Norra-Oostriku allikad jaTapiku küla.

Meil oli tarvis käia Türi surnuaial sügisesi korrastustöid tegemas. Mõtlesime teha kaks ühes ja lõpuks ära käia päevavalguses ka Norra allikatel. Liisi tuli ka meiega. 

Tartust sõitsime Jõgevani ja sealt keerasime vasakule Põltsamaa peale. Regio kaart näitas Kaave mõisat, seega keerasime samanimelise bussipeatuse juurest vasakule. Seal oli isegi puudeallee. Tee ääres olid lagunenud peahoone ja mõned aiaga ümbritsetud kõrvalhooned. Peahoonest oli alles vaid parempoolne tiib. Mõisa külje all oli hall elumaja, mille jutukas perenaine tuli kohe vaatama, mida me pildistame. Ta rääkis, et 20-ndatel jagati mõis soovijatele. Peahoone tervemas tiivas olevat veel hiljuti elanud üks vana naine. Perenaine ise on "uustulnuk", aga elab siin juba üle 30 aasta.

Kaave mõis oli Kurista mõisa kõrvalmõis Tartumaal Laiuse kihelkonnas. Ta rajati teadaolevalt 18.sajandil ja ka kõik mõisa hooned on püstitatud 18. sajandi lõpul või 19. sajandi algul.

Aidust keerasime paremale ja peagi nägime tee ääres suurt kõrvitsapõldu. Kõrvitsad lamasid maa peal ja ootasid äraviimist. Täitsa sürr pilt, polnud keegi meist sellist varem näinud. 

Tapiku külas peatusime mõisa juures. Mõisa vastas üle tee oli parkla ja Tapiku Külade Seltsimaja. Kohe tuli meie juurde hallipäine Olev, kes oli samuti väga jutukas ja elas mõisas nagu selgus. Mõisasse tuli ta pensionipõlves, lootuses vana häärber korda teha. Ega ta paraku selle tööga kuigi kaugele ei ole jõudnud, aga ümbruse on külaselts kenasti korda teinud.Tundub siiski, et Olev on siinkandis suurem tegija. Igatahes on tema eestvedamisel taastatud mõisapargis asuv Vabadussõja võidualtar, mida ta uhkelt juhatas meid vaatama. 

Tapiku mõisahäärber aga ehitati 19.sajandil ja on tänaseni säilinud enam-vähem esialgsel kujul. Esmakordselt mainiti mõisa 17. sajandil. Ligi sada aastat, kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus see Wahlide suguvõsale. Pajusi vald ostis riigilt mõisahoone, tegi remondi ja 1926. aasta sügisel alustas siin  õppetööd Tapiku 4-klassiline algkool. Kool suleti paraku 1974. aastal õpilaste vähesuse tõttu ja seisis pikalt tühjana.

Tapikul oli kohe näha, et hoogne seltsielu käib. Seltsimaja ümbrus oli korda tehtud ja majas seeski oli soe ning hubane. Meidki kutsuti lahkelt sisse uudistama ja kena raamatukoguhoidja rääkis kohalikust elu-olust. Ta ütles, et tavapäraselt on maaraamatukogud lahti 2 päeva nädalas, aga tema teeb neli päeva, sest külaelanikud tahavad ju värskeid lehti lugeda. Eile oli neil seltsimajas sünnipäevapidu ja täna pidi siia kohalikega kohtuma tulema Pajusi küla hing ja seltsielu eestvedaja. 

Tapiku inimesed nimetavad halloweeni kõrvitsapeoks

Kuna nägime siia sõites tee ääres suurt kõrvitsapõldu, siis küsisime ka selle kohta. Nad juhatasid meid veidi maad külast välja, kus saab kõrvitsaid ka kaasa osta. Tõesti, küla servas oli vana laudahoone ja selle ees hunnikutes eri suurustes kõrvitsaid. Kõrval salvedes olid peenemad sordid nagu muskaatkõrvits ja isegi arbuusid. Raha sai jätta väikesesse karbikesse. Ostsime lausa 10€ eest. Liisi võttis ka halloweeni kaunistusteks ja ühe arbuusi võtsime ka, ikkagi Eesti oma.

