"Tikud" Linnateatris

Kui mõned aastad tagasi ma loobusin Linnateatris käimast, sest ei õnnestunud kuidagi pileteid saada, ja külastasin rohkem Draamateatrit, siis nüüd on olukord vastupidine. Juba teine etendus lühikese aja jooksul Linnateatri uues majas. Oli väga tore jalutada Metropoli hotellist Rotermanni kvartalis mööda Olevimäe tänavat vanalinna. Kevad oli täies jõus ja linn meeldivalt rahvarohke. 

Seekord oli tegemist Taevalavaga. See tundus olevat samas kohas, kus vanasti, aga ega ma pead anda ei julge. Igal juhul tuli mitu korrust trepist üles ronida (lift on ka olemas). Ruumi oli palju ning kavamüüja pakkus ka komme ja küpsiseid, aga selliseid vaateid ei avanenud nagu suure saali fuajees.

Etendus oli ühevaatuseline ja ega ma kella ei vaadanudki, sest tegelikult oli kogu aeg huvitav. Kuigi erilist tegevust lavastuses pole ja isegi sisukat vestlust mitte. Eelmine Johan Elmi lavastus, mida vaatamas käisin, "Araabia öö", minuga eriti ei haakunud. "Tikud" kõnetas rohkem. Sõpruse ja surma temaatika puudutab ikka meid kõiki. Lavastus räägib neljast sõbrast, väga tavalistest, isegi igavavõitu inimestest, kelle elu tundub üsnagi trööstitu ja värvivaene. Me ei saa teada, millega nad tegelevad või milline oli nende minevik. Ainukeseks meelelahutuseks näivad olevat omavahelised kokkusaamised peale tööd, väike naps ja suits.

N.ö. lihtsate inimeste maailm on mulle alati huvi pakkunud, armastan Bukowskit ja Sauterit ning mulle meeldivad Vainokivi dokumentaalid. Mõtlesin etendusele veel järgmistelgi päevadel. Kuidas jõuab inimene niikaugele, et tal ei ole üldse huvi elada, kuigi olemas on justkui kõik oluline - sõbrad, laps, perekond, töö? Indrek Sammuli peategelane Tolja meenutas natuke tema Ivanovi (samanimeline etendus Draamateatris) ja eks see dramaturgiagi sinna Tšehhovi poole natuke kaldus. Väikeste inimeste sügavalt õnnetu sisemine maailm ja pidev juurdlemine eksistentsiaalsete küsimuste üle. Sammuli tegelane tundub teistest intelligentsem või vähemasti ei lobise ta mõttetult. Pigem mõtiskleb, kui räägib. Tema sünged muinasjutud annavad aimu, et tegu on loova inimesega. Jääb mulje, et just tema seob sõpruskonda ja tema juurde tullakse. Sammul on kogu aeg laval ja teda on hea jälgida.

Sammulile sekundeerib Külli Teetamm oma tavalises headuses. Tema Maša on habras, segaduses ja haavatav, pisut isegi asotsiaalne. Sellised tüübid jäävad tavaliselt elu hammasrataste vahele, aga Mašal on sõbrad (õigupoolest Tolja), kellele raskel hetkel helistada.

Elm on lavastusse valinud Indrek Sammuli ja Külli Teetamme kõrvale ka näitlejad, keda suurtes rollides nii tihti ei kohta - Mart Toome ja Andero Ermeli. Nemad kaks mängisidki lisarollina kõige naljakamas, haigla stseenis, kahte seniilset vanameest. Huumorit oli lavastuses täitsa piisavalt ja seetõttu ei tekkinud ka musta masendust. Sest tegelaste elud tundusid ikka lootusetult tühjad ja ega neil ka etenduse jooksul väga hästi ei läinud. 

Pigem koomilises rollis oli ka Anne Reemann tänitava ja kõiketeadva koeratädina. Teda oli väga tore üle hulga aja näha. Küllap ta ikka mängib, aga ju ma pole õigeid lavastusi vaatama juhtunud. 

Pisut pinnapealseks ja segaseks jäi minu jaoks noaga suskimise stseen. Ei saanud tükk aega aru, et see nii fataalseks osutus. Oma viga ilmselt, mõtted läksid mujale. Ka oli raske nimedes orienteeruda, need vene nimed on kõik ühesugused. 

Lõpp oli pigem elujaatav: tõelised sõbrad aitavad pinnale jääda, ükskõik, mis ka ei juhtuks.

"Caligula" Draamateatris

Piletid õnnestus saada tänu sõbrannale, kes ise ei saanud minna. Seega sõitsin keset töönädalat Tallinnasse lootuses, et tükk on seda väärt. No pika hambaga võin öelda, et ehk ikka oli. Seda põhiliselt tänu kahele näitlejale: Tõnis Niinemetsale muidugi ja Hanna Jaanovitšile. "Rahamaale" mul pileteid saada pole õnnestunud, seega läksin vaatama Niinemetsa "asendusetendusel". No ta oli ikka hea (loe: vastik) küll! Ja ei saa salata, et vahepeal polnud just meeldiv vaatamine. Sest paraku on see tükk ju praegu väga päevakajaline. Võimu saab haige tüüp, täielik psühhopaat ja türann, kellel on jumala suva inimeste elust ja surmast ja sellest, mis pärast teda tuleb. Õnneks sai Caligula valitseda ainult vaevalt 4 aastat, enne kui ta maha koksati, aga palju jõledusi suutis ta ka selle lühikese ajaga korda saata.

Siiski mind lavastus häiris, see komme klassika puhul paatosega ja valjult kõnelda. Ja raske oli aru saada, kes on kes ning mis (eelnevad) suhted tal on peategelasega. Ja et etendusel polnud õiget algust ega lõppu. Nagu ooperitenor ei saanud ega saanud Caligula ära surdud. Lootsin juba, et nüüd-nüüd, aga ei, tuleb aga jälle ringiga tagasi. Eks ta alamad ja lähikondsed lootsid samuti ja pidid aga jälle pettuma.

Tahtmatult tuli meelde eelmise suve tippelamus "Richard III" Vanemuises ja kui ma peaksin valima kahe ülinegatiivse ajaloolise tegelase, Niinemetsa Caligula ja Ken Rüüteli Richard III vahel, siis küllap oleks see Rüüteli Richard. Tõsi küll, ilmselt selle tõttu, et ka lavastus oli minu jaoks tunduvalt parem ja mõjuvam.

"Arkaadia" Endla teatris

Tom Stoppart on geniaalne! Ja Nüganen on jälle oma kunagises headuses. See on juba teine provintsiteatri tükk, mille väljastpoolt tulnud lavastaja on tõeliselt särama pannud. Eelmine oli Ugala "Inishmani igerik", nüüd siis "Arkaadia".

"Arkaadia"Linnateatris Jaanus Rohumaa lavastuses on siiani minu üks eredamaid teatrielamusi. Vahepealne Vanemuise lavastus valmistas pigem pettumuse. Seetõttu ma algul ka kõhklesin, kas ikka minna Endla teatrisse järjekordset versiooni vaatama. Kiitvad hinnangud ja põnevad intervjuud Nüganeniga tekitasid huvi. Õnneks. Sest üle hulga aja sain taas suuremat sorti teatrielamuse.

Stoppart on raske ja tiheda tekstiga ja kui alguses väga aru ka ei saa, millest jutt käib, siis kipub tähelepanu hajuma. Eriti, kui näitlejad kipuvad ka liialt vuristama. Aga mitte seekord, mitte siin lavastuses. Algusest peale oli etendust lihtne jälgida ja minu huvi ei kadunud kuni viimaste hetkedeni, kuigi lavastus oli taas tõeliselt pikk. Iga nüanss ja repliik oli läbi mõeldud ja paika timmitud. 

Kui Rohumaa lavastusest ma mäletan pigem 19. sajandi peategelasi - teismelist Tommasinat ja tema koduõpetajat Septimus Hodge´i, siis Endla teatris tõusid esile Saara Nüganeni ja Märt Avandi tegelased. Saara Nüganeni orgaanilist mängu oli nauditav jälgida. Märt Avandi oli täiesti oma sõiduvees, ilmselgelt kõige ebameeldivam tegelane lavastuses. Nende kahe duetid olid kindlasti etenduse parimad stseenid. Ei saa jätta lisamata ka kolmandat tegelast, Valentine´i kehastavat Nils Mattias Steinbergi kummalise perepojana.

Kui Nüganeni ja Avandi suurepärased rollisooritused ei tulnud mulle üllatusena, siis noorem, Sonja Nüganen ja Ott Raidmets ei jäänud neile mingilgi moel alla. Kartsin, et Nüganeni nätlejatausta puudumine hakkab ehk segama, aga sugugi mitte. Ta oli väga usutav ja siiras teismelise tüdrukuna ja täiesti usutav ka geeniusena. Raidmetsast ma siiani ei teadnud suurt midagi peale selle, et ta parodeerib ägedalt Urmas Otti. Septimus Hodge´ina oli ta väga nauditav. Nende tegelaste puhul mõjus muidugi eelnev teadmine, milline tragöödia kohe juhtuma hakkab.

Andrus Vaarik oli suurepärane näide sellest, et pole olemas väikseid rolle. Iga tema lavaletulek oli sündmus.

Vahest ehk lõpus, kui laval olid korraga erinevate ajastute inimesed, kadus mul natuke fookus käest. Võib-olla oli süüdi ka see, et istusin esimeses reas, lava jäi minust kõrgemale ja mõne tegelasega distants liiga lühikeseks.Võib-olla olin ma liiga kinni Linnateatri lavastuse erilises hetkes, kus kaks maailma omavahel kohtusid ja see segas minu vastuvõtuvõimet. Midagi taolist ootasin ehk ka nüüd ja seetõttu lõpu osas eelistaksin Linnateatri versiooni. See ei rikkunud aga kogumuljet ja ma olen ikka ja jälle selle etenduse peale mõelnud. Mis on ju märk väga heast teatrist.

"Inishmaani Igerik" Ugalas

Jälle Iiri tükk, kuidagi neid ikka satub kogu aeg minu valikusse. Seekord oli küll täistabamus. Olen kunagi igiammu seda tükki Linnateatri laval näinud, siis oli peaosas Andres Raag. Muud ma sellest väga ei mäleta. Seega tulin puhta lehena. Lavastajaks on külalisena Diana Leesalu ja on kohe tunda värske tuule puhangut provintsiteatris. Mitte et Ugala muidu halb oleks.

Etenduse intriigi käivitab ajalooline sündmus - Robert J. Flaherty fiktiivse dokumentaalfilmi "Mees Aranilt" filmimine 1930. aastatel, kus kasutati näitlejatena kohalikke elanikke. Võimalus näitlejana kuulsaks ja rikkaks saada paneb Inismaani väikese kogukonna keema.

Näidend hakkas kohe esimesest stseenist hooga pihta ja see hoog ei vaibunud kuni lõpuni. McDonagh muidugi ongi kindel kvaliteedimärk, aga vahel on tema tükid aeglasemad ja dialoogid vaoshoitumad.  Ugala etenduses ei pingutatud naljadega üle, aga ei hoitud ka ennast tagasi. Ülinauditav oli jälgida kahe vanamuti, Garmen Tabori ja Terje Pennie duetti. See oli kindlalt etenduse parim osa ja õnneks olid nad ka pidevalt laval. Kolmanda vanamutina lisas oma kirsi tordile muidugi Luule Komissarov.

Ja minu lemmik Aarne Soro oli taas ületamatu koomilise klatšimoori Johnnytoruna. Tema armastuse-vihkamise suhe ema Luule Komissarovaga oli samuti selle etenduse õnnestunumaid hetki.

Ka nooremad osatäitjad, peaosaline Jass Kalev Mäe ja eriti Alden Kirss, olid meeldejäävad. Mõlemad omamoodi puudega, aga selle varjus ülejäänud kambast intelligentsemad. Vaimse üleoleku tõttu ei tekkinud aga ka nii sügavat kaasaelamist peategelasele tema füüsilise puude pärast. 

Margaret Sarve puhul jäi enam meelde tema võimas lauluhääl. 

Riho Kütsar oli oma tavapärases heas vormis, lisades etendusse pigem traagikat ja maalähedust. Tore oli näha Kütsarit Ugala laval, kuigi kahju ka, et ta Vanemuisest lahkus.

Mulle meeldis ka see, et lõpp oli elujaatav. Mõnikord võib McDonagh olla ikka väga masendav. Seekord lahkusime helge tundega.

