"Tikud" Linnateatris

Kui mõned aastad tagasi ma loobusin Linnateatris käimast, sest ei õnnestunud kuidagi pileteid saada, ja külastasin rohkem Draamateatrit, siis nüüd on olukord vastupidine. Juba teine etendus lühikese aja jooksul Linnateatri uues majas. Oli väga tore jalutada Metropoli hotellist Rotermanni kvartalis mööda Olevimäe tänavat vanalinna. Kevad oli täies jõus ja linn meeldivalt rahvarohke. 

Seekord oli tegemist Taevalavaga. See tundus olevat samas kohas, kus vanasti, aga ega ma pead anda ei julge. Igal juhul tuli mitu korrust trepist üles ronida (lift on ka olemas). Ruumi oli palju ning kavamüüja pakkus ka komme ja küpsiseid, aga selliseid vaateid ei avanenud nagu suure saali fuajees.

Etendus oli ühevaatuseline ja ega ma kella ei vaadanudki, sest tegelikult oli kogu aeg huvitav. Kuigi erilist tegevust lavastuses pole ja isegi sisukat vestlust mitte. Eelmine Johan Elmi lavastus, mida vaatamas käisin, "Araabia öö", minuga eriti ei haakunud. "Tikud" kõnetas rohkem. Sõpruse ja surma temaatika puudutab ikka meid kõiki. Lavastus räägib neljast sõbrast, väga tavalistest, isegi igavavõitu inimestest, kelle elu tundub üsnagi trööstitu ja värvivaene. Me ei saa teada, millega nad tegelevad või milline oli nende minevik. Ainukeseks meelelahutuseks näivad olevat omavahelised kokkusaamised peale tööd, väike naps ja suits.

N.ö. lihtsate inimeste maailm on mulle alati huvi pakkunud, armastan Bukowskit ja Sauterit ning mulle meeldivad Vainokivi dokumentaalid. Mõtlesin etendusele veel järgmistelgi päevadel. Kuidas jõuab inimene niikaugele, et tal ei ole üldse huvi elada, kuigi olemas on justkui kõik oluline - sõbrad, laps, perekond, töö? Indrek Sammuli peategelane Tolja meenutas natuke tema Ivanovi (samanimeline etendus Draamateatris) ja eks see dramaturgiagi sinna Tšehhovi poole natuke kaldus. Väikeste inimeste sügavalt õnnetu sisemine maailm ja pidev juurdlemine eksistentsiaalsete küsimuste üle. Sammuli tegelane tundub teistest intelligentsem või vähemasti ei lobise ta mõttetult. Pigem mõtiskleb, kui räägib. Tema sünged muinasjutud annavad aimu, et tegu on loova inimesega. Jääb mulje, et just tema seob sõpruskonda ja tema juurde tullakse. Sammul on kogu aeg laval ja teda on hea jälgida.

Sammulile sekundeerib Külli Teetamm oma tavalises headuses. Tema Maša on habras, segaduses ja haavatav, pisut isegi asotsiaalne. Sellised tüübid jäävad tavaliselt elu hammasrataste vahele, aga Mašal on sõbrad (õigupoolest Tolja), kellele raskel hetkel helistada.

Elm on lavastusse valinud Indrek Sammuli ja Külli Teetamme kõrvale ka näitlejad, keda suurtes rollides nii tihti ei kohta - Mart Toome ja Andero Ermeli. Nemad kaks mängisidki lisarollina kõige naljakamas, haigla stseenis, kahte seniilset vanameest. Huumorit oli lavastuses täitsa piisavalt ja seetõttu ei tekkinud ka musta masendust. Sest tegelaste elud tundusid ikka lootusetult tühjad ja ega neil ka etenduse jooksul väga hästi ei läinud. 

Pigem koomilises rollis oli ka Anne Reemann tänitava ja kõiketeadva koeratädina. Teda oli väga tore üle hulga aja näha. Küllap ta ikka mängib, aga ju ma pole õigeid lavastusi vaatama juhtunud. 

Pisut pinnapealseks ja segaseks jäi minu jaoks noaga suskimise stseen. Ei saanud tükk aega aru, et see nii fataalseks osutus. Oma viga ilmselt, mõtted läksid mujale. Ka oli raske nimedes orienteeruda, need vene nimed on kõik ühesugused. 

