Lapselaste ja nende vanematega Rootsis, Dalarnas

 Neljapäev, 24.07

Kell 16 saime Sikupilli keskuses kokku. Olime jõudnud Avoga õhtuks snäkid ära osta. Waze juhatas meid läbi Kadrioru D-terminaali autode check-in´i. Järjekord liikus aeglaselt, aga liikus. Tõre tädi ulatas meile pardakaardid. Meie olime 9., Joosepi pesakond 5. korrusel.

Pealesõit läks kiirelt ja kuigi rahvast tundus olevat kõvasti, siis autodekk vist ei olnud väga täis. Mis ei takistanud autosid niimoodi üksteise kõrvale laadimast, et väljapääsemiseks pidi puusad kõvasti kokku tõmbama. 

Meie kahene kajut oli üllatavalt mugav ja ruumikas. Neljakesi on muidugi kitsas. Teised tulid ka meie juurde ja me sõime võileiba ning maasikaid. Käisime ka Elo ja Avoga pianobaaris kohvitamas. Parajasti mängis Naissoo duo.

Jalutasime Avoga ka välisdekil ja kohtasime oma tuttavaid, kes oma suure perega Rootsi sugulasele külla sõitsid.

Duši all oli ka täitsa mugav käia, üllatavalt hästi oli ruumilahendus läbi mõeldud. Pikemale kruiisile ma sellegipoolest oma raha eest ei läheks.

Magada saime ka hästi, kajutid ei kostnudki nii hirmsasti läbi. Koridorist küll kõlas paar korda valjemat häält, aga üldiselt oli ikka vaikne. Valisin meelega sõidupäevaks ka neljapäeva. Reedel ja laupäeval on laev kindlasti purjus kruiisituriste täis.

Reede, 25.07

Magasin kaua, aga õnneks on Rootsis aeg tund tagapool. 8:30 oli meil hommikusöök. Tipsud sõid muidugi pannkooke ja muud magusat. Ruum oli rahvast täis, aga saime hakkama, leidsime vaba lauagi.

Varsti oligi aeg autodekile kolida ja väljasõit käis kiirelt. 

Tee Stockholmist välja muidugi kõige kenam polnud, aga see-eest kulges kiirelt.

Tegime esimese peatuse kuninga suveresidentsis Ulriksdalis. See on suurel maa-alal asuv loss, kõrvalhooned ja ilus aed. Imetlesime põhiliselt aeda, lossi sisse ei hakanud lastega minema. 

Ulriksdali loss asub 6 km Stockholmist põhja pool ja selle kujundus pärineb 17. sajandi lõpust. Algul kuulus loss Jacob De la Gardiele ja kandis nime Jakobsdal. Rootsi kuninganna Hedvig Eleonora ostis selle 1669. aastal De la Gardie pojalt. Kuninganna nimetas lossi ümber Ulriksdaliks oma pojapoja, prints Ulricu auks, kellest tulevikus pidi saama lossi omanik. Paraku suri Ulric juba aasta vanuselt ja Hedvig Eleonora hoidis lossi enda käes kuni oma surmani.

18. sajandi keskel elas lossis kuningas Adolf Fredrik ja kuninganna Lovisa Ulrika. Kuninganna rajas siia teatri, mida nimetatakse tänapäeval Confidenceniks. Sel ajal oli loss üks kuningliku õukonna peamisi residentse ning õukonnaelu keskusi.

Pärast Vene-Rootsi sõda aastatel 1822–1849, asus lossis hoopis veteranide haigla. Seejärel asus siin taas kuninglik suveresidents. Alates 1986. aastast on loss olnud avalikkusele avatud. 

Tiik rajati lossiaeda ka juba 17. sajandil De la Gardiede ajal ja tol ajal oli eesmärgiks kalakasvandus.

Lossi ümbritseb suur korrastatud park ja iluaed, kus võib mõnusalt terve päeva veeta.

Lossi kõrval asub kasvuhoone, mis on tänapäeval tuntud kui Orangerie muuseum. See ehitati 17. sajandi lõpus ja siin asub osa Rahvusmuuseumi skulptuurikogust.

Lossi kõrvalhooned

Kabel ehitati lossi aeda 1865. aastal Hollandi uusrenessansi stiilis, millel on ka Veneetsia mõjutusi.

Edasi sõitsime Salasse sööma. Salas on ka hõbedakaevanduse muuseum, aga otsustasime sinna siiski mitte minna. Aga söögikoht Mat & Prat oli meeldiv ja toit maitsev. Sõime küpsekartulit erineva lisandiga, mina näiteks rostbiifiga. 

Sala linnas on elanikke umbes 14000 ja ta on eelkõige tuntud siinse hõbedakaevanduse poolest.  Kaevanduse ajalugu ulatub juba 15. sajandi algusesse, kuid arvatakse, et väiksemas mahus võidi seal metalli kaevandada juba keskajal. 16. ja 17. sajandil oli Sala hõbedakaevandus üks tootlikumaid Euroopas ja üks olulisemaid Rootsi riigi tuluallikaid. 18. sajandil hakkas maardla ammenduma ja tootmine langes. Tööd lõpetati ametlikult 1908. aastal.

Tänapäeval asub kaevanduses populaarne muuseum, kuhu me aga paraku ajapuudusel minema ei hakanud.

Sala raekojaplats

Pool maad oli meil veel sõita ja see võttis umbes poolteist tundi. Jõudsime Ludvikasse ja käisime Lidlis õhtusöögikraami ostmas. Ludvikast oli veel 20km meie majakeseni sõita. See oli väga ilus tee läbi kenade rootsi külakeste. Põhiliselt olid siin paarikorruselised punaseks värvitud puumajad. Siin-seal möödusime kaunitest järvedest. Maastik läks ka mägisemaks.

