"Vereliin" Saueaugu Teatritalus, peatused Türil ja Eesti Vabaõhumuuseumis

Kasterpalu lavastus, Mark Doherty näidend. Olen sedasama näidendit umbes 10 aastat tagasi Olustvere mõisa küünis Rakvere suveteatri etendusena näinud. Ka siis oli lavastajaks Kasterpalu. Tookord olin pisut pettunud, kuidagi lahjaks jäi. Kuigi suurepärane Meelis Rämmeld mängis isa rolli. Ka nüüd ei jätnud dramaturgia erilist muljet, kuigi tekst oli ju päris vaimukas. Tegelikult tulingi eelkõige vaatama isa ja poja, Tõnu ja Pääru Oja duetti ja selles osas oli etendus 100% õnnestumine. Kui enamasti on andekatel isadel vähemandekad pojad ja vastupidi, siis Ojade kohta see reegel ei kehti. Kokku- ja koosmäng oli liigutav, võimas ja samas koomiline. Kuigi tegu oli absurdselt kummaliste tüüpidega, siis koomilist vinti peale ei keeratud ja publikult iga hinna eest naeru välja ei pigistatud. 

Lavastus räägib 100-aastasest pojast, kes koos oma isaga!!! ja isa sundimisel läheb otsima oma  arvatavalt 70 aasta eest sündinud poega. Et sugu maa pealt ei kaoks ja vereliin läheks edasi. See on isale tähtis ja pojale on tähtis see, mis on isale tähtis. Nagu ikka iiri tükkide puhul, on siingi tegu pisut pooletoobiste tüüpide askeldamisega, samas, eelkõige tänu peaosaltäitjatele, kumab läbi üksinduse ja üksteisest hoolimise teema. 

Märkimisväärne oli ka Jaak Lutsoja diskreetne ja liigutav akordionimäng ning väga vaimukas pisiroll isa Rice´ina. Kuigi terve etendus on üks vanade lugude jutustamine, siis kõige vaimukam lugu, mis mul ainukesena ka eelmisest, Rakvere lavastusest meeles oli, kõlas just isa Rice´i suust. Seetõttu oli oluline, et Lutsoja mittenäitlejana selle nii ägedalt ette kandis. Kuidas kunagine naabrimees oli nii töökas, et põldu kündes täielikult ära kulus, kuni vedas ennast mööda vaovahet edasi silmalaugude abil ja kündis keele otsa seotud lusikaga. Oma viimase allesjäänud hambaga graveeris ta endale hauakivi.

Maria Teresa Kalmeti roll oli mängida valges kleidis unelmate kaunitari minevikust, kelle nägemine nii isal kui pojal silmad särama pani ja kes lõpus väga liigutavas stseenis ka surevale isale teispoolsusest järele tuli.

Au ja kiitus ka lava- ja kostüümikunstnikule. Selliseid pussakaid nagu isa ja poeg oma tobedate heegeldatud mütsikestega annab ikka otsida. Väga hästi sobitus ruumi võrkkiik, kus isa pool esimest vaatust tilbendas. Kui siia lisada õnnestunud muusikaline kujundus ja Pääru Oja kitarrisoolo lõpus ning Saueaugu ehe talumiljöö, võib kindlalt öelda, et tegu oli õnnestunud etendusega.

Kasterpalu võttis ise enne etendust külastajad vastu ja pidas ka väikese tutvustava kõne Saueaugu teatritegemisest. Selgus, et seda on olnud juba 25 aastat ja esimene etendus oli "Kumalasemesi". Olen minagi seda näinud, kuigi mitte Saueaugul vaid Tartus mingis Tiigi tänava vanas hoones Draamafestivali raames. Väga meeldis, eriri näitlejad. Kahju, et Eelmaad ja Klenskajat enam ei ole. Aga Guido Kangur on endiselt heas vormis.

Läänemaale sõitsime läbi Türi ja käisime seal söömas kogukonna restoranis "Ajatu". See on väga tore koht, aga rahvast oli seekord palju ja meid hoiatati kohe, et läheb aega. Sellest polnud midagi, sest maja ülemisele korrusele oli tehtud väike retromuuseum. Seal oli palju igasugust nõukaaegset träni. Päris põnev oli vaadata ja tekkis isegi väikestviisi nostalgia. Kuigi see oli ikka üks hall, vilets ja vaene aeg.

Ööbisime veidi kummalises, ilmselt kunagises aianduskooperatiivis asuvas Kihulase majas. Maja ise oli kena ja üldsegi mitte räpane, aga paraku jäi mulje nagu oleks pererahvas äsja suure kiiruga kodunt lahkunud. Diivanipadjad olid segamini, köögipõrandal olid kassisöögikopsikud ja voodid olid pisut kortsus nagu oleks seal keegi juba maganud. Võtsin isegi kõne omanikule, et järele kontrollida, kas voodipesu on ikka vahetatud.

Koristajal on väga kiire hakanud

Kuna maja oli avar ja siin oli ka mõnus saun, lisaks asub see Saueaugult ainult kümnekonna kilomeetri kaugusel, siis lõppkokkuvõttes me ei nurisenud. Kui ma järgmisel hommikul veel terrassil prisket rästikut kohtasin, olin täiega müüdud. Kahjuks ei suvatsenud ta pildi peale jääda vaid libises kiirelt terrassi ja vundamendi vahele. 

Ja eks me olime pärast seda kohtumist terrassil kohvi juues veidi ettevaatlikumad.

Ettevaatust, siin elab rästik!

