Sel aastal võtsin pisut kergemalt ja ostsin ainult 7 piletit. Valik täitsa õnnestus ja oli päris meeldejäävaid filme. Kummalisel kombel sattusid valikusse ka 4 preemia võitnud filmi, seallhulgas ka peapreemia laureaat. Panen filmid siia ritta enam-vähem mulle meeldimise järjekorras.
1.Tuleriit
Minu vaieldamatu lemmik sellel aastal ja see film võitis ka publiku lemmiku auhinna. Tegemist on väga eksootilise, samas aeglase ja mõtliku linateosega vanapaari elust Himaalaja eelmägedes. Vana mees ja naine teevad igapäevaseid toimetusi, suhtlevad natuke ka ümbritseva kogukonnaga ja ootavad koju oma aastakümneid tagasi lahkunud poega. Tasapisi kolivad ümbruskonna elanikud linna elama ja küla jääb tühjaks. See on nukker, aga mitte masendav film igatsusest, ootusest ja üksindusest. Suur osa on ka kaunil ja majesteetlikul loodusel.
See on samuti eksootiline film, kuna räägib ultraortodokssete juutide kogukonnast. Õnneks ei ole tegu tavapärase usuteemalise (vaimse) vägivalla kujutamisega, pigem sooja ja isegi natuke humoorika pilguheitmisega ühe uskliku perekonna ellu. Peategelane on väga sümpaatne noor naine, kolme lapse ema, kelle mees osutub geiks. Pole just lihtne situatsioon kinnises ja vanamoodsas ühiskonnas, kus seks on tabuteema. Filmi lavastajale, Iisraeli režissöörile Nir Bergmanile läks ka parima režissööri auhind.
Iga kord püüan valida ka midagi aasia filmide hulgast, seekord siis mongoolia film, mis võitis ka PÖFFi Grand Prix. Natuke tuletas meelde ühe minu lemmiku Kim Ki-duki ülikarmi, aga väga mõjuvat filmi "Pieta". Õnneks "Vaikuse linna autojuht" NII karm ja masendav ei olnud. Peategelane, väga karismaatiline noormees on inimese tapmise pärast 14 aastat vangis istunud. Nüüd püüab ta oma elu taas rööbastele seada ja ühtlasi oma koletu teo eest lunastust leida. Masendav, räpane, vaene ja kuritegelik linnakeskkond seda muidugi ei soosi. Lõpp on päris šokeeriv (nagu ka "Pietas").
Hakkasin kohe kahetsema, kui selle pileti olin ära ostnud. Tahtsin tegelikult vaatama minna teist soome filmi "100 liitrit koduõlut", aga kõik piletid olid juba välja müüdud. Tegelikult polnud Toriseja filmil vigagi, täitsa tore vaatamine, sümpaatsed karakterid ja Mika Kaurismäki on ju väga hea režissöör. Mitte küll nii tuntud, kui vend Aki, aga ikkagi hea.
5.Peiepidu
Taas selline kiiksuga filmide kategooriasse mahtuv film kummalise süžee ja veelgi kummalisemate karakteritega. Perekond matab abikaasat ja ema ning ootamatult selgub, et naine tahtis saada maetud kuhugi Wetteleni, millest keegi isegi kuulnud polnud. Algas jalgsi rännak, et kadunukese viimset soovi täita ja ühtlasi vanade ning uute suhete klaarimine. Mõned kohad ületasid minu jaoks hea maitse piiri, aga muidu oli suht vaadatav film.
6. Corina
Helge, aga pisut tüütu hollywoodilik lugu toredast tütarlapsest, kellel on tugev foobia uute olukordade ja kohtade ees. Ta kõnnib iga päev täpselt kindlaksmääratud rada mööda kirjastusse tööle ja püüab kõikide jaoks märkamatuks jääda. Paraku armastab ta üle kõige kirjandust ja ka ise kirjutada ning sellega seoses satub uutesse väljakutsuvatesse olukordadesse. Natuke veniv, aga üdini positiivne looke.
Jaapani süsimust komöödia kahest jobust vennast. Üks tapab vihahoos isa ja siis hakkavad nad üheskoos laipa ära peitma. Omapärane road movie, kus tapetuid lisandub lõpupoole veelgi. Isa oli sümpaatne, vennad mitte eriti. Mõni koht oli päris naljakas, aga ausalt öeldes ei saanud filmi geniaalsusest väga aru, Igatahes pälvis "Vennad Kitaurad" "Kriitikute valikute" peaauhinna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar