neljapäev, 25. aprill 2024

Vilniusse bussiga

Neljapäev, 24.04


Minu lapsepõlvesõbrannal L-l tuli pöörane plaan minna liinibussiga Vilniusesse. Ja kõik meie 6-liikmelisest kambast peale U olid nõus selle avantüüri kaasa tegema. Hoolimata sellest, et sõit kestis 10 tundi, 4 tundi Tartust Riiga, 2 tundi Riias vahepeatust ja 4 tundi Vilniusesse.

M ja K olid minu juures ööd ja loomulikult võtsime ka õhtul väikese veini. Varahommikul sõitsime taksoga bussijaama. Riia buss oli rahvast täis, õnneks olid meil kõrvuti kohad. 

Riias külastasime turuhoonet ja sõime bistroos.

Riia turg

Bistroo - Lätis palju rohkem levinud kui meil

Buss Vilniusesse oli ka täis. Maastik akna taga muutus järjest rohelisemaks, aga samas ka igavamaks. Põhiliselt põllud ja lagendikud. See puudutab muidugi ainult maantee ümbrust. Mujal on Leedus vaatamist küllalt.

Bussijaamast oli meil korterini minna 650m. Meie katusealune korter City Dawn Gate Apartment oli avar, kahe magamistoa ja kauni poolkaaraknaga ning asus otse vanalinna piiril. Kohale jõudes oli küll väga tugev mürin elutoas, mida tekitas ilmselt alloleva restorani ventilatsioon. Korter lausa värises ja me mõtlesime juba, et siin pole võimalik elada. Aga õnneks ühel hetkel see värin lakkas ja rohkem seda ei lastud ka.





Sättisime ennast sisse ja läksime kohe välja vanalinna uudistama. Kohe meie maja lähedal oli Aušros vartai ehk Koiduvärav ja sellest läbi minnes algas vanalinn. 



Püha Theresa kirik




Prantsuse restorani Café Montmartre läksime sibulasuppi sööma. Söögis olid väga maitsvad.


Jalutasime veel natuke mööda vanalinna peatänavat, aga oli külmavõitu ja ega me polnud väga teravad pliiatsid ka peale pikka sõitu. Seega läksime oma korterisse, olles restoranist kaasa ostnud pudeli veini.


Reede, 25.04


Magasime hästi. Kuna me polnud eelmisel õhtul poodi jõudnud, siis olid hommikusöögiks kohv ja küpsised. 

Liikusime taas läbi Koiduvärava vanalinna. Kohe värava kõrval on Vaikuse kabel. Ootasime natuke järjekorras, et sisse saada. Rahvast oli päris palju ja hoolimata siltidest, mis keelasid igasugused hääled, kellegi mobiil helises. Korraga toimus jumalateenistus ja turistide tunglemine. No me ka tunglesime, aga pilti ma väga teha ei söandanud. Seintel olid hõbedaga kaunistatud pannood ja kuulus hõbedast imettegev kuju.

Vaikuse kabel, keskmise suure akna taga on imettegev kuju.

Vilniuse vanalinn oli üllatavalt uhke ja kenasti korda tehtud. Ma polnud juba paarkümmend aastat siin käinud ja ei mäletanud, kui palju kaunist barokki siin on. 

Püha Theresa kirik asub samuti linnavärava naabruses ja on valminud 1650. aastal. Kirik on pühendatud Avila Teresale, kes oli 16. sajandi Hispaania katolik müstik, kirjanik ja karmeliitide ordu reformija. Olen Avilas käinud ja seetõttu on südantsoojendav seda seost teada. Muide, Püha Theresa kirikul puudub torn.

Interjöör on rokokoostiilis

Püha Theresa kiriku kõrval asub omakorda Ortodoksi Püha vaimu kirik ja klooster. See on ehitatud 18. sajandil samuti Vilniusele omases barokkstiilis. Kirik on seotud kahe õigeusu kloostriga: Püha Vaimu kloostri ja Püha Maarja Magdaleena kloostriga. Need on ainsad allesjäänud õigeusu kloostrid Leedus.