Lõpp oli pigem elujaatav: tõelised sõbrad aitavad pinnale jääda, ükskõik, mis ka ei juhtuks.

"Caligula" Draamateatris

Piletid õnnestus saada tänu sõbrannale, kes ise ei saanud minna. Seega sõitsin keset töönädalat Tallinnasse lootuses, et tükk on seda väärt. No pika hambaga võin öelda, et ehk ikka oli. Seda põhiliselt tänu kahele näitlejale: Tõnis Niinemetsale muidugi ja Hanna Jaanovitšile. "Rahamaale" mul pileteid saada pole õnnestunud, seega läksin vaatama Niinemetsa "asendusetendusel". No ta oli ikka hea (loe: vastik) küll! Ja ei saa salata, et vahepeal polnud just meeldiv vaatamine. Sest paraku on see tükk ju praegu väga päevakajaline. Võimu saab haige tüüp, täielik psühhopaat ja türann, kellel on jumala suva inimeste elust ja surmast ja sellest, mis pärast teda tuleb. Õnneks sai Caligula valitseda ainult vaevalt 4 aastat, enne kui ta maha koksati, aga palju jõledusi suutis ta ka selle lühikese ajaga korda saata.

Siiski mind lavastus häiris, see komme klassika puhul paatosega ja valjult kõnelda. Ja raske oli aru saada, kes on kes ning mis (eelnevad) suhted tal on peategelasega. Ja et etendusel polnud õiget algust ega lõppu. Nagu ooperitenor ei saanud ega saanud Caligula ära surdud. Lootsin juba, et nüüd-nüüd, aga ei, tuleb aga jälle ringiga tagasi. Eks ta alamad ja lähikondsed lootsid samuti ja pidid aga jälle pettuma.

Tahtmatult tuli meelde eelmise suve tippelamus "Richard III" Vanemuises ja kui ma peaksin valima kahe ülinegatiivse ajaloolise tegelase, Niinemetsa Caligula ja Ken Rüüteli Richard III vahel, siis küllap oleks see Rüüteli Richard. Tõsi küll, ilmselt selle tõttu, et ka lavastus oli minu jaoks tunduvalt parem ja mõjuvam.

"Arkaadia" Endla teatris

Tom Stoppart on geniaalne! Ja Nüganen on jälle oma kunagises headuses. See on juba teine provintsiteatri tükk, mille väljastpoolt tulnud lavastaja on tõeliselt särama pannud. Eelmine oli Ugala "Inishmani igerik", nüüd siis "Arkaadia".

"Arkaadia"Linnateatris Jaanus Rohumaa lavastuses on siiani minu üks eredamaid teatrielamusi. Vahepealne Vanemuise lavastus valmistas pigem pettumuse. Seetõttu ma algul ka kõhklesin, kas ikka minna Endla teatrisse järjekordset versiooni vaatama. Kiitvad hinnangud ja põnevad intervjuud Nüganeniga tekitasid huvi. Õnneks. Sest üle hulga aja sain taas suuremat sorti teatrielamuse.

Stoppart on raske ja tiheda tekstiga ja kui alguses väga aru ka ei saa, millest jutt käib, siis kipub tähelepanu hajuma. Eriti, kui näitlejad kipuvad ka liialt vuristama. Aga mitte seekord, mitte siin lavastuses. Algusest peale oli etendust lihtne jälgida ja minu huvi ei kadunud kuni viimaste hetkedeni, kuigi lavastus oli taas tõeliselt pikk. Iga nüanss ja repliik oli läbi mõeldud ja paika timmitud. 

Kui Rohumaa lavastusest ma mäletan pigem 19. sajandi peategelasi - teismelist Tommasinat ja tema koduõpetajat Septimus Hodge´i, siis Endla teatris tõusid esile Saara Nüganeni ja Märt Avandi tegelased. Saara Nüganeni orgaanilist mängu oli nauditav jälgida. Märt Avandi oli täiesti oma sõiduvees, ilmselgelt kõige ebameeldivam tegelane lavastuses. Nende kahe duetid olid kindlasti etenduse parimad stseenid. Ei saa jätta lisamata ka kolmandat tegelast, Valentine´i kehastavat Nils Mattias Steinbergi kummalise perepojana.

