Ronime piki astmeid üles ja istume päikese eest varju. Me ei taibanud vett kaasa osta ja siit seda enam ei saa. Kivipinkide vahel roosatavad väikesed alpikannid. Amfiteatrit ümbritsevad ilusad männimetsad ja mäed. Lisaks teatrile on siin olnud tervendusjumalale Asklepiosele pühendatud tähtis ravi- ja usukeskus. Sellest on alles näiteks suur propylaia ehk värav.
 |
| Asklepiosele pühendatud ravi- ja usukekus |
Oleme näljased ja läheme siiasamasse sissepääsu juuresasuvasse turistikasse restorani. Joviaalne kelner küsib, kust me tuleme ja nimetab kohe Tallinnat. Ta räägib vabalt inglise ja prantsuse keeles. Neli väikest nälginud kassi koguneb meie laua ümber. Poetame neile vargsi palukesi.
Tee Epidaurosest Nafplioni läheb ruttu. Tänu GPSile leiame ka oma hotelli äärelinnas kiiresti. Keeldun taas autoga ülijärsust ja kitsast tänavast üles sõitmast. Niisiis pargime auto allpool kallakule ja kõnnime kohvritega taas sadakond meetrit mäest üles hotellini.
Meie hotell Vassilis on väga armas - üks suur tuba kööginurgaga ja, mis kõige tähtsam, avara rõduga ja vaatega kindlusele mäe otsas ja all-linnale sadamaga. Maja taga, kus on tubadesse eraldi sissepääsud, asub poolmetsik aed ja muidugi leiame sealt kassiema nelja pojaga. Üks neist näeb välja täpselt nagu miniatuurne Marta.
 |
Vaade meie hotelli rõdult
|
 |
| Poolmetsik aed |
Läheme pärast väikest puhkust vanalinnaga tutvuma. Kõnnime mäest alla, meid ümbritseb suvituslinna õhkkond - rõdudega majakesed, õitsvad põõsad ja lilled, pargikesed. Me ei suuda leida teed mere äärde jaa küsime lehekioskist abi. Puhkame armsas välikohvikus jalgu, sööme saiakesi ja joome kuuma šokolaadi. Teenindaja, noor armas tüdruk, seletab meile lahkelt, kuihupoole edasi liikuda. Lõpuks jõuame toredale kujukesega väljakule.
 |
| Nafplioni äärelinnas |
Nafplion on linn, mida nimetatakse reisiraamatutes romantiliseks ja elegantseks ja ta on tõesti kõiki kiidusõnu väärt. Kaunite majadega ääristatud tänavad on marmorist sillutisega ja viivad loogeldes väikese jahisadamani mere ääres. Pisikesi väljakuid kaunistavad lilled ja purskkaevud, palju on mingite mehikeste kujusid. Turiste on vähe, valitseb rahulik ja päikeseline meeleolu. Jõuame mere äärde, kus on väga kena. Tuuline ilm on mere tugevalt lainetama pannud. Istuda marmorist rannapromenaadil ja naudime vaateid sinetavale lahele.Taamal paistab otse merest kerkiv romantiline Bourtzi saarekindlus. Kuna omal ajal elasid seal surmamõistetud ja nende timukas, siis on tal kohalike seas pigem kurjakuulutav imidž.
 |
| Marmorist tänavakividega väljak |
 |
| Romantiline Bourtzi kindlus |
Nafplioni ümbritseb tervelt kolm kindlust, millest imposantseim on kindlasti kõrgel linna kohal kõrguv Palamidi, kuhu all-linnast viib 999 astmest trepistik. Näeme inimesi, kes turnivad nagu sipelgad järsul mäenõlval treppidel.
 |
| Palamidi kindlus |
Tagasiteel hotelli ostame väikesest supermarketist materjali õhtusöögiks. Küsimise peale tuuakse riiulist isegi 2-liitrise plastmasspudeliga valget veini. Päike läeheb mäe taha looja ja me imetleme rõdul linnatulesid.
28.september, Nafplion - Monemvasia
Hommikusööki siin hotellis ei pakuta, teeme ise võileibu ja joome isepressitud apelsinimahla. Valan eileõhtuse pastaülejäägi kassikaussi. Nii kassid, kui nende perenaine on väga tänulikud.
Sõidame autoga üles mäkke Palamidi kindlusesse. Autosid on siin vähe ja meil veab, sest täna on sissepääs tasuta. See Veneetslaste rajatud tohutu suur kindlus pidi olema võitmatu, aga juba vähem kui aasta pärast valmimist vallutati see türklaste poolt kõigest nädalase piiramise järel. See ei jäänud ka viimaseks vallutuseks. Turnime mööda lagunenud treppe, kolame müüride vahel ja kõnnime mööda kitsaid teeradu. Kusagil ei ole piirdeid ega hoiatavaid silte. Peab omast tarkusest ettevaatlik olema, et mitte libiseda ja mitukõmmend meetrit allapoole sadada. Siia tasub kindlasti tulla hingematvate vaadete pärast. Nafplion paistab siit ülevalt nukulinnakesena ja meri on eresinine.
 |
| Palamidi kindlus rajati 1711-14 veneetslaste poolt |
Nafplionist võtame suuna lõunasse, Monemvasiasse. Pool teest kulgeb taas mööda kallast, kust saame nautida kauneid vaateid eresinisele merele ja mägisele poolsaarele teisel pool Argolise lahte. Siin on taas üllatavalt roheline.
