Rakveres ja Lääne-Virumaal, Rägavere mõis, Vaeküla mõis, Ulvi mõis, Põlula mõis, Tudu, Tudulinna kirik, Rannapungerja, Lohusuu kirik, Mustvee, Kükita palvela

Olid eriliselt külmad talvepäevad, kui me sõitsime Avoga Rakverre teatrisse. Temperatuur oli alla 20 kraadi. Liisi ei saanud tulla ja nii ma rääkisin Avo nõusse. Peatusime Villa Theresas, mis asus kesklinnast veidi väljas Rakvere tammikus. Siit oli tore jalutada Pikale tänavale ja sealt teatrisse.

Villa Theresa oli väga ilus puust häärber, mille sisustus oli ajastule vastav. Ka meie tuba oli mõisapärane, aga sugugi mitte kopitanud, nagu seda antiigi puhul aeg-ajaltt ette tuleb.

Villa Theresa

Villa Theresa fuajee

Tammiku tänav

Pikk tänav

Siit saab Vallimäele

Saime kokku ka minu venna Kallega ja käisime temaga Berliini Trahteris õhtust söömas.

Kuulus jõulukuusk

Vaatasime etendust "Viimase öö õigus", Toomas Suumani kirjutatud ja Raivo Trassi lavastatud.

Hommikusöök Villa Theresas

Laupäev, 23. jaanuar

Peale maitsvat hommikusööki võtsime suuna Tartu poole, aga väikese ringiga. Esimene peatus oli kutsuvalt roosa Rägavere mõisakompleksi juures.

Rägavere mõisa kahekorruseline peahoone püstitati 1770-80tel aastatel von Kaulbarside ajal. Sajand hiljem hoonet pikendati vasakpoolsest otsast. Häärber on stiililt varaklassitsistlik, aga peatrepp ja ka uksed on baroksed. Auhoovi ümber on tall-tõllakuur ja teisel pool ait. Rägavere oli Palmse kõrval teine Nõukogude Liidu ajal taastatud mõisahoone. Restaureerimise eestvedajaks oli tolleaegse Vilde kolhoosi esimees Erich Erilt. Praegu on mõis eraomanduses ja teistkordselt kenasti restaureeritud. Mõisaomanikud tegelevad lambakasvatusega. Õnneks olid väravad lahkelt avatud ja me saime viisakalt uudistada ning pilte teha.

Sissepääs mõisasse

Rägavere mõisa tuuleveski varemed

Vaeküla mõis on väga põneva arhitektuuriga puitmõis, mis kahjuks küll polnud ka just parimas seisukorras. Mõlemal pool maja on uhked klaasakendega verandad, mälestusena kunagisest hiilgusest. Häärber asub künka otsas ja selle kõrval on päris kenasti säilinud palju põnevaid kõrvalhooneid, enamasti puidust, matsakad ja maalähedased.

Vaeküla mõis on rajatud 1532. aastal. Ühekordne varaklassitsistlik häärber ehitati arvatavasti 19. sajandi alguses. Sajandi lõpus lisati kahekorruseline historistsistlik kivist tiibhoone. Peale võõrandamist alustas mõisas töö kool, mis osaliselt tegutseb seal tänaseni. Kõrvalasuvad majandushooned on historitsistlikus stiilis, sealhulgas viinavabrik.

Pildil on mõisa ait 19. sajandi algusest (vasakul tagapool) ja ait-kelder eespool. Ait-kelder on ehitatud 19. ja 20. sajandi vahetusel. Katusekorruse väljaehitus on hilisem, samuti hoone otsas asuv, suur kahekorruseline kinnine tuulekoda.

Kunda jõgi

Ulvi rüütlimõisat mainiti esmakordselt 15. sajandi lõpus. Peahoone on ehitatud kahes järgus. Pikk ühekorruseline kiviehitis püstitati arvatavasti 18.-19. sajandi vahetusel. Ligi sajand hiljem lisati historitsistlik kahekorruseline osa, mida kroonib kõrge lahtise rõduga torn. Mõisa peahoones asus Rägavere vallavalitsus, aga peale Rägavere valla liitumist Vinni vallaga asuvad siin klubi, raamatukogu, noortetuba ja lasteaed.