Kui Nüganeni ja Avandi suurepärased rollisooritused ei tulnud mulle üllatusena, siis noorem, Sonja Nüganen ja Ott Raidmets ei jäänud neile mingilgi moel alla. Kartsin, et Nüganeni nätlejatausta puudumine hakkab ehk segama, aga sugugi mitte. Ta oli väga usutav ja siiras teismelise tüdrukuna ja täiesti usutav ka geeniusena. Raidmetsast ma siiani ei teadnud suurt midagi peale selle, et ta parodeerib ägedalt Urmas Otti. Septimus Hodge´ina oli ta väga nauditav. Nende tegelaste puhul mõjus muidugi eelnev teadmine, milline tragöödia kohe juhtuma hakkab.

Andrus Vaarik oli suurepärane näide sellest, et pole olemas väikseid rolle. Iga tema lavaletulek oli sündmus.

Vahest ehk lõpus, kui laval olid korraga erinevate ajastute inimesed, kadus mul natuke fookus käest. Võib-olla oli süüdi ka see, et istusin esimeses reas, lava jäi minust kõrgemale ja mõne tegelasega distants liiga lühikeseks.Võib-olla olin ma liiga kinni Linnateatri lavastuse erilises hetkes, kus kaks maailma omavahel kohtusid ja see segas minu vastuvõtuvõimet. Midagi taolist ootasin ehk ka nüüd ja seetõttu lõpu osas eelistaksin Linnateatri versiooni. See ei rikkunud aga kogumuljet ja ma olen ikka ja jälle selle etenduse peale mõelnud. Mis on ju märk väga heast teatrist.

"Inishmaani Igerik" Ugalas

Jälle Iiri tükk, kuidagi neid ikka satub kogu aeg minu valikusse. Seekord oli küll täistabamus. Olen kunagi igiammu seda tükki Linnateatri laval näinud, siis oli peaosas Andres Raag. Muud ma sellest väga ei mäleta. Seega tulin puhta lehena. Lavastajaks on külalisena Diana Leesalu ja on kohe tunda värske tuule puhangut provintsiteatris. Mitte et Ugala muidu halb oleks.

Etenduse intriigi käivitab ajalooline sündmus - Robert J. Flaherty fiktiivse dokumentaalfilmi "Mees Aranilt" filmimine 1930. aastatel, kus kasutati näitlejatena kohalikke elanikke. Võimalus näitlejana kuulsaks ja rikkaks saada paneb Inismaani väikese kogukonna keema.

Näidend hakkas kohe esimesest stseenist hooga pihta ja see hoog ei vaibunud kuni lõpuni. McDonagh muidugi ongi kindel kvaliteedimärk, aga vahel on tema tükid aeglasemad ja dialoogid vaoshoitumad.  Ugala etenduses ei pingutatud naljadega üle, aga ei hoitud ka ennast tagasi. Ülinauditav oli jälgida kahe vanamuti, Garmen Tabori ja Terje Pennie duetti. See oli kindlalt etenduse parim osa ja õnneks olid nad ka pidevalt laval. Kolmanda vanamutina lisas oma kirsi tordile muidugi Luule Komissarov.

Ja minu lemmik Aarne Soro oli taas ületamatu koomilise klatšimoori Johnnytoruna. Tema armastuse-vihkamise suhe ema Luule Komissarovaga oli samuti selle etenduse õnnestunumaid hetki.

Ka nooremad osatäitjad, peaosaline Jass Kalev Mäe ja eriti Alden Kirss, olid meeldejäävad. Mõlemad omamoodi puudega, aga selle varjus ülejäänud kambast intelligentsemad. Vaimse üleoleku tõttu ei tekkinud aga ka nii sügavat kaasaelamist peategelasele tema füüsilise puude pärast. 

Margaret Sarve puhul jäi enam meelde tema võimas lauluhääl. 

