"Eneseabiõpik", Draamateatri lavastus Tartu Draamafestivalil

Ei olnud minu rida, no ei olnud! Natuke läks samasse auku eile nähtud Ekspeditsiooniga. Palju lärmi ja sebimist, ühtse narratiivi puudumine, sketšid. Aga erinevalt Ekspeditsiooni lavastusest ei saanud ma seekord väga aru, miks näitlejad pidid nii hullusti tõmblema ja võbelema. Mõnel higi voolas ojadena ja see oli häiriv. Mulle ei tundunud, et see rabelemine kuidagi tegevusele kaasa oleks aidanud. Ma pean tunnistama, et pole ka eriline NO fänn olnud, kuigi Tiit Ojasoo nii mõnigi lavastus on mulle väga meeldinud. Näiteks üks minu absoluutseid lemmikuid "Inishmore´i leitnant" Draamateatris aastal 2003. Või viimased "Macbeth" ja "Vend Antigone, ema Oidipus". 

Esimene vaatus oli tegelikult täitsa põnev, nautisin näitlejate suurepärast mängu ja lauluoskust. Terve trupp oli ühtlaselt tasemel, ka nooremad näitlejannad. Väga meeldis mulle Hanna Jaanovitš, ta paneb ennast vaatama ja tema keha valdamine oli juba next level. Jaanovitš tegi põneva rolli ja hakkas mulle silma juba "Caligulas".

Tõeliselt äge oli näha üle hulga aja Tambet Tuisku, kes on endiselt kõrgvormis. Tema ei rabelenud ka nii palju, tundus veidi loomulikuma mängustiiliga. Esimese vaatuse lõpus, kus ta kehastas mahajäetavat abikaasat, hakkasin esimest korda etenduse jooksul tegelasele kaasa elama. Üldiselt oli lavastuses tegemist pigem karakteritega, kui inimestega, ilmne rõhk oli iroonial ja eneseiroonial. Naljakaid kohti jätkus, aga nii palju ma ka ei naernud, kui enamus publikust. 

Väga nauditavad olid laulvate näitlejate Evelin Võigemasti ja Karmo Nigula muusikalised etteasted. Üllatavalt hästi liitus nendega selles osas ka noor Emili Rohumaa. Aga jälle võrdlen Ekspeditsiooniga ja sellist ühtset koori Ojasoo lavastuses ei olnud.

Väga põnevad ja seksikad olid näitlejate kostüümid. Pole ka ime, sest kunstnik oli Aldo Järvsoo.

Esimene vaatus oli seega päris nauditav, kuigi väga pikk, ligi 2 tundi. Pettumus oli aga minu jaoks teine vaatus, kus midagi peaaegu ei toimunud, ainult rääkimine ja kõndimine. Sain aru, et esitati sügavaid filosoofilisi seisukohti, aga ma ei viitsinud jälgida. Õnneks oli vaatus lühike.

Ah jaa, teemaks oli armastus ja selle puudumine, paarisuhted ja üksindus. Kellele NO teater on meeldinud, sellele meeldis kindlasti ka see lavastus.

"Ma ei märganudki, millal sa läksid", Ekspeditsioon Tartu Draamafestivalil

Ekspeditsiooni lavastused on ikka üks suur paugutamine, kolistamine erinevate instrumentidega, kisa, pillimäng ja intensiivne tegutsemine. Narratiivi on vähe või üldse mitte. Olen päris mitut etendust vaatamas käinud peale esimest, suurt elamust lavastusest "Ainult jõed voolavad vabalt". Viimased korrad mind siiski väga ei kõnetanud, kuigi midagi halba ka öelda ei olnud. Seekord oli elamus taas täielik. Tulin teatrist ära mõnusas meelelolus ja tundsin, et päev on korda läinud.

Lavastust etendati Kammivabriku suures saalis, mille lava keskele oli ehitatud kõrge konstruktsioon kodusest mööblist, toolidest, kappidest, pesumasinast, külmikust ja muust taolisest. Loomulikult käis seal torni otsas tihe tegutsemine ja turnimine. Lisaks muu mööbli osav kasutamine vastavalt vajadusele. Näiteks diivani keerutamine saunalavana. Ja veidike ka lae all rippumist.

Mul on hea meel, et peale rasket kaotust on Ekspeditsioon ikka mängulises, füüsilises ja muusikalises  kõrgvormis. Lisaks vanadele kaladele, Marika Vaarikule, Sander Roosimägile, Simeoni Sundjale, Lea Restale ja Eva Kolditsale, oli kaasatud ka neli noorema generatsiooni esindajat, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus. Neist enim torkas silma Joonas Koff, natuke tuletas meelde..., oma olemuselt ja ka positsioonilt lavastuses. Tema kanda olid ka kõige keerulisemad füüsilised etteasted.

Marika Vaarikut ma olen siin ennegi kiitnud, tema on ületamatu oma hetketaju ja absurditabamisega. Seekord aga oli minu lemmik Sander Roosimägi, kelle lauljavõimed on imetlusväärsed. Tegelikult on kogu selle seltskonna musikaalsus üks etenduse õnnestumise peapõhjuseid. Nautisin väga nende tuletisi kuulsatest ooperiaariatest ja mitmehäälset ansamblilaulu. 

Etendus oligi tänu muusikale rütmikas ja vaheldusrikas. Esimese vaatuse lõpp ehk vajus natuke minu jaoks ära, aga teises vaatuses algas tulevärk uuesti ja nii võiduka lõpuni välja. Rohkelt oli muidugi ka absurdihuumorit ja leidlikke stseene. Etenduse sisu ja tähendus on ilmselt igaühe jaoks erinev. Minu jaoks oli siin nii argipäevast võõrandumist, kui ka teravat hoiatust totalitarismi eest. Eriti seda viimast. Ei salga, et Ekspeditsiooni ja Lauri Lagle lavastused on sügavalt pessimistlikud. 

Alex Paul Pukk, Simeoni Sundja ja Joonas Koff aktsioonis

"Armujook", Läti Rahvusooper Vanemuises

Me polnudki nii ammu Riia ooperis käinud ja nüüd tuli see lausa koju kätte. Loomulikult läksime Avoga vaatama. Pealegi on Donizetti "Armujook" üks Avo lemmikoopereid. 

Lavastus oli traditsiooniline, lavakujundus barokselt külluslik. Kuna "Armujook" on nii öelda koomiline või lüüriline ooper, siis keegi surma ei saanud ja kõik lõppes õnnelikult. Koor ja orkester olid tasemel, solistid muidugi ka. Eriti meeldis Adina osatäitja Inga Šlubovska-Kanceviča. Tenor Martinš Šmaukstelisel jäi ehk hääle kandvusest natuke puudu, aga ta on veel väga noor ka. Väga meeldis ka Rihards Mačanovskis Dulcamarana. Tema oli ka ainuke, kelle nime ma varem teadsin. Peale dirigendi Martinš Ozolinši muidugi.

"Elagem elavalt!", teater Varius Kurgja Talurahvamuuseumis

Ega ma tegelikult selliste etenduste fänn ei ole, aga kogunesime Kurgjale lapsepõlvesõbrannadega ja L, kes siin Jakobsoni muuseumis töötab, tegi meile ka giidituuri. Tuur oli väga tore ja oma vanade sõpradega kokku saada loomulikult ka. Selle nimel võis ka etenduse ju täitsa ära vaadata, seda enam, et see oli ühevaatuseline.

Aga alustasime I-ga oma reisi hoopis peatusega Türi Ringhäälingumuuseumis. Häbi öelda, aga ma polnudki siia varem sattunud. Häbi sellepärast, et mul on Türiga tugevam side - olen oma lapsepõlve ja ka tükikese noorusest siin linnakeses veetnud. 

Muuseum oli huvitav ja aega läks palju kauem, kui ma arvasin. Eriti seetõttu, et 2. korrusel oli ka näitus Türi 100.

Muuseum asub huvitavas majas, mis algselt oli paberivabriku majandushoone. Selle maja taga asuvad ajaloolised paberivabriku tööliste elamud. Türi puupapivabrik alustas tööd 1899.aastal tollase Laupa mõisniku von Taube eestvedamisel. Tõuke selleks andis Tallinn-Viljandi kitsarööpmelise raudtee rajamine. Samaaegselt vabrikuga hakati ehitama ka tööliste elamuid. 1900. aastal töötas vabrikus 44 töölist, aga 1924.aastal juba üle 450. Tööliste majad olid lihtsamad ja ühekorruselised, omanike ja juhtkonna majad olid uhkemad. 

Elumajade vahele rajati kaks puiesteed, millest vanimat, raudteepoolset mööda kulges kunagi ka minu lasteaiatee. Puiestee lõpus on kaks suuremat maja, kus asuski lasteaed. Eespool barakkides mul pole aga olnud juhust kunagi sees käia, kuigi üks minu klassivend elab nüüd ühes neist. Aga I-l elas sellessamas muuseumimajas kunagi sõbranna ja ka muuseumisse on ta varem sattunud.

