Lätimaal Kokneses ja Jekabpilsis

Laupäev, 5.aprill

Kuna me olime mõlemad Avoga äsja teatava kapitaalremondi läbinud, siis otsustasime teha väikese kevadise tripi. Kaalumisel jäi sõelale Läti ja Koknese, kuhu juba ammu olime tahtnud minna. Otsustavaks sai ka võimalus üürida kena ja mitte kallis majake koos saunaga. Eesti hinnad olid palju kõrgemad.

Seega startisime suhteliselt hilisel laupäevahommikul. Kuigi paar nädalat oli ilm juba suht soe olnud, keeras just täna ilmataat jälle oma talvise palge meie poole. Sadas vaikselt isegi lund. See meid ei seganud, seda enam, et taevas polnud sugugi hall ja vahepeal näitas isegi päikest. Ainult soojad riided tuli kaasa võtta.

Esimene peatus oli Valga Cirkle-K. Ostsime bensiini, kohvi ja klaasipesuvedelikku.

Ja siis ületasimegi märkamatult Läti piiri. Ühel hetkel peale Valmiera linna näitas silt mõisat ja me keerasime kõrvalteele. Kočeni Kokmuiža oli väga uhke nagu loss. Ümbrus oli ka väga ilus, mitmed tiigid, promenaad, kordatehtud kõrvalhooned. Ühes oli spordikompleks. Kaks suurt liinibussi tulid peatusesse Valmierast. Palju parkis ka autosid. Ei tea, kus kogu see rahvas oli. Tegime väikese jalgsiringi, aga hullult tuuline ja külm oli. Sõitsime ka autoga ümber küla.

Kočeni spordikompleks

Kokmuižat, mis läti keeles tähendab "puidust mõis", mainiti kirjalikes ürikutes esmakordselt 1582. aastal. Tol ajal oligi peahoone ilmselt puidust. Praegune neobarokkstiilis peahoone ehitati aastal 1880. parun Schröderi juhtimisel. Kokmuiža park oli omal ajal tuntud oma kaunite lilleaedade poolest. Mõis oli alates 17. sajandist tuntud ka õlletootmise poolest. 1937. aastast kuni tänase päevani asub mõisas kool. Kõrvalhoonetest on säilinud päris mitmed, sealhulgas tall, mõisavalitseja maja, aidahoone ja vana õlletehase kelder.

Järgmisena otsisime üles Rubene kiriku. See paistab küll ilusti tee peale, aga juurde saab väiksemaid kõrvalteid mööda ringiga. Kirikus oli kena tädi, kes hea meelega meile natuke kiriku ajaloost rääkis. Meile oli teada, et siin kirikus töötas kunagi Läti Henrik ja tänu temale mainiti kirikut esimest korda juba 13. sajandi alguses. 

Ümera alade ristimisel ehitati esimene kirik lätlaste aladele just Rubenesse. Üks sealse koguduse vaimulikke oligi aastal 1208 Läti Henrik. Algne kirik oli puidust. Eestlaste vanem Lembitu laskis selle kiriku põletada kättemaksuks kristlaste poolt Eestisse tehtud röövretkede ja tapmiste eest.

Kirikuaias oleval kivil on aastaarv 1208

Rubene kiriku nime päritolu kohta on mitu legendi. Ühe järgi müüriti kiriku kaitsmiseks kuradi eest selle seina sisse mees ja naine, ning mehe nimi oli Rubens. Teise versiooni järgi pärineb kiriku nimi metsisest (läti keeles rubenis), kes istus ühes puus, mida hiljem kasutati kiriku ehituses.

Tädi rääkis, et algselt ehitati 14. sajandil ainult altariosa, mis on ka tänaseni säilinud. Praeguse välimuse sai pühakoda 1739.a. 

Paar aastat tagasi kirikut remonditi, krohvi alt puhastati vanad seinamaalingud ja kirikusse toodi pelletiküte. See küte pidi olema Läti kirikutes haruldane. Praegugi peatus kirikuväravas kaubik ja üks mees tassis pelletikotte kirikusse. Tädi näitas meile ka uhkusega kirikuseinale väikest installatsiooni Läti Henrikust. Väga sümpaatne.

Aastal 2000 tulid restaureerimise käigus põranda alt välja ka vanad hauad, mille olemasolust seni keegi ei teadnud.

Meil oli kaasas ka Läti mõisate raamat ja Avo leidis sealt 2 Vaidava mõisat. Alguses sõitsime oma auto navi juhatusel õigest teeotsast mööda ja seetõttu keerutasime natuke kõrvalistel kruusateedel. Aga see oli väga huvitav. Mõis ise paistis ilusti teele, see oli puust ja päris kehvas seisus. Pildistasin kaugemalt, lähemale me ei läinud. Teiselpool teed oli suur mõisaait või laut.

