"Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu" Liivi Muuseumis

Imeilus ja valus nagu Juhan Liivi luulegi! Tegu oli pigem kontsert- või isegi loenguvormis etendusega, mis tänu Pääru Oja hingestatud esitusele ja Pärt Uusbergi kaunile muusikale tugevalt hinge puges. Ei saa salata, et silmad kiskusid ikka märjaks ja seda pidevalt terve etenduse jooksul. 

Etendus algas minu ja veel paarikümne inimese jaoks giidituuriga Juhan Liivi muuseumis. Sain teada nii mõnegi uue fakti ja meelde tuletada vanu teadmisi. Muuseum on viimaste aastate jooksul palju muutunud ja siia peaks kindlasti põhjalikumaks tutvumiseks tagasi tulema. Lihtne ja kaunis talu ning erinevatesse kohtadesse poetatud Liivi luuletused tekitasid väga sobiva häälestuse algavaks etenduseks. Lisaks see, et varases nooruses oli Juhan Liiv kindlasti minu lemmikluuletaja ning tema lihtsad ja sügavad tekstid puudutavad siiamaani. 

Mingid aastad tagasi nägin siinsamas Liivi muuseumis veidi teistsugust etendust Juhan Liivist, mis mulle samuti väga suure elamuse pakkus, "Kus sa oled, juhan Liiv?". Nimiosalist mängis tookord Aarne Soro ja tema isa Raivo E Tamm. Nemad jäid mulle meelde ja on meeles siiani. Nüüd siis samas kohas, samal teemal järjekordne etendus ja järjekordne suur õnnestumine.

Oli näha, et teema puudutas tugevalt kõiki peaosalisi, nii Liivi luule uurijat Tanar Kirsi, näitleja Pääru Oja, kui heliloojat Pärt Uusbergi. Pääru Oja balansseeris kergelt kõrvaltvaataja-jutustaja ja nimitegelase rollide vahel. Tema noor ja armunud Liiv oli kergelt ebalev, naiivne ja romantiline. Nagu Liiv ehk sellel ajal oligi, täis eneseusku ja loomepuhangut. Mida aeg edasi, seda sugestiivsemaks ja traagilisemaks  Pääru Oja luuletaja muutus ja seda rohkem näitleja oma rolli sisse elas. See kõik oli ülimalt traagiline ja masendav nagu Juhan Liivi elugi.

Väga hästi sulandus etendusse Liivi luule uurija Tanar Kirs oma teaduslik-selgitavate tekstidega. Kuigi ta pole ju näitleja, ega püüdnudki seda olla ja kuigi ta kippus ehk pisut oma tekstiga kiirustama, oli tedagi põnev jälgida. Kirsi tekst oli väga läbimõeldud ja lakooniline. Nagu tegelikult kogu lavastuse tekst ja sellega seoses püsis ka tempo kogu aeg kõrge. 

Hingamispause andis ja lavastuse traagikat muutis helgemaks Uusbergi karge muusika Juhan Liivi sõnadele. Uusbergi koor Head Ööd Vend on ka varem etendustes osalenud, õigupoolest samanimelise etenduse jaoks ju kokku kutsutudki, ja seda kogemust oli näha. Koor liikus laval diskreetselt ja andis väga hästi edasi lavastuse meeleolusid. Suurtest küüniustest sisse- ja väljaliikumine ei tekitanud etenduses tühimikke ega rikkunud kokkukõla. Imeilus oli Aare Külama klaverisaade.

Kokkuvõttes väga puudutav lavastus, mida ei rikkunud isegi tagumikule mõrvarlikult mõjunud poolteist tundi kõvadel ebamugavatel pinkidel. Võtsin küll toolipadja kaasa, aga oleks pidanud neid vähemalt kolm võtma. 

"Kondas ja maasikasööjad", Ugala suveetendus Viljandis

Kuigi Paul Kondase maalid mulle väga meeldivad ja muidugi ka tema väike armas muuseum Viljandis, siis ma kõhklesin, kas ikka etendust tasub vaatama minna. Umbes sama ajastu, kui Kiidjärvel juba korduvalt nähtud ja nähtud on piisavalt ka igasugu veidrike elulugusid. Õnneks sellel suvel ikka otsustasin minna. Sest etendus oli väga armas, just nimelt armas. Värviline, stiilne, naiivne, natuke vallatu ja sõbralik, täpselt nagu Kondase enda maalidki.