Ja veel üks kirik jäi meie teele -  Püha Kazimierase kirik. Pühakoda ehitati 1618.a. jesuiitide poolt ja on esimene ning vanim barokkstiilis kirik Vilniuses. See on pühendatud Leedu kaitsepühakule Püha Kazimierasele, kes oli 15. sajandi lõpus elanud Leedu suurvürsti ja Poola kuninga poeg ning tuntud oma vaga ja askeetliku elu poolest.




Raekoja plats

Purskkaev Raekoja platsil

Hommikusöögi jaoks sobivat kohvikut otsides keerasime juudikvartalisse, mida tähistas tänava kohal jalgu kõlgutav ingel. 


Tänava alguses oli Juudi Getole pühendatud mälestustahvel. Geto asus siin natside okupatsiooni ajal aastatel 1941- 43. Umbes 100 000-st Leedu juudist hukkus holokausti ajal üle 90%.

Praegu on see kvartal aga täis mõnusaid tänavakohvikuid, baare ja butiike. Leidsime meiegi sobiva. Sõime väljas, päikese käes oli soe.


Tänavakohvik

Edasi liikudes jõudsime ülikoolilinnakusse, mis oli väga rahulik ja idülliline paik. 


Seminaristide hoov ehk Alumnato kiemelis

16. sajandil rajati siia paavsti algatusel katoliiklik vaimulike seminar (alumnaat). Kaunid hooned on ehitatud sajand hiljem hilis-renessansi stiilis.

Seminaristide hoovist pääseb ka Presidendipalee õuele


Varsti jõudsime Katedraaliväljakule, mida ma lisaks Gediminase tornile veel eelmistest käikudest mäletasin. Väljak paikneb Vilniuse katedraali ees Gediminase mäe jalamil ja sellel asub lisaks katedraalile ka kellatorn. Peaaegu nagu Pisas, ainult torn on enam-vähem otse. 

Legendi järgi jäi Leedu valitseja Gediminas jahil olles siia ööbima. Unes nägi ta ulguvat rauast hunti, mis prohveti sõnul tähendas, et kõrvalasuvale mäele tuleb ehitada kindlus ja linn. Nii sündiski Vilnius. Väljak ise rajati alles 19. sajandil, enne oli see plats tihedalt asustatud ja täis keskaegseid maju. Tänapäeval peetakse väljakul suurüritusi, kontserte ja festivale.


Arvatakse, et juba enne kristlust asus Vilniuse katedraali kohal paganlik ohvripaik. Püha Stanislause ja Püha Vladislavi katedraal ehitati aga ilmselt 13. sajandil ristiusku pöördunud Leedu kuninga Mindaugase käsul. Igatahes on praeguse hoone all avastatud arhailise ruudukujulise kiriku jäänused. Sajandeid toimusid kirikus Leedu suurvürstide kroonimistseremooniad ja katedraali alla krüptidesse on maetud hulk tähtsaid Leedu ja Poola ajaloolisi iskuid. Viimaste hulgas on ka eespool nimetatud Püha Kazimieras. 

Tänapäeval näha olev neoklassitsistlik fassaad pärineb 18. sajandi lõpust. 


Eraldiasuv kellatorn on üsna haruldane väljaspool Itaaliat. Arvatakse, et see oli kunagi üks linnamüüri vahitornidest. Kellatorni alumine osa on ilmselgelt keskaegne, ülemine osa pärineb 18. ja 19. sajandist.


Gediminas valitses aastatel 1316-1341

Otse Katedraali taga asub Suurvürstide palee. Sellel kohal asus juba 4.–8. sajandil kindlustatud puitehitis, mis 13. ja 14. sajandil muudeti tugevate tellismüüridega lossiks. Hiljem lossi mitu korda renoveeriti, kuni 17. sajandi keskpaiga sõjas Moskvaga loss hävitati ja sajand hiljem lammutati viimasedki varemed tsaaivõimu käsul. Uhke renessansistiilis palee taastati täielikult Leedu taasiseseisvumise aastatel ja nüüd asub siin uhke muuseum.


Kõndisime läbi pargi teisele poole mäge ning ronisime mööda munakiviteed ja puutreppe üles kindlusesse. Kindlusemüüridel avanesid uhked vaated all-linnale.


Taamal on näha köisraudtee





Ronisime muidugi ka Gediminase torni, pilet maksis 8€. Tornis nägime must-valget filmi kindluse ajaloost. Tornis oli mitu koolilastegruppi koos lärmakate giididega. 