Kummaline suvilakooperatiivilaadne asurkond

Kuna Elsale ja Maidule jättis eile nähtud Türi retrokorter sügava mulje, siis otsustasime tagasiteel põigata läbi Eesti Vabaõhumuuseumist Tallinna külje all. Eriti huvitas meid kolhoosnike maja, mis mõned aastad tagasi muuseumisse toodi. Peale minu polnud keegi juba ammu vabaõhumuuseumis käinud ja minagi olin siin viimati väga põgusalt. Seega oli vaatamist küll.

Kolhoosnike elamu

Kolhoosnike elamu on ehitatud 1963-64. aastal Valga rajooni Järvesalu kolhoosi Sookuru lauda töötajatele. Siin on ajastutruult sisustatud 4 korterit aastatest 1967, 1978, 1993 ja 2019, lisaks keldrid.

Kelder 

Mullegi oli keldris tuttavaid asju, näiteks oli mu emal selline marjaaurutamise pott ja mina suusatasin veel ülikoolis selliste tõrvatud "pütilaudadega". Selline jalastel kelk oli mul ka lapsepõlves.

Korter nr 1 - karjabrigadir Maila elamine 1967. aastal

Korter nr 2 - heal järjel noore pere elu 1978. aastal

Korter nr 3 - elu hammasrataste vahele jäänud pere elamine aastal 1993

Korter nr 4 - moodne maaelu aastal 2019

Kolhoosnike maja õuel asusid ka kuurid

...ja saun-pesuruum

Sepa talu

Setu talu 19.-20. sajandivahetusest

Peipsivene vanausulise kaluri elamu 1930. aastatel

Härjapea talu elumaja

Hiidlaste rändpüügi maja

Sutlepa kabel

Sutlepa kabel on üks vanimaid puitehitisi Eestis. See ehitati Rooslepa vana kabeli palkidest. Ehitusaeg on täpselt teadmata. Kuigi kiriku ukse kohale on lõigatud aastaarv 1699, on pühakoda ürikutes mainitud juba 1627. aastal. 1970. aastal toodi kabel Eesti Vabaõhumuuseumisse.

Maitsev lõunasöök muuseumikohvikus

"Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu" Liivi Muuseumis

Imeilus ja valus nagu Juhan Liivi luulegi! Tegu oli pigem kontsert- või isegi loenguvormis etendusega, mis tänu Pääru Oja hingestatud esitusele ja Pärt Uusbergi kaunile muusikale tugevalt hinge puges. Ei saa salata, et silmad kiskusid ikka märjaks ja seda pidevalt terve etenduse jooksul. 

Etendus algas minu ja veel paarikümne inimese jaoks giidituuriga Juhan Liivi muuseumis. Sain teada nii mõnegi uue fakti ja meelde tuletada vanu teadmisi. Muuseum on viimaste aastate jooksul palju muutunud ja siia peaks kindlasti põhjalikumaks tutvumiseks tagasi tulema. Lihtne ja kaunis talu ning erinevatesse kohtadesse poetatud Liivi luuletused tekitasid väga sobiva häälestuse algavaks etenduseks. Lisaks see, et varases nooruses oli Juhan Liiv kindlasti minu lemmikluuletaja ning tema lihtsad ja sügavad tekstid puudutavad siiamaani. 

Mingid aastad tagasi nägin siinsamas Liivi muuseumis veidi teistsugust etendust Juhan Liivist, mis mulle samuti väga suure elamuse pakkus, "Kus sa oled, juhan Liiv?". Nimiosalist mängis tookord Aarne Soro ja tema isa Raivo E Tamm. Nemad jäid mulle meelde ja on meeles siiani. Nüüd siis samas kohas, samal teemal järjekordne etendus ja järjekordne suur õnnestumine.

Oli näha, et teema puudutas tugevalt kõiki peaosalisi, nii Liivi luule uurijat Tanar Kirsi, näitleja Pääru Oja, kui heliloojat Pärt Uusbergi. Pääru Oja balansseeris kergelt kõrvaltvaataja-jutustaja ja nimitegelase rollide vahel. Tema noor ja armunud Liiv oli kergelt ebalev, naiivne ja romantiline. Nagu Liiv ehk sellel ajal oligi, täis eneseusku ja loomepuhangut. Mida aeg edasi, seda sugestiivsemaks ja traagilisemaks  Pääru Oja luuletaja muutus ja seda rohkem näitleja oma rolli sisse elas. See kõik oli ülimalt traagiline ja masendav nagu Juhan Liivi elugi.

Väga hästi sulandus etendusse Liivi luule uurija Tanar Kirs oma teaduslik-selgitavate tekstidega. Kuigi ta pole ju näitleja, ega püüdnudki seda olla ja kuigi ta kippus ehk pisut oma tekstiga kiirustama, oli tedagi põnev jälgida. Kirsi tekst oli väga läbimõeldud ja lakooniline. Nagu tegelikult kogu lavastuse tekst ja sellega seoses püsis ka tempo kogu aeg kõrge. 

Hingamispause andis ja lavastuse traagikat muutis helgemaks Uusbergi karge muusika Juhan Liivi sõnadele. Uusbergi koor Head Ööd Vend on ka varem etendustes osalenud, õigupoolest samanimelise etenduse jaoks ju kokku kutsutudki, ja seda kogemust oli näha. Koor liikus laval diskreetselt ja andis väga hästi edasi lavastuse meeleolusid. Suurtest küüniustest sisse- ja väljaliikumine ei tekitanud etenduses tühimikke ega rikkunud kokkukõla. Imeilus oli Aare Külama klaverisaade.

Kokkuvõttes väga puudutav lavastus, mida ei rikkunud isegi tagumikule mõrvarlikult mõjunud poolteist tundi kõvadel ebamugavatel pinkidel. Võtsin küll toolipadja kaasa, aga oleks pidanud neid vähemalt kolm võtma. 

Siin elas Juhan Liiv

Etendus toimus aidas