Varsti jõudsime Jõeküla silla juurde Põltsamaa jõel. See ei ole eriti ilus sild, juba kergelt roostes metallist kobakas, aga ikkagi oli huvitav. Liisi otsis silla alt geopeituse aaret, aga paraku jäi see leidmata.

Jõeküla sild ehitati aastal 2000 Eesti ja USA sõjaväelaste poolt

Vaade sillalt

Ülidekoratiivsed tindikud.

Peagi viis sama tee meid esimeste allikateni, milleks on Vilbaste ehk Võlingi allikad. Allikate juurde viib üle kilomeetrine matkarada, mis algul kulgeb metsas, siis läheb üle laudteeks. Õnneks oli tee võrguga kaetud ja seetõttu polnud libe. Teest vasakule jääb lai veekogu, Võlingi oja, mis toitub põhiliselt allikatest. Kummalisel kombel on Võlingi oja oma ülemjooksul laiem, kui suubumisel Põltsamaa jõkke. 

Puhkekoht matkaraja alguses

Laudtee lõpeb puust sillakestega, kust oli ka näha tiikide põhjas helesiniseid allikakohti, milles vesi maa seest kerkib. Sinakat värvust tekitab paarikümne sentimeetri kõrgusele põhjast üles keeva liiva pilv, mis sisaldab allikalubja terakesi. Need on Vilbaste tõusuallikad, oma nime saanud Eesti tuntuima allikate uurija Gustav Vilbaste järgi.

Võlingi allikate parkla juurest keerab tee paremale Purskava allika juurde. Täiendasime parasjagu seal oma veetopsikuid, kui allika juurde sõitis auto kohaliku paari ja mitme suure länikuga. Naisterahvas oli suhtlemisaldis ja rääkis, et nad elavad siit 15km kaugusel ja käivad pidevalt joogivett võtmas, sest neile lihtsalt niiväga maitseb.

Purskava allika kõrval voolab Oostriku jõgi

Purskav allikas on tegelikult inimtekkeline. Geoloogiliste puurimiste käigus satuti kogemata veesoonele, mille tulemusena pritsis maapõuest välja ligi meetrikõrgune looduslik purskkaev. Kunagine ligi meetrikõrgune veesammas on nüüd kahanenud 30-sentimeetriseks, aga vuliseb ikka väsimatult.

Järgmisena jäi tee äärde Sopa allika poolekilomeetrine matkarada. Sopa allikas on oma 4,8 meetriga kõige sügavam allikas Eestis. Kõrvalt vaadates ei saa sügavusest hästi arugi, sest vesi on nii läbipaistev, et põhjas turritavad puurondid tunduvad suisa käeulatuses olevat. Tänu lubjarikkale veele on vettekukkunud puud hästi säilinud. Allika ümber on ka poolkaares laudtee tehtud, et oleks mugav kõndida.

Sopa allikas on oma nime saanud lähedalasunud talu järgi. 

Edasi Norra mõisa suunas sõites jääb otse tee äärde Oostriku Suurallikas. See on nähtutest kõige värvilisem. Vee all on näha allikate tekkekohas sinakaid lubjamoodustisi. Oostriku Suurallika vesi tungib välja karstilõhedest ja paneb liivaterakesed keerlema ehk "keema". Esmapilgul paistab see tiik väga madal, aga see on petlik. Tegelikult on siin sügavust paari meetri jagu. Allika kohale viib puust sild ja see vaatamisväärsus asub kenasti tee ääres. Nii et kui puuduvad sobivad jalanõud või on aega vähe, saab allikatega tutvuda ilma erilise pingutuseta.

Norra mõisa juures me pikemat peatust ei teinud, sest see on nüüd eravalduse sildi ja tõkkepuuga kaitstud. Paistab, et mõisat ka hoolega renoveeritakse, mis iseenesest on väga tore.

Lühikese peatuse tegime ka Udeva mõisa juures, kust on pärit värvika saatusega osav kõnemees ja rahvajuht Prohvet Maltsvet (1812-1885), maltsvetlaste ususekti rajaja. 

Udeva mõis asutati 17. sajandil ja hiljem sai temast Norra mõisa kõrvalmõis. Peahoone pärineb 19.sajandist ja seisab varemetes.

Päeva lõpetasime lõunasöögiga Mäeküla kõrtsis, kus on lihtne, aga täitsa normaalne söök. Kõrval on ka pizzakoht, aga me alles tulime Itaaliast ja pizza polnud teemaks.

