Itaalias - Umbria, Bologna, Firenze, San Marino, Ravenna ja Treviso

 Laupäev, 28.september

Meie seekordne reis algas Tallinna lennujaamast. Sinna sõitsime bussiga. Bussijuht oli pika jutu mees, aga õnneks oskas sõita ka. Lennujaamas kohtasime M-i ja I-d, kes olid Germalo Reisidega Maltale minemas. Jagasime lahkelt oma kevadisi muljeid.

Ryanairi lend hilines 30min. Lennuk oli väga logu, käetugi ei seisnud, võrke istmetel ei olnud, klapplaud olid viltu. Aga stjuardessid olid toredad. Trevisos maandudes käis nii kõva põnts, et hambad plaksusid.

Kohver oli juba lindil, kui kohale jõudsime ja pikakasvuline Maurizio minu nimesildiga vastas. Väga tore taksojuht oli, aga 6min sõidu eest maksime ka 60€. Kartsin, et kohapeal on öösel taksod veel kallimad, sellepärast tellisin ette.

Broneerisin esimeseks ööks lennujaama lähedale B&B Villa Griselda. Takso oli küll kallis, aga majutus ise maksis keskmisest vähem. Maja värav avanes esimesel katsel ja sama kood töötas ka uksel. Tuba oli teisel korrusel, lihtne, väga puhas ja avar. Vannituba oli rõduga. 

Avo kukkus trepil ja lendas põõsasse. Õnneks suuremate kahjudeta.

Muide, siinkandis on elektripistikud teistmoodi. Mobiililaadijale sobivad, aga läpakale mitte ja ega neid poodides saada ka pole. 

Pühapäev, 29.september

Hommikusöök oli tagasihoidlik, aga siiski piisav. Väga viisakas meesterahvas tegi meile kohvi ja röstsaia. Kohv oli hea. Lisaks igat sorti magusat nagu ikka Itaalias.

Kell 9:45 viis seesama mees meid lennujaama 20€ eest. Avises oli väike järjekord, aga see läks suht kiirelt. Saime probleemideta oma auto võtmed kätte. Nagu ikka, võtsin 0-omavastutusega paketi.

Parkla oli paarsada meetrit eemal, kõmpisime kohvritega, aga õnneks mitte ülesmäge. Meie auto oli must Seat. Natuke nökerdamist oli oma koha pealt väljasõiduga, aga saime hakkama. Auto oli pigem pisut vähemoodsam, käis võtmega ja tagaluuk tuli käega avada. Oligi parem, viimati Kreekas ma ei teadnud, millise tähe peale käik sõitmiseks panna ja milline käik parkimisel. Ükskord mingil reisil me ei osanud pagasiluuki lahti teha ja panime kohvrid sisse tagaistme kaudu. Alles poole reisi pealt saime targemaks.

Bolognasse sõitsime suures osas mööda kiirteed ja maksime selle eest 12€. Viimane mõnisada meetrit vanalinna maa-aluse parklani oli tõeline ummik, liikusime väga aeglaselt 45min, mida veelgi venitas minu karjuv vajadus vetsu minna. Õnneks parklas siiski ruumi oli ja me mahtusime ilusti ära. 

Meie hotell Zanhotel Regina oli mugavalt sealsamas nurga taga. Meie tuba oli vaatega mingile ilusale palazzole ja elavale peatänavale Via Indepenzale.

Vaade meie hotelli aknast

Läksime kohe välja ja otsisime sobiva restorani. Rahvast oli tänavatel palju, ikkagi pühapäev. Palju oli ka koeri, suuremaid ja väiksemaid. 

Bologna vanalinn oli üllatavalt ilus. Terrakotavärvi majad, kõikjal ajaloolised võlvkaaristud ehk arkaadid, mis katavad paljude tänavate ääri ja võimaldavad jalakäijatele varju nii lauspäikese, kui vihma eest. Kokku on linnas arkaade üle 38 kilomeetri. Nende all on palju tänavarestorane ja kohvikuid. Paari aasta eest kanti kaaristud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. 

12. sajandil ehitati Bolognasse Canale di Reno ehk kanalite süsteem, et varustada linna veega. Vett kasutati põhiliselt vesiveskite ja siiditootmise jaoks. Kanalid toitusid läbi linna voolavast Reno jõest.  Sajandite jooksul aeti enamik kanaleid kinni, ehitati peale hooned ja rajati tänavad. Mõned vähesed minikanalid on veel säilinud ja neid on võimalik ka vanalinnas imetleda. 

Ilmselgelt on see koht populaarne ka abiellujate seas.

Sõime lõunat, kõndisime veidi ümbruskonnas ringi ja siis läksime veidikeseks hotelli puhkama. Kaua me puhata ei tahtnud ja varsti kõndisime jälle Bologna vanalinna tänavatel.

Üks Bologna suurimaid vaatamisväärsusi on Finestrella di Via Piella ehk Väike Aken. See on naljakas, ilmselt vineerist nelinurkne aknake, mida saab lahti lükata ja siis imetleda kanaliäärsete majade vaadet. Inimesed seisid lausa väikeses järjekorras, et aknakesest ja selle avamisest pilti ning videosid teha, panid akna kinni ja siis lükkasid filmides jälle lahti. Lihtsalt kena vaadet ei imetlenud väga keegi, nii ka mina.

Fotokaameraga turist

Suur ja imposantne barokkstiilis fassaadiga Cattedrale di San Pietro ehk Bologna Katedraal ehitati 17.sajandil vana, 10.sajandist pärinenud basiilika asemele. Käisime kirikus sees ja panin ka küünla meie reisi õnnestumiseks.

Piazza Maggiorel asub mitu huvitavat palazzot ja ka kaunis Neptunuse purskkaev. 13.sajandist pärinevas Palazzo d'Accursios paikneb ka linna raad. Samuti asub siin kunstimuuseum. Reklaamsildi järgi toimus siin ka Alzheimeri festival, mida iganes see endast ka ei kujutanud. Sisehoovis rahva seas käis munga ja nunnariietes inimesi. 

Samal väljakul kössitab ka poolelijäänud San Pietronio kirik. Selle ees oli parasjagu veel mingi festival, hulk rahvast kuulas ja vaatas suurelt ekraanilt üht vanameest, ilmselt usutegelast. 

Käisime ka San Petronio kirikus  sees. See kirik pidi saama maailma suurimaks, aga ei õnnestunud. Siiski on ta suuruselt neljas kirik Itaalias pärast Rooma Püha Peetruse basiilikat, Milano toomkirikut ja Firenze toomkirikut. Ühtlasi on see suurim telliskivikirik maailmas. Kiriku ehitamist alustati 1370.a ja see pühendati Bologna kaitsepühakule Püha Petroniusele. Fassaad jäi aga paraku pooleli, nii et ega ta väljast väga kena ei ole. 

Põrandal oli mingi liin arvudega, mille peale astuda ei tohtinud. Hiljem lugesin, et tegu on astronoom Gian Domenico Cassini poolt 1655.a maha märgitud põhjapooluselt lõunapoolusele kulgeva 60.meridiaaniga ja mis toimib päikesekellana.

Katedraali-esisel väljakul Piazza Maggiorel valitses tõeline melu. Lisaks eelpoolnimetatud festivalidele, toimus siin ka mingi lauamängude festival ja mängisid tõesti hasardiga mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud.

Kaks kuulsat torni,  Asinelli torn ja  ja Garisenda – pärinevad 12. sajandist ning olid algselt mõeldud linna kaitseks ja ülemvõimu demonstreerimiseks. Bologna tähtsad perekonnad ehitasid arvukalt selliseid torne, aga tänaseks on alles ainult kaks. Garisenda torn on lühem, aga see-eest viltune. 

Esmaspäev, 30.september

Öösel oli vaikne, kuigi asusime elava tänava ääres, aknad ei kostnud läbi. Hommikusöök oli hotellis hea, ainult capuccino oli jahe ja mahl lahjavõitu. Aga valikut oli, ka soolast ja isegi tomatit, mis on Itaalia puhul tegelikult üllatav.

Väljasõit Bolognast võttis päris pikalt aega. Panime Waze´i kiirteede keelu ja kulgesime vaikselt väikseid maanteid mööda. Üsna varsti jõudsime mägedesse. Need polnud kõrged, pigem lauged. Väga sageli olid tee ääres hoiatavad märgid ja jälle midagi parandati. Oli näha, et hiljutised tulvaveed olid pinnast ja puid tee kõrvalt ära uhtunud. 