Lummemattunud maja tee ääres

Põlula mõisa ja küla on mainitud Viru meeskohtuniku ürikus 1489. aastal. Mõisa viimased omanikud olid enne Nõukogude okupatsiooni Kraused, Tartu Ülikooli peahoone projekteerija Johann Wilhelm Krause järeltulijad. 1945. aastal mõis riigistati, ning seal avati hobulaenutuspunkt ja hiljem kolhoosi kontor. Kool kolis mõisahoonesse 1947. aastal. Eesti taasiseseisvumise järel mõis renoveeriti ja seal asus kuni 2020. aastani Põlula Põhikool. 

1870. aastal ehitati mõisahoone juurde suurejooneline Põlula mõisa piiritusetehas, mille varemed on säilinud tänapäevani. Siiani on alles sama aastaarvuga kivi viinavabriku seinas. 19. sajandi teisel poolel toimus terves Eestis ja nii ka Põlulas tormiline majanduslik areng. Raudtee rajamisega avanes virumaalastele Peterburi laiaulatuslik turg ja nii otsustasid Põlula mõisnikud hakata tootma selle turu jaoks piiritust. Põlula piiritusevabrik oli omapärane selle poolest, et läbi vabriku voolas tiigist tulnud allikavesi, mis võimaldas kartulite pesemist automatiseerida.  Reovesi voolas Kunda jõkke. Puhas piiritus pumbati tammevaatidesse, suleti õhukindlalt ja saadeti müüki. Vabrik töötas kuni Eesti Vabadussõjani.

Läbi võsa paistab viinavabrik

Lumine Rakvere-Rannapungerja maantee kulgeb läbi Alutaguse metsade

Lõunatamiseks leidsime täitsa korraliku Jaama Trahteri Tudus. Täitsa üllatav, et sellises kolkas on söömise võimalus. Tegemist on ilmselt Tudu raudteejaama aidahoonega.

Jaama Trahter Tudus

Tudu alevik osutus üldse üllatavalt põnevaks. Siin olid ridamisi tüüpprojekti järgi ehitatud elumaju. Saime jutule ka ühe kohalikuga, kes aga rohkem kirus kompleksi praegust omanikku, kui oskas midagi minevikust rääkida.

Tudu küla on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1241. aastal. Siitkandist leitud kivikalme pärineb aga esimesest aastatuhandest. Tudu nimi tulenevat legendi järgi sellest, kui Kalevipoeg siitkaudu Narva läks, olevat ta Suigus suikunud. Uni tulnud peale ka ühe suure kivi juures Tudus, kus ta jäänud tuttu. See kivi lohukesega, mis sarnaneb inimese magamisasemele, on siiani ühe talu põllul.

Vanavara koguja Leopold Laurson kirjeldas Tudu küla 1913. aastal järgmiselt:

See on juba päris metsinimeste elupaik. Ümber ringi metsad ja sood, niiet vaev ligi pääseda. Inimesed on rumalad, ajalehti ei loe terves külas keegi muu, kui ainult kooliõpetaja. Inimesed vaatavad vanavara korjajase pääle kui mõne imelooma pääle, suud, silmad laiali, ja peavad sind koguni kolera külvajaks. On talusid kuhu sisse ei juleta lasta. Sõna Museum, paneb neid paris kohkuma, pole seda ennem sugugi kuulnud. “Mis asi see Muusejum on”. Ei aita siin ka pikk seletamine, see sõna käib juba üle Tudulaste mõistuse. Öö saatsime Tudu kooliõpetaja Weemi pool mööda Peaaegu niisamasugune kilplane, kui rahvas.

Tudu küla läbis 1926. aastal valminud Mustvee-Sonda raudteeliin ja siinse raudteejaama juurde kujunes metsatööliste asula. Tudu ongi põline metsameeste küla, siin on aastasadu meestele tööd andnud metsade hooldamine ja ülestöötamine. Võimalik, et need majad on ehitatud just metsakombinaadi töötajatele. Pärast raudtee sulgemistb 1972. aastal asus raudtejaama hoones Tudu metskonna kontor  kuni metskondade likvideerimiseni 2008. aastal.

Tüüpprojekti järgi tehtud maja

See on ilmselt Tudu mõisa kõrvalhoone

Tudu kirik ehitati 1925. aastal ja sellel on laastukatus, mis küll praegu lume alt ei paistnud.

Tudulinna kirik asub väga dramaatiliselt kõrgel künkal kolme tee ristis. Ilus halli ja valgega pühakoda on ehitatud 1936.aastal vana kiriku kõrvale. Uue ehitamise põhjustas kogukonna usutüli. Nimelt keeldus osa kiriku liikmeid kuulamast pastor Voldemar Kuljuse liiga ilmalikeks peetud jutlusi. Vana puukiriku varemed on veel alles, aga suhteliselt haledas seisus.

Vahepeal tuli päikegi välja

Rannapungerjal läksime Peipsi peale. Kaugemal paistis mitmeid musti punktikesi - kalamehi. Peipsi järv pidi olema väga populaarne ka Läti kalameeste hulgas.

Kalamehed tulevad saagiga järvelt

Esimest korda mainiti Rannapungerjat kirjalikes allikates 16. sajandil. 17. sajandi alguse Rootsi kaardil on Rannapungerja tähistatud nimega Pungern. 19. sajandil tegutses siin kõrts ja 1735. aastast hobupostijaam Liivi- ja Eestimaa kubermangu läbival postiteel.

Esmane puidust tulepaak ehitati Rannapungerjale juba 1923. aastal. Tegu on ühe vanima järjepidevalt tegutsenud Peipsiäärse tuletorniga. Praegune valge betoonist tuletorn on ehitatud 1934. aastal. Selle jalamile on rajatud puidust vaateplatvorm Peipsi järve imetlemiseks.

Rannapungerja tulepaak

Huvitav, mida see kala viinaga teeb?

Lohusuu on kakskeelne küla. Ühelpool Tartu-Jõhvi maanteed on eesti küla ja luteri kirik, Peipsi pool teed on Veneküla ja õigeusu kirik. Põnevam on vene poolel, juba uhke kiriku pärast, aga ka ilusa ranna ja ägedama külamaastiku poolest. 

Lohusuu Jumalailmumise kirik ehitati 19. sajandi lõpus Peterburi kaupmehe Medvedjevi annetatud rahadega. Tegelikult on tegu 19. sajandi lõpu "tüüpprojektiga", sarnaseid kirikuid on hulgakaupa Venemaal ja ka Ida-Virumaal, näiteks Alajõe või Jaama kirikud. Aga ilus värviline kombinatsioon maakividest ja punastest tellistest koos valge krohvi ja roheliste puitpindadega teeb need väga atraktiivseks.

Väikeses Mustvee linnakeses on tervelt viis tegutsevat kirikut. Pildil on Mustvee Halastuse ja Püha Kolmainsuse Ühisusu kirik, mis pühitseti 1877. aastal. Nõukogude ajal asus siin jahu- ja mööblikauplus. Praegu on kirik Ainuusuliste koguduse käsutuses. See on iseseisev õigeusukogudus, mis ei kuulu Konstantinoopoli ega ka Moskva patriarhaadi kanoonilisse alluvusse

Mustveest algab ja kulgeb kuni Kasepääni piki Peipsi kallast ligi 8-kilomeetrine tänavkülade vöönd. Tänavkülad on üldse Peipsiäärsele vanausuliste asustusele iseloomulikud. Meile meeldib siin väga sõita ja kasutame iga võimalust, et siia tulla.

Mustveest algav Tänavküla

Kükital asub Eesti esimene vanausuliste palvela, mis õnnistati sisse 1740. aastal. Praegune palvemaja ehitati 1948. aastal Teises maailmasõjas hävinenud palvemaja asemele. Hoone on ehitatud puust ja mõnikümmend aastat hiljem kaeti see telliskivivoodriga. Kükita küla kogudus kuulub pomoorlaste usuleeri.