Vaidava mõis

Mõisa ait

Vaidava mõis on pääsenud sõjapurustustest ja mahapõletamisest talurahva mässude ajal. Küll aga on aeg teinud oma töö ja kõik hooned peale härrastemaja ja aida on peaaegu täielikult hävinenud. Klassitsistlikus stiilis häärber on ehitatud arvatavasti 19. sajandi esimesel poolel. Nõukogude okupatsiooni ajal asus hoones kolhoosi "Baltija" klubi. Praegu on Vaidava mõisahoone üsna lagunenud, kuigi see on osaliselt isegi asustatud.

Sõitsime veel mõned kilomeetrid edasi kuni Vaidava külani, aga teist mõisat polnud kusagil. Ka googlemaps ja muud navid ei näidanud midagi. 

Berži Kafejnicas käisime söömas. Seal oleme ennegi käinud Söögid olid head, portsud hiigelsuured.

Avo tahtis minna Salaspilsi memoriaali vaatama, aga kell oli juba palju ja nii me panime Waze´i oma öömaja sisse ning võtsime suuna läbi Sigulda lõunasse Sigulda Maximas ostsime õhtuks ja hommikuks süüa. 

Maastik Sigulda lähedal

Suntažis märkasime kaugemal uhket lossi. See oli suur kahe torniga kollane hoone, ilmselt suht hiline ehitis. Kõrval oli uuem suur punane koolimaja. Ka mõisas pidi olema kool.

Suntaži mõisat on esimest korda mainitud juba 1318. aastal, mil see kuulus Riia peapiiskopile. Praegune häärber ehitati 18. sajandi lõpus ühekorruselisena. 1905. aasta talurahvarahutuste ajal põletati häärber maha, kuid ehitati kiiresti taas üles ja seekord lisati ka 2. korrus. 1920. aastast on mõisas kool ja siin on ka väike muuseum.

Suntaži luteri kirik ehitati samuti 18.sajandil

Tee Siguldast Taurupi ja Mengele kaudu meie ööbimiskohani oli väga ilus. Sõitsime suure osa kõrgel mäeseljandikul ja kahele poole avanesid imeilusad vaated. Enne Mengelet oli ilus väike siniste katustega kirik - Anderkaši Püha Maarja Magdalena Ortodoksi kirik aastast 1867. Möödusime ka vaatetornist, kust ilmselt oleksid väga ilusad vaated. Kahjuks me ei viitsinud peatust teha, teinekord.

Anderkaši Püha Maarja Magdalena Ortodoksi kirik

Kuigi asulate keskused on tihtilugu väga ilusti korras ja annavad silmad ette Eesti asulatele, siis kohtab äärealadel ja teede ääres ikka päris palju lagunevaid talusid, mida on kõpitsetud lipp-lipi peal lapp-lapi peal meetodil. Silm märkas kummalisi sarasid ja lausa viltuvajunud kunagisi uhkeid maju Hoonete suuruse järgi oli näha, et kunagi oli siin jõukas kant.

Viimased kümmekond kilomeetrit meie majakeseni kulgesid mööda metsateed, aga see oli täitsa sõidetav. Meie maja Ciemiņos asus täielikus pärapõrgus, aga see oli väga kaasaegselt sisutatud. Kahest küljest ümbritsesid maja tiigid. Maja ees oli terrass ovaalsauna ja tünniga. Kaugemal oli laste mänguväljak. Üle tee oli küll vana talukoht paari hoonega, aga seal ei elanud keegi.

Maja oli seest kenasti sisustatud, kahe magamistoa ja elutoa-köögiga. Vannituba oli väike, aga täitsa korralik. Nõud olid ilusad ja kaasaegsed. Kõige peale oli mõeldud. Meie voodi peal olid isegi oravakese küpsised ja väike tänukaardike. Noor abielupaar taastab siin esivanemate talu.

Avo pani kohe sauna kütte ja tunni aja pärast saime juba leili visata. Kartsin natuke oma silmade pärast, aga ei raatsinud ka minemata jätta. Väga mõnus!

Pühapäev, 6.aprill

Magasin ülihästi ja kaua. Hommikune puder ja kohv ning asusimegi teele Koknese poole. Kaunid mägised maastikud jätkusid. 