Väga õnnestunud oli juba kohavalik Viljandi Muuseumi õuel või õigupoolest muuseumi taga pargis. Lava oli põnev, ära oli kasutatud ka muuseumimaja väike rõdu, ilus puust elumaja ja kummaline kõrvalhoone. Vaatajate kohad olid mõnusalt tõusva poodiumi peal ja kuigi toolid polnud just kõige mugavamad, olid kohad ette määratud ja nähtavus hea igalt poolt. Mulle eriti ei meeldi need etendused, kuhu pead tund varem selleks kohale minema, et endale paremad kohad rabada. Kuigi suveetendustele tasuks niikuinii varem kohale minna, et natuke ringi jalutada, ümbruskonnaga tutvuda ja nautida veidi teistsugust kohvikumenüüd, kui teatrites tavaliselt.

Lavastuse muutis nauditavaks eelkõige kunstniku ja kostümeerija töö. Püsilokkide ja valge põllekesega daamid olid nagu Kondase piltidelt maha astunud. Paljuks ei peetud ka suuri Kondase maalide koopiaid lavale tuua.

Suur õnnestumine oli muidugi Ott Sepp nimiosas. Ega teda asjata ei nomineeritud selle rolli eest eelmise aasta parima meepeaosatäitja kandidaadiks. Taas kord oskas ta leida mingi erilise nüansi selle isepäise ja egoistliku vanamehe kujutamisel. Meeldis see, et ta ei püüdnud oma tegelast igal moel naljakamaks teha. Hoolimata oma naabrimehelikust väljanägemisest on Ott Sepp väga tundlik ja tark näitleja. Kahju, et talle piisavalt peaosi ei ole jätkunud, aga ta on kogu aeg pildis.

Hea oli näha, et Luule Komissarova on endiselt vormis. Muidugi oli ta suurepärases näitlejavormis ka paar kuud tagasi nähtud "Inishmaani igerikus", aga kuna ta seal mängis suremiseelset vanamutti, siis füüsisest väga aru ei saanud. "Kondase" etenduses ei jäänud ta teistele daamidele sugugi alla. Naljakas ja tobe oli kolmene Nõukogude nomenklatuuri punt Andres Tabuni, Oskar Pungase ja Tarvo Vridolini esituses. Väike nokunali oli ka, aga see sobis täiesti konteksti, kuna ka põline vanapoiss Kondas ise armastas aeg-ajalt siivutuid pilte maalida. Ja tegelikult ei mindud publiku naerutamisega liiale, pigem oli rõhk nostalgial.

Imre Õunapuu kehastatud Surm mõjus aeg-ajalt groteskselt, aga veidi ka hirmutavalt. Väga liigutav oli stseen, kus Surm võrgutas ära Kondase pahaaimamatu naabrinaise. Aga ega surma vastu ju ei saa, kuigi Kondas püüdis alguses üsna edukalt oma aega edasi lükata.

Omamoodi liigutav tegelane oli Maarja Mõtsa kehastatud Kandle Ott. Kuigi algul pisut häiris, et miks peab vanameest mängima noor naine. Ju vist kandlemängu pärast ja Mõts sai tegelikult väga hästi hakkama.

Minu absoluutne lemmik on Kondase pilt "Näärivana kalastab" ja kui teises vaatuses oli lavale toodud paat ning näärivanakostüüm, siis ma juba aimasin, et kuidagi seda pilti siin ilmselt lavastatakse. Ja nii oligi: kõik osalejad olid riietatud päikeseloojangu karva metsapilti kujutavatesse hõlstidesse ja moodustasid talvise metsamüüri, mille ees istus üksildase kurva kalastajana näärivanariietes Paul Kondas. Väga liigutav stseen!

Lõpetuseks ütlen, et etendus meeldis ka minu noortele kaaslastele väga. Ja soovitaksin kindlasti tulla külastama suurepärast Kondase Muuseumi. Sellel suvel on siin lisaks Kondase maalidele ka Johann Köleri juubelinäitus.

Paul Kondas "Näärivana kalastab"

LendTeatri "Väike nõid" Elvas Tartumaa Tervisespordikeskuses

Taaskord väga õnnestunud lastelavastus. Juba etenduse koht oli väga äge: parajalt sügav org, mille põhjas voolas väike jõgi sildade ja terrassiga. Publik istus ühelpool järsul mäenõlval. Pingid olid küll ebamugavad, aga see-eest ioli nähtavus igalt poolt hea. Põhiline tegevus toimus teiselpool jõge pisut madalamal ja tasasemal maal. Sinna oli ehitatud nõiamaja, mida ümbritses päris korralik mets ja põõsaste vahel asus ka Blocksbergi mägi.