"Iphigeneia. Agamemnon. Elektra." Linnateatris

Minu esimene teatrikülastus Linnateatri uues majas. Juba selle maja pärast tasub minna. Natuke tuletas Kopenhaageni ooperiteatrit meelde - trepid ja avatud sillad läbi mitme korruse, uhked kobarlühtrid ja imeline vaade suurtest akendest. Linnateatris on vaade ilusale Tallinna vanalinna siseõuele.

Etendus on üks viiest maja avamise puhuks tehtutest, lavastaja Uku Uusberg. Uusbergi lavastused on alati olnud kindel kvaliteedimärk, enamasti ka suurejoonelised ja hulga tegelastega. Ka seekord on tegu suure lava tükiga, mis kasutas ära erinevaid tehnilisi võimalusi. Lavakujundus oli pigem lakooniline ja mulle väga meeldis. Pöördlava, võimsad sambad ja üles-alla liikluvat kivipuzzlet meenutav põrand moodustasid mõjusa tausta antiiksele tragöödiale, kujutades kord uhket paleed, kord lihtsat metsalagendikku. 

Loomulikult tekkisid paralleelid Draamateatri "Vend Antigone, ema Oidipusega", mis mulle ikka väga meeldis. Mõlemad etendused olid ka pikad ja kuigi mõlemad olid nauditavad, kaldub minu kaalukauss ikkagi Draamateatri poole.

Etenduse sisu on ju üldiselt teada. On vaja minna Troojasse sõtta, et ära tuua Parise poolt röövitud Ilus Helena, aga tuult ei ole, laevad ei liigu ja sõdurid on pahased. Agamemnon peab jumalatele ohverdama oma tütre, et sõttaminek ikka õnnestuks. Agamemnon kutsub tütre enda juurde, kuid siis hakkab kõhklema ja otsustab ohverdamisest loobuda. See tal enam ei õnnestu ja hoolimata Agamemnoni naise palvetest tütar hukatakse (või päästetakse viimasel hetkel jumalanna Artemise poolt). See oli alles esimene vaatus kolmest. Aga kuigi etendus oli tõesti pikk, 4,5 tundi, siis igav ei hakanud.

Indrek Sammul ja Hele Kõrve olid esimese vaatuse peaosalisteks Agamemnoni ja tema naise Klytaimnestrana. Maria Ehrenberg noore ja lootusrikka Iphigeneiana oli kõige huvitavam tegelane selles osas. Minu jaoks oli tegu ka kõige usutavama ja inimlikuma vaatusega.

Teine vaatus on pühendatud Klytaimnestra kättemaksuaktsioonile Agamemnoni vastu. Antiiktragöödiatele nii omane aastakümnete pikkune vihkamine ei tundu tänapäeval enam nii kõnekas. Kõrve, kes anuva emana oli väga liigutav ja inimlik, jäi kättemaksu sepitseva fuuriana juba kaugeks. Sammul Agamemnonina oli juba esimeses vaatuses vana ja väsinud mees ning nüüd läks eksinud lambana oma saatusele vastu. Kristo Viiding Aighistosena oli küll lausa füüsiliselt vastik.

Kolmas vaatus kuulub Elektrale, kes omakorda ihkab isa eest kättemaksu, ja tema kadunud vennale Orestesele. No ära hakkas tüütama see üksteise materdamine. Elektrat mängis taas Maria Ehrenberg ja siin ta minu jaoks enam nii usutav ei olnud. Tegelasena oli ta sama ebameeldiv, kui tema emagi. Ka Orestes jäi kuidagi rabedaks ja eristus muust kambast juba oma kõhetu kuju poolest.

Etendust saadab kogu aeg antiiktragöödiatele iseloomulik koor ja nende ilmumine täidab alati saali. Sellegipoolest tabasin ennast mõttelt, et Linnateatri senine tugevus - trupimäng - jäi sellel korral veidi ehk nõrgaks või vaoshoituks.

Ma kohtusin juhuslikult heade tuttavatega, kes käivad päris tihti teatris, aga päris tihti ka lahkuvad poole pealt. Seekord pidasid nad lõpuni vastu.