Riho Kütsar oli oma tavapärases heas vormis, lisades etendusse pigem traagikat ja maalähedust. Tore oli näha Kütsarit Ugala laval, kuigi kahju ka, et ta Vanemuisest lahkus.

Mulle meeldis ka see, et lõpp oli elujaatav. Mõnikord võib McDonagh olla ikka väga masendav. Seekord lahkusime helge tundega.

"Iphigeneia. Agamemnon. Elektra." Linnateatris

Minu esimene teatrikülastus Linnateatri uues majas. Juba selle maja pärast tasub minna. Natuke tuletas Kopenhaageni ooperiteatrit meelde - trepid ja avatud sillad läbi mitme korruse, uhked kobarlühtrid ja imeline vaade suurtest akendest. Linnateatris on vaade ilusale Tallinna vanalinna siseõuele.

Etendus on üks viiest maja avamise puhuks tehtutest, lavastaja Uku Uusberg. Uusbergi lavastused on alati olnud kindel kvaliteedimärk, enamasti ka suurejoonelised ja hulga tegelastega. Ka seekord on tegu suure lava tükiga, mis kasutas ära erinevaid tehnilisi võimalusi. Lavakujundus oli pigem lakooniline ja mulle väga meeldis. Pöördlava, võimsad sambad ja üles-alla liikluvat kivipuzzlet meenutav põrand moodustasid mõjusa tausta antiiksele tragöödiale, kujutades kord uhket paleed, kord lihtsat metsalagendikku. 

Loomulikult tekkisid paralleelid Draamateatri "Vend Antigone, ema Oidipusega", mis mulle ikka väga meeldis. Mõlemad etendused olid ka pikad ja kuigi mõlemad olid nauditavad, kaldub minu kaalukauss ikkagi Draamateatri poole.

Etenduse sisu on ju üldiselt teada. On vaja minna Troojasse sõtta, et ära tuua Parise poolt röövitud Ilus Helena, aga tuult ei ole, laevad ei liigu ja sõdurid on pahased. Agamemnon peab jumalatele ohverdama oma tütre, et sõttaminek ikka õnnestuks. Agamemnon kutsub tütre enda juurde, kuid siis hakkab kõhklema ja otsustab ohverdamisest loobuda. See tal enam ei õnnestu ja hoolimata Agamemnoni naise palvetest tütar hukatakse (või päästetakse viimasel hetkel jumalanna Artemise poolt). See oli alles esimene vaatus kolmest. Aga kuigi etendus oli tõesti pikk, 4,5 tundi, siis igav ei hakanud.

Indrek Sammul ja Hele Kõrve olid esimese vaatuse peaosalisteks Agamemnoni ja tema naise Klytaimnestrana. Maria Ehrenberg noore ja lootusrikka Iphigeneiana oli kõige huvitavam tegelane selles osas. Minu jaoks oli tegu ka kõige usutavama ja inimlikuma vaatusega.

Teine vaatus on pühendatud Klytaimnestra kättemaksuaktsioonile Agamemnoni vastu. Antiiktragöödiatele nii omane aastakümnete pikkune vihkamine ei tundu tänapäeval enam nii kõnekas. Kõrve, kes anuva emana oli väga liigutav ja inimlik, jäi kättemaksu sepitseva fuuriana juba kaugeks. Sammul Agamemnonina oli juba esimeses vaatuses vana ja väsinud mees ning nüüd läks eksinud lambana oma saatusele vastu. Kristo Viiding Aighistosena oli küll lausa füüsiliselt vastik.

Kolmas vaatus kuulub Elektrale, kes omakorda ihkab isa eest kättemaksu, ja tema kadunud vennale Orestesele. No ära hakkas tüütama see üksteise materdamine. Elektrat mängis taas Maria Ehrenberg ja siin ta minu jaoks enam nii usutav ei olnud. Tegelasena oli ta sama ebameeldiv, kui tema emagi. Ka Orestes jäi kuidagi rabedaks ja eristus muust kambast juba oma kõhetu kuju poolest.

Etendust saadab kogu aeg antiiktragöödiatele iseloomulik koor ja nende ilmumine täidab alati saali. Sellegipoolest tabasin ennast mõttelt, et Linnateatri senine tugevus - trupimäng - jäi sellel korral veidi ehk nõrgaks või vaoshoituks.

Ma kohtusin juhuslikult heade tuttavatega, kes käivad päris tihti teatris, aga päris tihti ka lahkuvad poole pealt. Seekord pidasid nad lõpuni vastu.

"Armastus ja arusaam", Temufi etendus ERMis

Kolm näitlejat, kaks neist minu lemmikute hulka kuuluvad Ester Kuntu ja Agur Seim. Suhtedraama. Joe Penhalli näidend tundus huvitav. Kõik oli justkui olemas, aga ikkagi jäi lõpuks midagi puudu. Esimese vaatuse nautisin näitlejate mängu. Agur Seim oli pöörane, enesekeskne ja vastutustundetu sissetungija, sõber minevikust. Ester Kuntu kaunis, vaoshoitud ja veidi mõistatuslik abielunaine. Ka Ott Kartau nohikliku töönarkomaanist abikaasa ja sõbrana oli väga hea. Väliselt oli kõik väga timmitud ja usutav. Aga näidend pidi ju rääkima armastusest. Seda armastust või armastuse kaotusest tekkinud meeleheidet ma paraku ei kogenud. Seetõttu jäi ka teine vaatus igavamaks ja tegelaste käitumise motiivid ähmasemaks või isegi egoistlikumaks. Esimene vaatus, mis oli sissejuhatuseks ja tegelastega tutvumiseks, oli põnevam.

Aga minu noorele kaaslasele etendus meeldis.

Viin, Melki klooster ja "Ariadne Naxosest" Viini Staatsoperis

Käisime oma ooperihuvilistest sõpradega Viinis, et vaadata Richard Straussi "Ariadne Naxosest" Viini Staatsoperis ja nautida suurlinna hõngu. Kokku oli meid 10 inimest, kellest 2 tulid Saksamaalt. Teistega lendasime Tallinnast läbi Riia ja kuna täiesti ootamatult sadas Viinis lumi maha, siis hilines meie Riia-Viin lend päris mitu tundi. Aga polnud hullu, istusime Riia lennujaamas ja võtsime väikesed veinid. Ooper oli alles ülejärgmisel päeval, seega me ei muretsenud. Küll aga oli I-l ja B-l plaanis samal õhtul juba kontserdile minna ja nemad Kölnist muidugi õigel ajal kohale ei jõudnud, lisaks oli nende lennuk ikka kohutaval kombel raputanud. 

Saabusime oma hotelli Leonardo Hotel Vienna Westbahnhof taksodega peale keskööd, aga sellegipoolest kogunesime lobbysse, et järgmise päeva plaani kokku leppida. Restoran oli küll juba suletud, aga me saime osta iseteenindatavast kapist jooke ja krõpse. 

Hotell oli täitsa ok, raudteejaama lähedal

Laupäeva, 21.veebruari hommik võttis meid vastu umbes 10-kraadise temperatuuri ja mõnede lumejälgedega. Kõnniteed olid enamasti lumest puhtad, kuigi märjapoolsed. Ühesõnaga olukord oli normaalne. Meie hotellist oli kesklinna umbes 2km ja me kõndisime jala mööda Mariahilfer Strasset. Tegemist on Viini ühe elavama šoppingutänavaga.

Mariahilfer Kirche ehitati 17.sajandil

Mariahilfer Kirche ees on Joseph Haydni kuju. Kuna helilooja elas ja suri siinsamas piirkonnas, kutsutakse kirikut rahvasuus sageli ka Haydni kirikuks.

Jõudsime kesklinna ja muuseumikvartalisse. Külastasime Leopold Museumi, kus oli parasjagu Gustave Corbet näitus. Leopoldi muuseumi püsinäituseks on „Viin 1900. Modernismi sünd“, mis avati uuel ja laiendatud kujul 2019. aastal. Muuhulgas näeb siin maailma suurimat Egon Schiele kollektsioon ja Gustav Klimti meistriteosed, tarbekunsti, mööblit, disaini, fotosid ja ajaloolisi arhiivimaterjale. Mulle siin väga meeldis.

Mumok on Viini ja kogu Austria suurim modernse ja kaasaegse kunsti muuseum. Sinna sisse me seekord ei läinud. Leopold Museum asub kohe kõrval.

Plaanisime sealsamas muuseumis kohvikusse minna, aga see oli ülerahvastatud. Seetõttu läksime hoopis Cafe Raimundisse. See oli väga mõnus koht traditsioonilise apfelstrudeli ja kohvi manustamiseks. Meiega ühines ka vana sõber H, kes elab siinsamas Viini kesklinnas.

Nimi „Raimund” viitab kuulsale Austria näitekirjanikule ja näitlejale Ferdinand Raimundile, Valgrega pole midagi pistmist.

Kuna ilm oli täitsa kena, vahepeal tuli isegi korraks päike välja, siis jalutasime kesklinnas ringi. Käisime Habsburgide losside, Stephansdomi ja Parlamendihoone juures. 

Naturhistorisches Museum

Nii Loodusloomuuseum, kui ka selle kaksikhoone Kunsthistorisches Museum ehk Kunstiajaloomuuseum ehitati 19. sajandi lõpus arhitektide Gottfried Semperi ja Carl von Hasenaueri juhtimisel Habsburgide keiserlike kogude majutamiseks. Mõlemad uhked paleed asuvad Maria-Theresien-Platzil.

Parlamendihoone kuulsal Ringstraßel on ehitatud Antiik-kreeka stiilis

Hofburgi palee

Hofburg oli alates 13. sajandist kuni 1918. aastani Habsburgide dünastia ametlik talveresidents, suved veedeti Schönbrunni palees. Tegemist on ühe maailma suurima paleekompleksiga, mis koosneb 18 hoonetiivast, 19 siseõuest ja enam kui 2600 ruumist. Tänapäeval asub siin muuhulgas Austria liidukantsleri ametlik residents ja kantselei. Lisaks asub siin Keiserlik varakamber (Schatzkammer), kus nähtud 10.sajandist pärinev Püha Rooma keisririigi kroon mulle 25 aastat tagasi väga sügava mulje jättis. Sest kõrval oli Albrecht Düreri maal keiser Karl Suurest kandmas täpselt sama krooni. Tookord olin ma näinud ainult tundmatute rüütlite raudrüüsid Kuressaare lossimuuseumis ja siis äkki avanes minu ees selline sajanditepikkune ajalugu kuulsate nimedega.

Seekord me nendesse uhketesse muuseumidesse ei läinud.

Hofburgi uus tiib Neue Burg

Neue Burg

Keiserlik palmimaja ehk Palmenhaus

Keiserlik palmimaja on Art Nouveau stiilis klaasist ja terasest kasvuhoone, mis ehitati 20. sajandi alguses keiserlikuks talveaiaks.

Haas-Haus

Haas-Haus valmis 1990. aastal ja selle projekteeris Austria üks kuulsamaid avantgardistlikke arhitekte Hans Hollein. Koht sai oma nime Philipp Haas & Söhne vaibavabriku järgi, mis hävis Teises maailmasõjas. Hoone läikiv klaaspind peegeldab otse vastas asuva Stephansdomi gooti stiilis fassaadi. Alguses põhjustas Haas-Hausi projekt konservatiivsete austerlaste hulgas suure skandaali. Aja jooksul on emotsioonid vaibunud ja hoonest on saanud üks Viini tõmbenumbreid.

Püha Stefanuse katedraal ehk Stephansdom asub linna keskväljakul Stephansplatzil ning selle ligi 136 meetri kõrgune lõunatorn on juba sajandeid Viini sümboliks. Katedraali ehitust alustati juba 12. sajandil, tolleaegsest romaani stiilist on säilinud peaportaal ja kaks Paganatorni. Hoone praegune kaunis gooti stiilis ilme on aga valdavalt pärit 14. ja 15. sajandist.

Püha Stefanuse katedraali barokkstiilis interjöör pärineb 17. sajandi keskpaigast.  Katedraalis on leidnud oma viimse puhkepaiga arvukalt tähtsaid Habsburge, kardinale ja peapiiskoppe. Muuhulgas asub siin keiser Friedrich III punasest marmorist sarkofaag, mille nikerdamiseks kulus kunstnikul pea kolmkümmend aastat.

Tagasi hotelli kõndisime sedasama Mariahilfer Strasset mööda. Üllatav, kui palju siin linnas on kanepipoode.

Õhtusöögiks liikusime kõik itaalia restorani In Bocca al Lupo, kus I oli meile kohad reserveerinud. Restoran oli hubane, söögid head, seltskond eriti tore.

Pühapäeval, 22.veebruaril oli soojem, aga kaldus vihma tibama. Plaanis oli külastada Albertinat. Osad läksid taas jala, mina otsustasin seltskonna mõttes A ja J-ga liituda ning minna metrooga. Need mõnisada meetrit metroojaamani ratastooli lükkamine võttis naha päris märjaks. 

Albertinas oli toredaid maale, kaasa arvatud mõned impressionistid ja hulk neid, kes tulid pärast impressioniste (Monet, Picasso, Degas, Renoir, Cézanne, Chagall, Malevitš, Kandinsky). Aga kõige rohkem meeldis mulle Lisette Modeli fotonäitus. Põhiliselt olid ekspositsioonis New Yorgi džässiklubide ja tänavaelu pildid. 

Lisette Modelit (1901–1983) on nimetatud šokeerivalt ausaks tänavafotograafia korüfeeks. Oma vahetute, humoorikate ja ka sügavalt empaatiliste piltidega tõi ta traditsioonilisse dokumentaalfotograafiasse järsu pöörde. 

Neuer Markt ehk Uusturg on üks Viini vanimaid väljakuid

19. ja 20. sajandi vahetuse historitsistliku ja juugendlike mõjutustega hoone Neuer Marktil

Austria Rahvusraamatukogu Josefsplatzil

Hiliseks lõunasöögiks olin pannud kinni ehtsa viini šnitsli restorani Schnitzel One Neuer Marktil. Tahtsime veidi varem sinna minna, aga koht oli ikka väga hõivatud. Ega me Avoga mingid suure lihakäntsaka fännid ei ole, aga kõhu saime loomulikult täis. I ja B irdusidki meie seltskonnast ja läksid hoopis liibanoni restorani.

Peale lõunat sõitsime osa seltskonnaga taksoga hotelli ooperisse minekuks riideid vahetama. Sõitsime siis juba ka tagasi Viini Ooperimajja taksoga. Oleme Avoga Viini ooperis ka korra varem käinud. Tegemist on uhke hoonega ja nii solistid, koor, kui ka orkester olid väga tasemel. Mängiti Richard Straussi "Ariadne Naxosest". Mulle väga meeldis, kuigi suuremad ooperispetsialistid paari osatäitja üle ikka nurisesid.

Vaheajal tegi M meile šampust välja, sest tema sai ratastoolis J saatjana tasuta pileti.

Esmaspäeval, 23.veebruaril sõitsime kuuekesi rongiga Melki. J ja A otsustasid veidi kergemalt võtta ja jäid Viini. I ja B sõitsid täna juba Saksamaale tagasi.

Mina olin kunagi väga ammu Melkis käinud ja tookord jättis Melki klooster mulle kustumatu mulje, eriti sealne raamatukogu. Lootsin, et ehk meeldib ka minu kaaslastele.

Niisiis läksime kohe hommikul Westbahnhofi. Oleksime juba automaadist päris kalli hinna eest piletid ostnud, aga E, kes oskab kõige paremini rahadega ringi käia, läks igaks juhuks kassasse küsima ja seal selgus, et me saime mingi kombinatsiooniga poole odavamalt. "Tark ei torma", ütleb üks minu sõber alati.

Pfarrkirche Maria vom Siege Westbahnhofi lähedal

Rong oli täpne ja mugav. Sõit kestis umbes tund. Ega aknast väga palju vaadata ei olnud. Melk aga võlus meid kohe esimesel hetkel. Tegu on väikese Doonau lisajõe Melki kaldal asuva linnakesega, mille kohal kõrgub uhke kollane klooster. Siin tundus olevat kevadisem, kui Viinis. Kaasa aitas ka ilusam ilm muidugi. Vanalinna kitsastel tänavatel ja hubasel peaväljakul oli vähe rahvast. Kohvikud olid avatud, samuti gooti stiilis kihelkonnakirik Stadtpfarrkirche Mariä Himmelfahrt. 

Raekojaplats Melkis

Hauptplatz ehk Peaväljak on Raekojaplatsi pikendus

Klooster kõrgub kaunina linna kohal

Juba Rooma ajal asus Melkis sõjaväepost. Kirjalikes allikates mainiti kohta esmakordselt 9.sajandil  nimega Medilica. Tänapäeval elab siin umbes 5500 elanikku.

Meie jalutasime veidi vanalinnas ringi ja külastasime ühte toredat väikest kohvikut. Kloostrisse teed otsides sattusime ka jõe äärde. Tegelikult pääses kloostrisse mööda kitsast munakivitänavat ja me pidime selle leidmiseks kohalikelt teed küsima.

Linzer Straße on jalakäijate tänav

Tee kloostrisse

Melki benediktiinlaste klooster on üks Euroopa suurimaid ja suursugusemaid barokk-komplekse.  Klooster alustas tegevust juba 1089. aastal, mil Austria markkrahv Leopold II andis oma senise kindluslossi üle Lambachi kloostri benediktiini munkadele. Sellest ajast alates on mungad seal katkematult tegutsenud. Kloostri kirikusse on sängitatud Austria esimesed valitsejad ning seal asub ka piirkonna esimese patrooni, Püha Colomani haud.

Melki kloostri peavärav Haupttor

Keskaegsed hooned hävisid sajandite jooksul tulekahjudes ja sõdades. Tänapäevani säilinud  silmapaistev kollane barokkansambel ehitati 18.sajandil kuulsa Austria arhitekti Jakob Prandtaueri projektide järgi.

Kloostri raamatukogu on maailmakuulus, sisaldades umbes 100 000 köidet ja ligi 2000 keskaegset käsikirja. Raamatukogu on kaunistatud võimsate laefreskodega. Kahjuks käis siin parajasti renoveerimine ja täit pilti me sellest imekaunist ruumist ei saanudki. Muide, just Melki kloostriraamatukogu inspireeris kirjanik Umberto Ecot kirjutama tema kuulsat romaani "Roosi nimi".

Minu suureks kurvastuseks ei tohtinud siseruumides pildistada. küll aga saime ronida Põhjabastioni panoraamterrassile, kust avanes suurepärane vaade kloostri barokkpargile, aiamajakesele (Gartenpavillon) ning ümbritsevatele mägedele ja maastikule.

Aiamajake ehk Gartenpavillon

Melki kloostris tegutseb tänapäevani 12. sajandil asutatud kloostrikool. Tegemist on Austria vanima pidevalt töötanud kooliga ja siin õpib ligi 900 õpilast. 

Tee kloostrist all-linna

Jalutasime veel natuke vanalinnas ja leidsime meeldiva restorani Rathauskeller otse raekoja platsil. Igal juhul tasus see sõit ette võtta. Kontrast elava ja rahvarohke Viiniga oli meeldivalt suur.

Tagasi Viini jõudes läksime H kutsel tema sõprade kreeka restorani Trilogie õhtust sööma. See oli samuti väga meeldiv koht. Muidugi, kreeka köök on alati olnud minu lemmik.

Volkstheater

Volkstheater loodi 19.sajandi lõpus linnakodanike algatusel, et teha kvaliteetne näitekunst ja kaasaegsed näidendid ka laiemale rahvamassi ning keskklassile kättesaadavaks. Piletihinnad hoiti taskukohasemad kui olid tol ajal Burgtheateris ehk õukonnateatris.

Teisipäeval, 24.veebruaril sõitsime varahommikul tellitud taksodega lennujaama. Seekord toimusid lennud plaanipäraselt. Küll aga selgus, et absoluutselt kõik Tallinn-Tartu bussid olid välja müüdud. Proovisime küll ennast peale rääkida, aga ei õnnestunud. Isegi varubuss oli täitsa täis. Õnneks väljus juba tunni pärast ka rong ja sinna õnneks piletid saime. 

O jõudis isegi Presidendi vastuvõtule esinema. Niisugune Vabariigi aastapäev meil.