Lühireis Mallorcale kolleegidega

Neljapäev, 10.oktoober

Mina pole varem Mallorcal käinud, küll aga olin kuulnud ülivõrdes hinnanguid saare loodusele. Tänu oma töökohale sain selle ülipopulaarse turismisihtkoha ka põgusalt üle vaadatud. Mis seal salata, ma ei jõudnud veel eelmisest reisist välja puhata ja kuna meie ühistu tegi torustikuvahetust, siis võeti ka vesi ära. Nii et vajalik pesu jäi pesemata. Õnneks tuli reisihommikuks vesi siiski tagasi, sain vähemalt ise dušši all ära käia.

Sõitsin Tallinnasse bussiga. Kogunesime lennujaama lounge´is. See oli värskelt renoveeritud, pakuti veini ja mullijooke ning natuke ka süüa. Mina süüa ei tahtnud, sest Air Balticu lennule olin ka omale söögi tellinud. Aga väikese koogitüki ikka võtsin, kuidas siis teisiti!

Lend kestis ligi 4 tundi ja selle aja ma kasutasin põhiliselt lugemiseks ning kolleegiga lobisemiseks. Söök toodi üsna kohe peale õhkutõusmist ja see oli täitsa ok.

Mallorca lennujaamas oli meil suur buss vastas ja me suundusime oma hotelli Melia Palma Marina. Check-in võttis omajagu aega, kuigi K oli meie andmed aegsasti ette saatnud. Majutusime Premium Sea View tubades, kus oli rõdu imelise vaatega merele ja jahisadamale. Oma reisidel ma sellistes suurtes kompleksides ööbida ei armasta, seda enam oli nüüd hea võimalus uusi kogemusi saada. 

Melia Palma Marina lobby

Meie tuba

Vaade rõdult oli kena

Basseiniala

Õhtusöök oli meil kell 20 hotelli restoranis MOSS. Peab ütlema, et söögid olid väga head, liigagi head.

Pärast sööki käisime tuledesäras linnas jalutamas. Umbes 2km meie hotellist on kuulus Palma katedraal. Päris sinnani me ei jõudnud, keerasime enne sisemaale ilusasse parki. Siin tundus väga turvaline, kuigi hoiatatakse taskuvaraste eest.

Reede, 11.oktoober

Hommikusöök oli külluslik, aga segadust tekitavad ruumide sopilisus ja igal pool asetsevad peeglid.

Kell 8:30 oli meil juba väljasõit, seekord väiksema bussiga, kuna suured ei pidavat mägiteedele hästi ära mahtuma. Kõigepealt külastasime oma partneri WebBedsi kontorit Palma äärelinnas. Meile korraldati väga südamlik vastuvõtt kohvi ja kringliga. Saime teada, kuidas asutus toimib IT ja teeninduse seisukohast. Büroo on neil ikka suur, aga enamik töötajaid viibis kodukontoris.

Edasine tee viis meid Tramontana mägedesse, mis on Mallorca kõrgeimad ja Valdemossa külakesse. Keerutasime päris pikalt mägiteedel ja saime nüüd hästi aru, miks meid väikese bussiga veetakse. Üks suur buss meie ees takerdus ikka iga serpentiini peal. Lisaks autodele takistasid kiiremat sõitu ka arvukad jalgratturid.

Tramontana mägede kõrgeim tipp on Puig Major 1445 meetriga.

Valdemossa meeldib turistidele

Cartoixa de Valldemossa kloostri aed

Valdemossa on mallorkalastele oluline koht muuhulgas ka sellepärast, et siin veetis Chopin umbes aasta koos oma kallima George Sandi ja selle lastega. Turistide atraktsiooniks oli väike klaverikontsert King Sancho's Palees. Saal oli uhke, aga pianist algul ikka väga ei viitsinud, tagus niisama sõrmega vastu klaverit. Alles kolmanda pala juures, mis ei olnud nii kuulus, tuli talle elu sisse ja me saime aimu, et ta ikka tegelikult oskab klaverit mängida.

