Mööda Eesti piiri vol. 4 Pivarootsist Puise Ninani

Neljapäev, 27.06

Jätkasime oma igasuvist projekti sõita autoga mööda Eesti piiri. Eelmisel suvel lõpetasime Puise ninal. Tänavu alustasime Pivarootsist.

Teel Läänemaale sõime Tõrvas "Läti Saatkonnas" lõunat. Tõrvas on mitu head söögikohta.

Pärnus käisime poes ja kuna auto näitas kahtlast teadet, siis käisme bensukas kumme kontrollimas. Ei paistnud midagi häda olevat.

Pivarootsi Holiday Village´is oli meil tänane öömaja. Peremees näitas uhkusega enda korda tehtud tuulikut. Alumisel korrusel oli köök, järgmisel magamistuba, seintel gobeläänvaibad, siis konverentsiruum ja kõige lõpuks katusealune muuseum. Tuulikut üüritakse ka välja soovi korral.

Gobeläänid seintel, nõuka ajal olid need väga moes

Väike muuseum vanadest asjadest

Meie puhkemaja oli palkidest, väike, aga hästi läbimõeldud. Elutuba kööginurgaga, 2 magamistuba, väike vannituba ja terrassike.

Sõitsime autoga umbes 700m mere äärde, sest Avo pole väga käimise konditsioonis. Üks rootsi mees ja eesti poiss püüdsid kala. Kalad olid väga väiksed, vesi oli madal ja adrune. Aga päikeseloojang oli väga romantiline.

Õhtul istusime terrassil, sõime kerge eine ja jõime veini. Väga meeldiv koht, kui sääsed välja arvata.

Reede, 28.06

Palav päev, 30°. Suundusime Nehatu kaitsealale. 

Väike Nehatu küla

Metsa sees olid ka mõned uhked suvilad.

Kaitseala hõlmab Nehatu soo, roostikke endistes merelahtedes, niite, rannikualasid ja vanu metsamassiive. Seal leidub haruldasi taimi nagu reliktne lääne‑mõõkrohi, ääris‑ ja raudtarn, samuti pruun sepsikas. Lindudest elab siinkandis merikotkas, roo‑loorkull, laululuik, tiigikana, vesikana, tilder jt. Neid me ei näinud kahjuks.

Üritasime palavust peletada ujumisega madalas vees, kivide ja adru keskel. Nagu ikka eesti rannikul - kui kõht on vees, siis tagumik jääb välja. Aga mere ääres on imelised lilleniidud. 

Pajuvaak

Muriste külas elas paar aastat tagasi vaid 7 inimest. Aga siia käib buss või vähemalt on siin bussipeatus.

Pivarootsi õppe- ja puhkekeskuse juurest mööda sõites avastasime mere ääres suure piirkonna, mis oli  ümbritsetud metallist roostes võrkaiaga ja kaugemal paistis imelik tootmishoone. Kuna aed inimesi ei pea ja tegu polnud kellegi õuega, siis hiilisime ikka sisse, aga väga kaugele kooserdada ei julgenud.

Kerakellukas

Mailane

Jõudsime Pivarootsi külla. Väga pikka ajalugu sellel pole, sest muinasajal loksus siin veel meri. Küla tekkis 14.sajandil mere taandudes. Tõenäoliselt olid asutajad liivlased, kuna sõna "piwa" tähendab liivi keeles "püha". Väidetavalt on Pivarootsis sündinud ja lapsepõlve veetnud Karl Ristikivi.

Pivarootsi mõis eraldati 1670ndatel aastatel Karinõmme mõisast. Ühekorruseline varaklassitsistlik puidust peahoone püstitati arvatavasti 18.-19. sajandi vahetusel. Kahjuks me lähemale ei pääsenud, kuna mõis on aiaga ümbritsetud ja väraval on keelavad sildid. Moonakamajas peaks pakutama majutust, aga me ei näinud ühtegi vastavat viidet ja ega meil majutust vaja polnud ka.

Eksootika linnainimesele

Edasi sõitsime mööda mere äärt, möödusime taludest ja suletud väravatest. Pikalt merre ulatuvale liigendatud säärele minna ei saanud.

Pikk sirge ja kitsas asfalttee viis meid Laelatu puisniidule. Kahjuks olid orhideelised juba ära õitsenud, nägime veel põhiliselt roosat värvi käpalist. Aga lillerikkust oli piisavalt.

Parkimiskohta on raske leida

Üks käpaline, vööthuul-sõrmkäpp?

Veel üks käpaline, lõhnav käoraamat?

Tartu Ülikooli Laelatu bioloogiajaam

Laelatu puisniit on üks Põhja-Euroopa suurimaid ja liigirikkamaid puisniite. Siin kasvab ligikaudu 2/3 Eesti looduslikest käpalistest, sealhulgas kuldking, valge ja punane tolmpea ning ainuke kodumaine Ruthe sõrmkäpp. Muide, Laelatu puisniit hoiab oma käes nii Eesti, kui ka Euroopa teatava liigirikkuse rekordit. Nimelt loendati siin 2001. aastal ruutmeetrisel proovitükil 76 liiki soontaimi.

Sõitsime edasi piki kitsast raudteetammi Virtsu suunas. Tammi kõrval leidsime ujumiskoha, mis oli taas väga kivine. Meie suplemisponnistusi tunnistasid üks suurem ja mõned väiksed surnud kalad. 

Beach

Raudteetamm oli kunagi osa kitsarööpmelisest raudteest, mis ühendas Raplat ja Virtsut. Tamm ehitati käsitsi kivide ja mulla abil, selle pikkus on mitusada meetrit. Raudtee suleti ametlikult 1971. aastal ja rööpad võeti üles, aga kitsas autoga sõidetav tee on siiani alles.

Ülesõit logust ja kitsast metallsillast.

Puhtulaid on kindlasti üks põnevamaid kohti Virtsu poolsaarel. Oleme siin ka korra varem käinud. Tegelikult on tegu poolsaarega, mis kunagi oli merega eraldatud laid. 18.sajandil rajas Vana-Virtsu kunstilembene mõisnik Karl Thure von Helwig Puhtulaiule romantilise suvemõisa ja pargi. Kusjuures arvestati ka algse loodusliku metsaga. Rajati sirged alleed, kabel, paviljonid ja Helwigite perekonna matusepaik. 

19. sajandi keskel muudeti Puhtulaid von Helwigi järglase Elisabeth von Uexkülli poolt mõisaperede suvituskohaks. Saare keskel oli suur puitelamu, nn. Perekonnamaja, mille juurest viisid käänulised rajad rannale või väikestesse suvemajakestesse, milles peatusid külalised. I maailmasõja ajal see kõik paraku hävitati taganevate vene soldatite poolt. 

Parklast poolsaare tippu on umbes 1,3km kõndida. Alguses paarsada meetrit kulges tee niitude vahel, siis sukeldus lopsakasse metsa. Kohe metsaserval on 1857. aastal rajatud karjamõis ja tall, ainukesed, mis sõjas säilisid. Tundus, et keegi ka elas siin. Teerada viis otse läbi õue. 

Puhtu karjamõisa peahoone

Puhtulaidu katab lopsakas laialehiseline mets, mida arvatakse olevat jäänuk kunagisest soojemast kliimast. Eestis on selline mets veel Abruka saarel ja mõne pangaklindi all. Vantsisime pikalt varjulisel metsateel. Peaaegu oleksin peale astunud väikesele pruunile rästikule, õnneks I märkas teda õigeaegselt ja rästikuke sai õnnelikult metsa kaduda.

1813.aastal püstitas keegi von Helwigi järeltulijatest parki mälestusmärgi perekonnatuttavale Fr. Schillerile. Kes täpsemalt, see on erinevates allikates erinev. Igatahes oli Karl Thure von Helwig ka väikest viisi skulptor ning kõnealune monument on tema enda loodud. Tegemist on maailmas vanima säilinud kuulsa saksa luuletaja auks püstitatud mälestusmärgiga. Samba ühel küljel on tekst: “Pühendatud Friedrich von Schillerile, Saksamaa suurele luuletajale ja muusade lemmikule”, 1813 ning teisel pool katkend Schilleri luuletusest “Orléans’i neitsi”. 1942. aastal sammas hävines, aga juba 1957. otsustati see asendada skulptor Paul Horma tehtud Kaarma dolomiidist koopiaga. 

Kaua me seda monumenti imetleda ei saanud, sest just siin ründas meid terve hord tapjasääski.

19 ja 20. sajandi vahetuses asus Puhtulaiul Vene tsaaririigi meremõõdistajate baas, mille jäänuseid võib veel tänagi leida.

1928. aastast kuni 1940. aastani oli Puhtulaiu omanikuks Hamburgi Ülikooli professor Jakob von Uexküll, kes lasi ehitada poolsaare tippu suvemaja. Selles suvemajas on tänapäeval  Eesti Põllumajandusülikooli Puhtu Bioloogiajaam.

1950. aastatel rajati Puhtulaiule legendaarse ornitoloogi Erik Kumari eestvedamisel ornitoloogiajaam  rändlindude uurimiseks. Mõned aastad varem asutati Puhtu looduskaitseala, üks Eesti vanimaid,  eesmärgiks kaitsta tammesalu, haruldast puisniitu ja rändlinde.

Neeme tipp on kivine ja ilus. Tundub, et rahvast siin eriti ei käi. Terve poolsaarel viibimise aja ei näinud me ühtegi inimest. Küll aga nägime luiki ja mitmeid huvitavaid rannataimi. Läänepoolsel neemetipul  asub ka 1960. aastal ehitatud linnuvaatlustorn. Kahjuks oli uks kinni ja sinna ronida ei saanud.

Taamal paistab vaatlustorn

Randaster

Rand-kurereha

Merikapsas

Virtsu jõudes läksime Anni pubisse sööma. Pakuti ahvenafileed, kotletti ja veiseburgerit. Praed olid väikesed, aga maitsvad.

Otsisime Virtsu raudteelaste elamuid. Leidsimegi lõpuks piki vana rohtunud raudteetammi kõndides 2 sobivat maja, üks korras, teine võssakasvanud.

Vana raudteelaste elamu

Vana raudteetamm

Me ei saanud aru, kuidas sellele majale ligi pääseda

Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudteeliin avati 1931. aastal. Rahvasuus kutsuti seda Virtsu ekspressiks. Viimane rong väljus Virtsust 1968. aastal. Uhke jaamahoone hävitasid taganevad sakslased 1944. aastal.

Siin vist ei elata enam

Mailane

Järgmisena otsisime ligipääsu Virtsu tuletornile. Meile sõitsid vastu lapsed jalgratastel. Küsisime nende käest teed, aga nad ei teadnud. Kondasime natuke külavahel ringi ja loobusime plaanist.

Virtsu Konsumis käisime süüa ostmas.Väikese tiiru tegime ka lähedalasuvas sadamas. Siit väljuvad laevad põhiliselt Kuivastusse.

Ei ole avatud

Virtsu kalasadam ja vasallilinnuse varemed asuvad keskusest väljas. Siin oli ka ujumiskabiin, aga paraku polnud ujumiskohta. No üldse ei olnud, kuigi väga oleks tahtnud ennast taas vette kasta.

Virtsu linnus ehitati 15.sajandil ja oli sel ajal üks võimsamaid Eestis. Linnus oli ruudukujuline, kahes nurgas ümartornidega kaitstud. Ehitamise ajal oli see täiesti merega ümbritsetud, nüüdseks asub poolsaarel. Paraku oli see linnus kasutusel ainult 80 aastat. Ta hävis 1534. aastal Saare-Lääne piiskopi ja Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi vahel puhkenud konflikti käigus ja seisab varemeis, kuna selle taastamine keelati Valmiera maapäeva otsusega.

Tegime veel autoga väikese ringi külavahel, et otsida Virtsu mõisast järelejäänud aita ja tõllakuuri. 

Virtsu poolsaarelt lahkudes jõudsime Hanila valda. Hanila kant on üks kõige varasema asustusega piirkondi Eestis. Kõrvalasuvas Kasekülas leitud arheoloogiliste leidude põhjal oli seal asula juba neljanda aastatuhande keskel eKr. 

Ka Läti Hendrik on oma kroonikas nimetanud Hanila kihelkonda. Tol ajal oli siinne piirkond rahvarohke ja piiskopkonnale strateegiliselt oluline.  Tänapäeval on Hanila vald üks hõredamini asustatuid Eestis.

Hanila Püha Pauluse kirik on ehitatud 13. sajandil, kellatorn lisati alles 19. sajandil.  Tuulelipp on aastast 1652 ja üks vanimaid Eestis. Nõukogude ajal kirik rüüstati ja seisis tühjana. Alles Eesti Vabariigi ajal hakati seda uuesti restaureerima. Ehituse käigus leiti põrandast 18 trapetsikujulist hauakivi, mis pärinevad muinas- ja kristliku kultuuri piirimailt ning millel on nii paganlikke, kui kristlikke kujundeid nagu näiteks ilmapuu või mõõka hoidev mees. Tegelikult puudub uurijatel üksmeel, kas need vanad hauaplaadid on loodud enne või pärast ristisõdijate tulekut. 

Meie kahjuks kirikusse sisse ei pääsenud.

Kiriku ümber on päris vana surnuaed

Iidne sammaldunud rist, mida rahvasuus kutsutakse ehitaja ristiks

Bussid siin enam ei käi

Ilus maja tee ääres

Sõitsime otsima Uisu panka ja möödusime teel Esivere tuulepargist. Sõit Uisu pangale oli pikk ja vaevaline, tee oli väga kehv. Õnneks on meil veidi kõrgem auto, muidu poleks ligi pääsenudki.

Pank oli tagasihoidlik ja vaevumärgatav oma 3,5 meetriga. Tegemist on domeriitpangaga ehk varase juuraajastu lubjakivikihiga. Otse mere ääres oli üksildane kummaline kollane majakes. Näha ei olnud hingelistki.

Paremal pool on pangaastang näha

Kunagi asus siin ilmselt sadam, kust mindi merele omaaegse väikelaeva ehk uisuga. Siitkaudu oli aastaid tagasi plaanis ehitada ka sild Saaremaale üle Kesselaiu. See plaan on nüüdseks ilmselt maha maetud.

Kuna tegu oli kena ja inimtühja kohaga, siis käisime I-ga taas ujumas. Meri oli muidugi madal ja mudane, aga ennast vette kasta saime.

Edasi möödus meie tee segasummasuvila-laadest Ranna Rantšost. Kuna õhtu oli käes, siis me seda külastama ei hakanud. Nägime eesleid, hobuseid, lehmi tee ääres.

Rooglaiu neemel oli ka päris korralik väikepaatide sadam. Mere ääres olid ka mõned vagunelamud, võib-olla kalameeste omad.

Kuna aeg oli juba hiline, siis sõitsime otse üle Saastna Maidu puhkemajja Liustemäel. 

Ilus talu tee ääres

Maidu puhkemaja oli ilus, uus, avar ja hele. Nii mõnedki paigutused oleksime küll teisiti teinud, näiteks saun oli wc-ga ühes ruumis. Ja palav oli siin ka, eriti teisel korrusel, kus olid magamistoad. Õnneks läks õhtul jahedamaks. Sõime omletti ja istusime väljas terrassil. 

Laupäev, 29.06

Alustasime oma päeva Saastna ninaga. Meie teele jäi kuulus Metsküla algkool, mille hiljutine kinnipanemise saaga pakkus meediale suurt huvi. Kool alustas tegevust juba 1852. aastal poistekoolina. Praegune koolimaja ehitati 1912. Nõukogude ajal kool suleti õppurite vähesuse tõttu kümnekonnaks aastaks ja avati taas nelja õpilasega 1989. 2023 taheti valla otsusega taas kool sulgeda, aga lapsevanemad kaebasid asja kohtusse. Kohtust paraku abi ei tulnud ja nüüd tegutseb Metsaküla erakoolina.

Saastna nina on kaetud lilleaasadega. Päris poolsaare tippi autoga ei saa, seetõttu otsustasime sinna mitte minna. Olime suht hiljuti siin käinud ka. Sadam oli aiaga suletud.

Sigur

Kerakellukas

Must vägihein

Kurekellukas

Saastna nina oli alles 1760. aasta maakaardil eraldi saar. Siin elasid 16. sajandil rootsi talupojad ja samast ajast pärineb ka Püha Olavi kabeli vare. Legendi järgi olevat 600. aasta paiku siia Porimäele maetud sõjakäigul langenud Rootsi kuningas Ingvar. Kahjuks arheoloogilised väljakaevamised seda legendi ei kinnitanud. Arvatavasti langes ta hoopis Saaremaal.

Kui Saastna oli veel saar, siis käisid siinses kabelis palvetamas ja ohverdamas Gotlandilt Tallinnasse teel olnud meremehed, teiste seas Norra kuningas Olav II Haraldsson, kes 1031. aastal kuulutati pühakuks ja puhkab Nidarose, praegu Trondheimi katedraalis. Seda sündmust uurib ja väärindab Eesti-Norra koostööprojekt "Nidarosest  Novgorodini: kultuuride põimumine ajaloolisel Püha Olavi veeteel". 

Muide, Saastna poolsaar oli vähemasti 2018. aastal šaakalirohkeim piirkond Eestis.