Leonidis, tillukeses kalurikülas järgime teeviita ja keerame kõrvale väiksemale teele banaaniistanduste vahel, mis viib välja kiviklibusele rannale. Rannas pole hingelistki, aga leiame riietuskabiini ja isegi duši. Hoolimata tuulisest ilmast läheme ujuma. Vesi on väga soe, aga tulisoolane. Me ei raatsi kuidagi välja tulla.
 |
| Leonidi inimtühi rand |
Siinsamas rannal on ka suhteliselt tagasihoidliku välimusega tavern, mis ei ilmuta esialgu mingeid elumärke. Uksed on siiski avatud ja omanik, ägeda soenguga noormees vabandab, et neil on hooaeg on juba lõppenud ja seetõttu läheb kauem aega. Lõpuks saame oma road - tzatziki õliga ülevalatud saiaga ja praed. Saame järjekordse suurepärase maitseelamuse osaliseks. Seintel on aukohal noormehe vanaema, vanaisa ja vanavanaisa fotod. Seda tavernat peetakse siin juba mitu põlve.
 |
| Esivanemate pildid taverna seinal |
Edasine tee eemaldub merest ja suundub mägedesse.Jõuame üsna metsiku ilmega kanjonisse, meid ümbritsevad püstloodis kaljud ja sügavad kuristikud. Ei ühtki hingelist, isegi autosid tuleb vastu mõni üksik. Kahjuks polnud kusagil peatuda, et sellest metsikust ilust pilti teha. Märkame üleval kaljul suurt kloostrit. Siin kanjon lõpeb ja me jõuame taas päikese kätte, aga tee kulgeb endiselt ülesmäge.
Möödume teel maalilisest Kosmo külakesest. Kahjuks pole meil aega peatuda, sest päike hakkab juba madalale vajuma ja Monemvasiani on veel 80 km. Õnneks läheb tee tunduvalt paremaks, aga paraku ka igavamaks, oleme mägedest välja jõudnud.
Monemvasia on tõeline avastamata pärl Peloponnesose poolsaare lõunatipus. Siin asub väike sümpaatne kuurort mõne hotelli ja restoraniga. Leiame oma hotelli kiirelt, see asub otse mere ääres ja on väga meeldiv. Saame kõrvuti toad teisele korrusele. Meil on ka rõdud vaatega merele.
 |
| Meie hotell Flower of Monemvasia |
Läheme välja õhtust sööma. Hotelliperenaise soovitusel leiame restorani, mis on täis kohalikke jalgpallihuvilisi, parasjagu käib telekas matš kahe kreeka meeskonna vahel. Sööme tüdrukutega pitasid - õhukese saia sisse keeratud kebabi. Avo tellib ammuigatsetud kaheksajala, aga suurt maitseelamust ta kahjuks ei saa.
 |
| Tagasihoidlik maitseelamus |
Restorani vastas on ilus kohvik-pood, kus müüakse isuäratavaid magustoite ja koogikesi. Ostame kaasa ja sööme neid kaardimängu kõrvale. Need on maailma parimad.
Kahju, et siin on väga kõva tuul, pole võimalik ujuma minna. Lained peksavad vahutades vastu kallast.
28. september, Monemvasia - Gytheio - Megali Mantineia
Hommikusöök on hotellis üllatavalt tagasihoidlik. Huvitav, et mahla ei ole ja tomatit-kurki pole siin lõunamaades muidugi kunagi. See-eest müüakse siin kalli hinnaga kohalikke tooteid - oliiviõli, moose ja mett.
Jalutame Avoga piki merekallast, kuni tüdrukud veel magavad. Siinne kuurort on üpris väike, ainult mõnisada majakest, enamus neist hotellid, restoranid, poed. Aga siin on väga armas. Kahjuks on ilm endiselt tuuline ja me ei söanda merre ujuma minna.
 |
| Sellise lainega ei julge ujuma minna |
Suurimaks Monemvasia vaatamisväärsuseks on järsult mere kohale kerkiv 350-meetrine kaljusaar ja sellele rajatud kaheastmeline kindluslinn. Linnakese hiilgeajad olid 15.sajandil, aga elatakse siin pidevalt juba alates esimesest aastatuhandest. Ülalinn on veel varemetes ja kahjuks rekonstrueerimise tõttu suletud, aga imeline all-linn on suuremas osas taastatud ja pakkus meile tõelise elamuse.
 |
| "Kreeka Gibraltarile" ehk Monemvasia kaljusaarele viib maismaalt sild |
Sõidame autoga üle silla ja leiame parkimiskoha üsna kaugel. Kogu teeserv on autosid täis pargitud. Ei kujuta ette, mis siin kõrghooajal toimub! Kõnnime linnaväravast läbi ja leiame ennast imekitsalt tänavalt. Igal pool on potililled ja õitsvad põõsad, väikesed majakesed, trepid ja võlvkaared, linnamüürilt avanevad piltilusad vaated sinisinisele merele. Vahepeal on veidike ka metsikumat maastikku, lagunenud müüre ja tühje maju. Loomulikult ei puudu siit ka tavapärased suveniiripoekesed, restoranid ja väikesed hotellid.
 |
| Ikka üks poseeritud foto ka |
 |
Linnamüür suundub ülalinna poole
|
 |
| Õnnelikud kohalikud |
 |
| Veel õnnelikke kohalikke. Mitu kassi on? |
Kondame mööda kitsaid tänavaid ja treppe üles-alla, imetleme vahutades müüridele tormavaid laineid ja naudime päikest. Näeme treppidel higistavaid taksojuhte, raske kohver kummaski käes ja kari elevil turiste sabas. Autoga pole siia mingit võimalust siseneda.
Lõpuks peame siiski lahkuma ja hakkama sõitma läände, kus meil on Kalamata lähedal broneeritud pisut pikemaks puhkuseks majake. Sinna on 160 km.
 |
| Viimane pildike Monemvasiast |
Oleme umbes tunnikese sõitnud, kui jõuame Gytheio lähedale. Teeviit näitab järjekordset randa. Sõidame esimese hooga teeotsast mööda, aga siis märkame suurt laevavrakki rannal ja keerame tagasi. Tegu on lausa ajaloolise vaatamisväärsusega, kuigi vrakk on siin alles 1981-st aastast. . Täpselt polegi teada, kuidas laev siia randa sattus, aga jutud käivad, et seda kasutati Türgist Itaaliasse sigarettide smuugeldamiseks ja hüljati pärast tormiga madalikule kinnijäämist. Mõnede juttude põhjal on aga tegu lausa tundmatut päritolu kummituslaevaga. Igal juhul on vaatepilt väga muljetavaldav ja ei jää kuigipalju alla kuulsale Zakynthose laevavrakiga rannale.
Siin on mõnus liivarand ja peale meie isegi veel paar puhkajat. Vesi on väga mõnus ja kuna ilm on endiselt tuuline ja päike läheb just suure pilve taha, siis me ei taha kuidagi veest välja tulla. Ainult vaene Elsa vaatab pealt, kuna ta on reisi algusest saadik tõbine olnud.
Siin on ka ilus tavern, kus tellime kamba peale praetud "small fishi" ja muidugi tzatzikit. Kõik on väga maitsev, välja arvatud kahtlane roheline salat. Meile tuuakse maja poolt isegi magustoit - mingid kollased viljad ülimagusas siirupis. Mulle need maitsesid, sõin ka Elsa omad ära. Meile toodi ilma küsimata karp järelejäänud kalade kaasavõtmiseks. Suurepärane teenindus on siin Kreekas!
 |
| Ilus tavern mere kaldal |
 |
| Small fish |
 |
| Magustoit maja poolt |
Gytheios teeme ka väikese peatuse. See on tilluke sadamalinn elava väljakuga otse mere kaldal. Siin on restoranid ja kohvikud kaldapromenaadil ja meie õnneks ka väike pagaripood. Teeäärsed supermarketid on kõik pühapäeva tõttu suletud ja meil hakkab tekkima vaikselt mure õhtusöögi pärast.
 |
| Väike sadamalinn Gytheio |
Väsinud pilkad ei leia Gytheios midagi huvitavat vaadata ja me sõidame varsti edasi. Ühe väga suletud ja mahajäetud Lidli poe juures on apelsiniaed, kus puude alused paksult täis oranžikaid vilju, osad juba mädanemas. Korjame Avoga kilekotitäie ja, nagu arvata, on need väga magusad.
Edasine tee muutub jälle mägisemaks. Laskume sinka-vonka alla Aeropoli orgu ja teiseltpoolt samamoodi üles. Üks suur buss läheb meist mööda ja me saame teda aeg-ajalt vastasnõlval üles ja ala ronimas näha. Meie ei kiirusta vaid imetleme ümbrust. Maastik on nüüd muutunud, oleme kõrgel mere kohal, ümberringi on kuivad rohumaad oliivipuude ja okkaliste põõsastega. Natuke sarnane meie kadakaste karjamaadega. Kõik krõbiseb kuivusest. Merevaated on endselt lummavad.
Jõuame kuurortlinnakesse Stoupasse ja leiame tee ääres toreda marketi, mis meie suureks rõõmuks on ka avatud. Satume hoogu ja ostame 2 kotitäit sööki - ube, baklažaane, suvikõrvitsaid, tomateid, kurke, viinamarju.
 |
| Elupäästja-pood tee ääres |
GPS juhatab meid õige teeotsani. Keerame väiksemale teele ja kilomeetri pärast leiamegi piltidelt tuttava aia. Värav on lahti, keerame sisse ja näeme ka pererahva autot. Saame võtmed ja pisut juhendamist. Perenaine kingib meile kreeka veini, meie neile omakorda pudeli Vana Tallinnat. Siis jäetakse meid omapead.
Maja ületab kõik ootused. See on madal, kivist ja üsna väike. Maja ees on suur kiviterrass, bassein, suur aed rooside, kaktuste ja põõsastega. Paremal on mäed, taamal paistmas vana kindlus, vasakul meri. Majas on suur ja lõunamaadele omaselt natuke pimedavõitu elutuba, väike köök ja WC. Paar trepiastet ülespoole on kaks magamistuba ja vannituba. Päike loojub mägede taha, heites taevasse ja merele punaseid varje. Me oleme väga rahul oma eluga.
Sööme hommikust terrassil. Ööd on juba jahedad, aga kohe tuleb päike mäe tagant välja ja läheb soojaks. Tuul annab siiski märku peatsest sügise saabumisest.
Läheme Avoga jalutama Megali Manitneia külla, mis asub poolteise kilomeetri kaugusel. Maastik on huvitav, oliivipuud, okkalised põõsad ja igal pool väikesed helelillad alpikannid. Rohelust on vähe, aga mõned üksikud punaste marjadega lehtpõõsad siiski on. Meri allpool on väga sinine.
Megali Mantineia külakeses on kuuldavasti 25 kirikut, 2 tavernat ja üks ammu mahajäetud minimarket. Paistab, et siingi on turiste. Jälgime ülevalt kohvikuterrassilt, kuidas üks vanadaam oma rendiautoga väikesest järsu kallakuga parklast välja tagurdab. Ta hõikab meile läbi autoakna, et ta pole selles väga hea ja, et ta eile pimedas jõudes parkis halvasti. Käikude ja käsipiduri ragisedes jääb piirdeaed siiski mõlkimata ning daam sõidab elegantselt mööda kitsast ja üüratult kaldus teed ülesmäge. Miks mina alati pabistan oma sõiduoskuse pärast?
Keerame väiksemale teele, mis peagi suundub oliivipuude vahele.. Korraga kuuleme enda ees sahinat ja näeme rohekollakat maosaba puu taha kadumas. Saba oli päris jäme, järelikult pidi see madu kõvasti üle meetri pikk olema. Läheneme ettevaaltikult puule, aga traataed on vahel ja me ei saa, (võib-olla oma õnneks), teisele poole tüsedat oliivipuud minna. Madu aga oli pugenud oksarisu alla ja püsis seal peidus. Läheme edasi, aga teelt kõrvale enam väga ei kipu.
 |
| Inimtühi kuurort |
Tahame tagasi sõita teist teed, aga ei leia õiget ülespööramise kohta. Nii sõidame peaaegu Kalamatani välja ja keerame sealt tuttavat teed mööda tagasi. Koduvärava ees näeme oma kummalist naabrimutti eesli seljas päikeseloojangusse ratsutamas. Tõeline eksootika!
30.september, Mystras
Täna tõuseme kõik varakult, sest plaanis on sõita Mystrasesse. Sinna on küll ainult 70km, aga kirjade ja hoiatuste põhjal väga kaelamurdvat mägiteed mööda. Sõidame jälle läbi Kalamata. GPS üritab meid kõrvalteele juhatada, aga me jälgime silte ja sõidame mööda vist ainsast vaatamisväärsusest siin linnas - kindlusest.
Tee hakkab kiirelt ülesmäge keerutama, laskudes korraks kõrvalorgu, et siis tõelist tõusu alustada. Maastik muutub, ilmuvad männid ja isegi kuused. Asulaid ei ole, ainult üksikud teeäärsed tavernad ja meemüüjad.
 |
| Kohaliku kauba müügilett tee ääres |
Keerame suunaviitade järgi kõrvalteele ja sedamööda järsult ülesmäge. Jõuame parklasse ja sissepääsu juurest saame osta piletid. Alguses jalutame üpris tavaliste varemete vahel - müürid, kiviteed, võlvkaared. Järjest allapoole liikudes ilmuva kirikud, tellingutes suur Despootide palee ja kaunid vaated alla orgu.
 |
| Tellingutes Despootide palee |
Varemetelinn Mystras on endine suur Bütsantsi keskus. See asutati juba 13.sajandil ja õitseajal oli siin koguni 20000 elanikku. Tänapäeval siin püsielanikke pole, tegemist on nö kummituslinnaga. Siinsed arvukad kirikud ja klooster on ainulaadse kujundusega, millel mõjutusi muuhulgas ka itaalia renessansist. Paljud kaunid freskofragmendid on tänapäevani säilinud.
Mystras koosneb all- ja ülalinnast ning mõlemal pool on ka sissepääs. Soovitan siiski alustada all-linna väravate juurest ja turnida mööda kitsaid tänavaid ülespoole. Siis on lihtsam allamäge tagasi tulla. Meie alustasime ülevalt ja päris alla ei jõudnudki, kuigi põnevamad vaatamisväärsused on just allpool. Tagasiminek päikeselõõsas mööda järske kivitreppe ja rajakesi on päris väsitav. Õnneks olime taibanud 2 pudelit vett kaasa võtta.
Paar kilomeetrit parklast tagasi sõites leiame ühe kutsuva taverna ja läheme sinna lõunat sööma. Siin on küll väike valik, sest hooaeg on juba läbi, aga söögid on väga maitsvad. Perenaine toob meile maja poolt veel piimapirukat, mis sarnaneb natuke meie hapukoorekoogile ja maitseb väga hea.
 |
| Armas tavern Mystrase lähedal |
Tagasitee läheb põhiliselt allamäge ja kiirelt, kui välja arvata lisaring Kalamatas, kus "tänu" GPS´ile jõuame imekitsast külavaheteed mööda täpselt samasse kohta välja, kust linna sisse sõitsime. Teeme Avoga teeäärses rannas kiire ujumise. Rand on jälle kiviklibune, aga vesi on mõnus ja väga läbipaistev. Plikad ei viitsi autostki välja tulla, ujumisest rääkimata. Avo kaotas kuhugi oma telefoni ära.
 |
| Kalamata rand |
1.oktoober, Sotirianika ja Kardamyli
Täna on lebotamise päev, see tähendab, et tdrukud võivad magada niikaua, kui tahavad. Minul on uni muidugi juba enne seitset läinud. Lähme Avoga peale hommikusööki väikesele autotripile ümbruskonda. Pargime auto teeotsas, kus silt näitab 1600m kindluseni, ja hakkame jalgsi mäest üles minema.
Varsti jõuame külakesse nimega Sotirianika. Keskväljakult leiame õnneks veekraani, oleme unustanud vett kaasa võtta ja ilm on juba päris palav. Joome ja see julgustab meid edasi minema. Tahame endiselt jõuda kindluseni, mis meie majakesest nii kutsuvalt paistab.Kohtame eidekest, kes meile lahkelt matkarada näitab, ise lakkamatult kreeka keeles vadistades. Sellest ta eriti ei hoolinud, et me mitte millestki aru ei saanud ja matkarajale ka parasjagu minna ei plaaninud. Aga ta lubab ennast häbelikult pildistada.
 |
| Sotirianika keskväljak veekraaniga |
 |
| Jutukas kohalik |
Kõnnime külast välja. Nopime tee äärest viinamarju, need aitavad janu kustutada. Peale pooletunnist kõmpimist näeme kindlust mäe otsas kõrgumas. See pole põrmugi lähemale tulnud ja sinna üles tundub olevat vähemalt 5km. Nii suurt ponnistust meil täna plaanis polnud, seega keerame otsa ringi.
 |
| Seal ta kõrgub kättesaamatuna |
 |
| Külamaastik |
Õnneks on tagasitee allamäge. Külarahvas vaatab meid kui kahte veidrikku, kes palava ilmaga mäest üles ja siis jälle alla kõmbivad.
Kui majakesse tagasi jõuame, on tüdrukud juba hommikust söönud ja pikutavad terrassil lamamistoolides. Lähen köögiuksest aeda, et saunalina võtta ja märkan äkki peenikest tumepruuni madu kiiresti kiviaia alla vingerdamas. Kukun lõugama: "Madu! Madu! Madu!". Teised jooksevad kohale, aga tegelane on juba kiviaia alla kadunud. Kohe märkan ka põhjust, miks madu siin passis - surnud sisalikku teerajal. Ilmselt jäi maol minu pärast lõunasöök pooleli.
 |
| Siin see madu vingerdaski |
Meie majas on paar numbrit ajakirja "Inside the Mani", kus muuhulgas on ka pikk piltidega artikkel kohalikest madudest. Selle abil tuvastan, et tegu oli wormsnake´iga - üsna kahjutu elukaga.
Käin aeg-ajalt sisalikku piilumas, et äkki madu tuleb tagasi, aga ei näe enam kedagi. Umbes tunni aja pärast on kadunud ka sisalik. Ei teagi nüüd, kes selle õnnelikuks omanikuks sai või ärkas ise ellu.
Peale lõunat sõidame kõik koos naaberlinnakesse Kardamyli. Leiame oma maja värava eest ka Avo kadunud telefoni üles.
Kamposes, teeäärses külakeses, leiame kohe puu- ja köögiviljaleti. Ostame tomateid, sibulat, virsikuid ja apelsine. Neid viimaseid kohe mitu kilo mahlapressimiseks. Arve on 10 eur.
 |
| Kampos |
 |
| Tee Kardamylisse |
Kardamylis leiame kohe väga ilusas kohas asuva taverna ja otsustame seal lõunat süüa. Toit pole just parim, mida Kreekas saanud oleme, aga vaade alla paadisadamale ja ilusale sinisele lahele on võrratu.
 |
| Ilusa vaatega tavern |
Kardamyli on paris väike linnake ja kõik poed on siis lõuna ajal suletud. Avo otsib vanalinna, mille silti ta on varem tee ääres näinud. Lõpuks leiame tee, mis suundub mäkke vana kindluse juurde. Ostame 2-eurosed piletid ja käime väikese kindluse kiiresti läbi.
 |
| Trepp vanasse kindlusse |
 |
| Linnake on lõuna ajal üsna väljasurnud |
Otsime mõnusat ujumiskohta. Ametlik rand on väga kivine ja me sõidame tagasi tavernast nähtud vanale kaile, kust saab redelit mööda vette ronida. Siin on sügav vesi ja mõnus ujuda. Ainult kõhedavõitu on läbi kristallselge vee all sügavuses suuri sammaldunud kiviplaate näha.
 |
| Suplemine sammaldunud kiviplaatide kohal |
Õhtul kodus leiame jälle seinalt sisaliku. Tekib kõhe tunne, et äkki on ka mõni madu ukse alt sisse libisenud. Öösel pimedas vetsu minnes panen igatahes plätud jalga.
2.oktoober, Sisemine Mani
Täna hommikul on jälle varajane äratus hoolimata Elsa protestist. Plaanime minna pikemale tripile Sisemisele Manile.
Keerutame sama teed mööda lõunasse, kust alguses Monemvasiast tulime. Areopolisest keerame aga lõuna poole Dirose koobaste juurde. Laskume piki kaljust rannikut parklasse ja ostame piletid. Need on päris kallid - 12.- täiskasvanu ja 7.- õpilane. Kassast on autoga veel mõnisada meetrit allapoole sõita. Leiame kergesti parkimiskoha. See on off-seasoni suuri plusse - pole järjekordi ega pikki ootamisi.
Läheme koopasse ja peale lühikest laskumist treppidest jõuame väikese kai peale, kus on ankru reas laiapõhjalised paadid. Istume ühte paati. Meiega koos tuleb ka vanem aka abielupaar. Meil kõigil on päästevestid seljas. Algab sõit mööda imelisi madalaid koopaid ja kitsaid käike. Peakohal ripuvad stalaktiidid, mis tuletavad natuke Gaudi Sagrada Familiat meelde. Vee all paistavad aeg-ajalt stalagmiitide tipud ja kiviastmed. Loodus moodustab siin uskumatuid skulptuure ja värvikombinatsioone ning see kõik on ka kenasti valgustatud.
Kohalikud teadsid koobaste olemasolust juba 1900-paiku, aga põhjalikult uurima hakati neid alles 1949. Tänapäevaks on avastatud koobaste pikkuseks 14 km. Siit on leitud euroopa suurim kollektsioon jõehobude fossiilseid luid, samuti pantrite, lõvide, hüäänide ja hirvede luid. Ka iidset inimasustust tõendavaid potikilde on koobaste sissepääsu juurest avastatud.
Sõit kestab pool tundi ja siis peab veel 5min väljapääsuni kõndima. See oli tõeliselt vahva elamus. Ainult Avo, kes on klaustrofoobik, ütles, et tegu oli tema elu hullema kolmekümne minutiga.
 |
| Väljapääs koobastest |
Suundume edasi lõuna poole, üha kaugemale Sisemisele Manile. Siin-seal hakkavad silma piirkonnale iseloomulikud kindlusetaolised tornmajad. Mani poolsaarel oli keskajal vaenutsevate klannide sõjatallermaa ja sellised elamud ehitati enesekaitseks. On väga põnev sõita piki poolsaart, ühel pool pruunikakskõrbenud mäenõlvad, teisel pool vilksatamas sügavsinine meri ja aeg-ajalt on näha neljakandilisi ähvardavaid kiviehitisi, mõned lagunenud, mõned uuele elule üles ehitatud.
 |
| Sisemisele Manile omased tornelamud |
Kõige maalilisem on kummitusküla Vathia, mis asub kõrgel künkal peaaegu poolsaare lõunatipus. Vathia kitsastelt lagunenud tänavatelt ja hüljatud hoovidest avanevad suurepärased vaated sinetavale lahele. Küla õitseaeg oli 18-19.sajandil, siis aga hakkasid elanikud vähehaaval suurematesse linnadesse kolima ja asula jäi peaaegu tühjaks. Mõnikümmend aastat tagasi alustati küla taastamist ja majade renoveerimist, restoranide ja hotellide rajamist. Midagi läks plaanis aga viltu ja küla seisab endiselt peaaegu inimtühjana.
Jalutame kivimajade ja lagunenud müüride vahel, sööme kaasaostetud pirukaid, millest poole söödame ühele nälginud mustale koerale. Hiljem leiame väga Martale sarnased kassipojad, kes on ka väga näljased ja söödame neile kartulikrõpse.
 |
| Väga näljane kassipoeg |
Vathia on väga äge linn ja meeldib meile tunduvalt rohkem kui Mystras. Siia jumalast ja inimestest hüljatud paika tasub kindlasti tulla.
 |
| MIllegipärast on siin renoveerimine pooleli jäänud |
 |
| Vathiast avanevad imelised vaated merele |
 |
| Vaade Vathiale lõuna poolt |
Sõidame Vathiast veel natuke lõuna poole ja jõuame armsa väikese liivarannaga ujumiskohani. Loomulikult on siin ka tavern ja hotell ning isegi mõned inimesed plaažil, kuigi tegu on praktiliselt maailma äärega. Siin lähedal asubki tegelikult Mandri-Euroopa lõunatipp. Muidugi kasutame juhust ja käime ujumas.
 |
| Väike plaaž maailma lõpus |
Maastik on Sisemisel Manil karmivõitu - kuivanud taimestikuga hallid mäed, rohelust on siin vähe. Aga meile väga meeldis.