Alla sõitsime gondliga, see maksis 1€ suund. Liikusime tagasi vanalinna kitysastele tänavatele. Pilies gatvel sõime lõunat, kartulipannkooke soolalõhega. Istume väljas, sest ilm oli päikeseline ja soe. Söök oli ka hea, vein ka.





Siin asub ainulaadne Kirikupärandi muuseum

Peale mõnusat istumist läksime Püha Anna kirikut vaatama. Kirik on väga kaunis gooti stiilis, mis Vilniuses on haruldane. Tegelilkult on kõrvuti kaks kirikut, Püha Anna ja Püha Assisi Franciscuse ehk Bernardiinide kirkud. Lisaks kuulub ansamblisse ka Bernardiinide klooster.


Mõlemasse kirikusse saime ka sisse, kuigi Anna kiriku avamist pidime veidi ootama. Selle aja täitsime üksteise pildistamise ja peesitamisega kiriku ees haljasalal. 

Anna kirik on kaunis uusgooti stilis ja peaaegu muutumatuna säilinud 5 sajandit. Kirik ehitati Leedu Suurvürstinnale, Vytautas Suure tütrele Annale. Kõrvalolev kellatorn on lisatud 19.sajandil ja imiteerib samuti gooti stiili. Legendi järgi oli Napoleon Bonaparte kiriku ilust nii vaimustuses, et tahtis selle oma peopessa panna ja Pariisi viia. Mis ei takistanud teda kasutamast kirikut laskemoonalaona ja hiljem vangide hoidmiseks.

Peaaltari maal kujutab Õnnistatud Neitsi Maarjat koos lapsega ja Püha Annat




Bernardiinide kirik ja ka klooster rajati 15.sajandil. Terve ümbritsev kvartal kuulub UNESCO maailmapärandisse.




Püha Paraskeva õigeusu kirik

Püha Paraskeva on kõige vanem õigeusu kirik Leedus. Esimene puukirik ehitati siia 14. sajandil. Põhjasõja ajal külastas kirikut Peeter I ja siin ristiti ka Puškini vanaisa Hannibal.

Püha Nikolause õigeusu kirik

Vilniuse turuhoone



Käisime vahepeal kodus jalgu puhkamas, et siis taas välja õhtust sööma minna. Esialgu suundusime jälle juudikvartalisse, et sobivat restorani otsida. Istume juba ühte hispaania restorani laua taha, aga lahkusime siiski peale menüüga tutvumist. Üks suurem hoov oli täis erinevaid söögikohti, aga põlgasime ka selle ära, sest siin oli väljas istumine ja õues oli juba jahe.





Suur söögihoov oli tegelikult täitsa kutsuv

Lõpuks mingisse restorani maandusime, aga see ei olnud suurem asi koht. Sõin jälle suppi, see oli külm ja portsjon väike. Tagasi kodus meil suuremat pidu polnud, kõik olid väsinud, läksime kähku magama.


Laupäev, 27.04

Magasime kaua, kella poole kümneni. Jõime kohvi ja kõigile oli üks kroissant.

Täna liikusime läbi vanalinna Užupisse. Väike metallist sild viis üle rohelusse uppunud jõe. 


Tegemist on ühe vanima Vilniuse eeslinnaga, mis on eraldatud Vilnia jõega. Kuigi oletatakse, et esimesed sealsed tänavad kujunesid juba 14. sajandil, on esimesed kirjalikud teated piirkonna kohta 15.sajandist. Tõsi küll, siis ei kuulunud see veel Vilniuse linna alla. 

16. sajandil kuulus suur osa Užupisest kahele õigeusklikule vennale, kes lubasid seal elada ka teistel usukaaslastel. Kuna tol ajal oli suur osa elanikest venelased, siis kutsuti piirkonda Vene linnaks. Lõunapool oli siiski ka katoliiklik pühakoda, mis tänaseks on hävinud. Užupise üks vanimaid rajatisi, 1495. aastal rajatud bernardiinide klooster, on tänaseni mingil kujul säilinud. 

