"ARKAADIA TEEL. Metsavenna pruudi lugu"

Etendus Pärnu lähedal Pikavere vanas vallamajas. Kõige põnevam oligi mängupaik, kenasti korda tehtud vana hoone. Pikavere vallamaja on üle 100 aasta vana ja oli omal ajal ka päriselt metsavendlusega seotud. Nimelt oli siin Teise maailmasõja ajal täitevkomitee, kus metavend Hirmus-Ants käis oma meestega vähemalt kahel korral julgeoleku poolt arreteerituid vabastamas. 

Eesti suvede heitlikkust arvesse võttes on mõistlik pigem siseruumides lavastusi teha.

Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud "Arkaadia teel" oli põnev lugu metsavendadest ja sellest, kuidas kurjus jääb kurjuseks igasugustes oludes ja et oli ka metsavendade hulgas igasuguseid tolguseid. Süütundest ja leppimisest. Kuigi põhiline teema oli minevik, oli minu jaoks põnevam isegi näidendi tegevuse aeg 90-ndatel, kui toimus hoogne kinnisvara tagastamine õigusjärgsetele omanikele. Jaune Kimmel mängis oma kodust ilmajäämise päris mõjuvaks. Samuti oli lavakujundus nostalgiat tekitav.

Agur Seimi olen varem näinud "Petserimaa igatsuses", kus ta tegi suurepärase osatäitmise. Praeguses lavastuses oli tal tagasihoidlikum roll ja pigem jäid tema käitumise tagamaad mulle võõraks. 

Terje Pennie tegelaskuju, vanaema Loviisa oli mõjuv oma mineviku koorma all. Mõned süžeekäigud jäid siiski ebaloogilisteks minu jaoks. 

Saasl oli rahvast täis. Publik oli pigem vanemapoolne ning võttis lavastuse püsti seistes (nagu meil ikka kombeks) ja suure aplausiga vastu. 

Uus teater "Tarty1985. Laskumine orgu"

Hommikust saadik sadas, vahepeal vähem, vahepeal lausa ladinal. Parim päev vaadata seda 4,5 tunnist lavastust! Aga mis sa teed! Panime soojalt riidesse, võtsime kaasa ja selga mitu kilet, osa ka istumise alla ja pidasime vastu. Näitlejatel oli veelgi raskem, nemad kilesid ei kasutanud, ainult pühkisid paberitega oma istumisaluseid kuivaks.

Natuke sarnanes Ivar Põllu "Serafima ja Bogdaniga", ka siin nägid vaatajad erinevaid lavastusi, näitlejad aga mängisid oma osa mitu korda. Tarty-s lausa 3 korda, nii et au ja kiitus vastupidavuse eest! Tekst tuli kõrvklappidest. Nii et nägime suht kõike, mis laval ehk pargi all toimus, kui suurte pärnade varjavad oksad välja arvata, aga kuulsime vaid oma tribüünile mõeldud teksti.

Nagu "Serafimas ja Bogdanis", oli ka siin väga meeldejääv valguslahendus, salapärane ja mõjuv. Näitlejad kandsid valgeid kostüüme, ajastule omaselt kõrgete patšokkidega nagu tol ajal oli moes. Ainult püksisääred olid punased. Ja kilekotid olid käes. Nii mõnigi asi tuli tuttav ette, aga eks oli ka üledramatiseerimist. Või jäi lihtsalt minul, tavalisel väikelinna oivikul, omal ajal palju halba nägemata. Minuga kaasas olnud noortele etendus igatahes meeldis ja tekitas ka huvi tolle aja vastu.

Läbivat lugu, erinevalt "Serafimast ja Bogdanist", siin ei olnud. Mängiti erinevaid stseene, lehvitati koltunud lippe ja vahepeal ka tantsiti. Meeleolu oli valdavalt lootusetu, aga mitte siiski masendav. Tekst andis edasi pigem tolleaegsete kunstnike ja haritlaste piinu, sekka ka mõned nuhid ja nomenklatuuri esindajad. 

Palju oli muusikat ja laulu, enamasti tuttavad viisid. Mõni tegelane sai laulmisega paremini hakkama, mõni jäi pigem tagasihoidlikuks. Sellest on kahju, tänapäeval oleme harjunud ülivõimekate laulvate näitlejatega. Küll aga andis muusika etendusele oma tugeva rütmi ja nostalgilise emotsiooni. Seda, et puude taga olid ka reaalsed muusikud, nägin alles lõpus, kui nad kummardama tulid.