Vecbebri asula

Koknese internatpõhikool–arendus­­keskus Bormanis

Koknese on väike 2000 elanikuga asula, mille keskuses on mitu poodi ja suuri elumaju. Sattusime suuremale laadapäevale, kus müüdi käsitööd, suitsukala, liha, leiba, 
pirukaid jms. Kuna oli jube külm, eriti Avol, kes ei osanud talveilmaga arvestada, siis me pikalt väljapanekut ei uudistanud. 

Toppisime Avole minu hästiveniva kõrge kaelusega džempri selga ja tal läks olemine kohe paremaks. Sõitsime luteri kiriku juurde, mis asus otse daugava jõe kaldal. Kiriku juurest algas 3,5 kilomeetrine matkatee, mis osaliselt kulges Daugava ääres. Me ei hakanud selle külmaga matkale minema. Käisime kirikus sees. See oli avar ja lihtne, suht uus ka. Tagaruumidest kostis hääli, aga meie juurde kedagi ei tulnud. Ilmselt oli jumalateenistus just lõppenud.

Koknese Evangeelne luterlik puidust savipõranda, rookatuse ja ilma tornita kirik ehitati 1687. aastal. Mitmes sõjas kirik hävis ja ehitati taas üles. Siin on kunagi pastorina teeninud ka piibli läti keelde tõlkinud Ernst Glück.

Saime ronida ka torni, mis oli täis kärbsemusta ja tolmu. Poetasime määrdunud aknaid lahti, et pilti teha. Väga uhkeid vaateid ei avanenud, aga Daugava jõgi on muidugi võimas.

Sõitsime autoga kindluse parklasse ja sealt oli mõnisada meetrit minna. 

Koknese kindlus asub väga dramaatiliselt Daugava ja (pardon!) Perse jõe ühinemiskohal kõrgel kaldal. Ta on suhteliselt väike, aga muljetavaldav tänu jõevaadetele. Väike trepp viis ka maa alla, kuhu oli tehtud piinakamber. Nägime seda läbi ukses oleva akna.

Koknese kindlus rajati 13. sajandil. Algselt paiknes see kõrgel jõeäärsel pangal, kust avanes vaade Daugava jõe orule. Aastal 1965 rajati jõest allavoolu hüdroelektrijaama tamm. Selle tagajärjel tekkis veehoidla, mis ujutas lossi osaliselt üle ja mattis ümbritseva oru vee alla.

Enne ristisõdijate tulekut asus Kokneses balti hõimude asustatud puidust linnus. Aastal 1209 andis Riia piiskop Albert käsu ehitada samasse paika kivist kindlus, mille nimeks sai Kokenhusen. Alguses oli tegu kaitseehitisega, aga juba 50 aastat hiljem kujunes siia linnaline asula. Tänu strateegilisele asukohale Daugava kaubateel sai Koknesest ka Hansa Liidu liige.

16. ja 17. sajandil käis kindluse pärast äge võitlus Poola, Rootsi ja Vene vägede vahel. Põhjasõja ajal, 1701. aastal, õhkisid taanduvad väed Koknese kindluse, et vältida selle langemist edasi tungivate vene vägede kätte. Sellest ajast alates seisab kindlus varemetes.

Koknese ümbruse asula hakkas uuesti kujunema 19. sajandil pärast pärisorjuse kaotamist ja raudteejaama rajamist. 1900. aastal rajati lossi varemete ümber park ning Koknesest sai populaarne suvituskoht. Piirkond oli tuntud oma maaliliste jugade, kaljude ja vaateplatvormide poolest.

1965. aastal ehitas Nõukogude valitsus Plaviņase hüdroelektrijaama. Paisjärv ujutas üle kogu Daugava jõe oru. Koknese loss, mis kunagi asus kõrgel pangal, jäi nüüd jõe kaldale, samal ajal kui maaliline Daugava org jäi paraku vee alla.

Kindluse juurest lähevad jalgrajad Koknese mõisaparki. Meie läksime autoga ringi ja parkisime spordikooli ette. Koknese mõisa peahoonet ei ole säilinud, aga alles on mõned kõrvalhooned, näiteks hobusetall, kus asub ka pubi Krodziņš Rūdolfs. Tellisime salatid ja kohvi, kuna kõht veel väga tühi ei olnud. Söök oli hea, teenindus mitte niiväga.

Koknese spordikool

Krodziņš (pubi) Rūdolfs

Veel näiteid mõisa kõrvalhoonetest

Kohvikust väljudes oli ilm palju päikeselisem ja tundus ka soojem Tegelikult oli sooja 3*. Tegime pargis suurema ringi, käisime Teemaja juures ja jõe ääres.