"Armastus ja arusaam", Temufi etendus ERMis

Kolm näitlejat, kaks neist minu lemmikute hulka kuuluvad Ester Kuntu ja Agur Seim. Suhtedraama. Joe Penhalli näidend tundus huvitav. Kõik oli justkui olemas, aga ikkagi jäi lõpuks midagi puudu. Esimese vaatuse nautisin näitlejate mängu. Agur Seim oli pöörane, enesekeskne ja vastutustundetu sissetungija, sõber minevikust. Ester Kuntu kaunis, vaoshoitud ja veidi mõistatuslik abielunaine. Ka Ott Kartau nohikliku töönarkomaanist abikaasa ja sõbrana oli väga hea. Väliselt oli kõik väga timmitud ja usutav. Aga näidend pidi ju rääkima armastusest. Seda armastust või armastuse kaotusest tekkinud meeleheidet ma paraku ei kogenud. Seetõttu jäi ka teine vaatus igavamaks ja tegelaste käitumise motiivid ähmasemaks või isegi egoistlikumaks. Esimene vaatus, mis oli sissejuhatuseks ja tegelastega tutvumiseks, oli põnevam.

Aga minu noorele kaaslasele etendus meeldis.

"Päevaraamat" Vanemuises

Väga karm lugu, väga karm. Sõjaaegsest kadunud põlvkonnast, lastest, kes ellujäämist pidid õppima. Etenduse meeleolu annabki ehk kõige paremini edasi see kaanepilt kavalehel. Kaksikuid, kahte poissi, mängivad Ken Rüütel ja Veiko Porkanen. Mängivad uskumatu veenvusega, eriti algul, kui nad pole veel kohanenud uute karmide elutingimustega. Nende hämmastunud pilgud ja hirmunud olek. Korraga lausutud tekst nagu deklamatsioon. Hiljem, kui nad on juba omandanud kalkuse ja teatava võitmatuse, ununeb teadmine, et tegu on lastega, kel veel piimahambadki suus. Lihtsalt raske on uskuda sellist kalestumist ja samas oskust olukordadega toime tulla nii väikeste laste puhul.

Etendus räägib kahest vennast, kelle armastav ema viib suurlinnast ära maale vanaema juurde, kuna sõja tõttu pole suurlinnas midagi süüa. Vanaema on paraku elus ülimalt kibestunud mutt, kellel puudub täiesti empaatia oma tütre ja veel vähem tema litapoegade suhtes. Külas seda mutti ei sallita ja see sallimatus langeb muidugi ka poiste peale. Lisaks sõda oma kõikide "toredustega". Poisid otsustavad ennast treenida kalgiks ja igasuguse valu suhtes immuunseks ning saavad sellega uskumatult hästi hakkama.

Rüütelil ja Porkanenil on väga keerulised rollid nii vaimselt, kui füüsiliselt. Eriti vaimselt, sest nad on kogu aeg intensiivselt laval, räägivad kogu aeg sünkroonis ja helgemat hetke etenduses ei olegi. Vahest ehk stseen akrobaatiliste trikkidega ja ainuke laul pakuvad vaatajatele hetkelist kergendust. Rüütelilt ja Porkanenilt nõuab akrobaatika jällegi suurepärast füüsilist vormi. 

Lavastus on väga naturalistlik, tatti ja soppa lendab ning ma olin rõõmus, et esimest rida istumiseks ei valinud. Olen oma vitsad juba ammu kätte saanud ja üldiselt hoidun esimesest reast, kui võimalik. Peategelased on pea kogu etenduse poolalasti ja sopaga kaetud. Aga see kõik sobitub lavastusse. Kuigi vastik on vaadata, aga vastik peabki olema, see on taotluslik. Samuti seksiteema, mis on pigem loomalik, vähemasti Jänesemoka puhul, keda väga veenvalt, liigagi veenvalt, kehastab Kristin Prits.

Kõrvaltegelastest võiks märkida veel Kaarel Pogga kirikuõpetajat, kes hoolimata oma pahedest oli heasoovlik ja siiralt hämmingus poiste ebainimliku ja läbinägeliku kalkuse üle. Ja muidugi Merle Jääger vastiku, räpase, ükskõikse vanaemana. Kas poisid tundsid ära hingesugulase, et lõpus tema poole hoidma hakkasid?

Suurepärane ja mõjuv lavastus Ringo Ramulilt. Hall ja lootusetust sisendav lavakujundus Arthur Arulalt. Lavastuse auks peab ütlema, et päris-päris jõhkraks siiski ei lähe. Ja liiga hinge ei poe, sest emotsioonid peaaegu puuduvad. Kust sa neid sõja ajal võtadki! Aga mitmeks päevaks jäi kummitama küll.