Ma ei salga, et meelde tuli minuvanustele nii hästi tuntud lavastus Mari Lillega nimiosas. Vahepeal väike muusikafraas sellele etendusele ka viitas. Tänases etenduses olid suured nõiad pigem heatahtlikud ja naljakad. Ainult tädi Rumpumpel oli päris hirmutav. Väga lahe leid oli, kuidas Rumpumpel, tegelikult nukk luua seljas, mööda trossi kiiresti üle jõe kihutas.

Etendus oli hoogne, vahepeal naljakas, vahepeal päris põnev. Väga toredasti oli kaasatud kohalikku rahvast ja lapsi. Kõik nad olid harrastusnäitlejate kohta väga veenvad. Minu tipsikutele meeldis kõige rohkem üliflegmaatiline päästekomandomees. 

Tõeline õnnestumine oli energiline Hella Niitra Väikese nõia rollis, aga ka Mikk Sügis tema truu kaaslase varesena.

Vaheajal oli võimalik kohvikust osta kohalikke küpsetisi ja lapsed said turnida mänguväljakul. WC-d on siin ka puhtad ja mugavad. Väga meeldiv elamus!

"Annapurna" Linnateatris

Vana hea näitlejateater suurepäraste osatäitjatega. Andres Raag mängib allakäinud andekat kirjanikku, kes vireleb haige ja vaesena kusagil ääremaa kolkas räpases haagiselamus. Täiesti ootamatult tuleb tema juurde kakskümmend aastat tagasi koos lapsega jalga lasknud eksnaine Piret Kalda esituses. Loomulikult järgneb esimesele üllatusele omavaheline klaarimine ja asjade selgeksrääkimine. Ja nagu ikka selliste tükkide puhul, selgub ka nüüd, et tegelased ei ole vastastikku andestanud ja et ka kunagised tunded on endiselt alles.

Tundub natuke klišeelik, aga tekst on värske ja tegelased ei kaldu sentimentaalsusse. Nalja saab ka ja Kalda-Raagi duetti on nauditav jälgida. Eriti Andres Raag teeb minu meelest väga õnnestunud rolli. 

Ja Annapurna lugu ma tean, olen nooruses lugenud korduvalt Maurice Herzogi samanimelist raamatut, selle esimese kaheksatuhandelise traagilise vallutamise lugu. Käesolev etendus polnud siiski nii traagiline. Või siiski oli? Kaks tühjaläinud elu. Õigupoolest ma väga erilist seost Annapurna mäe ja etenduse vahel ei näinud. Peale meestegelase avaldamata romaani pealkirja.

Lõpp tekitas veidi nõutust ja justkui sumbus. Naise kunagise põgenemise põhjus oli ju päris räige, kui järele mõelda, aga see jäi kuidagi välja mängimata. Tundub, et lavastaja Priit Pius on tahtnud pigem vaoshoituks jääda ja sügavuti mitte minna. Sellegipoolest igati õnnestunud teatriõhtu. Kes tahab sarnasel teemal raputatud saada. võib vaadata väga masendavat, aga suurepärast filmi Manchester by the sea.

"Tikud" Linnateatris

Kui mõned aastad tagasi ma loobusin Linnateatris käimast, sest ei õnnestunud kuidagi pileteid saada, ja külastasin rohkem Draamateatrit, siis nüüd on olukord vastupidine. Juba teine etendus lühikese aja jooksul Linnateatri uues majas. Oli väga tore jalutada Metropoli hotellist Rotermanni kvartalis mööda Olevimäe tänavat vanalinna. Kevad oli täies jõus ja linn meeldivalt rahvarohke. 

Seekord oli tegemist Taevalavaga. See tundus olevat samas kohas, kus vanasti, aga ega ma pead anda ei julge. Igal juhul tuli mitu korrust trepist üles ronida (lift on ka olemas). Ruumi oli palju ning kavamüüja pakkus ka komme ja küpsiseid, aga selliseid vaateid ei avanenud nagu suure saali fuajees.

Etendus oli ühevaatuseline ja ega ma kella ei vaadanudki, sest tegelikult oli kogu aeg huvitav. Kuigi erilist tegevust lavastuses pole ja isegi sisukat vestlust mitte. Eelmine Johan Elmi lavastus, mida vaatamas käisin, "Araabia öö", minuga eriti ei haakunud. "Tikud" kõnetas rohkem. Sõpruse ja surma temaatika puudutab ikka meid kõiki. Lavastus räägib neljast sõbrast, väga tavalistest, isegi igavavõitu inimestest, kelle elu tundub üsnagi trööstitu ja värvivaene. Me ei saa teada, millega nad tegelevad või milline oli nende minevik. Ainukeseks meelelahutuseks näivad olevat omavahelised kokkusaamised peale tööd, väike naps ja suits.

N.ö. lihtsate inimeste maailm on mulle alati huvi pakkunud, armastan Bukowskit ja Sauterit ning mulle meeldivad Vainokivi dokumentaalid. Mõtlesin etendusele veel järgmistelgi päevadel. Kuidas jõuab inimene niikaugele, et tal ei ole üldse huvi elada, kuigi olemas on justkui kõik oluline - sõbrad, laps, perekond, töö? Indrek Sammuli peategelane Tolja meenutas natuke tema Ivanovi (samanimeline etendus Draamateatris) ja eks see dramaturgiagi sinna Tšehhovi poole natuke kaldus. Väikeste inimeste sügavalt õnnetu sisemine maailm ja pidev juurdlemine eksistentsiaalsete küsimuste üle. Sammuli tegelane tundub teistest intelligentsem või vähemasti ei lobise ta mõttetult. Pigem mõtiskleb, kui räägib. Tema sünged muinasjutud annavad aimu, et tegu on loova inimesega. Jääb mulje, et just tema seob sõpruskonda ja tema juurde tullakse. Sammul on kogu aeg laval ja teda on hea jälgida.

Sammulile sekundeerib Külli Teetamm oma tavalises headuses. Tema Maša on habras, segaduses ja haavatav, pisut isegi asotsiaalne. Sellised tüübid jäävad tavaliselt elu hammasrataste vahele, aga Mašal on sõbrad (õigupoolest Tolja), kellele raskel hetkel helistada.

Elm on lavastusse valinud Indrek Sammuli ja Külli Teetamme kõrvale ka näitlejad, keda suurtes rollides nii tihti ei kohta - Mart Toome ja Andero Ermeli. Nemad kaks mängisidki lisarollina kõige naljakamas, haigla stseenis, kahte seniilset vanameest. Huumorit oli lavastuses täitsa piisavalt ja seetõttu ei tekkinud ka musta masendust. Sest tegelaste elud tundusid ikka lootusetult tühjad ja ega neil ka etenduse jooksul väga hästi ei läinud. 

Pigem koomilises rollis oli ka Anne Reemann tänitava ja kõiketeadva koeratädina. Teda oli väga tore üle hulga aja näha. Küllap ta ikka mängib, aga ju ma pole õigeid lavastusi vaatama juhtunud. 

Pisut pinnapealseks ja segaseks jäi minu jaoks noaga suskimise stseen. Ei saanud tükk aega aru, et see nii fataalseks osutus. Oma viga ilmselt, mõtted läksid mujale. Ka oli raske nimedes orienteeruda, need vene nimed on kõik ühesugused. 

Lõpp oli pigem elujaatav: tõelised sõbrad aitavad pinnale jääda, ükskõik, mis ka ei juhtuks.

"Caligula" Draamateatris

Piletid õnnestus saada tänu sõbrannale, kes ise ei saanud minna. Seega sõitsin keset töönädalat Tallinnasse lootuses, et tükk on seda väärt. No pika hambaga võin öelda, et ehk ikka oli. Seda põhiliselt tänu kahele näitlejale: Tõnis Niinemetsale muidugi ja Hanna Jaanovitšile. "Rahamaale" mul pileteid saada pole õnnestunud, seega läksin vaatama Niinemetsa "asendusetendusel". No ta oli ikka hea (loe: vastik) küll! Ja ei saa salata, et vahepeal polnud just meeldiv vaatamine. Sest paraku on see tükk ju praegu väga päevakajaline. Võimu saab haige tüüp, täielik psühhopaat ja türann, kellel on jumala suva inimeste elust ja surmast ja sellest, mis pärast teda tuleb. Õnneks sai Caligula valitseda ainult vaevalt 4 aastat, enne kui ta maha koksati, aga palju jõledusi suutis ta ka selle lühikese ajaga korda saata.