Vasakul skulptuur "Igavikku"

Koknese Uue Lossi varemed

18.sajandil hakkas keskaegsete kivivaremete lähedusse kujunema uus mõisakeskus, mis suurema osa ajast kuulus Löwensternide perekonnale. Uus Loss ehitati 1900. aastal ja tol ajal oli see väga moodne, luksuslik ja mugav ehitis. Lossil oli kolm korrust, mida täiendas suur kuuekorruseline torn. I maailmasõjas loss hävis ja tänaseks on alles vaid vundament. Varemete kive kasutati Kokneses elumajade ehitamiseks ja taastamiseks.

Johannese värav

Keskaegne Koknese linn hävis 17. sajandi keskel ja sellega koos ka Johannese surnuaed. Alles jäi ainult värav, mida tänapäeval tuntakse pigem Armastuse Värava nime all. Uue Lossi asukatele meeldis siin pargi varjulisemas osas jalutamas käia, eriti armunutele. 

Teemaja

Teemaja ehitatio 1862. aastal seoses Vene imperaatori Aleksander II visiidiga. Teemajast avaneb ilus vaade linnusevaremetele teiselpool Daugavat.

Sõitsime ka saarele, kuhu on rajatud põnevad ringikujulised rajad, puudealleed ja kiviringid. Muuhulgas ka uhke keskus, mis sarnaneb meie ERMiga, aga on kõvasti väiksem. Keskuse katusele sai ronida, seal sai istuda ja vaateid nautida. Paraku oli saarel väga tuuline.

Likteņdārzs ehk eesti keeles "Saatuseaed" on monumentaalne maastikuansambel Daugava saarel Kokneses. Selle rajamist alustati 2005. aastal Koknese Fondi ja rahva annetuste toel. Aia kujundas Jaapani maastikuarhitekt Shunmyō Masuno. Memoriaaliga ühendatakse Läti rahva ajalugu, olevik ja tulevik. Ühtlasi on see mälestusmärk inimestele, kes elasid läbi 20. sajandi traagilised sündmused -  repressioonid ja küüditamised.

Sõprade allee

Sõprade allee on kaetud graniidist munakividega, kuhu on graveeritud "Saatuseaia" toetajate nimed. Allee on 200 meetrit pikk ja 8 meetrit lai ning see on rajatud kokku 113 000 kivist.

Multifunktsionaalne keskus

Keskuse katuselt paistab üle jõe luteri kirik

Edasi sõitsime Jekabpilsi, mis asus 45km kaugusel idapool. 

Tee Jekabpilsi viis läbi Plavinase asula

Jekabpilsi äärelinnas asub imposantne Krustpilsi loss. Seda on esmakordselt kroonikates mainitud 1237. aastal. Tänapäeval on see kenasti restaureeritud ja siin asub Jekabpilsi Ajaloomuuseum. Meie tutvusime lossiga ainult väljastpoolt.

Lossi kõrvalhoone, paremal veemahuti

Arheoloogilistel väljakaevamistel leiti, et Krustpilsi piirkond oli latgalite oluline kaubanduskeskus ja asustatud alates 1000 eKr. Lossi rajamise ajal oli selle kõrval juba olemas asula, mis kasvas kiiresti Krustpilsi külaks. Esialgu oli Krustpils iseseisev asula, mis liideti Jekabpilsiga alles 1962. aastal. Aga üle jõe oli olemas praamiühendus ja 1936. aastal ehitati ka esimene sild.

Monument neile, kes langesid Isamaa eest

Krustpilsi linnaosa

Jekabpils on tegelikult suhteliselt väike linn, mida poolitav lai Daugava jõgi jätab mulje eraldi asulatest. Vanalinn asub jõe läänekaldal, niisiis sõitsime üle silla. Peale väikest tiirutamist parkisime auto avarale keskväljakule ja tegime jalutuskäigu vanalinnas. Siin on valdavalt punasest tellisest majad, mõned kordatehtud, aga enamus kahjuks kehvas seisus.

Vanalinna keskväljak

Jekabpils sai linnaõigused 1670. aastal. Saksakeelse nime Jakobstadt sai linn oma asutaja, Kuramaa hertsog Jakobi järgi. Jekabpils tähendabki sõna-sõnalt Jakobi lossi. Linna esialgsest elanikkonnast moodustasid suure osa Moskva tsaaririigist pagenud vanausulised. Hertsog Jakob ehitas linna väikese sadama, et vedada kaupu lähedalasuvast rauavalukojast.

Vahepeal toimus laastav Põhjasõda ja katk. Pärast seda hakkas linn jälle jõudsalt arenema. Valgevenest toodi parvedega kaupa ja toimis ka maismaatransport. Jekabpils oli ka oluline vahepealtus Jelgava Ilukste (Daugavpilsi) postiteel.

1826. aastal tegi Tartu Ülikooli teadlane Friedrich Georg Wilhelm von Struve linna lähedal oma geodeetilisi mõõtmisi. Struve eestvõtmisel rajati Maa kuju ja suuruse mõõtmiseks triangulatsiooniahel, mis ulatub Põhja-Jäämerest Musta mereni. Algsetest triangulatsioonipunktidest on teadaolevalt säilinud 34, neist üks asub Jekabpilsis. Igatahes kuulub Struve geodeetiline kaar UNESCO maailmapärandisse.

Jēkabpilsis asub üks Struve geodeetilise kaare mõõdupunkte

Aastal 1861 avati Riia–Daugavpilsi raudtee läbi Krustpilsi ning Daugava roll peamise transpordiviisina vähenes. Siiski kasutati jõge veel puidu parvetamiseks. 

20. sajandi alguseks oli linnas pank, kindlustusselts, tiku- ja aurujahuveski, õlletehas, trükikoda ning mitu muud ettevõtet. Esimese maailmasõja ajal toimusid linna ümbruses ägedad lahingud ning palju  hooneid sai kahjustada või hävis. Nõukogude võimu ajal liideti Jēkabpils ja Krustpils üheks linnaks. Tänapäeval elab linnas umbes 21000 elanikku.

Ülejõe linnaosa

Brivibas iela

Mööda Brivibas Ielat kõndides hakkasid varsti paistma ortodoksi kiriku uhked sibulkuplid. Selgus, et tegemist on suisa mungakloostriga. Uhke värav oli avatud ja saime minna kloostriõuele. Ühtegi hingelist me seal ei näinud.

Ajalooallikate järgi asutati Püha Vaimu õigeusu mungaklooster 17. sajandil. Püha Vaimu Kirik ehitati 19. sajandil bütsantsi stiilis. Kloostri suurim relkiikvia on Neitsi Maarja imettegev ikoon, mis leiti imekombel Daugava jõe vetest 17. sajandi keskel. I maailmasõjas läks see kaduma. 2008. aastal maaliti Moskvas Jakobstadti ikooni koopia, mis asub nüüd kloostri suures kirikus. Sarnaselt oma eelkäijale, avaldus ka sellel ikoonil imesid tegev võime.

Igatahes on tegemist Läti õigeusu kiriku ainsa meeste kloostriga. Kloostri hoonetekompleksi kuuluvad iidne kiviaed Püha väravaga, mille tipus on kellatorn; suur Püha Vaimu kirik, Püha Nikolause kirik, Püha Suure Märtri Georgiuse kabel ja mitmed teised hooned.

Tagasi tulime kaarega mööda Pasta ielat. Seal käisime Studio Pizzas ka söömas. Tellisime suure pizza kahepeale ja see maitses täitsa hea. Kõrvallauas istus kamp valjuhäälseid noori soome mehi. Ei tea, mis neil siia Läti kolkasse asja oli?

Igatahes on Jekabpils täitsa tore unine linnake.

Pasta iela

Tagasiteel käisime poes kodustele kommi ostmas ja siis sõitsime üle silla tagasi. Võtsime suuna mööda väiksemaid kruusateid kodu poole. Meile avanesid taas ääremaa mägised maastikud. Sõitsime läbi mõne pisema küla. 

Tee äärde jäi väga imposantne, aga kahjuks lagunenud Odziena loss. Natuke meenutas ta Porkuni lossi oma uhke torni ja sakiliste katuseviiludega. Tegime tiiru ümber lossi. Tagapool oli trepp korda tehtud ning ka mõned aknad uued pandud. Isegi kardinaid oli näha.

Odziena piirkond on olnud asustatud juba raua-ajastul ja seotud iidse latgalite kultuuriga. Kirjalikes ajalooallikates mainiti mõisa esmakordselt 1455. aastal. Sajandite jooksul vahetas mõis korduvalt omanikke ja erilist õitsengut siin polnud. Odziena mõisa hiilgeaeg on seotud  Rudolf Friedrich Adrian von Brimmeriga, kes päris selle oma isalt 1813. aastal. Siis ehitati uhke lossi, pargi ja arvukate taluhoonetega mõisakeskus. Tänapäeval peetakse Odziena lossi üheks Läti muljetavaldavamaks  neogooti stiilis ehitiseks.

1905. aasta rahutustes sai uhke loss tugevasti kannatada. Brimmeri perekonna pingutused hoone taastamiseks katkestas Esimene maailmasõda. Nõukogude ajal asusid lossis kultuurikeskus, raamatukogu ja korterid. Tänapäeval püüavad omanikud mõisa taastada, aga näib, et see kulgeb päris vaevaliselt.

Lossi kõrval oli kunagi kauplus

Ühes majas oli palju naljakaid kaunistusi ja kujusid. Kohe, kui peatusime piltide tegemiseks, jooksis meie juurde kaks suurt koera, ilmselt ema ja poeg. Poeg oli suht süütu väljanägemisega jopsik, aga ema ajas mulle ikka natuke hirmu peale, Läksin siiski autost välja ja söandasin kiiresti paar pilti teha.

Läti maastikud

Käisime ka Vecbebri mõisa vaatamas, mis asus külakeskuse lähedal mäe otsas. See oli uhke historitsistlik häärber. Allpool asus mitu ägedat kõrvalhoonet. Mõned neist korda tehtud, mõned lagunemas. Häärberi kõrval oli eriti uhke väike hoone kahe ümara samba ja nikerdustega puust uksega. Kahjuks oli see kehvas seisus.

Vecbebri mõisa päritolu ulatub 17. sajandisse. Algne Bebru mõis jagati kahe pärija vahel ja neid hakati kutsuma Vana Bewershofi mõis (Alt-Bewershof ehk Vecbebri) ning Uus Bewershofi mõis (Neu-Bewershof). 1922. aastal anti iseseisva Läti agraarreformi käigus Vecbebri mõis üle Läti Mesinduse Keskseltsile, kes asutas siin mesinduskooli, mis hiljem muudeti Mesindus- ja Aianduskooliks. Vecbebri mõisa hoonetes asus 1944–1975 ka Bebri algkool. Taasiseseisvumise ajal tegutses mõisahoones Bebru üldhariduslik internaatkool, mis suleti 2017. aastal. Nüüd ootab mõis uusi omanikke ja uut elu.

Mõisa kõrvalhoobed

Küla keskuses käisime veel korra poes ja ostsime sealt Avole mõnusad õhukesed püksid ning Riia palsami mustsõstraga.

Elamu Vecbebris

Koju jõudsime peale 19 ja kahjuks Avo ei viitsinud enam sauna kütta.  Jõime veini ja puhkasime oma puhkusest.

Esmaspäev, 7.aprill

Magasime taas hästi. Eile hommikul tegi meie õuel tiiru mustvalge kass. Täna hommikul tuli kollakas kiisu. Nad kõndisid mingit oma rada ja meie maja juurde ei tulnud.

Sõime hommikust ja koristasime maja ning siis oligi aeg lahkuda. Täitsa kahju kohe, sest see oli tõesti mõnus majake. 

Avo planeeris meie kojusõidu väiksemaid ja põnevamaid teid mööda, mis tähendas muidugi tihtilugu ka kruusakatet. Aga Lätis on kruusateed nii mõnigi kord paremad, kui asfaltteed. See "rinnad teel" märk on endiselt väga levinud ja siis võib tõesti ikka väga kehvas seisus rajale sattuda.

Tupieseni külake

Olime endiselt ääremaal. Palju oli mahajäetud või siis laokil majapidamisi. Endiselt oli nii mõneski pisikülas ootamatult suuri ja uhkeid hooneid. Aga maastik oli muutunud ning sarnanes pigem Võrumaaga. Mägine oli küll, aga mitte enam suuri ja pikki voori ega avaraid orge. Pigem selline üles-alla kulgemine.

Irši külake oli väga omapärane. Taas olid siin reas punastest tellistest väikesed tüüpmajad, aga sattusime ka suurte kortermajade vahele, kus märkasime ilmselgelt samast perekonnast pärit mustvalgeid kasse.

Punastest tellistest tüüpmaja

Pildil on vähemalt kaks kassi

Irši kandis rajati 18. sajandil saksa kolonistide asundus, üks väheseid Läti aladel. Nimelt kutsus keisrinna Katarina II saksa talunikke Venemaale elama, et nad oleksid eeskujuks maaelu korraldamisel. Ligi 100 perekonda kolis praeguse Irši aladele. Kolonistidel ei läinud aga maaharimisel hästi, kuna asukad olid peamiselt erinevad käsitöölised ja juba paarkümmend aastat hiljem hakkasid nad põgenema. 1939. aastal lahkus enamik valla saksa elanikest Saksamaale, alles jäi vaid mõned pered. Mahajäetud majad asustati peamiselt Latgale sisserändajate poolt.

Kunagine kolonistide kogudusemaja.

Irši mõisast on ainukesena säilinud viljaait, mis vaid paar aastat tagasi korralikult restaureeriti ja siia rajati kultuurikeskus.