Saastna mõisast on paraku järel ainult varemed võsas. Mõis asutati 17. sajandil ja kuulus põhiliselt Rennenkampffide aadliperekonnale. Saastna oli veel paar sajandit tagasi saar ja isegi 19.sajandil oli see aeg-ajalt mandrist veega ära lõigatud.

Kõrvalhoone

Bussipeatus, buss käib hommikuti ja õhtuti.

Lapsepõlvest nii tuttav pilt

Teel Matsalu mõisasse

Merilehmad

Matsalu mõis oli natuke paremas seisus, aga mitte palju. Seinad olid püsti ja katus ka enam-vähem peal, aga lagunev ja võssakasvanud ikkagi. Lisaks meile oli siin veel üks vanapaar uudistamas. 

Matsalu mõisat on esmamainitud 1560.aastal. Häärber on ehitatud 18. sajandi teisel poolel, kuid ilmselt sisaldab ka vanemaid osi. Häärber koosneb keskosast ja kahest tiibhoonest, mis hilisemal ajal omavahel vaheehitistega ühendati. Peahoone vastas asus ja asub nüüdki suur tiik, mille ümber kulges häärberi esine auring. Praegu elab tiigi kaldal puude okstes suur ja lärmakas haigrute koloonia.

Nõukogude ajal plaaniti siia rajada Matsalu looduskaitseala keskus, kuid lõpuks valiti keskuse asupaigaks siiski Penijõe mõis. Praegu kuulub mõis eraomandisse ja paraku laguneb.

1880ndtel aastatel oli Matsalu mõisas koduõpetajaks Eduard Bornhöhe. Arvatavasti on just siinse peretütre Agnes Hoyningen-Huene järgi oma nime saanud vürst Gabrieli kallim.

Tiigi kaldal nägime suuri viinamäetigusid. 

Romantiline bussipeatus

Matsalu mõisal on mitmeid kõrvalhooneid, mida ma millegipärast ei pildistanud.

Keemu väikeses sadamas asub madal vaatetorn. Siit on kõige parem rannaniite ja rändlinde jälgida. Seekord me päris üles ei saanud, luuk oli kinni. Kõndisime mööda kitsast maanina mere poole. Eespool kivide vahel paistis üksik ujuja, ilmselt paljas. Me ei tahtnud teda segada ja keerasime tagasi.

Mingi putk

Harilik kukesaba

Matsalus on mitu vaatetorni rändlindude, jõeluhtade ja rannaniitude vaatlemiseks. Järgmine on Suitsu vaatetorn, mis asub pisut rohkem sisemaal. 

Matsalu rahvuspark loodi 1957. aastal eelkõige lindude ja nende elupaikade kaitseks. Aastasadu kestnud niitmise ja karjatamise tagajärjel on siia tekkinud poollooduslikud liigirikkad ranna- ja luhaniidud. Rahvuspargi põhiline eesmärk ongi traditsioonilise põllumajanduse jätkamine ja selle läbi niitude säilitamine. Rahvuspargi keskus asub ilusti renoveeritud Penijõe mõisahoones.

Rukkilillepõld teel Suitsu vaatetorni juurde

Vaatetornini tuli minna mõnisada meetrit parklast üle silla. Torn on kõrge ja metallist, aga vaadet on pigem vähe, ainult ühes suunas. See-eest on see ainus vaade väga romantiline: looklev jõgi, heinamaa, lehmad ja kaks küüni. Teistes suundades on kõrge mets.

Ilusate lilleniitude vahel kulgeb paarikilomeetrine matkarada Suitsu matkaonnini. Kõndisime natuke seda mööda, aga päris onnini ei läinud.

Võsa-raudrohi

Harilik kukesaba 

Parkla juures silla kõrval on mõnus ujumiskoht ilmselt kaitsealale kuuluva talu õuel. Lõpuks ometi oli võimalik tegelikult ka ujuda, mitte ainult ennast osaliselt vette kasta.

Kuna lõunaaeg oli kätte jõudnud, siis sõitsime Lihulasse söögikohta otsima. Google soovitas Hr Aleksandri pizza- ja veinituba, aga see oli kinni ja sissepääs põõsastesse kasvanud. Särtsu Baaris olid  matused just lõppemas. Seega saime pärast väikest ootamist oma keskpärased söögid. Kotletid olid veidi ülesoolatud, aga muidu polnud häda midagi. 

Baari lähedal on suure vene kiriku varemed. Kirik pühitseti sisse 1889. aastal ja suleti 1960. aastatel.

