Väga armas ja soe lavastus kirjanik Ellen Niidust. Eriliselt sümpaatne peategelane, keda suurepäraselt kehastab Marika Barabanštšikova. See on õnneliku inimese lugu. Peategelase positiivsust rõhutas veelgi etenduses tema kollane kleit ja sujuv nobe liikumine. Arvata võib, et Ellen Niit oligi selline üdini optimistlik ja ennastohverdav inimene. Seda enam on väga tänuväärne, et ta sellise mõjuva etendusega ajalukku jäädvustatakse. Eks ta luuletaja- ja lastekirjanikuna on muidugi niigi kõigi minuealiste ja ka nooremate südametesse tuntava jälje jätnud. Kes siis ei teaks Krõlli või Pille-Riini. Aga kuidagi jäi ta ikka oma suurt kasvu abikaasa, suurmehe Jaan Krossi varju. Mida ka etendus väga muhedalt igatpidi rõhutab. Tiit Palu mängib Krossi üsna karikeeritult, tema tegelane on ikka laval paras enesekeskne ja eluvõõras jobu, olgem ausad.
Kõigepealt tahaksin kiita dramaturgiat, mis tundus väga läbimõeldud. Kuigi laval olid tavapäraselt erinevad stseenid kirjaniku eluteest, alates lapseeast ja lõpetades vanaduspõlvega, siis siin etenduses haakusid need pildikesed omavahel sujuvalt ja moodustasid voolava kujutluspildi ühe intelligentse ja kauni naise elust. Siduvaks elemendiks oli läbimõeldud valik nimitegelase luuletustest. Mis seal salata, need luuletused on mulle noorena vägagi meeldinud.
Olen oma blogis varemgi kiitnud uut hingust, mida ühele või teisele teatrile on andnud väljastpoolt tulnud lavastaja. Sama võib öelda ka Kaili Viidase koostöö kohta Vanemuisega. Lavastuse õhustik oli mänguline ja kerge. Nõukogudeaegset nürimeelset olustikku kajastatakse piisavalt usutavalt, aga õnneks mitte liiga masendavalt. Nagu vähemalt etenduse põhjal ei laskunud masendusse ja enesehaletsuse rappa ka elurõõmus Ellen. Toredaid lavastuslikke leide on küllaga, näiteks kuulsate kultuuri- ja poliitikategelaste vastuvõtt peategelase kodus, luuletuste lugemine raamaturiiulisse tehtud aknast, Ellen Niidu lasteraamatute tegelased tema pärislastena jne jne.
Marika Barabanštšikova on aastatega ainult paremaks muutunud. Ega ta mulle noorena niiväga muljet ei jätnud, viimastel aastatel aga üha rohkem. Tema Ellen on klass omaette ja kindlasti üks suurimaid saavutusi näitleja senises töös.
Kõrvaltegelasi mängiv näitlejate ansambel sekundeeris peategelasele väga elavalt ja ühtlaselt. See näibki olevat külalislavastajate teene, et trupp saab uue hoo ja ühise hingamise. Dramaturgia võimaldab muidugi ka piisavalt mänguruumi. Võtame näiteks Piret Laurimaa tüüpilise soome sõbranna või Pille-Riinina, Karol Kuntsel ja Hannes Kaljujärv eesti kultuurikorüfeedena, Veiko Porkanen galantse kavaleri Eno Rauana või Robert Annus tagasihoidliku Heldur Niiduna. No natuke lihtsamat nalja peab ju ka saama ja selle eest hoolitses Kaljujärv ropendava torumehena.
Leidlik lavakujundus oli toodud kahele tasandile. Üleval tegi oma tähtsat kirjanikutööd Jaan Kross, allkorrusel pidi igapäevatoimetuste, laste, kiusliku ämma, majapidamise ning Krossi enda nõudlike soovide ja tema arvukate külalistega hakkama saama Ellen Niit. Ja saigi hakkama ning suutis selle kõrvalt terveid põlvkondi rõõmustavaid (laste)raamatuid kirjutada.