Tagasiteel teeme Areopolises peatuse. Suveniiripoed on taas kinni ja linn üsna väljasurnud. Teeme väikese tiiru armsas vanalinnas.
 |
| Areopolise vanalinna |
Teeme sissepõike ka Stoupasse, tuntuimasse kohalikku kuurorti. Siin on armas sadam, väike elav rand promenaadiga, palju hotelle ja restorane. Sööme rannaäärses kohvikus kooki. Siin elas kunagi kirjanik Nikos Kazantzakis ja leidis kohalike hulgast oma kuulsa kreeklase Zorbase prototüübi. Kui kellelgi on veel nägemata samanimeline film Anthony Quinniga peaosas, siis soovitan soojalt
.
 |
| Stoupa |
 |
| Uus ja uhke kirik Stoupa äärelinnas |
Hakkab juba pimenema, kui lõpuks koju jõuame. Avo jaksab veel kartuliputru ja hakklihakastet teha. Aga kaarte me küll täna enam ei mängi.
3.oktoober, matk kanjonis
Hilisel hommikul suundume Avoga autoga Koskarakase kanjoni juurde, mis jääb meie tee otsast Kambose poole sõita. Tüdrukud jäävad terrassile päevitama ja lugema, meie plaanime matka kanjonisse. Tänu majast leitud korralikule ümbruskonna kaardile julgeme päris korraliku ringi ette võtta.
Sõidame üle suure silla ja keeerame vanale teejupile, mis viib vana silla juurde. Leiame veel ühe auto parkimas, ilmselt samuti matkajad. Laskume teerada mööda alla kivisesse jõesängi ja hakkame ülespoole minema. Idüllilist olemist rikub suure koera haisev korjus tee ääres.
 |
| Kanjon, paistab uus sild |
Jõesängi mööda liikumine nõuab tähelepanu - väksemad kivid kipuvad veerema ja aeg-ajalt tuleb ka üle suuremate turnida. Mõnes kohas on päris suured kaljurahnud keset jõesängi.
Umbes pooleteise kilomeetri pärst jõuame vana kivisillani. Kaardi järgi läheb matkatee siit üle silla ringiga Sotirianika külla. Liigume siiski veel mõnisada meetrit ülespoole, sest eespool paistab algavat sügav kanjon. Sinnani me siiski ei jõua, sest jõesäng koosneb nüüd ainult tohututest kivirahnudest, kust on päris keeruline üles turnida.
 |
| Vana kivisild |
 |
| Ronimine muutub järjest raskemaks |
 |
| Eespool paistab kitsas ja järsk kanjon |
Jõuame mahajäetud külani. Kohtume musta kitsega, kes õnneks tagasihoidlikult tee pealt eest läheb. Märkame ka paari võssamattunud majavaret. Ainsa hoonena on külas säilinud varemete taha peitunud väike kirik. Selle uks on lahti, läheme sisse. Igivanad freskod seintel ja ajahambast puretud ikoonid altaril. Aga on ka mõned uuemad ikoonid ja vahaküünlad. Keegi on neid siin ka hiljuti põletanud. Panen ka ühe küünla põlema. Puupingid on kenasti reas, keegi ikkagi käib siin veel palvetamas.
 |
| Mahajäetud küla |
 |
| Ühe elaniku siiski leidsime |
 |
| Vana kiriku uks oli kutsuvalt lahti |
 |
| Keegi on hoiab kirikut korras |
 |
| Vanad freskod seintel |
Kaardi järgi on siin olemas ka allikas. Tegelikkuses on see kraanist jooksev vesi, mille ümber sumiseb suur parv herilasi. Me ei hakka riskima ja herilastega vee pärast võitlema. Ilm on küll palav,aga meil on pudelis veel veidi vette alles.
Edasi läheb tee laiemaks ja siin-seal paistab üksikuid talumaju. Varsti näeme taamal tuttavat Sotirianika küla. Otsustame veidi "lõigata" ja eksleme mõnda aega oliivipuude vahel. Korra kostab kiviaia juurest rägastikust tugevat sahinat, aga me ei näe kedagi. Väga lähedale ka minna ei julge, ju ta mõni madu ikka oli.
 |
| Eksleme oliivipuude vahel |
Lõpuks jõuame Sotirianikasse ja saame keskväljakul oma veepudeli uuesti täita. Siit on veel ca 3km meie auto juurde. Õnneks on tee allamäge ja läheb kiiresti. Jalad on juba päris väsinud.
Keerame maanteelt suure silla alla ja märkame vinget graffitit. Hakkan seda pildistama, kui äkki näen põõsastes musta koera mulle kurva pilguga otsa vaatamas. Vaene loom on ilmselt suremas ja meil ei ole võimalik tema heaks midagi teha. Isegi vett ei ole kuhugi valada. Mõtlesin vaese looma peale veel tükk aega hiljemgi.
Kui koeralood välja arvata, oli see kindlasti üks vinge matk.
Tüdrukud, eriti Elsa on täiesti ära põlenud. Sööme lõunat ja puhkame veidi. Mina käin basseinis ujumas ja ennast jahutamas. Ilm hakkab pilve tõmbuma.
Õhtul sõidame Kalamatasse šoppama. Pargime eelmisest korrast tuttavasse parklasse (4 EUR) ja läheme poode uudistama. Hakkab päris kõvasti sadama. Ostame mõned riided, aga valik on siin üsna kummaline.
Tagasi sõidame pimedas ja vihmasajus. Pole hullu midagi, kui tasakesi sõita.
4.oktoober, Pylos - Voidokilia rand
Täna hommikul ärkame kõik võrdlemisi vara, nii poole üheksa paiku. Nii alustame juba 11 sõitu läänerannikule Pylosesse.