Läbisime mitmeid toredaid külasid ja tee keris vaikselt ülespoole kuni jõudsime Raticosa kurule (968m). See paistis olevat motomeeste paradiis. Kurul oli kena kohvik ja selle ees parkis hulgaliselt motikaid. Võtsime meiegi Avoga mõned joogid, mina isegi õunakoogi. Kuigi oli jahedavõitu, istusime lühikeste varrukatega. Vaated olid kenad igale poole.

Raticosa kuru asub juba Toskaana maakonnas.

Üle kuru jõudes muutus ilm pilvisemaks Peagi hakkasid kaugemal all paistma Firenze kirikutornid. Tee läks järsult allamäge, siis veel järsemalt ülesmäge ja olimegi linnas.

Meie öömaja B&B Rovezzano asus äärelinnas, aga sinnagi oli päris paras teekond kahelpool parkivate autoridade vahel. Jõudsime siiski viperusteta suurte raudväravate ette, mis ka kella helistamise peale avanesid. Meie imestuseks tuli veel lausa mitusada meetrit puude all sõita enne, kui jõudsime väikesesse parklasse ja sealt suure valge maja juurde. 

B&B Rovezzano park 

Kena naisterahvas tšekkis meid sisse ja andis esmased instruktsioonid. Majutus asus vanas villas ja sisustus oli ka vastav. Palju oli erinevaid ühiskondlikke ruume, millel otsest otstarvet vist polnudki. Ümber villa laius suur aed ja oli isegi väike bassein. 

Meie hotelli avalikud ruumid

Meie tuba vaatega parki

Läksime aega raiskamata linna peale. Bussipeatus asus umbes kilomeeter väravast. Linna saime number 14 bussiga, mis tuli üsna kohe, Pilet maksis 3€ ja selle sai osta bussijuhi käest.

Paarikümne minuti pärast nägin googlemapist, et olime Santa Groce kiriku lähedal. Läksime maha ja suundusime kiriku poole. See oli ikka uhke, asus suurel kaunil väljakul. Läksime ka sisse, pilet maksis 8€, järjekorda eriti ei olnud. 

Santa Croce ehitati 13. sajandil ning selle fassaad on kaunistatud valge, rohelise ja roosa marmoriga. Siia kirikusse on maetud mitmeid kuulsusi nagu näiteks Michelangelo, Galileo Galilei, Machiavelli ja Rossini. Siin asub ka Dante Alighieri kenotaaf, kuigi tema tegelik haud asub Ravennas. (Etteruttavalt olgu öeldud, et käisime hiljem ka seda vaatamas). Hauamonumendid olid väga uhked. Palju oli iidvanu frescosid, näiteks Giotto "Ristilöömine" Bardi kabelis. 

Galilei elas aastatel 1564-1642. Tänu sellele, et ta andis järele kirikliku inkvisitsiooni survele ja tunnistas, et Maa ikkagi ei tiirle ümber Päikese, õnnestus tal elada 78 aastaseks. Tõsi küll, viimased 9 aastat koduarestis. Kiriklikku matust Galileile muidugi ei korraldatud ja hauamonument püstitati talle enam kui sada aastat pärast tema surma. Ja alles 1992. aastal avaldas paavst Johannes Paulus II ametliku kahetsuse Galilei vaenamise pärast kiriku poolt.

Galileo Galilei hauamonument. 

Suurim vaatamisväärsus on aga hoopis Cimabue krutsifiks 13.sajandist.  Cimabue, keda peetakse Giotto õpetajaks, oli üks esimesi kunstnikke, kes hakkas maalima realistlikumalt ja emotsionaalsemalt kui varasemad kunstnikud. Tema krutsifiks on ühtlasi sümboliks Firenzet 1966. aastal tabanud traagilisest üleujutusest. Teos uppus tulvavettesse ja mutta ning kuigi see restaureeriti, läks 60% tema värvitud pinnast siiski kaduma.

Firenzes oleme ka varem käinud ja see on Veneetsia kõrval kindlasti üks minu lemmiklinnu Itaalias. Kõik need uhked marmorist fassaadidega kirikud, kaunid purskkaevud ja ajaloolised väljakud teevad Firenzest täiesti erilise paiga. Kuna vanalinn on suhteliselt piiratud territooriumil, siis ei tasu siia tulla suvel, kui rahvamassid üksteise kandadel talluvad. Septembri viimasel päeval oli ilm väga soe ja rahvast täitsa talutavas koguses. 

Jalutasime edasi Piazza della Signorial asuva Palazzo Vecchio juurde, mis on taas üks minu lemmikuid Firenzes, väga imposantne koos Neptunuse purskkaevuga. 13.sajandil ehitatud Palazzo Vecchio on Firenze ajalooline raekoda ja üks linna sümbolitest. Sealsamas on ka Michelangelo Taaveti koopia. Originaal asub Galleria dell'Accademias. 

Vasakul Neptunuse purskkaev, paremal Taaveti kuju.

Palazzo Vecchio juurest polnud palju maad Arno jõe ja Ponte Vecchio juurde. Sillal oli rahvast murdu, paistis, et kõik turistid olid just siia kogunenud. Me ei hakanud silla peale trügima, pildistasime seda jõe kaldalt.

Ponte Vecchio (14.saj.) on Firenze tuntuim ajalooline sild, mis on eriline sellele rajatud elumajade ja poekeste poolest. Algselt olid sillal lihunike, seppade, nahaparkalite ja muude lihtsamate ametite ärid. Hiljem, 16. sajandi alguses, kolisid sillale juveliirid ja kullassepad. Kullaärid tegutsevad Ponte Vecchiol tänapäevani.

Sillal oli oluline koht ka mõjuvõimsa Medicite perekonna ajaloos, kuna see oli osa salakäigust, mis viis Pitti paleest Palazzo Vecchiosse. Medicid kasutasid seda koridori turvaliseks liikumiseks oma residentsi ja valitsuspalee vahel, ilma et nad pidanuks avalikult pööbli silma alla sattuma.

Kõht oli juba väga tühi ja me läksime Piazza Republical La Bistecca - Osteria Fiorentinasse sööma. See oli küll kallis, aga eks sellised need hinnad siin Firenze kesklinnas ongi. Söök oli hea, pizza ja pasta, aga teenindus jahedavõitu. Meie naaberlauast meesterahvas kurtis kelnerile, et tema liha on liiga toores. Ei mingit vabandamist, taldrik viidi kööki ja toodi mõne aja pärast tagasi lauda.

Muidugi läksime vaatama ka Duomot ehk Santa Maria del Fiore katedraali, mis on ikka tõeliselt kaunis ja monumentaalne, kuigi ta on ümbritsevate majade vahele pressitud. Sisse me kahjuks ei saanud, oli juba liiga hilja.

Katedraali hakati ehitama 13.sajandil ja ehitus kestis üle saja aasta. Sarnaselt Santa Groce kirikule, on ka katedraali fassaad kaetud mitmevärvilise marmoriga ning sisaldab hulgaliselt skulptuure ja ornamente, mis sümboliseerivad pühakuid ja Firenze linna ajaloolisi isikuid. Algne fassaad jäi lõpetamata ja lammutati, praegune uusgooti stiilis fassaad pärineb 19. sajandist.

Katedraali kõrval asub ka 11. sajandil ehitatud Baptisteerium, mille kuulsaid kullatud uksi olevat Michelangelo nimetanud “Paradiisi väravateks”. "Porta del Paradiso" koosneb kümnest suurest paneelist, mis kujutavad stseene Vana Testamendi lugudest, sealhulgas näiteks Aadama ja Eeva, Noa ja veeuputuse ning Kaini ja Aabeli lugu. 

Algne baptisteerium rajati 4.–5. sajandil, aga selle praegune romaani stiilis välisilme pärineb 11.–12. sajandist. Hoone fassaad on kaunistatud rohelise ja valge marmori mustriga, mis on iseloomulik Toscana arhitektuurile. Tegelikult on baptisteeriumil kolmed pronksist uksed, neist kahed valmistas Lorenzo Ghiberti (1403–1424).  "Porta del Paradiso" nime all tuntud idapoolne uks on Ghiberti kõige kuulsam teos ja see on täielikult valmistatud kullast.