Meie majake oli täiesti eraldatud metsalagendikul. All laius ilus järv, mille juurde tee oli päris järsk. Tegemist oli ilmselgelt vana talukohaga ja ka maja oli vana. Esmapilgul oli sisenemine ehmatav, sest esimeses ruumis olid mingid logud kapid ja suured metallist agregaadid. Aga edasi oli juba väga tore. Allkorrusel oli väike trepihall, sealt läks otse avarasse kööki, kus enam-vähem kõik vajalik oli olemas, (kulpi me ei leidnud). Vasakule jäi suur elu- ja söögituba, paremale laste mängutuba häälest ära klaveriga ja tohutu hulga legode ning muude mänguasjadega. All oli ka piisavalt suur vannituba.

Järsk keerdtrepp viis ülakorrusele, kus oli kaks väga suurt magamistuba ja kaks väiksemat. Väiksemates tubades olid ka kirjutuslauad, mis lastele väga meeldisid. Kahest magamistoast sai ka rõdule. Ühte rõdu me küll vältisime, see tundus juba ikka väga päevinäinud.

Aga maja oli väga puhas ja hele, atiikmööbel segi tavalise natuke lagunenud talumööbliga. Üks tekk jäi meil ka puudu, aga ei hullu, kasutasime kattetekki. 

Väljas oli rohkem kulumise märke, lauad ja toolid olid päevinäinud, aga mõnusad istuda ikkagi. Ja muru oli korralikult niidetud, lapsed said paljajalu joosta. 

Maja vastas oli mitu rootsipunaseks värvitud suurt kõrvalhoonet, üsna lagunemise piiril, aga plekk-katused olid kõigil korralikult peal.

Mööda väikest kivist ja murust rada järve äärde minnes oli väike lagunenud  paadisild ja saunaputka. Uks oli seestpoolt ilmselt kogemata haaki läinud, aga meil õnnestus see noaga lahti lükata. Joosep küttis sauna ja nad võtsid Avoga väikese leili. Suurt ei saanud, sest saun oli väga hõre ja leili ei jätkunud just kauaks.

Mina käisin kiirelt ujumas, õnneks läks sillalt väike redel vette. Vesi oli madal ja põhi kivine. Natuke eemale ujudes olid ikka taimed ümber kõhu. 

Niisiis selline üsna omapärane koht, aga lastele väga meeldis, magada oli mugav ja süüa teha ka. Seega kiitsime heaks. 

Laupäev, 26.07

Joosep oli päevaplaanid enam-vähem paika pannud. Täna sõitsime Ludvika ümbruses. Maastik ja külad on siin väga toredad, lust on sõita.

Esimene peatus oli päris järsku kruusateed pidi üles sõita Lekombergets utsiktsplats. Kõrgel kaljul oli vaateplatvorm, millelt avanesid tõesti uhked vaated all olevale Väsmani järvele. See olevat Ludvika valla kauneim vaateplats.

Lekombergeti mäel ja selle ümbruses oli kunagi neli rauamaagikaevandust. Kaevandamine algas 1630. aastal ja Teise maailmasõja ajal töötas siin lausa 200 inimest. Sel ajal läks peaaegu kogu rauamaak  Natsi-Saksamaale. Pärast sõda 1945. aastal kaevandamine praktiliselt lakkas. Mõned uurimistööd siiski jätkusid kuni 1950. aastate alguseni.

Nägime ka ümbruskonnas märke kunagisest kaevandusest, sügavad põhjatud augud metsas ja mõned vanad hooned.

Siis sõitsime Ludvikasse Ekomuseum Bergslagenisse. Parklad olid autosid tulvil, parasjagu käis muuseumi ees platsil suur turg. Põhiliselt müüdi vanavara. Meil kohalikku raha polnud, seega ignoreerisime väljapanekut ja suundusime muuseumisse. 

Selgus, et muuseum oli täiesti tasuta ja väga põnev. Siin oli palju vanu rootsipunaseks värvitud puumaju. Osad toad olid avatud, mõnda sai lihtsalt sisse vaadata. Igas ruumis oli palju vanavara kokku kuhjatud. Meile pakkus huvi pigem hoonete välimus. Mõned olid kahekordsed ja huvitavate akendega.

Ekomuseum Bergslagen on unikaalne vabaõhumuuseum, mis koosneb 70-st erinevast tööstusajaloolisi paiku eksponeerivast külastuskohast. Muuseum kajastab kunagiste Bergslageni elanike elu ja tööd, tehnoloogiat ja kaevandamist. Kusjuures sõna öko tuleb kreekakeelsest sõnast „oikos”, mis tähendab majapidamist või tervikut. Eksponaadid ja vaatamisväärsused asuvad oma algses keskkonnas. Nende hulka kuuluvad näiteks endised kaevandused ja rauatööstused, kõrtsid ja tööliste elamud, hüdroelektrijaamad ja raudteed, külad ja tööstusmaastikud ning loodus- ja matkarajad.

Esimest korda kasutati nime Bergslagen 1508. aastal. See on üldnimetus suurele alale Kesk-Rootsis, mis hõlmab mitmeid maakondi: Värmland, Närke, Västmanland, Dalarna, Uppland ja Gästrikland. Berg tähendab rootsi keeles "mäge" ja slagen vana rootsi keeles "kaevandamist". Sõnalõpp "berg" esineb paljudes kohanimedes, kus on tegeletud kaevandamisega, näiteks Stollberg, Lekomberg, Grängesberg, Fredriksberg, Kopparberg. 