Eriti kummaline maja, mille otstarve ei selgunudki

Sama maja tagakülg

Edasi sõites märkasime äkki tee kõrval mäel alpakasid, pruune ja valgeid. Nemadki jäid meid esiti uudishimulikult vahtima, aga siis sõid häirimatult rohtu edasi. Ühtegi majakest silma ei hakanud, aga aed oli neil küll ümber. Tegemist oli ilmselt farmiga Griezites Alpakas ja küllap oli ka talu kusagil künka taga. Meie lähemalt vaatama ei läinud.

Teel Iršist Erglisse

Küll aga tegime pikema peatuse Erglis, kus otse maantee kõrval asus suur jõeorg ja kaugemal linnamägi. Orgu viis kahtlaselt lagunenud kivitrepp ja üle jõe kõikuv rippsild. 

Ergli

Ergli linnamägi

Ērgļi linnamägi ehk pilskalns oli kunagi latgalite suurimaid kindlusi. 13. sajandil kuulus linnus Mõõgavendade ordule ja hiljem Riia peapiiskopile.  Liivimaa ordu rajatud keskaegne kivilinnus ehitati tõenäoliselt 14. sajandil. Sel ajal kuulus linnus juba peapiiskopi vasalli, perekond Tiesenhauseni valdusesse. Pärast Liivi sõda 16. sajandil jäi linnus järjest rohkem unarusse ja oli 18. sajandiks varemetes.

Linnamäel on kuulus koerte monument, mille ümber käis parajasti mingi askeldamine, ja vaatepaviljon. Aastal 2018 rajas kohalik kogukond endise lossi territooriumile pergola, mille kõrval asuvad ka pronksist  Ērgļi valvurid. Legendi järgi valvavad need koerad endiselt von Tiesenhauseni perekonna maetud varandust ja kuni aarde säilimise päevani on kindlustatud ka Ērgļi tulevik.

Vaade pergolast

Edasi kõndides ja mäest taas alla laskudes jõudsime mõisaansambli juurde. Mitmed uhked hooned olid korda tehtud, mõned olid ka lagunemas. Igatahes oli tegu väga muljetavaldava kohaga.

Lossitorni varemed 

"Huvitav" majapidamine otse keskuses

Ergli Katolik kirik

18. sajandil müüdi Ergli lossi valdused perekond von Transehele ja siia rajati mõis. 19. sajandi lõpus ehitas mõisnik linnamäele uue neoklassitsistlikus stiilis lossi, mis paraku 1905. aasta talurahvarahutuste ajal maha põletati, kuna mõisnik polnud nõus renti alandama ja vanu võlgu kustutama. Tänapäevani on säilinud mitmed kõrvalhooned nagu ait, linnumaja, puutöökoda ja aednikumaja. 

Ergli keskuses oli armas kohvik Kore Kafejnīca, kus meiegi tegime väikese kohvipausi. Koht paistis kohalike hulgas päris populaarne olevat.

Ergli luteri kirik

Järgmise peatuse tegime Jumurda mõisa juures. Peahoone oli renoveeritud ja uhke. Kõrval asus omapärane tellistest torn. Mõnisada meetrit kaugemal järve ääres oli kahte kõrvalhoonesse, talli ja teenijatemajja rajatud spaahotell.

Mõisahäärber ehitati 19. sajandi lõpus. Aastatel 1929-2000 asus siin kool.

Teenijatemajas asub hotell

Veel tüüpmaju

Veidi tee pealt kõrvale põigates avaneb vaade kõrgemal künkal asuvale Cirstu Muižale. Kahjuks oli tee peal keelav silt ja me ei saanud lähemale minna. Läbi puude oli näha punastest tellistest kitsast ja kõrget portikuse ja katuseviiluga hoonet ja mõned meetrid eemal heledamat ümarat torni. Ilmselt oli tegi suurema mõisahäärberi kahe otsmise osaga. Igatahes oli see väga imposantne ümbritsevas metsikuvõitu maastikus.

Cirsti mõisat on ajalooallikates mainitud juba 1544. aastal, Praegune neogooti stiilis hoone ehitati 1886. aastal vana mõisahäärberi asemele. Pankur von Strandmanis kavatses selle rajada külalistemajana, kus aeg-ajalt saaks pidada ka koosolekuid. Maja fassaadi kaunistab perekonna vapp. 1905.aastal põletati seegi mõisahoone maha, aga taastati paarkümmend aastat hiljem koolimajaks. Seal tegutses ka Cirsti kihelkonnamaja. Nõukogude ajal asus Cirsti mõisas endiselt väike kohalik keskus, kus näidati kino, tegutsesid klubi ja postkontor ning asus ka kauplus. Hiljem jagati maja aga korteriteks ning sinna ehitati mittevajalikke vaheseinu. Praegu kuulub mõis eraomandusse nagu eespool mainitud.