GPS juhatab meid läbi Kalamata Messini tasandikule.Siin on tunduvalt rohkem rohelust, kasvatatakse apelsine ja viinamarju, lisaks kuulsatele kalamata oliividele. Tee ääres on ridamisi varjualuseid, kus müüakse tomateid, suvikõrvitsaid, kõrvitsaid jms. Tagasiteel ostame kindlasti apelsine värske mahla jaoks, mida siin reisil peaaegu iga päev joome. Ühe klaasi mahla pressimiseks kulub 2 suurt apelsini.
Pylosesse on Kalamatast 40km. Lõpupoole läheb tee taas kurvilisemaks. Jõume linna ja peatume vaateplatvormi ääres, kust saab imetleda allapoole jäävat vanalinna ja sadamat Navarino lahes. Tüdrukud avastavad wifi ja tahavad pikemat peatust.
Kreeka iseseisvussõjas osmanite vastu oli Navarino lahes toimunud lahingul otsustav tähendus. Just selles kuulsas lahingus 1827.a. suutis prantsuse-, vene- ja inglastest liitlaste vähemus osmanid alistuma sundida.
Sõidame alla sadama juurde, kus on suur keskväljak ja ümberringi palju suveniiripoode. Tundub, et tegu on turistide sihtkohaga, kuigi praegu on siin küll üsna inimtühi.
 |
| Pylose keskväljak |
Kohe sadama juures väikese mäe otsas kõrgub veneetslaste ja osmanite kindlus. Ronime üles ja ostame piletid (kokku 8 EUR). Siin on mõned näitused, muuhulgas allveearheoloogiast. Methoni- ja teistest ümbruskonna lahtede sügavusest on leitud iidsete linnde jälgi. Ronime üles müüri peale, et imetleda vaateid. Tibab vihma.
 |
| Vaade kindlusest Pylose sadamale |
 |
| Kindluses |
All-linnas ostame mõned suveniirid ja sööme jäätist, mida siin väga kiidetakse.
Sõidame linnast välja ja suundume piki rannikut põhjapoole otsima Voidokilia randa, mida reisijuhis väga kiideti ja mida nägime paljudel külmkapimagnetitel suveniiripoes. Keerame kõrvalteele ja siis veelgi väiksemale teele, kuni sattume päris kitsa ja hädise silla peale. Sealt edasi läheb kehv kruusatee, aga palju pole vaja sõita, varsti näeme paari autot liivaluidete juures parkimas.
 |
| Kummaline maastik teel Voidokilia lahe äärde. Kusagil taamal on ka flamingod |
 |
| Flamingod taamal |
Kõnnime üle liivaküngaste ja näemegi ilusat ümarat lahte, millele järsud kõrged kaljud otsekui värava moodustavad. Siin on peale meie veel paar noort sukeldujat. Kuigi ilm on pilves, vahetame luidete varjus kähku riided ja läheme ujuma.
 |
| Laguunitaoline Voidokilia rand |
Vesi on jahedavõitu, aga väga mõnus. Põhi on selgelt näha isegi seal, kus vesi on mitu korda üle pea. Natuke on kõhe ka, äkki tuleb mõni suur kala. Peale raamatu "Varjud meres" lugemist lapsepõlves ei tunne ma ennast enam kunagi tundmatus veekogus kindlalt. Sellest hoolimata sulistame Liisiga natuke aeg sügavas vees ja mõnuleme.
Tagasiteel leiame reisi parima söögikoha. Tee ääres näitavad sildid Navarone restorani, aga meie jõuame lõpuks mööda külavaheteid tagasihoidlku majani, mille väravas on reklaam "fresh fish". Ja oli tõesti värske! Tellime kilo kala, kahte erinevat sorti. See maksab 30 EUR. Lisaks muidugi tzatzikit, tomatisalatit ja friikaid. Imehea!
Meid teenindanud noormees istub siinsamas ja jälgib meie söömist. See ajab plikad muidugi itsitama. Poiss on muidugi ilus ka nagu enamik noori mehi siin Kreekas.
Kohe maja taga on ilus liivarand ja kõrged düünid.
Tagasiteel püüame lõigata ja sõidame väiksemaid teid mööda, aga ühes kohas on tee suletud ja me läheme ikkagi ringiga peateele tagasi. Ostame enne Kalamatasse jõudmist tee äärest apelsine ja tomateid. Teiselpool Kalamatat käime juba koduseks saanud Lidlis ja enne pimedat oleme juba kodus. Hakkab jälle vihma tibama.
 |
| Apelsinid |
Meie basseini põhjas on uppunud väiksem (aga siiski ähvardavalt suur) tarantel. Liisi õngitseb selle võrguga välja ja viskab üle aia. Ähvardav loodus tungib vägisi õuele.
5.oktoober, Megali Mantineia
Hommik on pilves, aga soe. Sööme ikka terrassil. Kui Avoga matkale hakkame minema, tuleb päikegi jälle välja.
Läheme kõigepealt vaatama mahajäetud maja üle tee, mille katus meie terrassilt paistab. See on korralik väike maja, ei teagi, miks elanikud lahkusid. Mahajäetud maju on siin piirkonnas paraku palju.
 |
| Mahajäetud maja naabruses |
 |
| Tee meie maja juurest |
 |
| Vaade merele |
Näeme tee ääres nunnut eeslit ja kahetseme, et kodunt saia kaasa ei võtnud. Keerame mäest üles väiksemale külateele. See viib algul üksikute majadeni, aga siis pöördub võsa vahele, muutub kitsamaks ja auklikumaks. Õnneks on meil majast leitud matkaradade kaart kaasas, sellelt saame kindlust, et oleme ikka õigel teel.
Algul on tee kaunis igav - näeme ainult sarasid, kus tõenäoliselt hoitakse loomi, hulgaliselt koeri ja ei ühtki inimhinge. Möödume veel ühest mahajäetud majast. Siis muutub maastik huvitavamaks, paistma hakkavad kaugemad mäetipud, jõuame järjekordse kanjoni äärde.
 |
| Veel üks mahajäetud maja |
 |
| Karmivõitu maastik oliivipuudega |
 |
| Sellega vist ei sõideta enam |
Korraga märkame tee ääres suurt kilpkonna. See laseb ennast rahulikult pildistada. Lähemale kükitades kuuleme, et ta piiksub tasakesi. Loodetavasti ei olnud tegu hüljatud lemmikloomaga, vast nad ikka elavadki siin.