Bergslagenis oli kolm olulist tingimust rauatööstuse arendamiseks: tooraine ehk rauda sisaldavad kivimid, voolav vesi ja suured metsad. Raua tootmine algas siin piirkonnas tegelikult juba 2500 aastat tagasi. Sel ajal toodeti rauda peeneteralisest punasest mullast ehk soomaagist. 12. sajandil alustati raua tootmist rauamaagist. Ludvikast idapool asuvas Norbergis on Rootsi vanimad teadaolevad kaevandused, mida on esmakordselt mainitud küll 1303. aastal, kuid selleks ajaks oli tegevus juba pikka aega kestnud. Algul töötati avatud kaevandustes, kuid järk-järgult kolis kaevandamine maa alla tunnelitesse ja šahtidesse. Tehnoloogia leiutamine kaevandustesse voolava vee väljapumpamiseks võimaldas kaevandusi rajada üha sügavamale.

16. sajandil võttis kuningas Gustav Vasa kontrolli tulusa rauatootmise üle, lastes ehitada rauavabriku raudkangide sepistamiseks. Ühtlasi sündis rauavabriku tööliste kogukond ning kaevuritest said iseseisvad põllumehed ja rauatootjad, kellele kuulus oma maa ja mets. Just rauakangide eksport tõi õitsengu ja pani aluse tänapäeva Rootsile. 13. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandini oli Rootsi üks maailma juhtivaid rauatootjaid. 

Kaevuri maja

Pildil olev talumaja kuulus tervelt 450 aasta vältel vaba kaevuri Gosven Hanssoni perekonnale. Varasemalt kuulus samale mehele 5km eemal asuv talu Fösarbo, mille kuningas Gustav Vasa võõrandas 1554. aastal kroonimaksuks. Kümmekond aastat hiljem kirjutas Gosven Hanssoni poeg järgmisele kuningale Erik XIV-le palvekirja oma perekonna farmi tagasisaamiseks. Kuningas vastaski ja andis asenduseks siinse talu nimega Marnas.

Ait-elamu

Ait-elamu on traditsiooniline hoonetüüp Rootsis. Tavaliselt on see kahekordne. Alumist korrust kasutati panipaigana ja teist korrust magamiskohana või pidustuste läbiviimiseks. Pildil olev hoone oli 19. sajandi lõpul kasutuses Luvika esimese postkontorina. 

Kingsepa töökoda

Ööbimismaja 18. sajandist

Kevade saabudes koliti elumaja ülerahvastatud kambrist ööbima aida või kuuri ülakorrusele. Tegemist on piirkonna ühe uhkema ja suurema ööbimismajaga, kus veel 1930. aastatel elasid üürnikud.

Muuseumis oli ka kohvik, kust ostsime kohvi ja jäätist.

Kaugemal oli ka suur kaevandusliin koos torni ja muude hoonetega. Väga põnev, aga ega me kahjuks midagi väga kaevandustest ei taipa. Lastele meeldisid kõige rohkem muidugi lambad ja üks lontis kõrvadega jänku.

Kaevurielamu 18. sajandist

Vesiratas aastast 1850

Vesiratast kasutati vee välja pumpamiseks kaevanduse šahtidest. Rattaga toodetud võimsust edastati kaevandusse keeruka puidust süsteemi abil, mida Rootsis kutsutakse stång-gång.

Stång-gång

Ilm oli päris palav ja seega tuli päevakorrale ujumiskoha leidmine. Hagge rand oli suhteliselt vaikne ja mõnus. Ujumiskoht oli kolmest küljest sillaga ümbritsetud, liivase põhjaga ja vesi polnud lastele kusagil üle pea. Päris suured kalad ujusid julgelt meie vahel. 

Seejärel oli aeg minna lõunat sööma. Sõitsime Smedjebäckenisse ja leidsime odava restorani Lindgården. Kartsime hullemat, aga söögid olid täitsa head. Tellisime pizzat ja kebabi tzatsiki kastmega. 

Nimi "Smedjebacken" on tuletatud rootsikeelsetest sõnadest "smedja" (sepikoda) ja "backe" (mägi, küngas). Nagu nimigi ütleb, on Smedjebackeni ajalugu tihedalt seotud rauatootmisega. Siin asus ka ka oluline sadam, kust veeti rauatooteid Strömsholmi kanali kaudu Mälareni järvele ja sealt edasi Stockholmi.

Lindgården

Meie järgmine peatus oli Flogbergeti kaevandusmuuseum. Muuseum ise oli kinni ja me ei saanud ka kaevanduskäikudesse. Aga põnev oli niisamagi mööda matkarada kõndida ja imetleda sügavaid auke, kanjoneid ja koopaid. Flogbergeti on üks Rootsi huvitavamaid kaevanduskeskkondi, kus kasutati nii lahtist- kui ka tunnelkaevandamist.

Rauamaagi kaevandamine algas Flogbergetis juba 17. sajandil. Kaevandamist alustati ja lõpetati ajaloo jooksul mitmeid kordi, kuna maagi kvaliteet ei vastanud soovitud tasemele. Alles 20. sajandi algul leiti tehnoloogia, kuidas madalama kvaliteediga maagist võimalikult palju rauda eraldada. Moodne kaevandus avati kroonprints Gustavi poolt 1906. aastal. Siia rajati elektri jõul töötav purustusseade, rikastusseade ja ka briketitehas. Ehitati ka köisraudtee, mille abil sai brikettideks pressitud maaki kaevandusest Hagge raudteejaama ja sealt rongiga edasi sulatustehastesse transportida. Paraku tegi I maailmasõda oma töö ja 1918. aastal tuli Flogbergeti kaevandus sulgeda.

Tänaseks on endine elav kaevanduspiirkond täielikult metsastunud, ainult suured ja sügavad augud maa sees viitasid kunagisele tegevusele. Mõnes kohas saime ka karjääri põhja laskuda, mõnes kohas oli süvendisse moodustunud väike järv. Visuaalselt oli tegu pigem loodusmaastikuga.

