"Ma ei märganudki, millal sa läksid", Ekspeditsioon Tartu Draamafestivalil

Ekspeditsiooni lavastused on ikka üks suur paugutamine, kolistamine erinevate instrumentidega, kisa, pillimäng ja intensiivne tegutsemine. Narratiivi on vähe või üldse mitte. Olen päris mitut etendust vaatamas käinud peale esimest, suurt elamust lavastusest "Ainult jõed voolavad vabalt". Viimased korrad mind siiski väga ei kõnetanud, kuigi midagi halba ka öelda ei olnud. Seekord oli elamus taas täielik. Tulin teatrist ära mõnusas meelelolus ja tundsin, et päev on korda läinud.

Lavastust etendati Kammivabriku suures saalis, mille lava keskele oli ehitatud kõrge konstruktsioon kodusest mööblist, toolidest, kappidest, pesumasinast, külmikust ja muust taolisest. Loomulikult käis seal torni otsas tihe tegutsemine ja turnimine. Lisaks muu mööbli osav kasutamine vastavalt vajadusele. Näiteks diivani keerutamine saunalavana. Ja veidike ka lae all rippumist.

Mul on hea meel, et peale rasket kaotust on Ekspeditsioon ikka mängulises, füüsilises ja muusikalises  kõrgvormis. Lisaks vanadele kaladele, Marika Vaarikule, Sander Roosimägile, Simeoni Sundjale, Lea Restale ja Eva Kolditsale, oli kaasatud ka neli noorema generatsiooni esindajat, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus. Neist enim torkas silma Joonas Koff, natuke tuletas meelde..., oma olemuselt ja ka positsioonilt lavastuses. Tema kanda olid ka kõige keerulisemad füüsilised etteasted.

Marika Vaarikut ma olen siin ennegi kiitnud, tema on ületamatu oma hetketaju ja absurditabamisega. Seekord aga oli minu lemmik Sander Roosimägi, kelle lauljavõimed on imetlusväärsed. Tegelikult on kogu selle seltskonna musikaalsus üks etenduse õnnestumise peapõhjuseid. Nautisin väga nende tuletisi kuulsatest ooperiaariatest ja mitmehäälset ansamblilaulu. 

Etendus oligi tänu muusikale rütmikas ja vaheldusrikas. Esimese vaatuse lõpp ehk vajus natuke minu jaoks ära, aga teises vaatuses algas tulevärk uuesti ja nii võiduka lõpuni välja. Rohkelt oli muidugi ka absurdihuumorit ja leidlikke stseene. Etenduse sisu ja tähendus on ilmselt igaühe jaoks erinev. Minu jaoks oli siin nii argipäevast võõrandumist, kui ka teravat hoiatust totalitarismi eest. Eriti seda viimast. Ei salga, et Ekspeditsiooni ja Lauri Lagle lavastused on sügavalt pessimistlikud. 

Alex Paul Pukk, Simeoni Sundja ja Joonas Koff aktsioonis