"Raadio-onu" Felix Moor vanade aparaatide taustal

Kuulus Türi raadiomast

Türi raadiomast oli oma valmimisajal 1937. aastal tõeline teaduse ja insenerikunsti meistriteos. Eesti Vabariigi Ringhääling vajas tolleks ajaks uut ja võimsat saatjat, et raadiosignaal kataks ühtlaselt kogu Eesti territooriumi. Geograafiliselt ja ka pinnase tõttu sobis kõige paremini Türi. Masti ehitas saksa firma L & C Steinmüller ja selle kõrgus oli ligi 200 meetrit. Valmimishetkel oli see Euroopa kõrgeim iseseisev ehk siis ilma pingutustrossideta terasmast. 

Paraku jäi selle uhke ehitise eluiga lühikeseks. Taganevad punaarmeelased lasksid masti 1941. aasta suvel õhku. Lapsena sai vundamendi varemetel ikka mängimas käidud.

Carl Robert Jakobsoni muuseumis Kurgjal sai lapsena kindlasti käidud ja korra või paar oleme ka siin ümbruskonnas hiljem kolanud, aga muuseumis sees polnud ma ammu käinud. Kohtusime L-ga ja vaatasime natuke ümbruskonnas ringi. 

Pärnu jõgi vesiveski juures

Vesiveski

Häärber

Taluaed

Lehmad lähevad õhuks karjamaalt koju

Ait, kus praegu asub kohvik

Jakobsoni talumuuseum tegeleb ka tänapäeval väikest viisi karjakasvatuse ja põllupidamisega. L sõnul on siin kokku 15 töötajat. Talu ise aga rajati meie ärkamisaja olulise tegelase, Carl Robert Jakobsoni ideede ja jooniste järgi. Tõsi, uhke torni ja verandadega häärber sai valmis paraku alles peale suurmehe surma.

Jakobson oli Eesti ärkamisaja üks olulisemaid tegelasi. Ta sündis 1841. aastal Torma kihelkonnakooli õpetaja esimese lapsena. Peale teda sündis perre veel kaks venda ja kolm õde. Jakobson sai hariduse kõigepealt oma isalt, siis kihelkonnakoolist ja Valga Cimze seminarist. Peale isa surma pidi Carl Robert varakult tööle asuma, et peret toita. Ta alustas isa mantlipärijana Torma kihelkonnakoolis, sealt liikus Jamburgi (hilisem Kingissepp) ja Peterburi. Keevalise ja jäärapäise inimesena suutis ta pidevalt kellegagi tülli minna ja pidi seetõttu töökohti vahetama. 

Nii Peterburis, kui hiljem Tallinnas püüdis Jakobson avada eestikeelset ajalehte, aga sai iga kord eitava vastuse. Alles kümmekond aastat hiljem, 1878. aastal, oli tal võimalik asutada Viljandis eestikeelne ajaleht Sakala. 

Jakobson sai kuulsaks oma Vanemuise seltsis peetud kolme isamaalise kõnega. Temast sai kiiresti Eesti rahvusliku liikumise radikaalseim esindaja. Tõsi küll, tänu oma keevalisele loomusele suutis ta lõpuks minna tülli aatekaaslaste Voldemar Jannseni ja Jakob Hurdaga.

Jakobson oli ka Eesti Kirjameeste Seltsi üks rajajaid ja selle president. Lisaks kirjutas ta olulised õpikud, sealhulgas "Kooli Lugemise Raamatu", mis kujundas mitme põlvkonna emakeelset haridust.

1874. aastal ostis Jakobson Kurgja Linnutaja talu ja plaanis sellest rajada näidistalumajapidamise. Ta pidas oluliseks harida talupoegi põllumajanduses ning avaldas raamatu "Teadus ja seadus põllul". Jakobson korraldas ka eesti esimese künnivõistluse Vändras, mille ta ise ülekaalukalt võitis.

1882. aasta kevadel haigestus Jakobson ootamatult kopsupõletikku ja suri. Kahtlustati isegi mürgitamist, sest eestlased ei uskunud nii suure ja tugeva mehe äkilist haigestumist. Kogu majapidamine jäi väikest kasvu lese Julie ja kolme vallalise tütre kanda. 

