Etendus toimus Krulli kvartali vanas remonditsehhis. Kuna ööbisin Metropolis, siis võtsin hoolimata pidevast vihmasabinast ette kõndimise mööda Kalamaja põnevaid tänavaid. Teekond oli umbes 2km ja ma sain üsna märjaks. Kalamaja on muidugi seda väärt, et siin pikemalt ringi vaadata. Siin blogis olen ka varem kirjutanud sellest.
Vana tsehh oli muidugi põnev mängupaik, ülisuur ja katedraalilaadsete akendega tagaseinas. Lava keskel oli tume hiiglaslik kalju, mille peal, kohal ja ümber näitlejad kaelamurdvaid akrobaaditrikke tegid. Mõned trikid toimusid ka vaatajatele üsna lähedal, isegi lausa peakohal. Muidugi oli siin külm ja kuna pidevalt lasti veeauru, siis ka niiske. Millalgi hakkas ka minu peakohal kondensvesi alla tilkuma, aga elasin üle. Õnneks oli vaatajaid meili teel aegsasti hoiatratud, et ruumis on külm. Panin soojalt riidesse, jätsin jope selga ja võtsin veel kohapealt ka pleedi. Seega polnud häda midagi.
Näitlejad olid need, kes ikka Lauri Lagle lavastustes: Marika Vaarik, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Sander Roosimägi ja seekord ka Eva Koldits. Kõik nad on üliandekad näitlejad ja muusikud. Ja suudavad ikka kõvasti lärmi teha. Sellist vau elamust, nagu etenduses "Ainult jõed voolavad vabalt", seekord siiski polnud.
Etendus baseerub Herman Melville'i romaanil "Moby Dick" ja Tšehhovi näidendil "Kirsiaed". Lisaks vel piibli Joona lugu, kes sattus vaala kõhtu. "Kirsiaeda" ma mäletasin veel hästi, seda on ikka korduvalt laval nähtud, viimati vanemuises aasta või paar tagasi. "Mobi Dicki" olen korra nooruses lugenud, oli ikka väga veniv romaan, ja ega ma suurt midagi sellest ei mäletanud. Isegi mitte seda, kas vana kapten sai oma valge vaala kätte või mitte. Ühesõnaga, see teema väga ei haakunud, minu enda viga. "Kirsiaed" haakus küll ja pani tegelastele kaasa elama. Võib-olla peaks "Mobi Dicki" uuesti üle lugema?
Aga Vaarikut ja kõiki neid teisi osalisi jälgida on nauding. Kõik toimib tehniliselt ja emotsionaalselt laitmatult. Uskumatu energia ja pühendumus. Pole ime, et Lagle sai parima lavastaja auhinna.