Lõpuks jõudsime ukseni, kustkaudu saab käikudesse sisse. Arvestades sealt õhkuvat külma, me ilmselt polekski maa alla läinud, sest olime väga õhukeselt riides.

Sissepääs kaevanduskäikudesse

Kõndisime üle kilomeetri parklasse tagasi ja otsisime uue ujumiskoha, seekord Saxdalenisse. See oli suurem koht kohviku ja mänguväljakuga. Aga põhi oli kivine ja vesi madal. Mis ei seganud tipsikuid sulistamast ja vett nautimast. Ja mind ka mitte.

Pärast tellisime kohvikus taas jäätist ja kohvi. Istusime väljas päikese käes, sest temperatuur oli juba õhtuselt normaalne.

Õhtul sõime Avo tehtud suppi. See oli kõige parem muidugi. 

Joosep rääkis huvitava faktina, et kunagi elasid siin piirkonnas nn metsasoomlased. Need olid soome talupojad, kes rändasid Rootsi 16. ja 17. sajandil. Peamine põhjus oli paremate elutingimuste ja maa otsimine, kuna Soome oli tol ajal tihedalt asustatud ja haritavat maad ei jätkunud. Samal ajal oli Rootsi keskosas tohutult kasutamata metsaalasid, mida Rootsi riik soovis asustada ja maksustada. Piirkonda hakati kutsuma "soome metsaks" ehk Finnmarkeniks (rootsi keeles finnskogar). Soomlased tegelesid põhiliselt alepõllundusega ning on jätnud tugeva jälje siinsele kultuurile ja maastikule.

Pühapäev, 27.07

Tegin hommikuks pannkooke. 

Sõitsime täna läänepoole. Esimene peatus oli Skattlösbergi külakeses, kus 150 aastat tagasi elas Rootsi kirjanik Dan Andersson. Kirjanik meid väga ei huvitanudki, aga siin oli ilus maastik ja väike kilommeetrine matkarada kirjaniku majani. 

Skattlösbergi küla hooned ja asukoht on Finnmarkenile tüüpilised ja seetõttu nimetatakse seda sageli Finnmarkeni pealinnaks. 1888.aastal sündiski siin kuulus rootsi kirjanik Dan Andersson, kelle isa oli külakooliõpetaja. Anderssoni perekonna kodu, kus ta elas aastatel 1012-1915 ning kirjutas oma esimese olulise teose „Kolarhistorier“ ehk "söepõletajate lood", on säilinud muutumatuna ning kasutusel majamuuseumina. Dan Anderssonil olid nii isa kui ka emapoolsed esivanemad pärit soome asunikest ehk siis metsasoomlaste hulgast.

Selgus, et parajasti oli alanud kirjanikule pühendatud nädal ja iga päev toimusid mingid üritused. Parklas olid parkimiskorraldajad, kuigi autosid oli alla kümne. Igatahes olid inimesed väga sõbralikud. Täna oli siin muidugi ka vanavaralaat ehk "loppis". Neid loppiseid toimus siin Dalarnas peaaegu igas külas, nägime pidevalt viitasid.

Kõndisime mööda toredat karjateed. Taamal paistsid kõrgemad mäed. Möödusime ühest vanast talust ja selle tee ääres oli üks mees ja naine omatehtud koogikesi ja küpsiseid ja kohvi pakkumas. Kahjuks ei olnud meil üldse rootsi raha, muidu oleksime kindlasti ühed kohvid ostnud. 

Küsisin mehelt, kas Dan Andersson on kuulus kirjanik Rootsis. Mees ütles, et varem ta teda ei teadnud, alles siia kolides. Arvas, et Lõuna-Rootsis ei ütle see nimi midagi. Nojah, eks ta ole juba kaua surnud ka, ta sündis umbes 1880.a.

Hiljem lugesin, et Dan Anderssoni peetakse üheks 20. sajandi alguse tähtsamaks proletaarseks kirjanikuks ja luuletajaks. Ta on tuntud oma sügavalt isiklike ja melanhoolsete teoste poolest. Paljud tema luuletused on viisistatud ja saanud Rootsis väga tuntud rahvalauludeks. Tuntuimad näited on "Jungman Jansson" ja "Omkring tiggarn från Luossa".

Paraku lõppes Anderssoni elu traagiliselt 1920. aastal vaid 32-aastasena. Ta suri ühes hotellis une pealt  gaasimürgitusse. Gaasi kasutati lutikate hävitamiseks, aga protsessi käigus suri paraku ka kaks hotellikülastajat.

Läksime läbi värava karjaaedikusse. Lehmi, kes seal sildi järgi pidid olema, me kahjuks ei näinud. Tee ääres oli metsmaasikaid ja vaarikaid. Vahepeal olid raja kõrval puust pingid. Kõndisime umbes kilomeetri kirjaniku taluni. Värav oli kahjuks kinni, sissepääs giidiga 150SEK. 

Äiatar

Me ei hakanud muidugi selle raha eest sisse minema vaid keerasime tuldud teed tagasi. Nüüd tulid meile juba ka mõned inimesed vastu. Kena pühapäevane jalutuskäik. Käisin kiirelt ka külavahel, et rootsipunastest majadest pilte teha.

Skattlösbergi küla

Järgmisena peatusime Gungholmeni matkaraja alguses Vännebö külas, mis viis meid kõigepealt järjekordse tammini ja kivise sängiga jõekeseni.

Valge põdrakanep

Tavaline põdrakanep

Tamm, väga tavaline pilt siinkandis

Vännebo küla

Edasine tee kulges läbi sammaldunud ja kivise metsa sillakeseni, mis viis väikesele saarele, kuhu keegi oli ehitanud killustikust mingid kujundid ja väikese hüti. 