Cartoixa de Valldemossa klooster

King Sancho's Palace, väike klaverikontsert Chopini nokturnidega

Koos giidiga käisime vaatamas ka kloostrit ja Chopini eluruume. Igal aastal korraldatakse siin helilooja auks muusikafestivali. Ühesõnaga, poolakatel on, mille üle uhkust tunda!

Cartoixa de Valldemossa klooster

Meie giid

Chopini eluruumid

Kloostri aed

Vaade kloostriaiast

Lühikese peatuse tegime Sa Foradada viewpointis. Seal oli platvorm, millelt avanes kaunis vaade allpool olevale kivisele poolsaarele ja auguga kaljule.

Vaade Sa Foradada vaateplatvormilt

Tasapisi jõudsime Port de Sólleri. Osa meie seltskonnast kurtis südame läikimise üle, aga vaated teekonnal olid suurepärased. Restoranis Mar y Sol sõime lihtsamapoolse, aga täitsa normaalse lõuna. Siis oli meil 50min vaba aega, mille mina veetsin mööda poekesi kolades. Osad käisi ka ujumas, aga mul polnud pähe tulnud ujukaid kaasa võtta. Natuke vähe aega oli ka. Ilm oli palav ja ega poodides väga palju leevendust ei saanud. Aga nii mõnigi poeke oli huvitava riidevalikuga.

Restoran Mar y Sol Port de Sólleri rannapromenaadil

Port de Sóller

Port de Sólleri rand

Port de Sóllerist sõidab ajalooline puutramm ülesmäge Sólleri linnakesse. Giid jagas meilegi korduvkasutatavad piletid pihku ja me läksime trammi peale. Rahvast oli palju isegi off-seasoni kohta, aga mul õnnestus aknaalune koht saada. Sõit kestis pool tundi ja oli täitsa tore. Kuigi eelmise aasta Baskimaa Rhune´i rongisõidu vaadetega võrrelda ei saa.

Vaade trammiaknast

Sólleris imetlesime keskväljakut ja uhket, aga poolelijäänud kirikut. Siis kõndisime giidi juhtimisel linnaserva bussi peale. Meie tänane giid nägi välja nagu mafiooso, juuksed õlitatud, ja viskas pidevalt  väikseid nalju.

Sant Bartomeu kirik Sólleris

Sóller

Sólleri ümbritsevad Tramuntana mäed

Kell 18 jõudsime hotelli tagasi ja puhkasime tunnikese. Siis kõndisime veidi üle kilomeetri restorani Spot Mallorca. Tänase õhtusöögi tegi meile välja WebBeds ja selle esindaja Soomest Jaana, tore daam, kes meiega siiani reisi vapralt kaasa tegi. Söögid olid taas imehead, paraku pidin suures osas pearoa järele jätma, sest muidu poleks magustoit ära mahtunud ja see oleks olnud katastroof.

Peale õhtusööki saime õnneks piisavalt mööda öiseid tänavaid tagasi hotelli kõndida. Üldiselt kella 23 ajal siin tänavatel alles elu algab, tuled süttivad ja rahvas tungleb lõbustusasutuste ümber.

Laupäev, 12. oktoober

Täna hommikul saime kauem magada, kogunemine bussi oli alles kell 10. Kui me eile käisime saare põhjaosas, siis täna suundusime kirdesse, kus kaks harulist poolsaart on Pollenca lahe nagu kahvlisse võtnud. Põhjapoolsemal poolsaarel peatusime Es Colomer Viewpointi juures, mille juurde viis kivitrepp. Siin oli erinevatel kõrgustel vaateplatorme, millelt avanesid imeilusad vaated merele ja kaljudele. Tegime siin ka grupipilte ning loomulikult selfisid ja üksikpilte.

Es Colomeri vaateplatvormi juures

Mere ääres, Puerto de Pollenças oli meil natuke vaba aega, mille osad taas ujumiseks ära kasutasid. Teised käisid taas poodidega tutvumas.

Puerto de Pollença

Järgmine peatus oli Alcudias, mis on üks Mallorca tähtsamaid kuurorte. Selgus, et Alcudia vanalinn on väga armas. Jalutasime seal natuke giidiga ringi ja siis läksime restorani Fonda Llabrés lõunat sööma. Vahepeal tuli lauda teenindama pisike ümmargune naisterahvas, dressipüksid jalas. Selgus, et tema oligi selle pererestorani omanik. Igatahes teenindus oli kiire ja toit normaalne. Eriti tore oli aga ülemisel korrusel asuv terrass, kust avanesid Alcudia vanalinnale supervaated.