Hakkasime orienteeruma tagasi ööbimiskoha poole. Tegin selle vea, et kasutasi googlemapsi. Kuna tegime väikese gelato(jäätise)peatuse, siis läks gm arvestus sassi. Bussipeatusesse jõudes, selgus, et bussi ei tulnud. Lõpuks peale pooletunnist ootamist läksime teise bussi peale. Ühe kaardiga sai osta ühe pileti, seega pidime kasutama kumbki oma pangakaarti. Sõitsime 3 peatust. Siis ootasime paarkümmend minutit, oli läinud juba pimedaks. Tuli lõpuks buss 14 ja viis meid kodu juurde. Väravast sisse saime kiibiga. Pikk pargitee oli vahepeal valgustatud, vahepeal näitasin mobiiliga tuld. Väga äge ööbimiskoht keset Firenze linna!

Teisipäev, 1.oktoober

Oli pilvine ja sadas vihma, kuigi ilmateade sademeid ei lubanud.

Hommikusöök oli korralik, kohv ka. Ainult adapteriga oli endiselt probleem.

Hakkasime sõitma tasapisi Umbria suunas. Tee oli mägine ja väga ilus. Sõitsime endiselt väiksemaid teid mööda ja nautisime kauneid Toskaana maastikke. 

Vihm lakkas peatselt ja vahepeal tuli isegi päike välja. Ilmusid viljapõllud, küpressid, päevalillepõllud, viinamarja- ja oliiviistandused. Kõik oli väga roheline ja lilled õitsesid, näiteks alpikannid võsa all, krookused aedades ja kollased maapirnid põldudel. Mitu korda nägime suuri linde, isegi ühte hõbehaiguparve põllul.

Siiakanti oleks tore tulla suvel päevalillede õitsemise ajal, aga seda palavust ei suudaks jälle välja kannatada. Seega imetleme õitsvaid päevalillepõlde Eestis, näiteks Adavere kandis.

Varsti hakkas taamal paistma suur Trasimeno järv. Parkisime Castiglione del Lago vanalinnas. Googlemaps näitas küll tasuta parklat, aga tegelikult maksime 2€ 1,5 tunni eest. Castiglione del Lago  on väike armas linnake, mille kohal kõrgub 13.sajandist pärinev Rocca del Lione ehk Lõvikindlus. Oma nime sai see Perugia vapil kujutatud lõvi järgi. 

Kindlusemüüridelt paistavad ümbruskonna kõrgemad tipud ja mõned Toskaana linnakesed. Muuhulgas avaneb kena vaade ka Trasimeno järvele, mis on suuruselt neljas järv Itaalias. Olgu öeldud, et ettepoole jäävad kolm piltilusat Põhja-Itaalia järve: Garda, Maggiore ja Como. Trasimeno jääb minu hinnangul nende kõrval pisut tagasihoidlikumaks. 

Väga kaugel keskel paistab Montepulciano

Kõndisime laia treppi mööda üles kindlusesse. Seal oli tüüpiline suveniiri ja restoranimajandus. Meil oligi juba kõht tühi ja me istusime esimesse restorani Prosciutteria Porco Brillo Piazza Giuseppe Mazzinil. Söök oli hea, aeglasel tulel stoovitud sealiha ja insalata mista. 

 

Kell oli juba palju ja meil oli endiselt üle 100km sõita. Õnneks juhatas Waze meid tasuta kiirteele, muidu oleksime jäänud mitmeks tunniks veel sõitma ja ilmselt ka pimedapeale. 

Viimane pilk tee pealt Trasimeno järvele

Kuldne tubakapõld Spoleto lähedal

Meil oli broneeritud viieks ööks tagasihoidlik majake Spoleto lähedal põldude ja küngaste vahel. Parkisime maja taha tee kõrvale ja trepp viis maja ette, kus oli väike terrass ja sissepääs. Üks vanamees tuli meile kohe lahkelt vastu ja aitas natuke nii moe pärast kohvreid tõsta. Ta elas meie majas nagu hiljem selgus. Kohe ilmus välja ka ilus hall kass, kes loomulikult jäigi meie ümber tiirlema. Eks ma poetasin ka talle natuke paremaid palasid.

Varsti läks pimedaks, aga väljas oli soe. Istusime terrassil ja jõime veini. Meie vastas ilusas kollases majas elab veel vähemalt üks noorem naine ja üks vanem. Lisaks nunnu koer.

Maja aias õitsesid krookused

Kolmapäev, 2.oktoober

Tahtsime teha kilometraažilt lühema päeva, kuna eilne oli päris väsitav. Samas lubab kogu aeg vihmasemat ilma, seega otsustasime kasutada ära viimase ilusa päeva mägedes sõitmiseks.

Olin meie reisikavasse pannud Sorgente della Morica, aga ei mäletanud enam, mis koht see oli. Selgus, et Nera jõe kitsas kanjonis asub sellise nimega läbipaistva helesinise veega allikas. Nera kanjonis roheliste järskude mäenõlvade vahel oli ilus sõita. Natuke segadusse ajav oli allikate leidmine. Sõitsime natuke edasi-tagasi Sifone külakeses, vimaks parkisime tee kõrval asuvasse parklasse ja otsisime googlemapsi järgi teed jõe äärde. Tegu ei olnud just väga populaarse vaatamisväärsusega.

Jäljed Rooma ajast

Sorgente della Morica veski juures asub iidvana Stifone külake, mille inimtühjadel tänavatel uidates oli tunda tõelist keskaja hõngu. Paik on üsna kõrvaline ja mahajäetud, nägime vaid paari üksikut turisti.

Vana-Rooma ajal oli siin sadam, mille kaudu veeti Rooma toiduaineid, telliseid ja puitu, samuti ehitati siin laevu. Stifone arengule andis tõuke just rohkete karstiallikate olemasolu, mida sai kasutada vesiveskite käitamisel. Keskajast alates oli külas palju veskeid, mille varemeid võib siiani allikate kohal näha. 18.sajandil rajati siia tolleaegse paavsti juhtimisel rauatööstus. 1892. aastal alustasid tööd kaks Itaalia esimest hüdroelektrijaama, mis muuhulgas valgustasid Narni linna. 

Edasi sõitsime Narnisse, mis nagu ikka sealsed linnakesed, asus kõrgel künkal. Keerutasime autoga kitsastel teedel, mis vahepeal olid õnneks ühesuunalised. Leidsime kergelt parkla, aga meist veidi allpool oli ka suurem plats ja liftid ülalinna.

Nera ehk Musta jõe orus asuv Narni linn oli oluline keskus juba etruskite ajastul. Hiljem vallutasid selle roomlased, kes andsidki linnale nime Narnia. 

Pildil on Narni keskväljak.

Kirjanik Lewis luges Rooma ajaloost, kus oli koha nimi Narnia ja teadupärast sai sellest inspiratsiooni oma kuulsa fantaasiamaailma loomisel romaanis "Lõvi, nõid ja riidekapp". 

Keskväljakul Cattedrale di San Giovenale kõrval asuvast tavernast ostsime pizzat ja jooke. Suuremaks söömiseks oli veel vara. Jalutasime veidi ka vanalinna väravast sisse. Seal oli valgusfoor autodele, sest korraga mahtus ainult ühes suunas sõitma ja liiklus oli vanalinna kohta päris korralik. Kuidas nad küll oskavad!

Cattedrale di San Giovenale

Katedraal ehitati algselt 12. sajandil romaani stiilis, aga sajandite jooksul on seda mitu korda renoveeritud ja laiendatud. Kirikusse on maetud Narni linna piiskopi ja kaitsja pühak San Giovenale säilmed. Katedraali all pidavat asuma vanad krüptid ja varasemate hoonete jäänused, mis viitavad Narni pikaajalisele kristlikule ajaloole.

Vanalinna tänavatel olid nagu ikka poekesed ja restoranid. Santa Maria Impensole kõrge trepiga suur ja lihtsa fassaadiga kirik. Seda kutsutakse ka "Rippuv kirik", kuna ta on ehitatud kahe suure veetsisterni kohale. Arvatakse, et Vana-Rooma ajal asus siin Bacchuse tempel. Kirik ehitati 7. ja 10.sajandi vahel. Praegune välisilme pärineb 11.sajandist, mil kirik ehitati uuesti üles benediktlaste poolt.

Palazzo dei Priori lodža omistatakse Gattaponele

PIazza dei Priori purskkaev ehitati 1303.aastal

Narni piirkonna kohta on internetis väga korralik turismiinfo. Sinnakanti võiks minna uuesti ja veelgi pikemaks ajaks.