Jakobsoni naine Julie olevat olnud pisikest kasvu

Eesti Vabariigi ajal hakati järjest enam väärtustama ärkamisaja suurkujude mälestust. Kurgja Linnutaja talu hoidsid sel ajal tegevuses Jakobsoni tütred ning sellest kujunes mitteametlik mälestuspaik ja reisisihtkoht kultuurihuvilistele. Riiklik muuseum asutati siiski alles nõukogude ajal 1948. aastal. Suure panuse muuseumi tegelikku käivitamisse andis Jakobsoni vanim tütar Linda, kes pärandas talu maad, hooned ja perekonnavara riigile ning töötas pikalt ise muuseumi esimese juhatajana.

Kõige esimese hoonena talus valmis saun-pesuköök 1877. aastal. Kolm aastat hiljem võeti see kasutusele elumajana, kuna häärberi ehitus oli veel pooleli. Selles hoones veetis Jakobson oma viimased eluaastad. 

Saun-pesuköök

Etenduse paik

Etendus oli pretensioonitu ja kahjuks suurmehest kuigi palju ei rääkinud. Mulle meeldis, kuidas Jakobsoni osatäitja teise korruse aknast moraalitsevaid kõnesid pidas. Tore oli näha üle hulga aja Lii Tederit Jakobsoni lese Julie rollis. Ja meeldisid Estonia teatri ooperilauljate etteasted, eriti Mati Turi soololaul. 

Öömaja pakkus meile U oma Reiu jõe ääres asuvas suvilas. Jões sai isegi ujumas käia.

Reiu jõgi

"Vereliin" Saueaugu Teatritalus, peatused Türil ja Eesti Vabaõhumuuseumis

Kasterpalu lavastus, Mark Doherty näidend. Olen sedasama näidendit umbes 10 aastat tagasi Olustvere mõisa küünis Rakvere suveteatri etendusena näinud. Ka siis oli lavastajaks Kasterpalu. Tookord olin pisut pettunud, kuidagi lahjaks jäi. Kuigi suurepärane Meelis Rämmeld mängis isa rolli. Ka nüüd ei jätnud dramaturgia erilist muljet, kuigi tekst oli ju päris vaimukas. Tegelikult tulingi eelkõige vaatama isa ja poja, Tõnu ja Pääru Oja duetti ja selles osas oli etendus 100% õnnestumine. Kui enamasti on andekatel isadel vähemandekad pojad ja vastupidi, siis Ojade kohta see reegel ei kehti. Kokku- ja koosmäng oli liigutav, võimas ja samas koomiline. Kuigi tegu oli absurdselt kummaliste tüüpidega, siis koomilist vinti peale ei keeratud ja publikult iga hinna eest naeru välja ei pigistatud. 

Lavastus räägib 100-aastasest pojast, kes koos oma isaga!!! ja isa sundimisel läheb otsima oma  arvatavalt 70 aasta eest sündinud poega. Et sugu maa pealt ei kaoks ja vereliin läheks edasi. See on isale tähtis ja pojale on tähtis see, mis on isale tähtis. Nagu ikka iiri tükkide puhul, on siingi tegu pisut pooletoobiste tüüpide askeldamisega, samas, eelkõige tänu peaosaltäitjatele, kumab läbi üksinduse ja üksteisest hoolimise teema. 

Märkimisväärne oli ka Jaak Lutsoja diskreetne ja liigutav akordionimäng ning väga vaimukas pisiroll isa Rice´ina. Kuigi terve etendus on üks vanade lugude jutustamine, siis kõige vaimukam lugu, mis mul ainukesena ka eelmisest, Rakvere lavastusest meeles oli, kõlas just isa Rice´i suust. Seetõttu oli oluline, et Lutsoja mittenäitlejana selle nii ägedalt ette kandis. Kuidas kunagine naabrimees oli nii töökas, et põldu kündes täielikult ära kulus, kuni vedas ennast mööda vaovahet edasi silmalaugude abil ja kündis keele otsa seotud lusikaga. Oma viimase allesjäänud hambaga graveeris ta endale hauakivi.

Maria Teresa Kalmeti roll oli mängida valges kleidis unelmate kaunitari minevikust, kelle nägemine nii isal kui pojal silmad särama pani ja kes lõpus väga liigutavas stseenis ka surevale isale teispoolsusest järele tuli.

Au ja kiitus ka lava- ja kostüümikunstnikule. Selliseid pussakaid nagu isa ja poeg oma tobedate heegeldatud mütsikestega annab ikka otsida. Väga hästi sobitus ruumi võrkkiik, kus isa pool esimest vaatust tilbendas. Kui siia lisada õnnestunud muusikaline kujundus ja Pääru Oja kitarrisoolo lõpus ning Saueaugu ehe talumiljöö, võib kindlalt öelda, et tegu oli õnnestunud etendusega.

Kasterpalu võttis ise enne etendust külastajad vastu ja pidas ka väikese tutvustava kõne Saueaugu teatritegemisest. Selgus, et seda on olnud juba 25 aastat ja esimene etendus oli "Kumalasemesi". Olen minagi seda näinud, kuigi mitte Saueaugul vaid Tartus mingis Tiigi tänava vanas hoones Draamafestivali raames. Väga meeldis, eriri näitlejad. Kahju, et Eelmaad ja Klenskajat enam ei ole. Aga Guido Kangur on endiselt heas vormis.

Läänemaale sõitsime läbi Türi ja käisime seal söömas kogukonna restoranis "Ajatu". See on väga tore koht, aga rahvast oli seekord palju ja meid hoiatati kohe, et läheb aega. Sellest polnud midagi, sest maja ülemisele korrusele oli tehtud väike retromuuseum. Seal oli palju igasugust nõukaaegset träni. Päris põnev oli vaadata ja tekkis isegi väikestviisi nostalgia. Kuigi see oli ikka üks hall, vilets ja vaene aeg.

Ööbisime veidi kummalises, ilmselt kunagises aianduskooperatiivis asuvas Kihulase majas. Maja ise oli kena ja üldsegi mitte räpane, aga paraku jäi mulje nagu oleks pererahvas äsja suure kiiruga kodunt lahkunud. Diivanipadjad olid segamini, köögipõrandal olid kassisöögikopsikud ja voodid olid pisut kortsus nagu oleks seal keegi juba maganud. Võtsin isegi kõne omanikule, et järele kontrollida, kas voodipesu on ikka vahetatud.

Koristajal on väga kiire hakanud

Kuna maja oli avar ja siin oli ka mõnus saun, lisaks asub see Saueaugult ainult kümnekonna kilomeetri kaugusel, siis lõppkokkuvõttes me ei nurisenud. Kui ma järgmisel hommikul veel terrassil prisket rästikut kohtasin, olin täiega müüdud. Kahjuks ei suvatsenud ta pildi peale jääda vaid libises kiirelt terrassi ja vundamendi vahele. 

Ja eks me olime pärast seda kohtumist terrassil kohvi juues veidi ettevaatlikumad.

Ettevaatust, siin elab rästik!

Kummaline suvilakooperatiivilaadne asurkond

Kuna Elsale ja Maidule jättis eile nähtud Türi retrokorter sügava mulje, siis otsustasime tagasiteel põigata läbi Eesti Vabaõhumuuseumist Tallinna külje all. Eriti huvitas meid kolhoosnike maja, mis mõned aastad tagasi muuseumisse toodi. Peale minu polnud keegi juba ammu vabaõhumuuseumis käinud ja minagi olin siin viimati väga põgusalt. Seega oli vaatamist küll.

Kolhoosnike elamu

Kolhoosnike elamu on ehitatud 1963-64. aastal Valga rajooni Järvesalu kolhoosi Sookuru lauda töötajatele. Siin on ajastutruult sisustatud 4 korterit aastatest 1967, 1978, 1993 ja 2019, lisaks keldrid.

Kelder 

Mullegi oli keldris tuttavaid asju, näiteks oli mu emal selline marjaaurutamise pott ja mina suusatasin veel ülikoolis selliste tõrvatud "pütilaudadega". Selline jalastel kelk oli mul ka lapsepõlves.

Korter nr 1 - karjabrigadir Maila elamine 1967. aastal

Korter nr 2 - heal järjel noore pere elu 1978. aastal

Korter nr 3 - elu hammasrataste vahele jäänud pere elamine aastal 1993

Korter nr 4 - moodne maaelu aastal 2019

Kolhoosnike maja õuel asusid ka kuurid

...ja saun-pesuruum

Sepa talu

Setu talu 19.-20. sajandivahetusest

Peipsivene vanausulise kaluri elamu 1930. aastatel

Härjapea talu elumaja

Hiidlaste rändpüügi maja

Sutlepa kabel

Sutlepa kabel on üks vanimaid puitehitisi Eestis. See ehitati Rooslepa vana kabeli palkidest. Ehitusaeg on täpselt teadmata. Kuigi kiriku ukse kohale on lõigatud aastaarv 1699, on pühakoda ürikutes mainitud juba 1627. aastal. 1970. aastal toodi kabel Eesti Vabaõhumuuseumisse.

Maitsev lõunasöök muuseumikohvikus