Võtsin aasta hoogu, enne kui seda etendust vaatama läksin. Surma teema on ka mind lähedalt puudutanud ja see ei ole lihtne olnud. Mis seal salata, ka vanusega tekivad teatud küsimused, millest pigem mõelda ei taha. Nagu oli arvata, siis just selliste küsimustega lavastus tegelebki. Kasutatud on dokumentaalmaterjali hingehoidjatelt ja kirikuõpetajatelt. Selle keskel on läbivana Külliki Saldre mängitud Renaata lugu: mehe kaotus, lastest võõrandumine, tööl ülearuseks osutumine, üksildus, raske haigus ja vältimatu surm.
Külliki Saldre mängib lihtsalt ja sordiini all, aga seda enam pääseb ta lavastuses mõjule. Hoolimata rasketest hoopidest elus, on tegemist helge karakteriga. Tema puhul on muidugi näha ka sisemist elutarkust, samas pole seda rolli kindlasti kerge mängida. Seda enam, et kasutatud videopilt toob halastamatult välja kõik kortsud ja tundevirvendused. Samas võimaldavad videosuurendused ja mikrofonid näitlejatel mängida peenelt ja pianos, pole vaja muretseda, kas viimasesse ritta ikka on teksti kuulda.
Imetlesin, kuidas suure ekraanipildi lähivõtte suudavad välja kanda ka kõik ülejäänud osalised, eriti noor Kaarel Pogga. Oma liigutavad hetked on kõigil, Reimo Sagoril, Lena Barbara Luhsel ja Karol Kuntselil. Nende kanda on lähedase surmaga leppimise ja ka hingehoidjana lohutuse pakkumise roll.
Ma pole ammu enam etenduse ajal nii palju nutnud. Samas ei ole lavastuse lõppmulje masendav, vaid pigem helge. Lavastaja Marta Aliide Jakovski ja dramaturg Piret Jaaks on rasket teemat kajastanud tundlikult ja delikaatselt. Kuigi kasutatud on erinevaid allikaid, dokumentaaljutustusi vaheldumisi väljamõeldud süžeega, on etendus väga terviklik.
Võib-olla võtan ette ka Musta kasti "Surma", Birgit Landbergi lavastusi teades, on see ilmselt ka naljakam ja ehk ka kerglasem.