Kummaline ehitis matkaraja ääres

Kummaline ehitis Nya Prästhyttan ehk Uus Preestrionn on tegelikult kõrgsulatusahi raua sulatamiseks. See kuulus Ludvika rauavabrikule ja oli töös aastatel 1829 kuni 1853. 

Samaaegselt sulatusahjuga rajati lähedusse, väikesele saarele, mis moodustus Pajsoåni jõe kahest harust, ka väike looduspark Gungholmen. Nimi Gungholmen tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et saarel asus kunagi kiik ("gung" tähendab kiikuma ja "holmen" saart). Tegemist oli Ludvika rauavabriku omanike ja nende perekondade populaarse väljasõidukohaga. Siia tuldi loodust nautima, ujuma ja kalastama. Saarele pääses väikese jalakäijate silla kaudu. Siia ehitati väike lehtla ning rajati haljastus koos seitsme rauavabriku omaniku initsiaaliga, mida on tänapäevani võimalik rohu sees näha. Needsamad killustikust kujundid.

Saarele pääseb üle väikese sillakese

Saareke ja hütt külalisteraamatuga

Väike puhkekoht on siia rajatud ka tänapäeval, aga see tundus üsna hüljatud olevat. Samas oli hütis isegi külalisteraamat, kuhu eelmine sissekanne oli tehtud eile. Kirjutasime ka oma nimed sinna sisse. 

Saarel oli palju mustikaid ja tee äärest saime hulga kukeseeni õhtusöögiks.

Mustika ja kukeseenemets

Edasi sõitsime Fredriksbergi sööma. Kõigepealt lasksime google´il ennast juhatada Wärdshuseti restorani, mis asus Säfseni koledas suusakeskuses, kuhu viis kole kruusatee. Selgus, et see söögikoht oli kinni, mis kinni. 

Sõitsime tagasi ja leidsime Fredriksbergi keskuses ülitoreda ja eheda Tai restorani Thai Taste4U. Juba maja ja aed olid omaette vaatamisväärsused. Tore pikk rootsi mees võttis meilt tellimuse. Söögid olid tõesti head, isegi tipsikud sõid kahe suupoolega. Pärast toodi veel kohvi kannuga, mis oli tõesti maitsev. Parim söögikoht siiani, kindlasti julgeme soovitada. 

WC

Peremees rääkis, et Ludvikasse rajati mõni aasta tagasi Hitachi tehas ja nüüd tuleb iga kuu 400 uut inimest sinna tööle ja elama. Linn areneb suure kiirusega.

Siitsamast Fredriksbergist algas lühike matkarada üle raba. Mõnus lai laudtee viis mööda rabajärvedest ja laugastest. Laudtee läks ka ümber Majatjärni lauka. Tee oli küll vahepeal natuke lagunenud, aga väga mõnus oli kõndida. Lauka ääres oli ka puhkekoht, kus mõned kalamehed õnge leotasid. Kala ei paistnud, aga eks neil oli tore niisamagi. 

Fredriksbergi mõis?

Laudtee ümber Majatjärni

Rada viis kõrgemale metsasele poolsaarele, kuhu oli rajatud suurematele ja väiksematele lastele seiklusrada. Idal oli küll veidi undamist, aga Klara tegi õnnelikult raja läbi. Saare keskele oli rajatud kummaline lõkkeplats, mille ääres olid reas puust katusega lavatsid. Kas matkajatele magamiseks? 

Käisime ka Fredriksbergi Coopis õhtuks süüa ostmas ning siis sõitsime koju tagasi.

Veel üks paisjärv

Esmaspäev, 28.07

Sõime hilise hommikusöögi ja asutasime taas tasapisi teele. Täna sõitsime põhjapoole natuke pikemale Jätturni looduskaitseala matkarajale.

Möödusime taas kaunitest Rootsi küladest, enamik maju on vanad puumajad, aga kõik on korda tehtud, muru niidetud ja alati on majadel terrass mõnusa istumisnurgaga. Ja alati mõni poolpaljas vanamees istub maja ees. Kõik on tšill, ei mingeid imekauneid lilleaedu või hiiglaslikke hoonekomplekse. 

Maastik muutus veelgi mägisemaks, taamal paistis kõrgemaid kuuse- ja männimetsaga kaetud künkaid, Jätturni matkaraja algusesse viis 7 viimast kilomeetrit kehvapoolne auklik metsatee. Hakkasime juba arvama, et google jälle petab, aga viimaks jõudsime väikesele platsile, kus oli juba paar autot ees. 

Kõigepealt jõudsime järjekordsele tammile, mille taha oli kena järveke moodustunud. 

Tunsani järve tamm

Matkarada algas teiselpool silda, oli ligi 6 km pikk ja kulges suures osas mööda metsa, nõudes parajat turnimist üle puujuurte ja kivirahnude mäest üles-alla. Samas oli see tee varjuline ja lõpus ootas meid paadisõit üle väikese järve kõrge paljandi ja koopa juurde. Koobas oli veepiiril ja parasjagu nii suur, et paat mahtus sisse sõitma. Väga tore ja lihtne auhind raske matkaraja lõpus. 

Lilla Bråfalleti varemed

Lilla Bråfallet on üks kahest teadaolevast 17. sajandi talust Jätturni looduskaitsealal. Maja ehitati 1650. aastal ja see põles maha 1934. aastal.

Jätturni järv on neerukujuline

Üle järve on näha väike koobas, kuhu saab paadiga sise sõita

Järve idakaldal on lõkkeplats ja väike varjualune. Kaldal on paar paati, üks neist kõigile kasutamiseks. Vastaskaldal on lubjakivipaljand, mille sisse on vesi uuristanud koopa. Koopa seintel on näha grafiteid, millest vanim pärineb koguni 17. sajandist. Seda kritseldust peetakse tõendiks, et Jätturn võib olla üks Dalarna vanimaid turismisihtkohti.

