Hommikust saadik sadas, vahepeal vähem, vahepeal lausa ladinal. Parim päev vaadata seda 4,5 tunnist lavastust! Aga mis sa teed! Panime soojalt riidesse, võtsime kaasa ja selga mitu kilet, osa ka istumise alla ja pidasime vastu. Näitlejatel oli veelgi raskem, nemad kilesid ei kasutanud, ainult pühkisid paberitega oma istumisaluseid kuivaks.
Natuke sarnanes Ivar Põllu "Serafima ja Bogdaniga", ka siin nägid vaatajad erinevaid lavastusi, näitlejad aga mängisid oma osa mitu korda. Tarty-s lausa 3 korda, nii et au ja kiitus vastupidavuse eest! Tekst tuli kõrvklappidest. Nii et nägime suht kõike, mis laval ehk pargi all toimus, kui suurte pärnade varjavad oksad välja arvata, aga kuulsime vaid oma tribüünile mõeldud teksti.
Nagu "Serafimas ja Bogdanis", oli ka siin väga meeldejääv valguslahendus, salapärane ja mõjuv. Näitlejad kandsid valgeid kostüüme, ajastule omaselt kõrgete patšokkidega nagu tol ajal oli moes. Ainult püksisääred olid punased. Ja kilekotid olid käes. Nii mõnigi asi tuli tuttav ette, aga eks oli ka üledramatiseerimist. Või jäi lihtsalt minul, tavalisel väikelinna oivikul, omal ajal palju halba nägemata. Minuga kaasas olnud noortele etendus igatahes meeldis ja tekitas ka huvi tolle aja vastu.
Läbivat lugu, erinevalt "Serafimast ja Bogdanist", siin ei olnud. Mängiti erinevaid stseene, lehvitati koltunud lippe ja vahepeal ka tantsiti. Meeleolu oli valdavalt lootusetu, aga mitte siiski masendav. Tekst andis edasi pigem tolleaegsete kunstnike ja haritlaste piinu, sekka ka mõned nuhid ja nomenklatuuri esindajad.
Palju oli muusikat ja laulu, enamasti tuttavad viisid. Mõni tegelane sai laulmisega paremini hakkama, mõni jäi pigem tagasihoidlikuks. Sellest on kahju, tänapäeval oleme harjunud ülivõimekate laulvate näitlejatega. Küll aga andis muusika etendusele oma tugeva rütmi ja nostalgilise emotsiooni. Seda, et puude taga olid ka reaalsed muusikud, nägin alles lõpus, kui nad kummardama tulid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar