reede, 16. oktoober 2026

"Elleni sekund" Vanemuises

Väga armas ja soe lavastus kirjanik Ellen Niidust. Eriliselt sümpaatne peategelane, keda suurepäraselt kehastab Marika Barabanštšikova. See on õnneliku inimese lugu. Peategelase positiivsust rõhutas veelgi etenduses tema kollane kleit ja sujuv nobe liikumine. Arvata võib, et Ellen Niit oligi selline üdini optimistlik ja ennastohverdav inimene. Seda enam on väga tänuväärne, et ta sellise mõjuva etendusega ajalukku jäädvustatakse. Eks ta luuletaja- ja lastekirjanikuna on muidugi niigi kõigi minuealiste ja ka nooremate südametesse tuntava jälje jätnud. Kes siis ei teaks Krõlli või Pille-Riini. Aga kuidagi jäi ta ikka oma suurt kasvu abikaasa, suurmehe Jaan Krossi varju. Mida ka etendus väga muhedalt igatpidi rõhutab. Tiit Palu mängib Krossi üsna karikeeritult, tema tegelane on ikka laval paras enesekeskne ja eluvõõras jobu, olgem ausad. 

Kõigepealt tahaksin kiita dramaturgiat, mis tundus väga läbimõeldud. Kuigi laval olid tavapäraselt erinevad stseenid kirjaniku eluteest, alates lapseeast ja lõpetades vanaduspõlvega, siis siin etenduses haakusid need pildikesed omavahel sujuvalt ja moodustasid voolava kujutluspildi ühe intelligentse ja kauni naise elust. Siduvaks elemendiks oli läbimõeldud valik nimitegelase luuletustest. Mis seal salata, need luuletused on mulle noorena vägagi meeldinud.

Olen oma blogis varemgi kiitnud uut hingust, mida ühele või teisele teatrile on andnud väljastpoolt tulnud lavastaja. Sama võib öelda ka Kaili Viidase koostöö kohta Vanemuisega. Lavastuse õhustik oli mänguline ja kerge. Nõukogudeaegset nürimeelset olustikku kajastatakse piisavalt usutavalt, aga õnneks mitte liiga masendavalt. Nagu vähemalt etenduse põhjal ei laskunud masendusse ja enesehaletsuse rappa ka elurõõmus Ellen. Toredaid lavastuslikke leide on küllaga, näiteks kuulsate kultuuri- ja poliitikategelaste vastuvõtt peategelase kodus, luuletuste lugemine raamaturiiulisse tehtud aknast, Ellen Niidu lasteraamatute tegelased tema pärislastena jne jne. 

Marika Barabanštšikova on aastatega ainult paremaks muutunud. Ega ta mulle noorena niiväga muljet ei jätnud, viimastel aastatel aga üha rohkem. Tema Ellen on klass omaette ja kindlasti üks suurimaid saavutusi näitleja senises töös. 

Kõrvaltegelasi mängiv näitlejate ansambel sekundeeris peategelasele väga elavalt ja ühtlaselt. See näibki olevat külalislavastajate teene, et trupp saab uue hoo ja ühise hingamise. Dramaturgia võimaldab muidugi ka piisavalt mänguruumi. Võtame näiteks Piret Laurimaa tüüpilise soome sõbranna või Pille-Riinina, Karol Kuntsel ja Hannes Kaljujärv eesti kultuurikorüfeedena, Veiko Porkanen galantse kavaleri Eno Rauana või Robert Annus tagasihoidliku Heldur Niiduna. No natuke lihtsamat nalja peab ju ka saama ja selle eest hoolitses Kaljujärv ropendava torumehena. 

Leidlik lavakujundus oli toodud kahele tasandile. Üleval tegi oma tähtsat kirjanikutööd Jaan Kross, allkorrusel pidi igapäevatoimetuste, laste, kiusliku ämma, majapidamise ning Krossi enda nõudlike soovide ja tema arvukate külalistega hakkama saama Ellen Niit. Ja saigi hakkama ning suutis selle kõrvalt terveid põlvkondi rõõmustavaid (laste)raamatuid kirjutada.







teisipäev, 22. september 2026

"Joobnud" Vanemuises

No üldse ei meeldinud, lausa piinlesin need 3 tundi. Mõtlesin peale esimest vaatust ära minna, aga kuna mul ei ole see kombeks ja lootus sureb viimasena, siis ikka jäin. Rahvast oli saal täis ja naerdi püüdlikult iga vähegi koomilisema koha peal. Mõni tõusis ka plaksutamise ajal püsti.

Kunstnik Iir Hermeliini lavakujundus oli päris nutikas, kahelpool servas kaldsein, kuhu sai joosta, hüpata, ronida, turnida, vajuda ja koperdada. Meeldiv oli näha noorte näitlejate head kehalist vormi. Muusikalised vahepalad olid mõjusad ja piisavalt valjud, nii et ma iga kord võpatasin. 

Esimeses vaatuses oli päris tore stseen vanade kalade Margus Jaanovitši ja Karol Kuntseliga, kelle mõttetult kaklusse kiskuv perekondlik õhtu mõjus usutavalt ja tekitas mingit äratundmist (mitte et mul isiklikult väga palju selliseid kogemusi oleks). Siia võib lisada ka nende naisi mänginud Ragne Pekarevi ja Marika Barabanštšikova vaoshoitud esitused. Siin ei olnud liigset ülepakkumist ja laval laperdamist, mis iseloomustas ülejäänud stseene. 

Teises vaatuses oli täitsa koomiline abiellumise stseen, sain minagi mõne korra naeru turtsatada. Aga muidu oli piinavalt igav. Aru ma ei saanud, miks need maani täis inimesed nii hullult mööda lava laperdasid. Kas see oli jälle kuidagi taotluslik? No ei olnud usutavad need joobnud. Ja tekst ka ei kõnetanud. 








reede, 11. september 2026

"Three Ballads, a Story and My Mother’s Estate" Tartu Draamafestivalil

Etendus emast ja pojast, suureks kasvamisest ja lahtilaskmisest, vigadest, mis me elus teeme. Laval olid Maike Lond ja tema abituriendist poeg Lukas Jansen. Esimene taoline etendus minu jaoks, meenutas pigem häppeningi, kui lavastust. Laval oli pundar juhtmeid ja igasugu muud kila-kola, mitte just hubane keskkond. Ja paar vatitekki, mille alla Maike Lond ennast kohe alguses ja ka vahepeal ära peitis ning millega liikus nagu tasane nunnu loomake üle lava. 

Nii Maike Lond, kui tema poeg Lukas olid laval väga armsad ja siirad. Jäi mulje nagu sünniks etendus just praegu ja kohapeal. Väikesed apsud ja möödaminnes teineteisele pillatud fraasid, sebimine valgustuse ja pillidega. Lavalt nähtud siirus ja karisma, aga ka enesekindlus olid eriti algaja näitleja Lukase puhul väga imekspandavad. Ilmselgelt on ta oma elu etenduskunstidega tegeleva ema kõrval veetnud ja seda maailma lähedalt näinud. Siiski, sellised oskused on kas sündides kaasa antud või siis mitte. 

Kuigi etendus oli pigem melanhoolne, andis tooni publikkusse kiirgav ema ja poja teineteisest hoolimine. Laval toetas pigem poeg ema, kui vastupidi. 

Maike Lond oli laval kohmakas, saamatu ja isegi arglik. Küllap see oli ka taotluslik, aga hiljem lugesin, et tema viimasest projektist "10 journeys to a place where nothing happens" on möödas juba üle 10 aasta. Pealegi kehastas ta laval ju iseennast, mis ilmselt pole just kõige lihtsam ülesanne. Ja kuigi ta liikus kohmakalt ning laulis ka justkui viisist mööda, oli arusaadav, et tegu on väga hästi oma keha ja häält valdava kunstnikuga. Lisame siia veel väga ilusa lauluhääle, millest küll väga põgusalt aimu anti.

Pärast kahte eelmist täiega lärmakat lavastust olin päris õnnelik, et laval toimuv kulges vaikselt ja leebelt. Kindlasti on tegu väga õnnestunud projektiga ja Maike Londi tahaks näha veelgi.

Foto: Alana Proosa

Lavastus: Maike Lond, Lukas Jansen ja Kim Noble
Laval: Maike Lond ja Lukas Jansen
Dramaturg: Kim Noble
Heli: Ken-Eerik Kannike, Maike Lond ja Lukas Jansen
Koreograaf: Daniela Privis
Lavakujundus: Linda Mai Kari
Valgus ja tehniline tugi: Henry Kasch
Projektijuht: Eneli Järs
Toetaja: Eesti Kultuurkapital
Kaasprodutsendid: Maike Lond, Kanuti Gildi SAAL
Esietendus: 04.10.2025

kolmapäev, 9. september 2026

"Eneseabiõpik", Draamateatri lavastus Tartu Draamafestivalil

Ei olnud minu rida, no ei olnud! Natuke läks samasse auku eile nähtud Ekspeditsiooniga. Palju lärmi ja sebimist, ühtse narratiivi puudumine, sketšid. Aga erinevalt Ekspeditsiooni lavastusest ei saanud ma seekord väga aru, miks näitlejad pidid nii hullusti tõmblema ja võbelema. Mõnel higi voolas ojadena ja see oli häiriv. Mulle ei tundunud, et see rabelemine kuidagi tegevusele kaasa oleks aidanud. Ma pean tunnistama, et pole ka eriline NO fänn olnud, kuigi Tiit Ojasoo nii mõnigi lavastus on mulle väga meeldinud. Näiteks üks minu absoluutseid lemmikuid "Inishmore´i leitnant" Draamateatris aastal 2003. Või viimased "Macbeth" ja "Vend Antigone, ema Oidipus". 

Esimene vaatus oli tegelikult täitsa põnev, nautisin näitlejate suurepärast mängu ja lauluoskust. Terve trupp oli ühtlaselt tasemel, ka nooremad näitlejannad. Väga meeldis mulle Hanna Jaanovitš, ta paneb ennast vaatama ja tema keha valdamine oli juba next level. Jaanovitš tegi põneva rolli ja hakkas mulle silma juba "Caligulas".

Tõeliselt äge oli näha üle hulga aja Tambet Tuisku, kes on endiselt kõrgvormis. Tema ei rabelenud ka nii palju, tundus veidi loomulikuma mängustiiliga. Esimese vaatuse lõpus, kus ta kehastas mahajäetavat abikaasat, hakkasin esimest korda etenduse jooksul tegelasele kaasa elama. Üldiselt oli lavastuses tegemist pigem karakteritega, kui inimestega, ilmne rõhk oli iroonial ja eneseiroonial. Naljakaid kohti jätkus, aga nii palju ma ka ei naernud, kui enamus publikust. 

Väga nauditavad olid laulvate näitlejate Evelin Võigemasti ja Karmo Nigula muusikalised etteasted. Üllatavalt hästi liitus nendega selles osas ka noor Emili Rohumaa. Aga jälle võrdlen Ekspeditsiooniga ja sellist ühtset koori Ojasoo lavastuses ei olnud.

Väga põnevad ja seksikad olid näitlejate kostüümid. Pole ka ime, sest kunstnik oli Aldo Järvsoo.

Esimene vaatus oli seega päris nauditav, kuigi väga pikk, ligi 2 tundi. Pettumus oli aga minu jaoks teine vaatus, kus midagi peaaegu ei toimunud, ainult rääkimine ja kõndimine. Sain aru, et esitati sügavaid filosoofilisi seisukohti, aga ma ei viitsinud jälgida. Õnneks oli vaatus lühike.

Ah jaa, teemaks oli armastus ja selle puudumine, paarisuhted ja üksindus. Kellele NO teater on meeldinud, sellele meeldis kindlasti ka see lavastus.





teisipäev, 8. september 2026

"Ma ei märganudki, millal sa läksid", Ekspeditsioon Tartu Draamafestivalil

Ekspeditsiooni lavastused on ikka üks suur paugutamine, kolistamine erinevate instrumentidega, kisa, pillimäng ja intensiivne tegutsemine. Narratiivi on vähe või üldse mitte. Olen päris mitut etendust vaatamas käinud peale esimest, suurt elamust lavastusest "Ainult jõed voolavad vabalt". Viimased korrad mind siiski väga ei kõnetanud, kuigi midagi halba ka öelda ei olnud. Seekord oli elamus taas täielik. Tulin teatrist ära mõnusas meelelolus ja tundsin, et päev on korda läinud.

Lavastust etendati Kammivabriku suures saalis, mille lava keskele oli ehitatud kõrge konstruktsioon kodusest mööblist, toolidest, kappidest, pesumasinast, külmikust ja muust taolisest. Loomulikult käis seal torni otsas tihe tegutsemine ja turnimine. Lisaks muu mööbli osav kasutamine vastavalt vajadusele. Näiteks diivani keerutamine saunalavana. Ja veidike ka lae all rippumist.

Mul on hea meel, et peale rasket kaotust on Ekspeditsioon ikka mängulises, füüsilises ja muusikalises  kõrgvormis. Lisaks vanadele kaladele, Marika Vaarikule, Sander Roosimägile, Simeoni Sundjale, Lea Restale ja Eva Kolditsale, oli kaasatud ka neli noorema generatsiooni esindajat, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus. Neist enim torkas silma Joonas Koff, natuke tuletas meelde..., oma olemuselt ja ka positsioonilt lavastuses. Tema kanda olid ka kõige keerulisemad füüsilised etteasted.

Marika Vaarikut ma olen siin ennegi kiitnud, tema on ületamatu oma hetketaju ja absurditabamisega. Seekord aga oli minu lemmik Sander Roosimägi, kelle lauljavõimed on imetlusväärsed. Tegelikult on kogu selle seltskonna musikaalsus üks etenduse õnnestumise peapõhjuseid. Nautisin väga nende tuletisi kuulsatest ooperiaariatest ja mitmehäälset ansamblilaulu. 

Etendus oligi tänu muusikale rütmikas ja vaheldusrikas. Esimese vaatuse lõpp ehk vajus natuke minu jaoks ära, aga teises vaatuses algas tulevärk uuesti ja nii võiduka lõpuni välja. Rohkelt oli muidugi ka absurdihuumorit ja leidlikke stseene. Etenduse sisu ja tähendus on ilmselt igaühe jaoks erinev. Minu jaoks oli siin nii argipäevast võõrandumist, kui ka teravat hoiatust totalitarismi eest. Eriti seda viimast. Ei salga, et Ekspeditsiooni ja Lauri Lagle lavastused on sügavalt pessimistlikud. 




Alex Paul Pukk, Simeoni Sundja ja Joonas Koff aktsioonis


teisipäev, 25. august 2026

"Armujook", Läti Rahvusooper Vanemuises

Me polnudki nii ammu Riia ooperis käinud ja nüüd tuli see lausa koju kätte. Loomulikult läksime Avoga vaatama. Pealegi on Donizetti "Armujook" üks Avo lemmikoopereid. 

Lavastus oli traditsiooniline, lavakujundus barokselt külluslik. Kuna "Armujook" on nii öelda koomiline või lüüriline ooper, siis keegi surma ei saanud ja kõik lõppes õnnelikult. Koor ja orkester olid tasemel, solistid muidugi ka. Eriti meeldis Adina osatäitja Inga Šlubovska-Kanceviča. Tenor Martinš Šmaukstelisel jäi ehk hääle kandvusest natuke puudu, aga ta on veel väga noor ka. Väga meeldis ka Rihards Mačanovskis Dulcamarana. Tema oli ka ainuke, kelle nime ma varem teadsin. Peale dirigendi Martinš Ozolinši muidugi.


laupäev, 8. august 2026

"Elagem elavalt!", teater Varius Kurgja Talurahvamuuseumis

Ega ma tegelikult selliste etenduste fänn ei ole, aga kogunesime Kurgjale lapsepõlvesõbrannadega ja L, kes siin Jakobsoni muuseumis töötab, tegi meile ka giidituuri. Tuur oli väga tore ja oma vanade sõpradega kokku saada loomulikult ka. Selle nimel võis ka etenduse ju täitsa ära vaadata, seda enam, et see oli ühevaatuseline.

Aga alustasime I-ga oma reisi hoopis peatusega Türi Ringhäälingumuuseumis. Häbi öelda, aga ma polnudki siia varem sattunud. Häbi sellepärast, et mul on Türiga tugevam side - olen oma lapsepõlve ja ka tükikese noorusest siin linnakeses veetnud. 

Muuseum oli huvitav ja aega läks palju kauem, kui ma arvasin. Eriti seetõttu, et 2. korrusel oli ka näitus Türi 100.


Muuseum asub huvitavas majas, mis algselt oli paberivabriku majandushoone. Selle maja taga asuvad ajaloolised paberivabriku tööliste elamud. Türi puupapivabrik alustas tööd 1899.aastal tollase Laupa mõisniku von Taube eestvedamisel. Tõuke selleks andis Tallinn-Viljandi kitsarööpmelise raudtee rajamine. Samaaegselt vabrikuga hakati ehitama ka tööliste elamuid. 1900. aastal töötas vabrikus 44 töölist, aga 1924.aastal juba üle 450. Tööliste majad olid lihtsamad ja ühekorruselised, omanike ja juhtkonna majad olid uhkemad. 

Elumajade vahele rajati kaks puiesteed, millest vanimat, raudteepoolset mööda kulges kunagi ka minu lasteaiatee. Puiestee lõpus on kaks suuremat maja, kus asuski lasteaed. Eespool barakkides mul pole aga olnud juhust kunagi sees käia, kuigi üks minu klassivend elab nüüd ühes neist. Aga I-l elas sellessamas muuseumimajas kunagi sõbranna ja ka muuseumisse on ta varem sattunud.

"Raadio-onu" Felix Moor vanade aparaatide taustal

Kuulus Türi raadiomast

Türi raadiomast oli oma valmimisajal 1937. aastal tõeline teaduse ja insenerikunsti meistriteos. Eesti Vabariigi Ringhääling vajas tolleks ajaks uut ja võimsat saatjat, et raadiosignaal kataks ühtlaselt kogu Eesti territooriumi. Geograafiliselt ja ka pinnase tõttu sobis kõige paremini Türi. Masti ehitas saksa firma L & C Steinmüller ja selle kõrgus oli ligi 200 meetrit. Valmimishetkel oli see Euroopa kõrgeim iseseisev ehk siis ilma pingutustrossideta terasmast. 

Paraku jäi selle uhke ehitise eluiga lühikeseks. Taganevad punaarmeelased lasksid masti 1941. aasta suvel õhku. Lapsena sai vundamendi varemetel ikka mängimas käidud.





Carl Robert Jakobsoni muuseumis Kurgjal sai lapsena kindlasti käidud ja korra või paar oleme ka siin ümbruskonnas hiljem kolanud, aga muuseumis sees polnud ma ammu käinud. Kohtusime L-ga ja vaatasime natuke ümbruskonnas ringi. 

Pärnu jõgi vesiveski juures


Vesiveski

Häärber

Taluaed

Lehmad lähevad õhuks karjamaalt koju


Ait, kus praegu asub kohvik

Jakobsoni talumuuseum tegeleb ka tänapäeval väikest viisi karjakasvatuse ja põllupidamisega. L sõnul on siin kokku 15 töötajat. Talu ise aga rajati meie ärkamisaja olulise tegelase, Carl Robert Jakobsoni ideede ja jooniste järgi. Tõsi, uhke torni ja verandadega häärber sai valmis paraku alles peale suurmehe surma.