Sõitsime edasi Marmore juga vaatama. Selgus, et selle nägemiseks peab ostma kassast pileti 12€. Parkisime suurde parklasse, rahvast kuigi palju ei olnud. Teadsin, et parim vaade avaneb 4. platvormilt ja neid oli ka kaks. Sinna tuli ronida 500m konarlikest treppidest üles. Õnneks oli suurem osa teekonnast varjus, sest ilm oli päris palav. Ja õnneks oli meil ka vesi kaasas. 

Marmore juga on inimtekkeline. Selle rajasid roomlased juba mõnisada aastat enne meie aega eesmärgiga kuivendada soiseid alasid ja suunata veed Nera jõkke. Oma 165 meetriga on Marmore kõrgeim tehislik juga maailmas.

Vahepeal hargnes tee kaheks ja meie valisime ülemise, superior platvormi, äkki on siis ka superior vaade. Üleval oligi väike plats, kust sai imetleda üle oru paistvat joastikku. 

Vaatepilt on tõesti võimas, aga tuleb arvestada, et enamasti on juga ainult tagasihoidlik nire ja täisvõimsusel veehulk keeratakse lahti paar korda päeva jooksul kindlatel kellaaegadel. Seega tasuks internetist eelnevalt järele uurida. Meil vedas, sattusime juhuslikult kohale õigel ajal. Kell 16 keerati ka vesi lahti ja kosk hakkas pahinal alla langema. Oli kena vaatepilt küll.

Tulime alla ja läksime ka teisele platvormile. Sealt oli ka kena vaade, lihtsalt natuke altpoolt.

Kuna kell oli veel vähe, otsustasime minna ka Piediluco järve vaatama. Sinna oli 14km ja sõitsime taas läbi tunnelite. Üks tunnel oli lausa 3,8km. Järv oli väga kena, mägedega ümbritsetud, ilusam kui Trasimeno. Järvest väljavoolav vesi moodustabki oma teel kauni ja võimsa Marmore joa. 

Parkisime auto järve äärde Piediluco vanalinna ja kõndisime natuke promenaadil. Linnake oli praktiliselt inimtühi, ainult linnud järvel. 

Mingi jalgrattateema oli Piedilucos

Kunagisi paremaid aegu näitab uhke tänavasillutis.

Edasi sõites selgus, et uuemas linnaosas oli ka rohkem melu. Üle järve paistsid ühe künkal asuva linnakese heledad majad ja tornid.

Tagasisõit läks suhteliselt kiirelt, aga õnneks mitte kiirteid mööda. Käisime Tigre supermarketis õhtuks süüa ostmas ja sõitsime koju. Sõime terrassil Avo tehtud hakkliha-köögiviljahautist ja jõime veini. Meid ümbritses juba 4 nõudlikku kassi. Olime ka neile supermarketist maiustust ostnud, aga selgus, et sellest jäi väheks. Väike tähelepanu nõrgenemise hetk ja üks volask oligi nägupidi pannis.

Istusin veel kaua terrassil, vahepeal hakkas vihma sadama, aga meil oli katus pea kohal. Väga mõnus oli siin.

Wifi ei levinud täna õhtul üldse.

Neljapäev, 3.oktoober

Hommikul sadas, vahepeal päris kõvasti. Sõime hommikust majas sees.

Kuna ilmateade lubas terve päeva sadu, siis otsustasime minna Assisi katedraali vaatama. Assisis on tegelikult 2 katedraali, see kuulsam on pühendatud Pühale Franciscusele, kes elas ja tegutses 12.-13.sajandi vahetusel.

Teel Assisisse

Parkisime maa-alusesse parklasse, mis oli suur ja kolmekorruseline. Maa peale tõustes nägimegi kohe kaugemal kõrgumas võimsat kaaristutega kirikut. Väljast oli ta siiski suht lihtne. 

Püha Franciscuse katedraal ehitati 13. sajandil samanimelise pühaku hauale ja on tänapäevani oluline palverännakute sihtkoht. Katedraal koosneb alumisest ja ülemisest kirikust, mida ehivad silmapaistvate itaalia kunstnike Giotto, Cimabue jt. freskod.

Assisi Franciscus oli 12/13.sajandil elanud usutegelane ja pühamees, kes asutas muuhulgas frantsiskaani ordu. Ta sündis rikkas aadlike peres ja pärast rasket haavatasaamist sõjas toimus usuline pöördumine jumala poole. Ta loobus oma vanematelt saadud varandusest, et elada vaesuses ja lihtsuses, järgides Jeesuse õpetusi. Franciscuse suurimaks eesmärgiks oli elada kooskõlas loodusega ja armastada kõiki Jumala loodud olendeid. Need põhimõtted tegid ta väga populaarseks ja juba eluajal oli tal palju järgijaid. Juba aasta pärast Franciscuse surma kuulutati ta pühakuks.

Alles asta tagasi õnnestus meil külastada Baskimaal üpriski sarnase elulooga jesuiitide ordu rajaja Ignatius Loyola pühamut. Tema elas küll paarsada aastat hiljem.

Läksime lähemale ja astusime sisse alumisse kirikusse. Nii alumisse kui ülemisse kirikusse on sissepääs tasuta. Kahjuks ei tohtinud pilte teha, aga interjöör oli muidugi väga ilus. Alumine kirik on esimesena rajatud, Umbria romaani stiilis, lihtsam ja madalam, järgides Püha Franciscuse õpetiust alandlikkusest ja lihtsusest.

Ühe pildi salaja siiski tegin

Väike trepp viis krüpti, kuhu oli maetud Püha Franciscus. See oli omapärane metallvõrega ümbritsetud silindrikujuline monument.

Foto Wikipediast

Ühes külgkabelis olid ka Püha Franciscusega seotud reliikviad, sealhulgas ka tema kotiriidest hame ja pärgament usuvend Leole.. Uskumatu, et sellised asjad on säilinud 13.sajandist! 

Katedraali kõrval asub Sacro Convento klooster. Kloostri siseõu oli ümbritsetud kaaristuga, millel oli näitus Püha Franciscuse elust ja pärandist. Sealt viis uks ka varakambrisse, kus olid reliikviad alates 13.sajandist. 

Kloostriõu

Ülemine kirik on gooti stiilis, suur ja avar, kaunistatud värvikirevate klaasvitraažide ja freskodega, mis kujutavad Püha Franciscuse elu. Siin on ka kõige ilusamad Giotto seinamaalingud. Kirikus käis prožektorite paigaldamine, ilmselt valmistuti mingiks festivaliks. 

Väljas sadas endiselt vihma, aga mitte väga kõvasti. Liikusime piki vanalinna San Rufino katedraali poole. Tegemist on Assisi peakatedraaliga. Kuna hakkas kõvemini sadama, siis läksime ühte restorani sööma. Mina võtsin bruscettad, Avo ikka pasta. Lisaks väike tiramisulaks capuccino kõrvale. 

Välja minnes polnud vihm sugugi vähenenud. Tee peal käisime veel Santa Maria sopra Minerva kirikus, kus keegi laulis kitarri saatel.

Chiesa di Santa Maria sopra Minerva paikneb linna keskväljakul, Piazza del Comune'l, ja on eriti tähelepanuväärne oma hästi säilinud Rooma templi fassaadi poolest, mis pärineb 1. sajandist eKr. Algselt pühendatigi see tempel tarkuse ja sõjajumalanna Minervale, hiljem kohandati kristlikuks kirikuks. Kaunis barokkstiilis interjöör pärineb 17. sajandist. Ka altar on barokne.

Cattedrale di San Rufino 12. sajandist pärinev romaanistiilis fassaad on kaunistatud keerukate reljeefide, roosakna ja kolme peaportaaliga, mis on dekoreeritud motiividega piiblist. Kirik on seest väga lihtne, külgkabelid on uhkemad, kui pealööv. Põrandaalused müürid on klaasakendega kaetud. Kunagi asus siin Rooma Foorum. Põrandal on näha ka mitu uhket, ilmselt vasest vappi.

Katedraal on pühendatud püha Rufinusele, Assisi esimesele piiskopile ja märtrile, kelle säilmed asuvad kiriku krüptis. Oluline on katedraal ka seetõttu, et just siin ristiti püha Franciscus ja püha Clara, kellest hiljem said frantsisklaste ordu rajajad. 

Tagasi auto juurde läksime juba päris korraliku vihmaga. Tee läks järsult allamäge, aga õnneks ei olnud kivid libedad. Pidevalt pidime ronima rentslisse, sest autod sõitsid meist mööda.

Parklas maksin 4€ paari tunni eest ja üritasin autoga mööda ülikitsast ringteed üles saada. Kui kaks autot vastu tuli, pidin tagurdama, aga välja me saime. Sadu oli nüüd juba päris korralik. Pidasime lähimas parklas kinni ja arutasime, mida teha. Assisist viib ilus mägitee ringiga Spellosse, aga sellise ilmaga polnud mõtet mägedesse minna, vaateid niikuinii ei näe. Otsustasime hoopis šoppama minna. Google abiga leidsime 11km kauguselt Perugiast kaubanduskeskuse ja meil õnnestus ilma ekslemata sinna sõita.

Avo võttis kohe õlle ja istus baari maha. Mina tegin poodidele tiiru peale ja leidsin kodustele mõned kingitused. Pärast käisime Avoga koos ka toidupoes. Siit saime külakostiks ka šokolaadid ja õhtuks söögikraami.

Sadas ikka päris kõvasti. Meie koduni oli üle 50km, aga õnneks oli suurem osa sellest kiirteel. Kuigi ma vihma ja kehva nähtavusega väga kihutada ei tahtnud, edenesime siiski jõudsalt ja varsti jõudsime oma maja juurde. Vastuvõtukomitee halli karviku näol oli meil juba all vastas. Üleval oli ka teine karvik. Loomulikult andsin neile veidi head ja paremat. Nad ütlesid ka valjuhäälselt, et vajavad seda.

Õhtusöögiks sõime omletti suvikõrvitsa, paprika ja tomatitega. Nüüd üritame wifit välja võluda.

Reede, 4.oktoober

Päikeselised vaated meie koduaknast

Hommik näitas suht sinist taevast, aga ilmateade lubas ikka vihma. Peale hommikusööki võtsime suuna Spoleto vanalinna. Sõitsime vahelduse mõttes teist, väiksemat teed mööda.

Spoletos parkisime mingisse imelikku kohta Piazza Garibaldi lähedal ja hakkasime mööda peatänavat ülespoole minema. Tee läks päris järsult mäkke, aga kõik vaatamisväärsused paistsid paraku sealpool olevat. Ühel hetkel saime turismiinfost kaardi, aga see ei teinud asja palju selgemaks. Keerasime Teatro Romano suunas, aga see oli piletiga, nägime ainult sambaid ja läbi ukseklaasi mingeid kive.

Spoleto vanalinn - kõik vaatamisväärsused asuvad ülesmäge. 

Keerasime ülespoole tagasi ja peagi jõudsime välja Ponte del Torrini. Ponte delle Torri ehk Tornide sild Spoletos on ehitatud 13. või 14.sajandil arvatavasti Rooma akvedukti jäänustele. Algselt toimis ka Ponte delle Torri akveduktina, kandes vett Spoletosse. Ühtlasi tagasi see olulise ühenduse linna ja ümbritsevate küngaste vahel. Akvedukti oli remondis ja sinna peale ei saanud, aga kaugemalt ongi parem pildistada.

Tagasi minnes jõudsime Duomoni, kuhu viis alla lai trepistik. Natuke hakkas vihma tibama, aga ei midagi hullu. Kiriku fassaad on üpris muljetavaldav, kaunistatud peente mosaiikide ja roosaknaga. Kellatorn pärineb 12. sajandist. 

Duomo ehk Cattedrale di Santa Maria Assunta  ehitati 12. sajandil varasema kiriku asemele nagu ikka. Katedraali suurim vaatamisväärsus on Firenze kunstniku Filippo Lippi freskoseeria Neitsi Maarja elust. Filippo Lippi suri Spoletos ja on maetud siia katedraali.

Katedraalis on ka Püha Franciscuse poolt vend Leole käsitsi kirjutatud kiri, igatahes igivana.

Kõndisime mäest alla tagasi oma auto juurde. Tahtsime sõita Montefalcosse, sest arvasime, et see linnake kõrgub meil tee ääres järsul künkal. Selgus aga, et see oli hoopis Trevi. 

Tõeliselt maalilise asukohaga Trevi linnake on ümbritsetud oliivipuudest ja siinne oliiviõli on kuulsamaid Itaalias. Tee linnakesse õnneks kaelamurdev ei olnud, vähemalt mitte waze´i pakutud tee Portico del Mustaccio juurde. Selle värava lähedal oli ka väike parkla. Tegelikult oleks võinud ka linna sisse sõita, sest kaugemal oli parkimiskohti veel, aga otse väravate juures olid ranged keelumärgid.

Trevi asula rajasid juba vanad roomlased ja sellest annavad tunnistust iidsed linnamüürid. Müüre on keskajal muidugi laiendatud ja tänapäevani ümbritsevad nad linnakest tiheda ringina. Linnamüüridelt avanevad suurepärased vaated Spoleto orule. 

Kõndisime mööda linnamüüri äärset teed. Kuna sadas endiselt ja nähtavus oli kehvapoolne, siis  keerasime järsult mäkketõusvat kitsast tänavat mööda üles kuni jõudsime Duomoni. Duomo ehk San Emiliano katedraal rajati algselt 12. sajandil, aga oma praeguse välimuse on saanud pigem 19. sajandil. Katedraal on pühendatud 4. sajandil elanud Trevi linna patroonile, esimesele piiskopile ja märtrile Püha Emilianole, kelle säilmed on ka siia kiriku krüpti maetud. Romaanistiilis fassaad on pigem lihtne. Interjöör on neiklassitsistlikus stiilis ja siin on ka mõned 16. sajandist pärinevad freskod.

Teiselpool mäge näitas googlemaps restorani ja me suundusime sinna. Ega siin eriti palju söögikohti polnud, linn oli üsnagi inimtühi. Küll aga oli paksult rahvast restoranis "Osteria La Vecchia Posta" Õnneks leiti meile kahene laud ning me tellisime seamaksa ja bruscettasid. Toit oli maitsev ja teenindus sõbralik. Vahepeal nägime avatud uksest, et sadas kõvasti.

Aga kui meie restoranist väljusime, oli päike väljas ja nüüd saime imetleda ka linnamüürilt avanevaid vaateid kaugele orgu.

Järgmisena sõitsime Spellosse, mis osutus ülitoredaks linnakeseks. Ega asjata ei ole teda nimetatud Itaalia ilusamate linnade hulka. Siin olid väga korras majad, palju potililli ja -taimi, suveniirid, poekesed, mõnus rahulik õhkkond, aga melu oli siiski suurem, kui inimtühjas Trevis. Siin oli tore jalutada. 

Käisime ka mitmes kirikus. Kuulsaim neist on Santa Maria Maggiore kirik, mille Baglioni kabelis asuvad renessansikunstnik Pinturicchio aastal 1500 loodud imelised freskod. Neid vaatama pääses 3-eurose piletiga ja kahjuks ei tohtinud seal pilti teha. Käisime siiski vaatamas, oli kena küll.

Pinturicchio "Karjuste kummardamine" (foto wikipediast)

Sant’Andrea kirik rajati 13.sajandil ja siingi leiduvad mõned Pinturicchio maalid. Kirik oli üldse sõbralikum, siin võis ka pildistada.

Püha Joachimi ja Anna kohtumine omistatakse hoopis 16. sajandil elanud kunstnikule Dono Donile.

Ka Spello juured ulatuvad tagasi Rooma aegadesse, mil see asula kandis nime Hispellum. Linnakeses on säilinud ka mitmed Rooma-aegsed mälestised. 

Spello on kuulus ka oma trühvlite ja oliiviõli poolest.

Piazza della Repubblica ja Palazzo Comunale Vecchio 13. sajandist.

Ühel hetkel hakkas kostma ülikõva lastekisa ja ühest vanalinna väravast valgus välja terve koolitäis lapsi. Miks nad nii hullult karjusid, ma ei tea. 

Ühtlasi märkasime gruppi noori lõbusaid munki kiirel sammul mäest alla kõndimas. Kuna ka meie suund oli sama, siis nägime, kuidas nad parklas minibussi ronisid. Mõnel olid möödsad värvilised seljakotid üle õla.

Me ei tahtnud tagasi sõita mööda kiirteed ja otsustsime minna väikese ringiga mägedes Rasiglia ja Borgo Cerreto kaudu. See oli väga ilus tee, kulgedes kõrgemate metsaga kaetud mägede vahel. Siin Umbrias on tõesti väga roheline.

Käisime taas Tigre supermarketis õhtuks süüa ostmas ja suundusime koju. Jõudsime napilt enne pimedat. Väljas oli ikka jahe, sättisin küll ennast terrassile kirjutama, aga kolisin varsti tuppa. Hall kass loomulikult oli meil juba all vastas ja sai selle eest ka korralikult premeeritud. Üks teine karvik oli ka kohe kohal.

Wifiga on endiselt ülikehvad lood, hommikuti on parem.

Laupäev, 5.oktoober

Täna oli meil viimane päev Umbrias ja me sõitsime kõrgematesse  mägedesse. Itaaliat põhjast lõunasse läbivad Appenniini mäed ulatuvad otsapidi ka Umbriasse. Kaunimad Umbria mägimaastikud ja käänulisemad teed on Monti Sibillini rahvuspargis, kuhu jääb ka kõrgeim tipp Monte Vettore 2476 meetriga. Kahjuks me seda tippu ei näinud, sest ilm oli vihmane ja paksud madalad pilved takistasid avaramaid vaateid. Aga sõita oli ikkagi äge, eriti kuna kilomeetrite kaupa ühtegi autot ega inimhinge ei kohanud. 

Kõigepealt aga võtsime suuna kagusse  San Pietro in Valle kloostrisse. Selleks õnnestus meil teist korda läbida 4-kilomeetrine tunnel. Aga see välja arvatud oli tee väga ilus, kulges mööda Nera jõe orgu. Nera voolab pikalt Umbrias ja viib oma veed lõpuks Tiberisse.

Mägedes asuva San Pietro in Valle kloostri ajalugu ulatub tagasi 5. sajandisse, mil siinses piirkonnas elas kogukond erakuid. Praegune kompleks on ehitatud 8. sajandil. Klooster asub üsna eraldatud paigas keset metsi ja kaugel veekogudest.

Parkisime auto ettenähtud kohta ja kõndisime paarsada meetrit mäest üles. Klooster oli tõesti vana ilmega, pigem nagu kindlus ja tundus suhteliselt mahajäetud. Üllatuslikult kuulsime äkki laste kilkeid ja avastasime, et siin kompleksis asub hoopis hotell. Paar peret mängis väikeste lastega märjal murul. Mida nad seal hotellis teevad, jäi mulle mõistatuseks. Ilmselt oli siin ka väike spaa ja tegelikult on see ju tore koht rahulikuks puhkuseks linnakärast eemal. 

Õnneks saime õue peal vabalt ringi käia, ainult kirikusse sisse ei saanud, see oli renoveerimisel.

Sõitsime kümmekond kilomeetrit sama teed tagasi ja keerasime suuna Norcia peale. Nüüd sõitsime natuke seda teed, mida mööda eile õhtul tulime. Borgo Cerretost keerasime paremale Norcia peale.

Norcia

Norcias ei leidnud me linnavärava taga parkimiskoht, kõik oli autosid täis. Sõitsime väravast sisse ja keerasime kitsale kõrvaltänavale. Seal leidsime kohalike autode vahel enda omale ühe koha. Kohe oli platsis mingi vanamees, kes meie kõrvalolevat autot hoolega uurima asus, et ega me mingeid kriime sellele ei teinud. Siis kõmpis meist mööda ja kraapis demonstratiivselt jalgu. Muidu olid aga kõik kohalikud väga sümpaatsed ja lahked.

Kõndisime mööda peatänavat Locanda del Teatro restorani ja tellisime lambapraadi. See oli väga hea. Tellisime ka kodutehtud creme brüleed, isegi Avo, ja meile toodi põlevad kausikesed. Väga efektne ja maitses imehea!

Jalutasime San Benedetto väljakule, mis ilmselt on väga uhke, aga praegu oli kahjuks restaureerimisel. Suur kraana kõrgus platsi kohal ja majad olid aedade ning plakatitega ümbritsetud. Mõned hooned olid vanad, paksude seintega. Enamik maju olid pigem uuemad, aga üldiselt käis ehitus igal pool. 

Kõrgel mägedes asuv Norcia on 6. sajandil elanud benediktlaste ordu rajaja Püha Benedictuse sünnipaik. Sagedaste maavärinate tõttu on siinsed majad madalad ning paksude, tugevate toestatud seintega. Viimane suurem maavärin toimus siinkandis alles 2016. aastal ja kahjustas linna ajaloolist keskust.  

Kuna tegu on trühvlipealinnaga, siis ostsime ikka mõned maitseained, kuigi me ise trühvlit kumbki ei armasta. Lisaks trühvlitele on piirkond kuulus oma salaami ja sinkide poolest. Siinseid sigu toidetakse tammetõrudega, mis andvat lihale ainulaadse maitse. Erinevates versioonides seapõrsad ehivad Norcia kaupluste fassaade. 

Sõitsime õnnelikult oma kitsast parklast välja ja liikusime järjest ülespoole. Ilm oli kahtlane, enamasti pilves, vahel näitas lapikest sinist taevast ja isegi päikest, et samas kohe tihedatesse pilvedesse mattuda. Allpool paistis sügav org väikeste majakobaratega.

Jõudsime 1541-meetrisele Forca Canapine kurule. Seal oli väga kõle, tuuline ja tibas ka vihma. Mäetipud olid pilvedes. 

Forca Canapine kuru

Sõitime üle 2km tagasi ja keerasime Castelluccio peale. Tee viis veelgi kõrgemale, kuni jõudsime Piano Grande servale. See on hiiglasuur tasandik, mida amfiteatrina ümbritsevad pruunikasrohelised mäenõlvad. Maastikku on aastatuhandeid vorminud karst, jääaja sulaveed ja erosioon. Tasandiku keskele on suhteliselt hiljutine maavärin vorminud sügava hargneva kraavi. 

Laskusime oru põhja, seal oli suur kari hobuseid ja kaugemal veelgi suurem kari lambaid. Siinsed lopsakad rohumaad on ideaalsed loomakasvatuseks. Nüüd nägime ka üksikuid autosid. Vasakul künkatipul hakkas paistma Castelluccio kindlusküla. See ei ole eriliselt ilus, aga asub väga ägedal maastikul ja kandis natuke maailmalõpu vaibi. Castelluccio on kilomeetrite kaugusel lähimast asustusest ja ainuke asula Monti Sibillini rahvuspargis. Talvel lumega on ta muust maailmast praktiliselt ära lõigatud.

Silmaringi Reisijuht kirjutas, et tegu on mahajäetud külaga. Kindlasti aitas kaasa 2016. aasta laastav maavärin. Aga paistis, et asulasse hakkab vaikselt elu tagasi tulema. Siin oli avatud baar ja mõned kohalikke hõrgutisi pakkuvad putkad. Kohtasime isegi turiste, eriti jalgrattureid.

Kui me juba siin olime, siis pidime ka baaris mõne joogi võtma, et kohalikku majandust toetada ja maailmalõpu meeleolusid nautida. Mina võtsin mustikamehu, Avo veini ja läätsesuppi. Avo tellis mulle ka kohaliku küpsise, mis maitses natuke nagu meekook.

Kohalikud porcinid

Tagasi läksime teist teed, mis alguses kulges ikka piki rohelisi tasandikke mägede vahel. Peagi aga jõudsime allapoole, ilmusid puud ja maastik muutus sügisesemaks. Ühel hetkel olime taas Nera jõe kanjonis, meid ümbritsesid järsud metsased nõlvad ja ilmusid lühemad tunnelid. Spioletosse jõudmiseks pidime juba kolmandat korda läbima 4-meetrise tunneli.

Vaade tagasi Castellucciole

Käisime seekord väiksemas Conani poes, mis jäi praktiliselt kodutee peale. Kodus ootas kasside kollektiiv nõudlikult oma palakesi. Andsin neile muidugi.

Nõudlik karvikute kollektiiv

Wifit pole, ainult telefonis natuke.

Pühapäev, 6.oktoober

Hommikul pakkisime asjad, sõime ja jätsime naabritega südamlikult hüvasti. Kassid said veel viimased palukesed ja mõned söögiasjad jätsime ka naabri vanamehele, kes võttis need tänuga vastu.

Eemaldasime waze´ist tasuliste kiirteede keelu ja hakkasime San Marino poole sõitma. Tasulisi kiirteid ei olnudki, küll aga sõitsime suurema osa tasuta kiirteel 110-ga. Üsna nüri oli sõita, kuni umbes 50km enne ärapööramist läks maastik ilusaks, meid ümbritsesid hoopis teistsugused mäed, kui Umbrias, järsemad ja kaljusemad. Iga natukese aja tagant oli teeparandus, tee muutus üherajaliseks ja märk näitas 40. Kõik sõitsid vähemalt 90-ga. Lõpupoole tuli ka läbida mitmeid tunneleid.

40 km enne San Marinot keerasime kiirteelt maha ja waze juhatas meid väga üksildasele mägiteele, ilmselt oli tegu järjekordse shortcutiga. Meil polnud selle vastu midagi, sest maastik oli väga kena. Vahepeal sõitsime piki seljandikku ja kahel pool olid orud.

Varsti hakkas kõrgel mäe otsas paistma San Marino ja tee keerutas järsult ülespoole. Serpentiinide otstesse jäi mitmeid parklaid ja sildilt oli kohe näha, kas vabu kohti on. Meie suundusime P6 parklasse ja hoidsime muudkui auto nina ülespoole. Ühes kohas pidas viisakas politseinik meid kinni ja ütles, et tee on suletud kuni 16:00. Nojah, igal pool oli näha rattureid, ilmselt mingi rattamaraton. Politseinik juhatas meid ringiga kesklinna ja ka waze toetas. P6 oli täis, aga 200m eemal oli P7 ja sinna saime ilusti koha.

San Marinos on autode parkimine väga hästi korraldatud ja üldse tundsime end igal hetkel teretulnuna. Kuna linnake on hädas sellega, et turistid tulevad siia hordidena ainult päevatripile ja ööseks lähevad oma rannakuurortidesse, näiteks Riminisse tagasi, siis on ka hotellihinnad siin palju taskukohasemad, kui näiteks Firenzes. 

Vaade parklast

Meie hotell Cesare asus parklast 300 m kohe linnavärava juures. Tuba me veel kätte ei saanud, aga jätsime kohvrid hotelli. Meilt võeti parklakaart ära ja hotelli kaudu makstes oli ööpäev 6€. Samuti anti meile muuseumite allahindluse talongid. Väga kena vastuvõtt!

San Marinot on tervikuna Itaalia territooriumile jääv kääbusriik, mis asutati juba 4. sajandil ja legendi järgi sai ta oma nime riigi rajaja Püha Marinuse järgi. Tänu oma kindlustatud asukohale Titano mäestiku järskudel nõlvadel ja diplomaatilistele oskustele on sellel pisiriigil õnnestunud aastasadu oma iseseisvust säilitada. Tänu sellele on tegemist lausa maailma vanima vabariigiga.

Läksime ülespoole Guaita kindluse juurde. San Marino on väga nunnu linnake, kõik on nii kena ja sõbralik, kuigi turistikas. Ridamisi on poode, kus müüakse ehteid, lõhnaõlisid, nahast kotte, käekelli ja muidugi suveniire.

Vaated San Marino müüridelt on igas suunas suurepärased. 

Kindlusesse sisse sai piletiga ja me ei hakanud ostma. Imetlesime niisama vaateid ülevalt linnamüürilt. Siis läksime hotelli tagasi ja saime oma toa kätte. Tuba oli kahe aknaga ja panoramic view-ga mägedele. 

Panoramic view

Läksime siiasamasse hotellirestorani lõunat sööma. Mina võtsin seabassi, lõpuks ometi kala! Avo võttis risotto. Väga hea söök oli.

Siis läksime uuesti linnaga tutvuma. Suundusime alguses mäest alla ja jõudsime Bartolomeo Borghesi monumendi väljakule, mille ühes servas asus ka köisraudteejaam. Väljakult avanesid suurepärased vaated ja siin oli palju rahvast. Köisraudteega sai sõita allpool asuvasse Borgo Maggiore linna. Tegemist on ühega San Marino Vabariigi üheksast castellist (administratiivne üksus). Ostsime piletid, mis maksid edasi-tagasi 5€, hotellikupongiga 4.50€. Sõit oli äge, aga lühike. 

Käisime Piazza Grandel ja kõndisime mööda ühe võlvkaare all peetavast turust. Kuna oli juba õhtu, siis väga elavat kauplemist polnud. Varem tuntigi Borgo Maggiore linna Mercatale nime all ja siiani on tegemist San Marino olulisema turulinnaga.

Piazza Grande kellatorniga Borgo Maggiores

Borgo Maggiore turg.

Sõitsime köisraudteega üles tagasi. Kõndisime Piazza della Libertàle, kus on Vabadussammas ja uhke torniga Palazzo Publico. Kunagi asusid siin maa all San Marino elanikkonna veevarud. Muistsed tsisternid on siiani säilinud, kuigi neid ei joogivee hoidlatena enam ei kasutata. Teisel pool väljakut asub Parva Domus. See väike hoone oli kunagi piirkonna postkontor ning ehitati uuesti 16. sajandi stiilis endise Parva Domuse vundamendile. 

Vabadussammas ehk Lady Liberty on valmistatud valgest Carrara marmorist ja selle kinkis San Marinole 1800. aastatel saksa krahvinna vabaduse sümbolina.

Käisime ka Saint Marinuse Basilika juures, aga sinna sisse ei saanud. Väga mõnus oli jalutada siinsetel tänavatel, kuigi need suures osas kulgesid järsult üles või alla. Väga palju on šoppinguvõimalusi ja poed on kaua avatud. Meie neid võimalusi siiski ei kasutanud. 

Saint Marinuse Basilika

Tegime pikad ringid, aga tema samal ajal ikka ootas

Natukeseks tulime hotelli puhkama. Akna taga hakkasb päike loojuma. Siin oli ometi wifi!!!

San Marino sümboliteks on Titano mäe tippudel asuvad kolm torni, mida on kujutatud ka riigi vapil ja lipul. Guaita on kõige vanem, 11.sajandist ja ühtlasi kõige populaarsem, kuna asub praktiliselt San Marino City südames. Cesta ehk Teine torn asub Monte Titano kõrgeimas tipus 756m kõrgusel. 

Guaita ja tagapool Cesta tornid

Õhtul juba pimedas käisime ka Teise torni juures, kuhu viib linnamüüril asuv kivitee, mis on õhtusel ajal valgustatud. Kui vanalinna kitsastel tänavatel ja Esimese torni ümber oli suur melu, siis sellel rajal polnud kedagi peale meie. Väga romantiline! Mõlemad tornid olid lillade tuledega valgustatud. 

Cesta torn

Kolmandat torni me ei näinud. Linnamüürilt paistis tuledes San Marino. Päris linnriigiga ikka tegu pole, nagu ma alguses arvasin. San Marino pindala on 61km2 ja siin on lisaks San Marino Cityle veel mitu linnakest. Oli väga ilus ja vaikne õhtu, ainult viluvõitu.

Läksime ühte restorani kerget einet võtma, aga lõpuks sõin ma ikka lasagnet ja magustoitu. Natuke liiga palju vastu ööd. Restoranil olid klaasist suured aknad vaatega orule.

Esmaspäev, 7.oktoober

Hommikusöök oli täitsa ok. See oli tõesti tore hotell. Ka parklast välja saime viperusteta. Maksime hotellis ööpäeva eest 6€.

Ravennasse plaanisime sõita piki mereäärt. Panin enda meelest waze´i sihtkoha Ravenna ja mereäärse tee. Kui me olime pikka aega juba mingites asulates ringi tiirelnud, saime aru, et oleme merest ikka peaaegu sama kaugel, kui alguses. Siis panin waze´i lähima rannikulinna Cesenatico ja nii lõpuks jõudsimegi mere äärde. 

Parkisime tänava äärde ja jalutasime randa. Rand oli inimtühi, lõbustusatribuutika ja päikesevarjud hunnikusse korjatud. Leidsime mere piirilt ilusaid merikarpe ja korjasime kaasa. Täitsa oleks isegi ujuma võinud minna, kuigi õhk oli 19*, aga ma ei viitsinud minna tagasi auto juurde ujumisriideid tooma. 

Cesenatico osutus väga armsaks suvituslinnakeseks. Korra peatusime ka kesklinnas jahisadamas, kus oli palju purjekaid. Taamal paistis ilmselt raekoja torn. Mind ei lastud aga kaugemale, sest käisid mingi filmi võtted. Pilti ka teha ei lubatud. 

Edasi sõitsime juba kiirteed mööda otsejoones Ravennasse. Parkisime mugavalt otse vanalinna piiril, 3€ maksis terve päev. Siin Itaalias on kasulik piisavas koguses münte kaasas kanda, siis on lihtne automaadis maksta. Kaardimaksega oleksime ilmselt hätta jäänud, sest instruktsioonid on itaalia keeles.

Kuigi oleme Itaalias näinud iidseid linnu ja hulgakaupa kuulsaid mälestusmärke, siis ikkagi suutis Ravenna meid üllatada oma pika ajaloo ja mõnusa õhustikuga. Linn võttis kristluse vastu juba 2. sajandil ja 4. sajandil sai ta omaette piiskopkonnaks. 5. sajandil oli Ravenna Lääne-Rooma impeeriumi pealinn ja veidi hiljem Bütsantsi impeeriumi Itaalia regiooni pealinn. Sajandeid kuulus ta paavstiriigi koosseisu ja see kõik on kujundanud ka linna näo. Ravenna on kuulus oma kaunite ja hästi säilinud Bütsantsi mosaiikide poolest, mis pärinevad 5. ja 6. sajandist ja kuuluvad UNESCO maailmapärandisse. 

Kohe parkla lähedal oli San Vitale katedraal ja Galla Placidia mausoleum, mõlemad väga vanad ja üleni freskodega kaetud. 12.50 eest ostsime kõrvalasuvast raamatupoest komplekspileti, mis sisaldas 5 olulisemat vaatamisväärsust. Baptisteriasse pidime ka aja broneerima, aga tänu off-seasonile polnud see probleem. 

Galla Placidia mausoleum on 5. sajandist pärit ehitis ja üks vanimaid hooneid Ravennas. Selle laskis ehitada Galla Placidia, Rooma keisri Theodosius I tütar ning mõjuvõimas naine Lääne-Rooma riigis. Maetud on ta tõenäoliselt siiski Rooma, mitte siia mausoleumi. Kuigi väljastpoolt on mausoleum lihtne väike punastest tellistest hoone, siis seest on ta üleni kaetud kaunite värviliste mosaiikidega, mis kujutavad kristlikke sümboleid ja stseene piiblist. Mosaiigid on igivanad, pärinedes 5. sajandist. Põhjalikumalt saab mausoleumi kohta lugeda siit.

Basilika San Vitale on 6.sajandist pärinev varakristlik kirik. Ta erineb tüüpilistest lääne kirikutest oma  kaheksanurkse põhiplaani poolest. Kiriku sisemus on üleni kaetud erksavärviliste ja hästi säilinud seinamosaiikidega, millest enamik on sama vanad, kui kirik ise. Mosaiigid kujutavad nii piibellikke stseene kui ka keiserlikke portreesid. Põhjalikumalt saab basiilika kohta lugeda siit.

Kupli interjööri kaunistavad baroksed mosaiigid 18. sajandist.

Battistero Neoniano on Ravenna vanim hoone. Baptisteerium rajati vana Rooma termide kohale ja selle ehitust alustas piiskop Ursus umbes 400. aastal. Hoone sai valmis ja kaeti kaunite mosaiikidega piiskop Neone ajal ja sellest ka nimetus. 

Laemosaiigil on kujutatud Jeesuse ristimist Ristija Johannese poolt Jordani jões.

Otse Battistero Neoniano kõrval asub Duomo, kuhu sai sisse tasuta. See ehitati 18. sajandil ja eelnevate pühakodadega võrreldes väga huvitav ei tundunud.

Küll aga pakkus väikese üllatuse natuke maad edasi asuv San Franciscuse kirik. See on väliselt tagasihoidlik ja ei kuulu Ravenna olulisemate vaatamisväärsuste hulka. Küll aga leidsime kiriku kõrval asuvast väikesest aiakesest Dante  Alighieri tagasihoidlikus haua aastast 1321. Siin aias oli teisigi iidseid hauamonumente. Ravennas on üldse palju vanu kivikirste kirikute juures või sees. 

Kirik pärineb 9. ja 10. sajandi vahetusest. Seda on mitu korda hävitatud ja uuesti üles ehitatud, viimane suurem restaureerimine toimus 18. sajandil. Kiriku krüptist aga avastasime basseini, kus ujusid kuldkalad ja läbi selge vee oli hästi näha 10.sajandist pärinevaid põrandamosaiike.

Meil oligi aeg hakata tagasi minema, sest pidime õhtuks Treviso lennujaama autorenti jõudma. Settembre platsil sõime kiire ja kerge lõuna, mina võtsin Grande Italia salati, Avo ikka pasta. 

Parklas panime Treviso lennujaama Avise waze´i ja hakkasime uhama. Sinna oli 230km ja 220km sellest oli kiirteid. Mulle ei meeldi üldse kiirteedel kihutada, aga ega muudmoodi ka ei jõuaks. Kuigi lubatud oli 130km/h ja mina sõitsin 120-ga, siis ikka pidin pidevalt ümber reastuma, et teistest mööda sõita. Mingit maastiku imetlemist polnud küll võimalik teha ja ega seal midagi imetleda polnud ka. 

Avise parklasse jõudsime õnnelikult ja saime ka lennujaamas võtmed ära antud. Väikese otsimise peale leidsime bussipeatuse, lennujaama eest natuke paremale ja kohe tuli number 6 buss, maksis 4€ ja viis meid otse Treviso autostazione juurde. Sealt paar sammu edasi oli meie hotell Continental. Lihtne, aga ülihea asukohaga ja tegelikult täitsa ok hotell.

Natuke puhkasime oma toas ja siis läksime vanalinnaga tutvuma. Esmamulje oli täitsa tore. Raekoja hoone oli kenasti valgustatud.  Läksime siinsamas platsil mingisse restorani sööma. Palju me küll süüa ei tahtnud. Võtsime kahepeale pizza, mis oli väga hea, ja ka magustoidud.

Õhtul nautisime hotellis wifivõimalust ja seda, et seinakontaktid sobisid.

Teisipäev, 8.oktoober

Hommikusöök oli täita ok. Selgus, et ka punased lennujaama otsebussid väljusid 100m kauguselt. Seega võib hotelliga igati rahule jääda.

Tšekkisime välja, jätsime kohvrid hotelli ja läksime linnaga tutvuma. Kiirelt sain ühest poest veel paar džemprit osta. Käisime uuesti Piazza dei Signoril ja jalutasime kanalite ääres. 

Treviso on turistide hulgas üsnagi vähetuntud, aga osutus ka väga põnevaks linnakeseks. Natuke tuletas meelde Veneetsiat ja eks nad ole naabrid ka. Sarnaselt Veneetsiale on siin arvukalt kanaleid, sildu ja ajahambast puretud vettinud palazzosid. Seda Veneetsia erilist võlu aga ikka ei olnud. Muidugi mängis rolli ka sombune ilm. 

Käisime Battistero Di San Giovannis, mis asub Toomkiriku külje all. Romaani stiilis Püha Johannese baptisteerium pärineb 11. sajandist. Algselt oli tegu kirikuga, aga tänapäeval on ta kasutuses ristimiskabelina. 

Treviso Duomo on samuti ehitatud 11. sajandil. Hoone on läbinud mitmeid muudatusi ja restaureerimistöid, eriti pärast teise maailmasõja purustusi.

Duomosse saime ka sisse. Sealsetest aaretest on kuulsaim Tiziani "Maarja kuulutamine". Katedraali all asub krüpt, kuhu on maetud linna piiskopid.

Tiziani "Maarja kuulutamine"

Krüptis on altar San Liberale sarkofaagiga. San Liberale oli rooma sõdur, kes pöördus kristlusesse ja elas erakuna ning on nüüd Treviso kaitsepühak.

Jõudsime linnavärava Porta Santi Quaranta ehk 40 pühaku värava juurde, mis rajati 16. sajandil linna kaitsmiseks. 

Siis oligi aeg tagasi hotelli hakata orienteeruma. Olime juba jõudmas, kui Avole tuli meelde, et bussipileti jaoks on sularaha vaja. Teel hotelli me muidugi ATM-i ei leidnud. Hotellist juhatati sama teed tagasi 5min. Hakkasin siis suure kiiruga tagasi sibama. Lõpuks nägin üle tee panka, aga automaadi juurde ei saanud, uks oli kinni. Õnneks ühed noored tibid aitasid kaardiga ukse avada. Ütlesin neile "grazie mille", nemad mulle "brego mille". 

Jõudsin hotelli tagasi ja meil oli veel 10min aega bussipeatusesse minna. Vahepeal oli sadama hakanud ja sadas järjest kõvemini. Itaalia näitas oma kehvemat poolt.

Buss tuli õigel ajal ja me saime kiirelt oma protseduurid tehtud. Istusime sööma, lennujaam oli rahvast täis, istekohti vähevõitu. Tellisime pizzat ja veini. Meie lend hilines vähemalt pool tundi. Olin just jõudnud bussipiletid ära osta, aga eks näis.

Sajab vastikult, aga vast saab lennuk hakkama. Saigi!