Alcudia linnamüürid 14.sajandist

St. Jaume kirik Alcudias

Alcudia vanalinn

Vaade Alcudiale restorani Fonda Llabrés katuseterrassilt

Ilm oli palav ja järjest palavamat lubati. Peale lõunat kolasime natuke vanalinnas ringi ja siis liikusime tagasi bussi. Tagasi hotelli jõudsime juba 17:30. Mis tähendas, et me saime minna basseini ujuma. Hotelli bassein oli avatud 10-18:00. Vesi oli mõnusalt karastav ja meie seltskonda kogunes päris palju rannatoolidele. Tellisime A eestvedamisel isegi džinnikokteilid. Kuigi teenindus basseinibaaris oli äärmiselt aeglane, saime oma kokteilid lõpuks kätte ja nautisime mõnusat sooja õhtut.

Õhtune vaade meie rõdult

Tänane õhtusöök oli meil suhteliselt hotelli lähedal restoranis Bahia Mediterraneo. No see oli üks uhke koht! Valge kulla ja nikerdustega avar saal, valge tiibklaver, livreedes kuivetunud, aga üliväärikad vanamehed teenindamas, imemaitsvad söögid. Super! 

Restoran Bahia Mediterraneo

Pärast õhtusööki kogunesime veel oma hotelli lobbysse väikesele dringile. Kuigi me tellisime baarist, seisime järjekorras ja olime viisakad, läks baarmen hullult närvi, kuna me tahtsime kõik eraldi maksta. Ta oli nii vihane, et asjad lendasid ja ma mõtlesin, et mõni meist saab küll pudeliga vastu pead. Ei saanud õnneks.

Pühapäev, 13.oktoober

Juba hommikul saime Air Balticult teate, et meie lend hilineb tund aega. No tore! Siis läheb minul ja A-l 23.30-ne Tartu bussipilet kaduma. Aga A lubas Bolti rendiauto võtta. Loodame parimat!

Peale hommikusööki tegime check-out´i ja viisime oma kohvrid kolleegi tuppa. Hotell oli meie kambale kaks tuba jätnud kasutada kuni 15:00-ni.

Kuigi väljas oli hullult palav, otsustasime neljakesi jalutada kuulsa Palma katedraali juurde, kuhu oli hotellist umbes 2,5km. Katedraali kõrval on suur tiik ja eespool väike park. Tiigi kaldal oli turg, kus valgetes telkides müüdi igasugust kraami alates söögiasjadest kuni ehete ja suveniirideni. Aga seal oli palav nagu praepannil. 

Kuulus Palma La Seu katedraal

Ma otsustasin loobuda katedraalile lähenemisest ja me otsisime hoopis ühe mõnusa tänavakohviku. Selles mõnusas kohvikus läks jookide tellimisega üle tunni ja eraldi maksmisest võis ainult unistada. Tõepoolest, ega nad ei taha meid, turiste siia saarele. Samas on huvitav, millest nad elama hakkaksid, kui turistid kaoksid. Muid majandusharusid siin väga ei tundu olevat.

Käisime veel L juhtimisel mõnes peenemas poes ja oligi aeg hotelli tagasi jalutada. Võtsime oma kohvrid, tegime väikesed dringid veel lobbys (seda eilset baarmeni õnneks polnud) ja oligi aeg bussi peale minna.

Lennujaamas pidime olema ikka esialgse kella järgi, aga üldiselt läks kõik kiiresti. Olin üsna näljane ja võtsin kohvikust ehk liiga palju saiapoolist. Igatahes lennukis oli meil ka toit tellitud. Neli tundi läks õnneks suhteliselt kiiresti ja lennujaamast väljumine ka, kuna olime käsipagasiga. Kiire hüvastijätt grupiga ja juba ootas meid Bolti takso, et sõita Peetrisse, kus tee ääres parkis meie rendiauto. Õnneks ei sadanud ja autosid tuli ka vähe vastu, seega oli nähtavus suhteliselt hea. A sõitis, mina hoidsin tuju üleval. Enne kolme olin juba kodus. Homme on taas tööpäev.