Jakobson oli Eesti ärkamisaja üks olulisemaid tegelasi. Ta sündis 1841. aastal Torma kihelkonnakooli õpetaja esimese lapsena. Peale teda sündis perre veel kaks venda ja kolm õde. Jakobson sai hariduse kõigepealt oma isalt, siis kihelkonnakoolist ja Valga Cimze seminarist. Peale isa surma pidi Carl Robert varakult tööle asuma, et peret toita. Ta alustas isa mantlipärijana Torma kihelkonnakoolis, sealt liikus Jamburgi (hilisem Kingissepp) ja Peterburi. Keevalise ja jäärapäise inimesena suutis ta pidevalt kellegagi tülli minna ja pidi seetõttu töökohti vahetama. 

Nii Peterburis, kui hiljem Tallinnas püüdis Jakobson avada eestikeelset ajalehte, aga sai iga kord eitava vastuse. Alles kümmekond aastat hiljem, 1878. aastal, oli tal võimalik asutada Viljandis eestikeelne ajaleht Sakala. 

Jakobson sai kuulsaks oma Vanemuise seltsis peetud kolme isamaalise kõnega. Temast sai kiiresti Eesti rahvusliku liikumise radikaalseim esindaja. Tõsi küll, tänu oma keevalisele loomusele suutis ta lõpuks minna tülli aatekaaslaste Voldemar Jannseni ja Jakob Hurdaga.

Jakobson oli ka Eesti Kirjameeste Seltsi üks rajajaid ja selle president. Lisaks kirjutas ta olulised õpikud, sealhulgas "Kooli Lugemise Raamatu", mis kujundas mitme põlvkonna emakeelset haridust.

1874. aastal ostis Jakobson Kurgja Linnutaja talu ja plaanis sellest rajada näidistalumajapidamise. Ta pidas oluliseks harida talupoegi põllumajanduses ning avaldas raamatu "Teadus ja seadus põllul". Jakobson korraldas ka eesti esimese künnivõistluse Vändras, mille ta ise ülekaalukalt võitis.

1882. aasta kevadel haigestus Jakobson ootamatult kopsupõletikku ja suri. Kahtlustati isegi mürgitamist, sest eestlased ei uskunud nii suure ja tugeva mehe äkilist haigestumist. Kogu majapidamine jäi väikest kasvu lese Julie ja kolme vallalise tütre kanda. 



Jakobsoni naine Julie olevat olnud pisikest kasvu

Eesti Vabariigi ajal hakati järjest enam väärtustama ärkamisaja suurkujude mälestust. Kurgja Linnutaja talu hoidsid sel ajal tegevuses Jakobsoni tütred ning sellest kujunes mitteametlik mälestuspaik ja reisisihtkoht kultuurihuvilistele. Riiklik muuseum asutati siiski alles nõukogude ajal 1948. aastal. Suure panuse muuseumi tegelikku käivitamisse andis Jakobsoni vanim tütar Linda, kes pärandas talu maad, hooned ja perekonnavara riigile ning töötas pikalt ise muuseumi esimese juhatajana.


Kõige esimese hoonena talus valmis saun-pesuköök 1877. aastal. Kolm aastat hiljem võeti see kasutusele elumajana, kuna häärberi ehitus oli veel pooleli. Selles hoones veetis Jakobson oma viimased eluaastad. 

Saun-pesuköök


Etenduse paik

Etendus oli pretensioonitu ja kahjuks suurmehest kuigi palju ei rääkinud. Mulle meeldis, kuidas Jakobsoni osatäitja teise korruse aknast moraalitsevaid kõnesid pidas. Tore oli näha üle hulga aja Lii Tederit Jakobsoni lese Julie rollis. Ja meeldisid Estonia teatri ooperilauljate etteasted, eriti Mati Turi soololaul. 


Öömaja pakkus meile U oma Reiu jõe ääres asuvas suvilas. Jões sai isegi ujumas käia.

Reiu jõgi


"Elleni sekund" Vanemuises

Väga armas ja soe lavastus kirjanik Ellen Niidust. Eriliselt sümpaatne peategelane, keda suurepäraselt kehastab Marika Barabanštšikova. See ...