Ekspeditsioon "Leviaatan"

Etendus toimus Krulli kvartali vanas remonditsehhis. Kuna ööbisin Metropolis, siis võtsin hoolimata pidevast vihmasabinast ette kõndimise mööda Kalamaja põnevaid tänavaid. Teekond oli umbes 2km ja ma sain üsna märjaks. Kalamaja on muidugi seda väärt, et siin pikemalt ringi vaadata. Siin blogis olen ka varem kirjutanud sellest. 

Vana tsehh oli muidugi põnev mängupaik, ülisuur ja katedraalilaadsete akendega tagaseinas. Lava keskel oli tume hiiglaslik kalju, mille peal, kohal ja ümber näitlejad kaelamurdvaid akrobaaditrikke tegid. Mõned trikid toimusid ka vaatajatele üsna lähedal, isegi lausa peakohal.  Muidugi oli siin külm ja kuna pidevalt lasti veeauru, siis ka niiske. Millalgi hakkas ka minu peakohal kondensvesi alla tilkuma, aga elasin üle. Õnneks oli vaatajaid meili teel aegsasti hoiatratud, et ruumis on külm. Panin soojalt riidesse, jätsin jope selga ja võtsin veel kohapealt ka pleedi. Seega polnud häda midagi.

Näitlejad olid need, kes ikka Lauri Lagle lavastustes: Marika Vaarik, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Sander Roosimägi ja seekord ka Eva Koldits. Kõik nad on üliandekad näitlejad ja muusikud. Ja suudavad ikka kõvasti lärmi teha. Sellist vau elamust, nagu etenduses "Ainult jõed voolavad vabalt", seekord siiski polnud. 

Etendus baseerub Herman Melville'i romaanil "Moby Dick" ja  Tšehhovi näidendil "Kirsiaed". Lisaks vel piibli Joona lugu, kes sattus vaala kõhtu. "Kirsiaeda" ma mäletasin veel hästi, seda on ikka korduvalt laval nähtud, viimati vanemuises aasta või paar tagasi. "Mobi Dicki" olen korra nooruses lugenud, oli ikka väga veniv romaan, ja ega ma suurt midagi sellest ei mäletanud. Isegi mitte seda, kas vana kapten sai oma valge vaala kätte või mitte. Ühesõnaga, see teema väga ei haakunud, minu enda viga. "Kirsiaed" haakus küll ja pani tegelastele kaasa elama. Võib-olla peaks "Mobi Dicki" uuesti üle lugema?

Aga Vaarikut ja kõiki neid teisi osalisi jälgida on nauding. Kõik toimib tehniliselt ja emotsionaalselt laitmatult. Uskumatu energia ja pühendumus. Pole ime, et Lagle sai parima lavastaja auhinna.

"Kunksmoor ja Kapten Trumm" Vanemuises

Väga tore etendus! Käisin muidugi Klara ja Idaga, mõlemale ka väga meeldis. Eriti tore oli lavakujundus, kus videodega anti väga tõepäraselt edasi tormi, loodust, kõledat linna ja isegi kosmost. Erinevat värvi läbipaistvad kardinad kandsid aastaaegade vaheldumist. Kunksmoori kodu oli põnev ja salapärane nagu ta isegi. Kogu aeg toimus midagi, vahepeal oli naljakas ja vahepeal kurb. Tegevust toetas ka muusika prantsuse šanssoonidest klassikaliste paladeni. Ka lõõtspilli sai kuulda Janek Savolaineni esituses. 

Peategelases Merle Jalakas Kunksmoorina ja Jaan Willem Sibul kapten Trummina olid armsad ja naljakad. Kuna tegu oli ooperiartistidega, siis lõpupoole oli muidugi natuke laulu ka. No Jaan Willem Sibulal tuleb see endiselt hästi ja kandvalt välja.

Ja päevakajaline sõnum oli etenduses ka olemas: hoidke üksteist ja hoidke loodust!

Ei saa jätta taas kiitmata kava, mis on väga kaunilt kujundatud, rõõmsavärviline ja lastele põnevaks tehtud.