Siiski mind lavastus häiris, see komme klassika puhul paatosega ja valjult kõnelda. Ja raske oli aru saada, kes on kes ning mis (eelnevad) suhted tal on peategelasega. Ja et etendusel polnud õiget algust ega lõppu. Nagu ooperitenor ei saanud ega saanud Caligula ära surdud. Lootsin juba, et nüüd-nüüd, aga ei, tuleb aga jälle ringiga tagasi. Eks ta alamad ja lähikondsed lootsid samuti ja pidid aga jälle pettuma.

Tahtmatult tuli meelde eelmise suve tippelamus "Richard III" Vanemuises ja kui ma peaksin valima kahe ülinegatiivse ajaloolise tegelase, Niinemetsa Caligula ja Ken Rüüteli Richard III vahel, siis küllap oleks see Rüüteli Richard. Tõsi küll, ilmselt selle tõttu, et ka lavastus oli minu jaoks tunduvalt parem ja mõjuvam.

"Arkaadia" Endla teatris

Tom Stoppart on geniaalne! Ja Nüganen on jälle oma kunagises headuses. See on juba teine provintsiteatri tükk, mille väljastpoolt tulnud lavastaja on tõeliselt särama pannud. Eelmine oli Ugala "Inishmani igerik", nüüd siis "Arkaadia".

"Arkaadia"Linnateatris Jaanus Rohumaa lavastuses on siiani minu üks eredamaid teatrielamusi. Vahepealne Vanemuise lavastus valmistas pigem pettumuse. Seetõttu ma algul ka kõhklesin, kas ikka minna Endla teatrisse järjekordset versiooni vaatama. Kiitvad hinnangud ja põnevad intervjuud Nüganeniga tekitasid huvi. Õnneks. Sest üle hulga aja sain taas suuremat sorti teatrielamuse.

Stoppart on raske ja tiheda tekstiga ja kui alguses väga aru ka ei saa, millest jutt käib, siis kipub tähelepanu hajuma. Eriti, kui näitlejad kipuvad ka liialt vuristama. Aga mitte seekord, mitte siin lavastuses. Algusest peale oli etendust lihtne jälgida ja minu huvi ei kadunud kuni viimaste hetkedeni, kuigi lavastus oli taas tõeliselt pikk. Iga nüanss ja repliik oli läbi mõeldud ja paika timmitud. 

Kui Rohumaa lavastusest ma mäletan pigem 19. sajandi peategelasi - teismelist Tommasinat ja tema koduõpetajat Septimus Hodge´i, siis Endla teatris tõusid esile Saara Nüganeni ja Märt Avandi tegelased. Saara Nüganeni orgaanilist mängu oli nauditav jälgida. Märt Avandi oli täiesti oma sõiduvees, ilmselgelt kõige ebameeldivam tegelane lavastuses. Nende kahe duetid olid kindlasti etenduse parimad stseenid. Ei saa jätta lisamata ka kolmandat tegelast, Valentine´i kehastavat Nils Mattias Steinbergi kummalise perepojana.

Kui Nüganeni ja Avandi suurepärased rollisooritused ei tulnud mulle üllatusena, siis noorem, Sonja Nüganen ja Ott Raidmets ei jäänud neile mingilgi moel alla. Kartsin, et Nüganeni nätlejatausta puudumine hakkab ehk segama, aga sugugi mitte. Ta oli väga usutav ja siiras teismelise tüdrukuna ja täiesti usutav ka geeniusena. Raidmetsast ma siiani ei teadnud suurt midagi peale selle, et ta parodeerib ägedalt Urmas Otti. Septimus Hodge´ina oli ta väga nauditav. Nende tegelaste puhul mõjus muidugi eelnev teadmine, milline tragöödia kohe juhtuma hakkab.

Andrus Vaarik oli suurepärane näide sellest, et pole olemas väikseid rolle. Iga tema lavaletulek oli sündmus.

Vahest ehk lõpus, kui laval olid korraga erinevate ajastute inimesed, kadus mul natuke fookus käest. Võib-olla oli süüdi ka see, et istusin esimeses reas, lava jäi minust kõrgemale ja mõne tegelasega distants liiga lühikeseks.Võib-olla olin ma liiga kinni Linnateatri lavastuse erilises hetkes, kus kaks maailma omavahel kohtusid ja see segas minu vastuvõtuvõimet. Midagi taolist ootasin ehk ka nüüd ja seetõttu lõpu osas eelistaksin Linnateatri versiooni. See ei rikkunud aga kogumuljet ja ma olen ikka ja jälle selle etenduse peale mõelnud. Mis on ju märk väga heast teatrist.