Panime tipsudele päästevestid selga ja sõudsime viiekesi koopa juurde. Ainult Avo loobus, sest kõiki meid poleks paat kandnud. Vaikselt manööverdades saime ka otsapidi koopasse sisse sõita.

Meile tuli matkarajal vastu paar seltskonda ja kuni paadiga sõitsime, kogunes lõkkeplatsile veel kaks paari, ühed neist ilmselt sakslased. Meil vedas, et ei pidanud paadi järele ootama. Samas üllatav, kuna matkarada asus täiesti pärapõrgus.

Tagasi kaldale jõudnud, suundusime järve lõunakaldale. tõusime ka sama paljandi otsa, kus oli all koobas. Matkarada tegi ringi ümber järve ja jõudis siis tagasi algsele teerajale.

Jätturnvalleni talukoht

Jätturni järvest veidi lõunas asuv Jätturnvallen oli samuti olemas juba 17. sajandil. Niit annab tunnistust sellest, et maad kunagi hariti. Nüüd hoitakse seda avatuna iga-aastase niitmisega

Oleme koopa kohal, üle järve paistab puhkeplats

Tipsud pidasid hästi vastu, ainult viimase kilomeetri tassis Joosep neid kordamööda kukil. Ja kõht läks neil tühjaks. Õnneks oli meil autos smuutit ja vorstisaia. Abiks olid muidugi ka mustikad, mida metsa all jätkus piisavalt. 

Tunsani tammi väravad on avatud

Võtsime mööda sama kehva metsateed suuna tagasi Långsjön Kaffestuga AB kohvikusse. See oli suurem puhkeala, aga meeldivalt vähe rahvastatud. Mõned kämperid ja üks edev vanaaegne limusiin, lisaks mõned Volvod muidugi. Kämperid paistavad siin üldse teemaks olevat, Neid kohtab teedel, parklates ja järvede ääres.

Edev limusiin

Kämpereid kohtab siin palju ja igas suuruses

Tellisime kartulipudruga erinevat liha. See oli tavaline odavapoolne kiirtoit, aga kõlbas süüa küll ja noormees leti taga oli rootslaslikult sõbralik. 

Kuna täna oli taas soe ja päikeseline ilm, siis tuli ka ujumaminek päevakorrale. Meile sobivas suunas jäi Flatnanbadet, kena muruga kaetud rand, mille servas oli kummaline pikk maja riiete vahetamiseks, Pigem oli tegu latritega, aga mugavam ikka, kui kusagil nurgas vaikselt nösserdada.

Vesi oli soe ja madal, sillaga kahest küljest piiratud. Sillast kaugemale ujudes läks vesi kohe üle pea. Rahvast oli pigem hõredalt, ainult mõned päevitajad ja kaks teismelist rootsi mereröövlit vees möllamas. See oli väga mõnus ujumiskoht taas.

Päev oli juba õhtusse kaldumas, aga me läksime siiski veel ühte mäge vallutama - Predikstolenit. Jälle väga äge koht. Matkarada polnud kilomeetritki, aga tõusis vahepeal päris järsult ülesmäge. Vaated, mis avanesid kaljuselt mäetipult, olid väga võimsad. Mäe peal oli ka väike hütt külalisteraamatuga. Jätsime sinna ka oma nimed ja tänase kuupäeva. Tee peal sõime jälle mustikaid ja parkla kõrval olid marju täis vaarikapõõsad. Väga magusad.

Predikstolen tähendab tõlkes kantslit. Tegemist on tohutusuure rändrahnuga, mis kõrgub 400 meetrit ümbritseva maapinna kohal. Legendi järgi on seda rahnu kunagi kasutatud jutlustamise- ja kohaliku kogukonna kogunemiskohana.

Sõitsime Avoga ees ära Grangärdesse poodi. See oli ilus küla nagu nad ikka on. Avaral muruplatsil asus ka suur kirik musta torniga, ehitatud traditsioonilises Rootsi stiilis. Kiriku ümber oli sunuaed, mis meenutas pigem parki. 

Grängarde kirik pärineb 15. sajandist

Grängardeni ümbrus on olnud asustatud juba üle 1000 aasta. Küla kuldaeg oli aga 18. ja 19. sajandil, mil piirkonna rauasulatusahjud töötasid täisvõimsusel ja järve sadamas käis vilgas laevaliiklus. Tol ajal oli  lihtsaim viis raua transpordiks laevadega. Grängärde kirikukülast algas ulatuslik veeteede süsteem, mis kulges läbi viie laevatatava järve lõunasse. Tänu sellele sai kirikukülast üks Bergslageni rauakaevandamise keskusi.

Mul on tagantjärele veidi kahju, et siin rohkem aega ei olnud ringi jalutada.

Pood oli väike, aga päris korralik. Ostsime mõned toiduained ja sõitsime koju. Tee peal proovisin mõnest kenast majast ka pilti teha.

Siin elavad ilmselt dalarna hobused

Teisipäev, 29.07

Nagu ilmateade ennustas, hakkas täna öösel vihma sadama ja sadas ka terve hommikupooliku. Kõpsetasin taas pannkooke. Pool päeva vedelesime niisama majas ja igaüks tegi omale meeldivaid tubaseid tegevusi.

Vahepeal käisime korraks Elo ja Avoga Sunnansjös poes. Poe taga olid ka erinevad prügikastid, kuhu me oma sorteeritud prügi viisime.

Küla meie maja lähedal

Avo tegi lõunasöögi ja peale seda ilm paranes, nii et 15-paiku läksime sõitma. Täna suundusime natuke lõunasse Grängesbergi, endisesse kaevanduslinna. Plaanisime minna Raudteemuuseumi, mis asus mingi suure tehase territooriumil, aga selgus, et see oli ainult nädalavahetusel avatud. Vaatasime ronge läbi raudaia.