16. sajandil olid põhilised elanikud juudid, kes aga pea täielikult tapeti natside poolt. Majad jäid tühjaks ning siia kolisid kodutud ja prostituudid. Pikka aega oli piirkond üks linna mahajäetumaid ja kriminogeensemaid. Aga tasapisi hakkas siia kolima igasuguseid hipisid, hipstereid ja muidu vabu hingi. Piirkonda on tihti võrreldud Pariisi Montmartrega, kuna siin valitseb boheemlik (minnalaskmis)meeleolu.

1.aprillil 1997 kuulutati välja sõltumatu Užupise Vabariik ja sellel on isegi oma konstitutsioon. Lisaks on vabariigil oma president, lipp, hümn, valuuta ja isegi umbes 11-meheline armee.


Üle Vilnia jõe viis kolm puust silda, mis nüüdseks on metallist sildadega asendatud. Tänapäeval on pea kogu piirkond muinsuskaitse all.



Piirikontroll

Kohe jõe ääres paistis mõnus söögikoht Užupio kavinė. Teenindus polnud just kõige parem, pealegi otsustasime ära proovida leedukate rahvusroa zeppelinid. No ütleme ausalt, et tegu oli üsna maitsetute jahuplönnidega, mis olid täidetud hakklihaga. Jätsin plönnid järele ja sõin hakkliha ära. Nüüd siis teame. Olen hiljem tuttavatelt leedukatelt küsinud, kuidas nad oma rahvusrooga suhuvad. Põiklevatest vastustest järeldasin, et ega nad ise seda vist ka väga ei armasta.

Užupio kavinė

Samas majas oli ka väike kunstigalerii Mone Kielė töödest naisteemadel.


Jalutasime Užupises, käisime Inglikujuga keskväljakul, kõndisime mööda munakivitänavaid ja kiikasime hoovidesse. Ei salga, et see kvartal meeldis meile kõigile.












Inglikujuga keskväljak





Ühe tänava ääres olid seinal ka tahvlid põhiseadusega 25 keeles, sealhulgas muidugi ka eesti keeles.

Vabariigi põhiseadus 25 keeles.

Inimesel on õigus surra, aga see ei ole tema kohustus

Ületasime teise väikese silla ja kõndisime piki jõge vanalinna tagasi. Vaated olid väga kenad, jõe kallas väga romantiline.




Tegime veel mõned ostud suveniiriputkadest ja siis istusime raekojaplatsile jäätist ja veini nautima.

Kuna enamus meist tahtis minna ostukeskusesse, siis tellisin Bolti. Tee oli päris pikk ja maksis 7.90. Takso aknast nägime ka Vilniuse moodsamaid piirkondi.



Šoppame poolteist tundi suures ostukeskuses Akropolis. Sain ka mina kõigile pere tüdrukutele midagi kingiks.

Tagasi korteris tegime taas väikese veini ja sõime maasikaid. Varsti läksime välja õhtust sööma ja taas juudikvartalisse. Eelmisel korral silma jäänud söögihoov pakkus ainult grilli ja see meid ei kutsunud. Istume restorani Alude terrassile. Mõnus koht ja hea teenindus. Tellisime kõik kartulipannkooke soolalõhega ja veini.

 

Tagasi koju ja viimane veinipära.



Pühapäev, 28.04


Hommikul pakkimine, kohv ja kroissant. Orienteerusime bussijaama. Käisime kohalikus poes kodustele kommi ostmas. mingid eesti mehed küsisid nõu, millist kommi võtta. Soovitasime "Vilniust", seda eile proovisime.

Buss oli pooltühi, sain üksi istuda. Magasin pool teed maha.

Riias oli aega üle tunni. Panime kotid pakihoidu ja läksime turuhoonesse. Ostsin hulga lehmakomme ja Avole läti õlut. Lisaks bussi sõõrikuid. Hiljem selgus, et lehmakommid olid väga nätsked, jäid hammaste külge kinni, aga töö juures söödi lõpuks kõik ära.

Riia-Tartu buss oli täis. Kuulasin Vseviovi "Müstilist Venemaad" ja magasin jälle enamuse teest maha. I ja L tinistasid salaja veini.


















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

"Richard III", Vanemuise suveetendus Raadi lennukiangaaris.

Võimas! Väga võimas performance Ken Rüütli poolt. Ma teadsin juba varem, et ta on üliandekas ja tänane etendus kinnitas seda mitmekordselt. ...