Lihula Püha Neeva Aleksandri kirik

Lihula  kesklinn on põnevate majadega, enamus paraku lagunenud. Käisime Coopis poes ning Olerexi tanklas bensiin ja kohvi võtmas. Põhjalikumalt me Lihulas ringi ei vaadanud, pole ta ju päris mere ääres.

 

Penijõe mõisas tegime samuti ainult kiire pildi. Käisime siin põhjalikumalt ringi alles paar aastat tagasi.

Penijõe mõis rajati 17. sajandil. Praeguse peahoone esimene kivist korrus ehitati 18. sajandil. Sajand hiljem hoone rekonstrueeriti klassitsistlikus stiilis, ehitati peale teine puidust korrus ja rajati uhke nelja sambaga portikus. Peale võõrandamist asus mõisas kool ja vahepeal ka nõukogude sõjavägi. Aastal 2000 häärber restaureeriti Matsalu rahvuspargi keskuseks.

Kloostri vaatetorn asub samuti sisemaal, Kasari jõe ääres. See on metallist, püstitatud 1995. aastal. Tornist on võimalik vaadelda Kasari jõge ja lopsakaid luhaniite. Jõele on ehitatud sild, mis esmapilgul ei vii kuhugi. Tegelikult on sild mõeldud luhaniitude hooldamiseks. 

Luhaniidud on perioodiliselt üleujutatavad jõeäärsed alad, kusjuures Kasari luht oma 4000 hektariga on üks suurimaid Euroopas. Siinsed rohumaad on olnud ajast aega kasutusel heina- või karjamaana ja tänu sellele pole ka võsastunud. 1920.-30. aastatel kaevati Kasari deltas jõeharud sirgetesse kanalitesse, et lühendada üleujutusperioodi ja tänu sellele paremini heina teha. Ka Kloostri tornist on näha sirget jõesängi. Kuivendamine on muidugi liigirikkusele kehvasti mõjunud. 

Jõe ääres tegutses üks perekond kummisüstadega.

Vaatetahvlil oli ära toodud tsitaat Mathura romaanist "Jääminek", raaamat, mida ma siinkohal soojalt soovitaksin lugeda - tõeline väike pärl Eesti kirjanduses.

Sama tee äärde jääb ka Kloostrimõis või õigupoolest mõisavaremed. Alles on paar kiviseina ja suured aknaaugud. 

Kloostri mõis arvatakse pärinevat juba 13. sajandist, mil ta kuulus Lihulas asuvale tsisterlaste nunnakloostrile. Peale Liivi sõda käis mõis käest-kätte ja viimased omanikud olid parun Fersenid. Paekivist barokne kahekordne härrastemaja ehitati 17. sajandil. Juba esimese Eesti Vabariigi ajast seisab see kahjuks varemeis. Mõisa juurde kuulus ka rangejooneline park tiikide süsteemiga, mis ka arvatakse pärinevat kloostri ajast. Park ka tiigid on osaliselt säilinud, aga hetkel suhteliselt võssakasvanud.

Selleks, et saada põhjapoole Matsalu lahte, pidime tegema päris suure ringi ümber Kasari jõe luhtade.

Teel Kloostrist Kirblasse

Loomad tee ääres

Meie teele jäi Kirbla Püha Nikolause kirik, üks väiksemaid Eestis. Ta on ehitatud 1500. aastatel ja mainiti esmakordselt 1531. aastal. Nagu ikka, on kirikuaed väga põnev, vanimad säilinud hauatähised on siiski alles 18. sajandist. 

Kirbla surnuaeda on maetud ka maetud Eesti õigusteadlane ja poliitik Jüri Uluots ning tema perekond.

Üks tore maja tee ääres

Kasari jõe vana betoonsild väärib kindlasti vaatamist. Sillad mulle meeldivad ja siin me olime varemgi mitmeid kordi käinud.

1904. aastal valminud Kasari sild oli tol ajal pikim sild Euroopas ja ühtlasi ka Eesti esimene raudbetoonsild. Varasematel aastatel toimus Tallinn-Virtsu postimaanteel Kasari jõe ületamine parvega. Suurvee ajal aga ei saanud seda kasutada, sest vool oli liiga kiire, madalvee ajal sai läbi jõe ka jalgsi. Kasari silda kasutati kuni aastani 1990, mil valmis kõrvale uus betoonist sild. Vana sild on riikliku kaitse all. 