Grängesberg on tehaste ja kaevanduslinn

Rongimuuseum

Õnneks oli siin linnakeses ka teine, Mootorite- ja nostalgiamuuseum. Esialgu jäi mulje, et keegi on kola täis tehasehoone endale pärinud ja otsustanud sellest teha muuseumi. Tegelikult oli see aga väga tore ja põnev. Palju vana tehnikat nagu telefonid, raadiod, tolmuimejad. Lisaks hulk vanu autosid, natuke kelli, mänguasju jne jne. Isegi iseteeninduskohvik ja laste mängutuba olid olemas. Päris nostalgiat ei tekkinud, sest Nõukogude ajal meil Rootsi asju ei olnud, aga põnev oli vaadata ikkagi.

Pesumasin

Autode kollektsioon oli uhke

Juuksurisalong

Ka Grängesbergi ajalugu on tihedalt seotud rauakaevandamisega. Kaevandamine algas siin juba 16. sajandil ning piirkond kasvas kiiresti üheks Rootsi olulisimaks raua- ja rauamaagitööstuse keskuseks.  Bergslageni piirkonna viimane kaevandus asus just siin, Grängesbergis. See suleti umbes aastavahetusel 1989–1990.

19. sajandil tabas varem kasumlikku traditsioonilist rauakäitlust Bergslagenis laastav konkurents Inglismaal välja töötatud uue tehnoloogia poolt. Seal õnnestus raua tootmisel kasutada odavat kivisütt kalli ja raskesti käsitletava puusöe asemel. Lühikese ajaga ehitati üles suuremahuline rauatööstus koksiahjude, segamisahjude ja valtsimisveskitega. Bergslagen oli nüüd ootamatult mitukümmend aastat arengus maha jäänud. 

Muidugi hakati siin kiiresti tegutsema. Sepikojad ehitati ümber moodsateks rauatehasteks, kaevuahjude ja valtsimisveskitega. Rootsi terasetööstus kasvas ning ka siin tekkis kiiresti mitu pädevat mehaanikatöökoda ja laevatehast. 25 aasta jooksul lisati korralik raudteedevõrk. Bergslagen säilitas oma olulise positsiooni tänu heale toorainele ja piirkonnas hakati tootma kvaliteetterast. Endistest rauatehastest said terasetehased. 

Elektriküttega terasesulatusahjude tulekuga hakkas maailma terasetoodang hüppeliselt kasvama ning Rootsi osakaal maailmatoodangus vähenema. Väikesed ja traditsioonilised ettevõtted läksid üksteise järel pankrotti, eriti Esimese maailmasõja järgse majanduskriisi ajal. Sama juhtus ka Bergslagenis. Tänapäeval koosneb Rootsi terasetööstus vaid mõnest tehasest.

Muuseumist üle tee oli väike järv päris julge pardiperega ja ka üks luigepaar kahe pojaga tuli vaatama, ehk saab midagi head näksimiseks. Kui nägid, et midagi ei anta, siis ujusid kohe minema. Pardid lootsid aga viimase hetkeni. Kaldal rohus uitas ringi ka tohutusuur must nälkjas.

Edasi sõitsime Grängesbergi kesklinna, kus oli pikk tänav ääristatud ühesuguste roosade kahekordsete kivimajadega. Ka paralleeltänav oli ääristatud ühesuguste majadega, kus asusid põhiliselt poed. Siin oli ka suur ja robustne kaevuri kuju ja puhkekohad erksavärviliste puust Dalarna hobustega.

Stora Hagen rajati 1898. aastal kaevanduspiirkonna töölistele ja nende perekondadele. Majades on neli ühetoalist köögiga korterit. Sajandivahetusel oli Grängesberg üks suurimaid tööandjaid Rootsis. Siia tuli kaevureid kogu riigist. Eluruumid olid siiski piiratud ja tihti tuli perekondadel lahus elada. Kaugemal elavad kaevurid võisid laupäeva pealelõunal koju kõndida, et juba pühapäeva õhtuks tagasi olla.

Elamutele olid eeskujuks Inglise majad. Töölistel oli oma väike aiamaalapp, vahel peeti seal kanu ja isegi siga. Ühiskasutatav käimla asus õues, ühine oli ka kaev. Korteriüür oli 3SEK kuus. Kaevuri aastane sissetulek oli 600 kuni 1000SEK.

Rootsi kaevur oli iseseisev põllumees ja rauatootja, kellele kuulus maad ja metsa. Kaevandamise ja kõrgahjude käitamise ühistusüsteem loodi juba keskajal. Mitu küla võis ühineda ja kaevanduse rajada. Vanim kaevurite tegevust reguleeriv eeskiri pandi kirja juba 1220. aasta paiku. 14. sajandist pärit  privileegid andsid kaevuritele õiguse teatud tingimustel kaevandusi ekspluateerida ning selle eest tasuti maksudena toodanguga. Kaevuril oli lisaks õigusele ka kohustusele rauda toota ning ta ei tohtinud oma maad müüa kellelegi, kes tahtis ainult metsa ekspluateerida.

Kaevurid kaevandasid rauamaaki, käitasid kõrgahjusid ja tootsid malmi rauatehastele. Tehased omakorda tootsid malmist kvaliteetseid raudkange. Hiljem kaevurite osatähtsus raua käitlemisel järk-järgult vähenes ja suurenes tehaseomanike roll. Bergslageni piirkonna tehased muutusid kogu rauatootmise keskusteks.

Rauatööstuspiirkonnad arenesid pigem hõredalt asustatud aladel, kus teid ja liikumisvõimalusi oli vähe. Seetõttu pidid tehased olema täiesti iseseisvad. Neil olid oma talud, et tagada töölistele toiduvarud. Ehitiste jaoks tuli langetada ja töödelda puitu ning kohapeal tuli valmistada ehitusteks, tööriistadeks ja masinateks sepistatud rauda. Töölistele maksti palka tavaliselt natuuras, enamasti toiduainete näol. 

17. sajandil ehitati  tehasetöölistele elumaju vastavalt vajadusele ja juhuslikult. 18. sajandil hakkati  järgima Prantsuse süsteemi: tehase peatee äärde ehitati ridamajad, eelkõige kõige olulisemale töölisgrupile – seppadele ja sepikojatöölistele. Need pakkusid ajastu standarditele vastavat avarat ja korralikku ühetoalist köögiga elamispinda. Tehasekompleksi juurde kuulus alati ka stiilne juurdeehitistega härrastemaja. Sepikojad paigutati piisavalt kaugele, et vältida müra, mustust ja suitsu.

Bergslageni rauatootmisest on põhjalikult juttu Ekomuseum Bergslageni kodulehel.

Sõitsime Avoga läbi ka Grängesbergi kiriku juurest. See oli uus ja meie meelest mitte eriti ilus ehitis, küll aga pildistasin teiselpool teed olevaid rõõmsavärvilisi kortermaju. Tundub, et Grängesberg on natuke meie Kohtla-Järve vaibiga.

Koduteel põikasime sisse Saxdalenisse, mis oli küll väga ilus külake. 

Õhtul kodus sõime salatit ja seda, mis külmkapis veel leidus. Homme algab sõit kodupoole. Joosep küttis muidugi sauna nagu igal õhtul. 

Kolmapäev, 30.07

Hommik möödus pakkides ja koristades. Kell 11 olime minekuvalmis. Kuna tipsud tahtsid endale dalarna hobuseid suveniiriks, siis otsis Joosep Ludvikas üles raamatupoe ja me suundusime kõigepealt sinna. Pood oli äge, aga väike puust nikerdatud hobuse suveniir maksis 30€. Ostsime tipsudele hoopis pehmed hobused, mis maksid poole vähem. Tipsud olid nendega ka väga rahul.

Tänu sellele vahepõikele nägime ka Ludvikat veidi rohkem. Kõndisime suurele kinnisele kaarsillale, kust nägime ka seda eespool mainitud Hitachi tehast. Avo ütles, et seal tehakse mingeid elektroonilisi vidinaid. 

Bergslagskonditoriet AB kohvikus tegime kohvid ja saiakesed.

Avo soovis heita pilku Ludvika mõisale ehk Ludvika herrgårdile. See on küll metallaia taga, aga ringiga saime jalutada tagaõuele, kus voolas väike kiirevooluline jõeke kauni puusilla ja pergolaga. Üks ilmselgelt vanema ilmega kõrvalhoone kandis aastaarve 1738 ja 1877. Mõis ise koosnes kolmest majast, peahoonest ja kahest külghoonest, mis olid kenasti halliks värvitud, tumehallide aknaraamide ja puidust karniisidega. Mõis kuulub tänapäeval Hitachi tehasele.

Vanavara müük on siinkandis ka mingi teema

Neljakorruseline ait 

Järgmise peatuse tegime Västerases. Seal on uhke kaasaegne nelinurkse torniga raekoda ja kaunis pargiala Svartani jõe ääres. Natuke maad põhjapoole kõndides algab vanalinn armsate väikeste puumajadega, enamasti rootsipunaseks värvitud. Natuke meenutas Fääri saarte pealinna Torshavni. Vanalinnas asub ka Bastard Burgers, kus me sõime kiire lõuna. Tegelikult oli see päris äge koht, kui välja jätta see, et ma burgereid ei armasta. Seal ei saa tõepoolest mitte midagi muud tellida.

Paar sammu restoranist oli väike armas väljak turu ja jalgratturitele püstitatud kujuga.

Raekoda

Avo tahtis küll ka Uppsalasse põigata, aga kahjuks hakkas meil aeg otsa saama, et nii suurde linna orienteeruda. Tegime hoopis kiirteelt väikese kõrvalepõike Enköpingisse, kus on väikese kanali ääres mõnus kohvikute ala. Hamnmagasinen Enköping oli väikeseks dringiks ja jäätiseks igati meeldiv paik. Kanalis oli paate, nägime üht perekonda väikese lapsega paadis toimetamas.

Üldiselt tundus tegemist olevat pigem tehaste piirkonnaga.

Edasine teekond Kappelskäri sadamasse kulges kiirteid mööda, puudutades põgusalt ka Stockholmi äärelinna. Check-in DFDS Seawaysi laevale kulges tõrgeteta, töötaja kõnetas meid lahkelt eesti keeles. Sadamas ei olnud suurt tunglemist, kuigi veoautosid oli piisavalt ja need aeti enamasti tagurpidi laevale. Autodekil oli ruumi, ei pidanud autouksest välja valguma nagu Tallinkil. Laev oli puhas ja suhteliselt inimtühi. 

Istutasime ennast kohvikusse ja sõime taas saialist ehk vrappe, sest muud väga valida ei olnud. Veini jõime ka reisi lõpetamise puhul. 

Väike pood oli ka, saime kodustele kommi kaasa osta. Maksmisel küsiti pardakaarti ja müüja sai natuke pahaseks, kui ma märkisin, et kas siin on mõni ka ilma pardakaardita.

Magada saime hästi, laev oli vaikne, aga ärkama pidime varakult, 6:30 rootsi aja järgi, sest randusime 8:00 (eesti aja järgi). Laeval me hommikusööki ei võtnud, sest ei tahtnud sellevõrra veelgi varem tõusta. Aga Keilas oli päris normaalne bistroo Gnoom, kus me saime oma hommikupudrud ja saiakesed tellida. Kohvi võtsime bensukast, seal on see parem.