Ineši külakeskus

Ineši külas asus veel üks väga imposantne mõisakompleks Vecpiebalgas muiža. Peahoone oli taas korda tehtud. Uhke vaade avanes mõisale ka tagaküljest üle jõe. Mõisaansamblisse kuulusid mitmed põnevad kõrvalhooned. Ühes neist oli keraamikakoda, ühes mingi ökopood. Taas kord oli tegu looduse ja inimkäte kahasse loodud imekauni kultuurmaastikuga.

Vecpiebalgas muiža tagakülg

Esmakordselt mainiti Piebalga lossi nime 1530. aastal paavsti kirjas, mis käskis orduvendadel tagastada peapiiskopile mitmed Liivimaal hõivatud linnused. Vanim mõisahoone rajati siia aastal 1688. Praegune häärber ehitati 1786. aastal ja 19. sajandi alguses kujundati paraadõue ümber ühtne hoonete ansambel. Praegu tegutsevad lossihoones kool, söökla ja vallavalitsuse asutused, mõisa lähistel on ka  maakonnamuuseum. Mõisa ümbritseb suur park mitmete eksootiliste taimeliikidega.

Teenijatemajas asub Gardenia Eco pood, kus valmistatakse ökoloogilisi küünlaid.

Mõisa laohoone, iga posti peale on kirjutatud hoitava kraami omaniku nimi.

Mõisaküün

Vahepeal tõmbus taevas pilve ja hakkas isegi lund sadama. No meie autol olid veel naelkummid all.

Vecpiebalga oli taas huvitav küla. Külakeskuses oli mitmeid suuri punasest tellisest hooneid. Kunagi oli küla tähtis tekstiilitööstuse keskus Lätis. Ühes neist tellishoonetest asus Laura Kafejnica, kus me sõime lõunat. Olime ainukesed külastajad, aga menüü oli rikkalik ja portsjonid ülisuured. 

Kohvik "Laura"

Ümber nurga oli haigla ja kultuurimaja, nende vahel skulptuur kahe mehega. Selgus, et tegu oli Vecpiebalgas elanud kooliõpetajate Reinis ja Matīss Kaudzītega, kes kirjutasid 1879. aastal, Läti rahvusliku ärkamise perioodil, esimese läti romaani „Mērnieku laiki“ („Mõõtmismeeste aeg“). Oma romaanis kasutasid vennad ka Viecpiebalga mõisa kirjeldusi.

Kulturas nams

Siin nägime lõpuks ka inimesi liikumas. Muidu oli Lätimaa nagu väljasurnud. Isegi autosid ei tulnud tee peal eriti vastu.

Vecpiebalga surnuaiahoone

Vecpiebalga puhkeala

Vecpiebalgast sõitsime Dzerbene ja Rauna kaudu Smiltenesse. Dzērbene Evangeelne luteri kirik ehitati 19. sajandi keskel. Kiriku ehitaja Sārums oli mitte ainult osav meister, vaid ka täielik karsklane, mis tol ajal oli üsnagi erakordne. Ning ta palkas ka tööle ainult neid, kes vältisid kangete jookide tarvitamist.

Dzērbene Evangeelne luteri kirik

Dzerbene küla

Meie teele jäi veel üks uhke loss, Dzerbene. Siin asus 14.-16. sajandil keskaegne kindlus. Veel sajand varem asus sama koha peal latgalite puidust linnus. Dzerbene kindlus hävitati Liivi sõjas ning jäi lõplikult varemetesse Põhjasõja käigus. 

Praegusel kujul on Dzerbeni loss vaid poolteist sajandit vana. Häärber on ehitatud klassitsistlikus stiilis ja 19. sajandi lõpus lisati hoonele muljetavaldav nelinurkne neogooti stiilis torn. Mõisa ümbritseb park, kus on seitse tiikide kaskaadi. Lossis asub ka kuulsa Läti käsitöömeistri Jete Užāne mälestustuba.

Dzerbene mõisa elamuhoone

Kemmerg

Mõisapark tiikidega

Rauna on tegelikult väga armas linn ja seal on mitmeid vaatamisväärsusi. Aga me olime juba väsinud, pealegi olime siin varem ka käinud, seega sõitime ilma peatumata Smiltenesse.

Smiltenes käisime poes viimaseid läti maiustusi šoppamas ja siit oli Eesti piirini vaid 40 kilomeetrit.