, noori kookoseid, mangot ja litšit. Nad pidid ka putukaid hävitama.

Siis läksime lauda ja saime taas imehead sööki. Eelroaks oli kaheksajalga, moccarellat, kalatartari ja trühvlipizzat. Põhiroaks tellisin kala, mis oli imehea. Magustoiduks oli hapukas jäätis. Ja muidugi ohtralt punast veini.

Kell 23 kinkisin omanikule Estraveli meenekotikese ja tulime osade inimestega oma tubadesse. Osad jäid veel laua äärde, sealhulgas ka hotelli manager.

Siin rõdul on ikka mõnus istuda, kuigi pime on ja midagi ei näe.

Reede, 6.detsember

LUX Belle Mare kinkis meile kõigile käevõrud.

Täna külastasime 2 hotelli. Solana Beach on tagasihoidlik 4* hotell, suhteliselt väiksema territooriumiga. Aga mulle meeldis, rand oli ka tore.

Ambre on suur 4* hotell, aga toad tundusid kehvapoolsed, osadel polnud isegi rõdu. Rand oli küll väga pikk ja mõnus. Ambres sõime ka lõunat ja see oli muidugi väga hea. Sõime caesari salatit krevetivarrastega, pearoaks oli kala ja magustoiduks tiramisu jäätisega. 

Pärast lõunat sõitsime Il aux Cerfs saarele, kus asub suur golfiklubi. Sõitsime aeglaselt laevaga mööda sisemerd, igal pool olid mangroovitihnikud.

Saarel istusime pagisse ja meid viidi golfikeskusesse, kus peale väikest ootamist tuli must kutt meile esimesi lööke õpetama. Algul oli ta üsna karmipoolne, ei lubanud oma kohalt lahkuda, aga hiljem leebus. Seega sain ka pilte teha. Golfikepiga palli löömine oli päris väsitav, eriti 30-kraadises leitsakus. Õnneks ei kestnud see kaua. Ma ei mõista seda sätitud liigutustega spordiala.

Siis viidi meid pagiga kohalikku randa vaatama ja hiljem uuesti laevaga tagasi.

Tänase öö veetsime Long Beach hotellis, mis on tohutu poolmetsiku territooriumiga mitte kõige korralikum. Aga vähemalt olid meil ühesed toad, õigemini avarad majakesed. Tubadel polnud tegelikult vigagi ning vannituba oli ka suur ja vanniga.

Meil oli ainult tund aega õhtusöögini. Peale väikest kõhklust läksin siiski mere äärde ja proovisin ujuma minna. Esimeses lahesopis oli kivine ja ma ei hakanud sinna ronima. Kõrval lahesopis oli liivapõhi, aga madal. Kastsin ennast vette ja tegin paar tõmmet ka.

Toas käisin kiiresti duši all ja oligi aeg õhtusöögile suunduda. Oli juba pime ning keskuses põlesid lillad ja punased tuled. Kõigepealt jõime kokteile ja vaatasime mingit imelikku tegelust tulede jms-ga. Veidi lapselik tundus. Lõpuks viidi meid õhtusöögile india restorani. Toit oli nagu ikka aasia köök, aga päris normaalne. Kõik oli jagatav laua peal.

Lõbustasime ennast kohalikule hotellimanagerile eesti keele õpetamisega. Öötöö, jää-äär ja muud sõnad.

Tulin esimeste seas tulema ja ekslesin natuke pimedatel teedel. Minu maja oli taas kõige kaugemal, ilmselt perekonnanime järgi tähestikus. Siis selgus, et uksekaart ei töötanud. Kõmpisin receptionisse tagasi, kus tõredapoolne näitsik ütles, et tegu ei olegi võtmekaardi, vaid rätikute laenutamise kaardiga. Kust kurat mina seda teadma pidin?  Õnneks andis mulle ikka uue kaardi. Ja õnneks olen endine nõukogude naine, nii lihtsalt verest välja ei löö. Tagasi sõitsin pagiga.

Nüüd istun terrassil, ümberringi sahiseb ja meri mühab.

Laupäev, 7.detsember

Täna lahkusime 10:00, vedelesin kohe pool tundi voodis.

Hommikusöögiks võtsin ikka putru, sest muudel söögikordadel saab küllalt priisatud. Pudrud on siin igal pool maitsetud, seega panen kõvasti džemmi peale. Kohv on hea enamasti ja mahlad muidugi ka. Täna sain passionvilja mahla.

Sõitsime põhjapoole. Maastik läks suvalisemaks, raiesmikud, võsa, sekka põllumajandust ja külasid. Tegimepeatuse Cape de Malhereuxis, kus kohalikud kogunesid mere äärde piknikku pidama ja grillima.

Mere ääres oli väga värviline katoliku kirik, mis pidi turistide hulgas väga populaarne olema.

Halva õnne neemeks nimetatakse seda kohta, kuna kõik taifuunid tulevad põhjast ja see koht saab esimesena kannatada. Teine legend oli ka, aga see läks mul kõrvust mööda.

Siis külastasime väga uhket hotelli LUX Grand Baie. See oli moodne, stiilne ja pigem minimalistlik. Aga tavalised toad mulle väga ei meeldinud, pikad koridorid nagu kortermajades. Rand ja basseiniala olid väga uhked.

Pildistasime hoolega kangurlinde pesade juures askeldamas ja tülitsemas.

Selles hotellis oli meil ka lõuna. Istusin esindaja kõrval, päris palju sai nalja. Üldiselt paistavad siin hea huumorimeelega inimesed olevat.

Söök oli pigem huvitav kui hea. Mingi maitseaine oli täitsa mõru kohe. 

Giid viis meid supermarketisse maitseaineid ostma. Ma ei osanud eriti midagi võtta peale paari väikese plastpudelis rummi.

Teel tegime väikese peatuse väga atraktiivsete punaselt õitsevate puude alleel. Neid on siin Mauritiusel ikka näha ja nad on tõesti ilusad. Kahjuks ma ei tea, mis liigiga tegu.

Siis toodi meid Trou aux Biches Beachcomberi hotelli, mis mulle kohe meeldima hakkas. Jälle saime ühesed toad, väga super. Hotelli territoorium on väga suur ja lopsaka rohelusega, rand on 750m pikk. Loomulikult näidati meile kõik spa-d, gymid ja lastehoiud ära.

SPA

Minu tuba on teisel korrusel, üliavar, rõdu vaatega ilusale sisehoovile. Linnukesed sidistavad ja tahavad sisse tulla. Vannituba on ka väga suur. Kahjuks pean juba poole tunni pärast jälle "hosted dinnerile" minema.

Vaade rõdult

Raiskamine! Mere äärde ma seekord ei jõuagi.

Õhtusöök oli edev. Kõrvale pakuti valitud marke Joseph Perrier´ šampanjasortimendist. ÕÜhel hetkel tuli üks veider vanamees meie laua juurde juttu ajama. Siis selgus, et tema ongi Joseph Perrier.

Pühapäev, 8.detsember

Tänast päeva varjutas kahjuks ühe grupiliikme elukaaslase äkksurm kodus, millest ta sai telefonis teada lõunasöögi ajal.

Hommikusöök oli mõnus basseinide ääres, aga lahkusime juba 9:00. 

Kõigepealt sõitsime Port Louisi turule. See oli muidugi huvitav nagu kõik turud, aga ka päris kole koht, haises nagu ikka aasia linnades. Midagi põnevat ostmiseks ma ei leidnud, aga lõpuks ometi oli midagi pildistada.

Linn ise on kaootiline, kõrged uhked büroohooned vaheldusid lagunenud saradega. 

Edasi jalutasime mere äärde, kust paistsid suured naftatornid ja hulk laevu. Ehitised olid moodsad ja taamal paistsid mäed. Käisime siin kauplustes šoppamas, siin oli mõnusam, puhtam ja sugugi mitte kallim.

Siis viis buss meid mäe otsa mingi vana kindluse juurde, kust avanesid kenad vaated linnale ja mägedele.

Põgusa pildistamise peatuse tegime ka ühe värvikireva templi juures. Giidi sõnul oli tegemist tamili templiga, mis on pühendatud Šivale. Hindu templid pidid olema valged.

Edasi sõitsime oma ööbimiskohta RIU Palace hotelli. See oli nagu kolhoos, palju rahvast ja kehv teenindus. Eks me olime suurepäraste hotellidega ka ära hellitatud. Sõime ka lõunat ja söögil polnud vigagi. Paraku juhtus eelpool mainitud sündmus.

Toad olid meil kahesed, olin taas V-ga ühes. Tubadel polnud vigagi, olime 3.korrusel vaatega basseinile ja natuke ka merele. Käisime kiirelt duši all ja läksime K-ga basseini baari kokteile jooma, et talle seltsiks olla.

Kell 16 kogunesime receptionisse, et minna päikeseloojangu kruiisile. Bussi viis meid üle poole tunni kuhugi sadamasse. Sadamasillal saagisid kaks kalameest parajasti suurt marliini tükkideks.

Läksime ilusale sini-valgele katamaraanile. 4 noort mustanahalist kutti sõitsid meiega kaasa, pakkusid jooke ja snäkke. Jalanõud pidime sillale maha jätma.

Meri oli vaikne ja seilata oli mõnus. Ja kuigi teel sadamasse oli väga pilves, tuli päike välja ja ilm muutus selgeks. Saime ka ette võrgu peale minna. Sadamas oli purjekaid. Kaugemal paistis mägine maastik, sealhulgas Matterhorni Mauritiuse koopia. Varsti hakkas päike loojuma ja taevas värvus punaseks. Imeilus!

Tagasi hotellis käisime õhtust söömas. Seekord õnneks polnud mingit pidulikku õhtusööki. Sõime rootsi lauas ja ka K ühines meiega. Istusime temaga koos hilja õhtuni veel baaris. Ka leedukas J oli meiega. Tema peab endiselt vastu igaõhtusele hoogsale rummijoomisele ja hilisele magamaminekule.

Esmaspäev, 9.detsember

Hommikul hakkas hotellis alarm 2 korda tööle ja ikka ülivaljult. Hommikusöök oli siiski hea ja valik suur.

Täna sõitsime Casela parki, mis on osaliselt loomaaed, osaliselt seikluspark ja osaliselt safaripark. Ega see loomaaia osa midagi erilist polnud, kui välja arvata hiidkilpkonnad, kes vabalt ringi jalutasid ja olid päris suhtlemisaltid.

Mingi keerulise korraldusega veeti meid safaribussidega sõitma. Vahepeal pidime bussist maha minema, et vaadata kaelkirjakut, kellel oli täna vaba päev. Vastav silt oli juba kassas, aga peatus tehti ikka ja pidi seisma uuesti pikas sabas, et oodata järgmisi safaribusse.

Kui konarlik korraldus välja arvata, oli safari päris tore. Nägime palju sõralisi puude all, impalasid, gaselle, gnuusid, kahte ninasarvikut, väga julgeid jaanalinde ja isegi kahte kaelkirjakut. See oli vahva pooletunnine sõit.

Siis külastasime hotelli Sugar Beach ja sõime seal mere ääres lõunat.

Meie tänane öömaja on ülikallis Maradiva hotellis. Hotell oli muidugi mõnus, meil on kahepeale V-ga kaks villat ühise terrassi ja privaatbasseiniga. Toad on suured ja vannitoad ka üliedevad. Aga ööbimine maksab siin ka alates 5000€.

Jõudsin kiirelt duši all käia ja läksin mere äärde. Kohe tuli väikesest rannabaarist poiss minu juurde, tõi kuivatuse ja küsis, kas ma midagi juua tahan ja kas ma tahan, et ta teeks mulle lavatsi lamamiseks. Ma ei tahtnud kahjuks midagi. Käisin kiirelt ujumas, vesi oli madal ja põhi pisut kivine, aga vastas üle lahe paistsid mäed ja mingi küla. Mere ääres oli vähe rahvast, aga mõned siiski kaugemal snorgeldasid.

Korraks proovisin ka basseini ära, siingi oli soe vesi. Siis käisin uuesti duši all, pakkisin natuke kohvrit ümber ja oligi aeg sättida riidesse, et minna pidulikule õhtusöögile koos hotelli manageriga.

Õhtusöök toimus mere ääres tulede valgel ja oli michelini tärnide vääriline. Olemine oli õdus ja väga romantiline. Kaks vanameest käisid vahepeal meile kitarri mängimas ja laulmas. Ja kaks kõhna kollast kassi muudkui tiirutasid meie laua ümber.

Peale õhtusöögilt pääsemist istusin basseini ääres ja kuulasin veevulinat. Kahju, et nii vähe on aega seda luksust nautida.

Teisipäev, 10.detsember

Kirjutan seda teksti juba lennujaamas, sest vahepeal oli ikka väga kiire. Nii kiire, et vaevu jõudsin duši all käia, et järjekordsele õhtusöögile minna.

Hommik oli jälle päris varane, kell 9 juba lahkusime. Hommikusöök oli a la carte, mina tellisin ikka pudru ja seekord oli ka maitsestatud.

Hotelli manageri soovil vaatasime ära ka tagasihoidlikuma kõrvalhotelli, mille nime ma isegi ei tea.

Tagasihoidlikus kõrvalhotellis oli tõeline jõulumeeleolu

Teel järgmisse sihtkohta saime nautida kauneid panoraamvateid.

Siis suundusime Charamel Parki. Lõpuks ometi midagi saarele omast! Aga minu pettumuseks suundusime kõigepealt rummitöökotta ja vaatasime, kuidas suhkruroost valmib rumm. Loomulikult ka degusteerisime. 

Rummi degusteerimine

Suhkruroo press või midagi taolist

Õnneks sõitsime ikka ka kohalikku imet 7 Colours Earthi vaatama. See oli muidugi ka üsna turistikas koht, aga maapind oli tõesti värviline ja taamal paistis lopsakas mägine loodus.

Järjekord rahvusparki

Kohvipõõsad

Tagasiteel keerasime ka kuulsa kose juurde. Sealjuures suretas bussijuht väga kriitilises kohas bussi välja. Mina istusin ees juhi kõrval ja karjatasin. Tegelikult küll oli meie bussijuht väga proff ja üldse meeldiv.

Juga oli vinge, aga Umbria omaga võrreldes pigem tagasihoidlikum.

Kohalik perekond juga imetlemas

Siis läksime külastama üliedevat ja tohutu suure territooriumiga hotelli Teflair. Õnneks pakuti meile kõigepealt mereäärses restoranis maitsev lõuna. Sellegipoolest väsisime kõik hotelli vaatamise ajal väga ära. Liiga palju hotelle ja liiga vähe hingamisruumi. Oleksin nõus tiheda programmiga, aga siis võiks pigem saart ja kohalikku elu näha, mitte hotelle vahtida. Mis lõpuks on ju kõik ühesugused.

Mauritiust ümbritseb korallriff, mis püüab kinni suuremad lained. 

Teel tegime veel ühe toreda kõrvalepõike kõrgele merekaldale.

Haruldane pilt külatänavast

Viimase öö veetsime Beachcomber Shandrani hotellis, mis algul tundus ülerahvastatud ja pisut lärmakas. Aga meil olid taas ühesed toad, minu oma väga ilusa laguunivaatega ja piisavalt avar.

Aega oli mul vaevalt duši all ära käia ja kell 19 kohtusime baaris hotelli manageridega, kellest üks nägi välja nagu Robert de Niro. Üldiselt olid nad toredad, aga jube väsimus oli peal. 

Õhtusöögil olime oma grupiga. Kuna meil on ka leedukad, üks lätlanna ja vastuvõtjad mairitiuselt pärit Clensy ja tema poolakast naine, siis käis suhtlemine põhiliselt inglise keeles. Puude otsas lendasid hiiglsuured hääletud nahkhiired, keda Mauritiusel kutsutakse lendrebasteks.

Pärast sööki läksin kohe oma tuppa ja tunnikese pärast juba magasin. Isegi rõdul ei istunud. 

Kolmapäev, 11.detsember

Täna hommikul saime õnneks tunni kauem magada. Käisin üksi söömas ja nautisin seda.

Kell 10 pidime kohtuma paadimaja juures, et minna snorgeldama. Mul oli küll hotelliplaan, aga vaatasin seda valepidi ja marssisin algul vales suunas. Õnneks tuli üks mustanahaline hotellitöötaja mulle vastu ja juhatas teisele poole, praktiliselt minu maja kõrvale.

Kohe läksime mootorpaadile ja sõitsime laguunist välja. Tuul oli päris tugev, aga paat ei hüpanud üles-alla. Teisi paate oli ka merel. Nägime pooleldu uppunud laeva, mis oli päris kriipi.

Siis tegi paadijuht kiiremat sõitu ja võttis ka mõned järsemad kurvid. Ma hoidsin igaks juhuks oma prille kinni, aga pilte tegin ikka.

Jõudsime saarte vahele ja kapten ütles, et nüüd snorgeldama. Meie grupist olid peale minu valmis minema veel nooremad leedukad. Panin igaks juhuks vesti ümber, sest meri ikka lainetas. 

Sügavust on siin üle 4 meetri

Leedu kutt hüppas kohe vette, mina läksin tagantpoolt, kus laevaparras oli madalam. Leedu tüdruk oli esimest korda ja temal läks aega. 

Snorgeldamine oli seekord väga tore. Vesi oli kapteni sõnul 4,5m sügav ja all paistsid pruunid korallid. Nende vahel ujusid väikesed kalad, värvilised ja triibulised. Ma nägin väga hästi.

Aitasin ka leedu tüdrukut, kes pisut kartis. Ta polnud vist ka suurem asi ujuja. Vahepeal oli ka hoovust tunda. 

Andsin lõpuks oma snorgeldamise staffi ja vesti paati ning sulistasin natuke niisama vees. Väga tore elamus!

Tagasiteel peatusime vaikses lahesopis ja osad käisid veel ujumas. Vesi oli seal nabani.

Tagasi sõites tegime jälle kiiremat sõitu ja tiirutasime korralikult.

See üritus lepitas mind natuke ja pani kena punkti reisile.

Läksin tagasi tuppa, käisin kiirelt duši all ja pakkisin asjad. Siis oligi aeg välja tšekkida. Jäime hotelli siiski õhtuni. Õnneks olid siin väga korralikud eraldatud duširuumid.

Siis oli meil pidulik lahkumislõunasöök. Reisijuht C kinkis meile Mauritiuse raamatu. 

Peale sööki oli hotelli inspektsioon. No üldse ei viitsinud.

Peale hotelli inspektsiooni oli meil veel paar tundi vaba aega. Käisin korra veel meres ujumas. Siis pesemas ja riideid vahetamas. 

Kell 17 viidi soovijad supermarketisse, et koju kingitusi kaasa osta. Ja oligi aeg minna lennujaama. Jätsime hüvasti oma bussijuhiga. Andsime talle ka dippi nendelt, kes olid nõus maksma. Väikesed kingitused olid meil ka Clensyle ja tema naisele.

Siis check-in, security ja pardaleminek. Istusin keskmisel kohal, aga õnneks olid oma grupi inimesed kahel pool. Lugesin natuke raamatut ja siis magasin päris pikalt.

Neljapäev, 12.detsember

Londoni Gatwicki lennujaamas saime kõik oma kohvrid kenasti kätte ja jätsime kõigiga hüvasti. 

Mina läksin Gatwick Expressi peale, sellega Victoria jaama. Võtsin pudru ja kohvi ühes kiirsöögikohvikus. Siis orienteerusin metroo peale. Kohver oli küll jube raske, aga õnneks tulid inimesed mind iga kord aitama. Mõnes kohas leidsin ka lifti.

Läksin District Line'ile ja sellega Hammersmithi. Seal oli vaja ainult üle perrooni minna ja juba tuligi Piccadilly Line Heathrowle.

Lennujaamas oli mul õige mitu tundi aega, aga see läks kähku. Istusin kohvikus ja laadisin telefoni. Lootsin, et Finnair ikka lendab. Homme nad streigivad ja kuuldavasti pidid ka täna mõned lennud ära jääma. 

Finnairi Helsingi lend hilines üle tunni. Rääkisin stjuardessiga, ta näitas, et 4 reisijat tahavad Tartu lennule edasi minna. Lubas mu esimeste hulgas lennukist välja lasta ja käskis ülikiiresti minna. Tore, vahemaa on veelgi suurem, kui tulles.

Igatahes lennule ma jõudsin, sest meid oodati ära. Nii armas ja kodune! Ja ma polnud sugugi viimane, kes lennukisse tuli. Tartus maandudes oli Finnair juba sõnumi saatnud, et minu kohver ei jõua ja mis täpselt teha tuleb. Täitsin lennujaamas ankeedi ja kohver toodi juba järgmisel päeval koju. Lõpp hea, kõik hea!