Loomad teel II

Suure-Rõude mõisat olime korra ka varem külastanud, sellegipoolest otsisime seda jälle taga. Kuna google kaart näitab valesti, siis suundusime väikest külavaheteed mööda tühjale õuele. Õnneks oli eelmises majapidamises üks jutukas meeseterahvas, kes juhatas meid õigesse kohta.

Tegemist on tagasihoidliku puithoonega väikese külatee lõpus. Keskajal kuulus Suure-Rõude Lihula piiskopilinnusele, hiljem olid omanikeks von Rennenkampffid. Praegune mantelkorstna ja kelpkatusega peahoone valmis 18. sajandil. Mõis on eravalduses ja kasutuses elumajana. Kuigi heas seisus ta ei olnud, aga õnneks tundus siin elu käivat. Õue peal oli mitu autot. Mulle ikka puitmõisad väga meeldivad.

Edasi liikusime vana tuttava Haeska vaatetorni juurde. Parklast on 100 meetrit jala minna. Tee äärde jäi nunnu lehmakari.

Need nunnud tegelased hooldavad rannaniite

Minu meelest avanevad just Haeska linnuvaatlustornist parimad vaated. Linde muidugi praegu väga palju polnud. Siinsamas on külalistemaja ning väike iseteeninduslik poe-ja kohviputka.

 

Tuulingu puhkemaja

Seda lindu saime tornist vaadelda

Tee äärde jääb ka Haeska mõis, kus me oleme kunagi ka ööbinud. Mõis on kenasti korda tehtud ja majutust pakutakse jätkuvalt.

Haeska kahekorruseline mõisahoone ehitati 18. sajandi alguses, aga esmakordselt mainiti seda juba 1560. aastal, mil ta kuulus Haapsalu toomkirikule. 1981. mõis renoveeriti ja Matsalu looduskaitseala kasutas seda väikese muuseumina. Nüüd kuulub mõis soomlasest eraisikule ja siin on 12 tuba turistide majutamiseks. Mõis asub Haeska küla serval ja mereni on siit 400 meetrit.

Õhtu oligi jälle käes ja meil aeg otsida seekordset öömaja. Pärast väikest segadust sõitsime Puise Nina puhkemaja väravast sisse. Maja pidas lahke pererahvas, ema ja tütar. Toad olid tagasihoidlikud, aga merevaate ja terrassiga. Olime I-ga kõrvuti tubades ja rohkem ei paistnud siinpool kedagi olevat.

Kell 19 oli meil tellitud õhtusöök. Pakuti ahvenafileed ja astelpaju-apelsinitarretist. Noorperenaine oli väga jutukas ja rääkis meile lahkelt selle koha ajaloost.

Tegu oli vana kalatehasega. Perenaise vanemad elasid siinsamas ja ostsid taasiseseisvumise järel koha endale. Söögisaali lagi nägi välja nagu laevapõhi, palkidest ja paljude lampidega. Puhkemaja peab tütar emaga kahekesi, isa käib kala püüdmas. Muuhulgas selgus, et Muhus on paadiga piima järel käia kiirem, kui maismaad mööda poes.

Peale sööki tegime jalutuskäigu puhkemaja territooriumil ja Puise külas. Endine kaluriküla on nüüd pigem kaasaegne keskus. Siin on uhked eramajad ja väike sadam. Keskuses on ilus värviline raamatukogutuba vaateplatvormiga katusel. Siin oli isegi teisi turiste, kes imetlesid kohalikke hobused.

Raamatukogutuba

Hiljem jõime rõdul veini, aga meid tabas ootamatult külm tuul. Rahvast tuli natuke juurde öömajale, aga üldiselt oli vaikne.

Pühapäev, 30.juuni

Peale hommikusööki läksime Puise nina tippu. Kuna tegu on puhkemajale kuuluvate hobustekopliga, siis võtsime ka hobuste jaoks kuivikuid kaasa. Koplis oli kolm hobust ja meid nähes tõttasid nad kohe lähemale. Andsime neile kuivikuid ja saime ka laka pealt patsutada. Nad on ikka suured loomad ja ma ei salga, et kartsin ka veidi. Õnneks lõppes kuivikute lõppedes ka nende huvi meie vastu.

Puise nina neem

Paistab Puise küla ja puhkemaja kompleks

Hobumadar

Kunagises linnuvaatlustornis on nüüd ka majutus

Puise ninal toimusid dramaatilised sündmused 1944. aasta septembris, kui siia kogunes palju eestlasi, et paatidega nõukogude okupatsiooni eest Rootsi pageda. Paraku oli ilm tormine ja Rootsi poolt saadetud kiirpaat hilines. Lõpuks õnnestus pääseda vaid mõnekümnel inimesel. Selle sündmuse meenutuseks asub Puise rannal Seaküla Simsoni tehtud mälestusmärk. Päris mõjuv. Eestist lahkus Teise maailmasõja ajal 80 000 inimest.

Puise tee äärde jääb ka Breti Armastuse kivi. Albert Kallasmaa, keda rohkem Breti nime all teati, oli ühesilmne lombakas veidrik, kes oma vastamata armastuse südamevalu poepidaja Lehti vastu igaveseks ajaks kivisse talletas. Teadaolevalt raius ta tervelt üheksa rahnu ja kolm hauakivi 1930ndate ja 1967.aasta vahel. 

Jugassaare sadama külastamist takistasid eramaa sildid ja traataiad.

Risti üle poolsaare asub Kiideva küla, mida kindlasti tasub vaatama minna. Enne küla on Kiideva mõis, mis sedakorda oli ka traataiaga ümbritsetud ja põhjalikumal renoveerimisel.

Kiideva mõis rajati arvatavasti Rootsi ajal, esimesed teated pärinevad aastast 1614. Aastasadade jooksul käis mõis väga palju kordi käest kätte, viimased omanikud olid von Tollid. Pärast riigistamist oli siin pikalt kool ja hiljem pioneerilaagri abiruumid. Igatahes kuulutati häärber juba 1950ndatel varisemisohtlikuks ja paarkümmend aastat olid siin osaliselt kasutusel vaid mõned ruumid. Järgnevad 40 aastat seisis hoone kasutuseta ja lagunes. Praegu kuulub mõis eraomandisse.

Kiideva on armas külake paadisadama, vaatetorni ja ilusate puidust majadega. Keset küla on bussipeatus, mis toimib ka väikese infopunktina.

Mere ääres on väike vaatetorn vaadetega pisikesele sadamale ja ümbritsevatele ilusatele taludele.

Kiideva küla peetakse üheks traditsioonilisemaks kalurikülaks Läänemaal. Paraku on tänapäeval kalapüügi tähtsus oluliselt vähenenud. Töökohtade puuduse ja elanike vähesuse tõttu oli Kiideva väljasuremise ohus. Siis, aastal 2000, tuli kokku külaselts, korraldati rannaküla päevad, asuti erinevate projektide abil uusi ehitisi rajama ja tänaseks on siin elu korralikult käima läinud. 

Kiideva küla on vaikne, hästi hoitud ja siin on meeldiv jalutada.

Meil oli aeg selleks aastaks otsad kokku tõmmata ja suund kodu poole võtta. Kuna Allikal näitas kaart randa ja I tahtis ujuda, siis suundusime mööda väikest külateed sinna. Allika oli väike inimtühi suvitusküla. Kuna ilm polnud enam üldse soe, siis mina ujuma ei läinud. Rand oli muidugi Eesti keskmine, st. ikka kivine.

Teel koju tegime peatused Ridala ja Martna kirikute juures. Arhailise ilmega Ridala Maarja Magdalena kirik on ehitatud 13. sajandil ja tuletas meelde pigem Saaremaa kirikuid. Kirikuaias on säilinud kaks muinasaja sümbolitega hauakivi. Väga vanad on ka kaks massiivset kiviristi kiriku peasissekäigu juures.

Ridala pastoraat

Martna nime on ürikutes esmakordselt mainitud 1298. aastal seoses Saksa ordu rüüsteretkedega Läänemaale. Samas mainitakse ka Martna kiriku rüüstamist. Arvatavasti pärineb Martna nimi Püha Martinilt. 

Praegune kivikirik ehitati 15. sajandil ja pole teada, kas vana kiriku kohale või mujale. Suuline pärimus räägib Martna kiriku asukoha korduvast muutmisest. Haritorn ehitati kirikule arvatavasti 17. sajandil.  1708. aaasta novembris möllas Läänemaal suur torm, mis hävitas lisaks Ridala ja Karuse kiriku tornidele ka Martna kiriku torni. Mõõdus 175 aastat, enne kui see uuesti üles ehitati. 

Martna kiriku altariruumist tulid 2004. aastal mitme värvikihi alt välja keskaegsed seinamaalingud, mida peetakse üheks suurimaks ajalooliseks leiuks Eestis.