Tagasiteel märkame väikest surnuaeda valge määri varjus. Imelik, et esimest korda siin külas käies seda ei märganud.
Möödume hullust naabrieidest, aga meie õnneks tuleb autoga kaks külameest, kellega nad karjudes mõtteid vahetama hakkavad ja meie hiilime vaikselt edasi.
 |
| Mõnda kohalikku nägime tagasiteel veel lisaks hullule naabrieidele |
Tagasi kodus, jõuame terrassil vaevalt lõuna lõpetada, kui hakkab kõvasti vihma ladistama. Olime plaaninud mäe otsas paistvasse kindlusesse sõita, aga paistis, et see ei õnnestu. Varsti jääb vihm siiski järele ja me otsustame ikkagi sõita. Elsa ei viitsi tulla ja jääb koju.
Maastik on väga põnev, pilved ümbritsevad dramaatiliselt mäetippe. Keerame juba tuttavale Sotirianika teele. Sõidame ettevaatlikult mööda kitsast ja auklikku külavaheteed, läbime veel ühe väiksese ja väga eheda küla ning viimased mõnisada meetrit kindluseni keerutame väga järsku serpentiini mööda ülesmäge.
Kindlus on täiesti väärt külastamist, eriti nüüd müstiliselt pilvedesse mattununa ja täiesti inimtühjana. Müürid on päris hästi säilinud, samuti kaks torni. Kindlusehoovis madalas majas on mahajäetud räämas kabel. Siin pole küll kellegi käsi korda hoidnud nagu eelmises mahajäetud kirikus, mida kanjonimatkal nägime.
Tagasi kodus, otsustame sõita veel korra naaberkülla Kambosesse ja seal natuke ringi jalutada. Pargime poe ette, kust varem puuvilju olime ostnud ja suunsume eemalt paistnud suurt kirikut otsima. Kõnnime mööda kitsaid külatänavaid, kuni leiame teeviida, mis näitab Agios Ioannise kiriku suunas. Satume romantilisele külateele oliivipuudega ääristatud kiviaedade vahel, mis viib väga väikese ja vana kiriku juurde.
 |
Kambose kitsas tänav
|
 |
| Romantiline külatee kirikusse |
 |
| Imepisike Agois Ioannise kirik |
Vahepeal hakkab välku lööma ja kõvasti sadama, nii et suurt kirikut me üles ei leiagi. Sõidame vihmasajus koju tagasi, võtame Elsa ka peale ja läheme Megali Mantineiasse õhtust sööma. Majaperenaise soovitusel otsime üles taverna, kus on valged linad laual ja ainult paar kohalikku klienti veel peale meie. Kelner inglise keelt ei oska, mis on siin Kreekas üsna haruldane, ja menüü on üsna lühike. Aga söögid on suurepärased, liha pehme, mahlane ja maitsev. Lõpetuseks tuuakse meile imeõhukesed siirupisse kastetud vahvlirullid, mis lausa sulavad suus. Kusjuures magus ja kohv on maja poolt. Meie omalt poolt jätame neile tavapärasest rohkem dippi. See on meie viimane õhtu siin külas.
 |
| Tavern Megali Mantineias |
Joome ka veini ja seepärast sõidan hästi ettevaatlikult pimedas mäest alla kodu poole. Õnneks on vahemaa ainult kilomeeter ja tee ei kulge kuristiku serval.
Kodus mängime paar ringi kaarte ja püüame kohvreid pakkida.
6.oktoober, Mükeene - Ateena
Sõõme viimast korda oma terrassil hommikust. Viime naabrimutile, keda külalisteraamatus nimetatakse "grazy grandma", saia ja muid toiduülejääke. Näitan saia peale ja ütlen "ii-haa, ii-haa", siis näitan vorsti peale ja ütlen "njäu". Muidu äkki arvab, et tõime oma vana toidu temale ja solvub. Grazy grandma saab aru küll, seletab midagi pikalt oma keeles. Jätame südamlikult hüvasti.
 |
| Grazy grandma |
 |
| Naabrimutil oli ka tütar |
Basseini on öösel jälle üks tarantel uppunud. Jube!
Koristame ja pakime oma sajad, peseme nõud, sulgemme akna- ja ukseluugid, jätame võtme kokkulepitud kohta ja lahkume kahjutundega. Grazy grandma tuleb meile veel midagi läbi autoakna seletama. Ei saa kahjuks aru, mida.
Kalamatas satume väiksemale kõrvalteele, aga väljume siiski õnnelikult sellest mittemidagiütlevast linnast. Kiirteel möödub 100km kiiresti ja varsti keerame kõrvalteele Mükeene suunas. See on meie viimane "klots" Kreekas.
Mükeenest õhkub pika ajaloo hõngu. See on aastatel 1700 - 1100 ekr rajatud kindluslinn ja kuulub kogu Kreeka vanimate mälestiste hulka. Mükeenest varasem on Minose kultuur, mille suurepärast esindajat Knossose paleed nägime Kreetal. Mükeene avastas 1874. saksa harrastusarheoloogist õnneseen Heinrich Schliemann, olles enne seda välja kaevanud kuulsa Trooja varemed praeguse Türgi territooriumil. Nagu Troojas, nii ka siin tulid maapõuest välja hindamatud aarded, muuhulgas kullast surimask, mille Scliemann arvas olevat kuulunud kuulsale trooja sõdalasele Agamemnonile. Hiljem on küll teadlased kindlaks teinud, et see kuldne aare on 300 aastat varasem.
Imetleme juba kooliajaloost meeldejäänud kuulsat Lõviväravat ja ringhauda, kust Schliemann terve varanduse välja kaevas. Jalutame tohututest kividest müüride vahel, mida vana-aja kreeklasid pidasid hiiglaste rajatuks, igal pool õitsevad väikesed roosad alpikannid ja kollased krookused. Mükeene asub kõrgel künkal, kust avanevad allapoole suurepärased vaated.
 |
| Atreuse varakamber |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar