"Inishmaani Igerik" Ugalas

Jälle Iiri tükk, kuidagi neid ikka satub kogu aeg minu valikusse. Seekord oli küll täistabamus. Olen kunagi igiammu seda tükki Linnateatri laval näinud, siis oli peaosas Andres Raag. Muud ma sellest väga ei mäleta. Seega tulin puhta lehena. Lavastajaks on külalisena Diana Leesalu ja on kohe tunda värske tuule puhangut provintsiteatris. Mitte et Ugala muidu halb oleks.

Etenduse intriigi käivitab ajalooline sündmus - Robert J. Flaherty fiktiivse dokumentaalfilmi "Mees Aranilt" filmimine 1930. aastatel, kus kasutati näitlejatena kohalikke elanikke. Võimalus näitlejana kuulsaks ja rikkaks saada paneb Inismaani väikese kogukonna keema.

Näidend hakkas kohe esimesest stseenist hooga pihta ja see hoog ei vaibunud kuni lõpuni. McDonagh muidugi ongi kindel kvaliteedimärk, aga vahel on tema tükid aeglasemad ja dialoogid vaoshoitumad.  Ugala etenduses ei pingutatud naljadega üle, aga ei hoitud ka ennast tagasi. Ülinauditav oli jälgida kahe vanamuti, Garmen Tabori ja Terje Pennie duetti. See oli kindlalt etenduse parim osa ja õnneks olid nad ka pidevalt laval. Kolmanda vanamutina lisas oma kirsi tordile muidugi Luule Komissarov.

Ja minu lemmik Aarne Soro oli taas ületamatu koomilise klatšimoori Johnnytoruna. Tema armastuse-vihkamise suhe ema Luule Komissarovaga oli samuti selle etenduse õnnestunumaid hetki.

Ka nooremad osatäitjad, peaosaline Jass Kalev Mäe ja eriti Alden Kirss, olid meeldejäävad. Mõlemad omamoodi puudega, aga selle varjus ülejäänud kambast intelligentsemad. Vaimse üleoleku tõttu ei tekkinud aga ka nii sügavat kaasaelamist peategelasele tema füüsilise puude pärast. 

Margaret Sarve puhul jäi enam meelde tema võimas lauluhääl. 

Riho Kütsar oli oma tavapärases heas vormis, lisades etendusse pigem traagikat ja maalähedust. Tore oli näha Kütsarit Ugala laval, kuigi kahju ka, et ta Vanemuisest lahkus.

Mulle meeldis ka see, et lõpp oli elujaatav. Mõnikord võib McDonagh olla ikka väga masendav. Seekord lahkusime helge tundega.

"Iphigeneia. Agamemnon. Elektra." Linnateatris

Minu esimene teatrikülastus Linnateatri uues majas. Juba selle maja pärast tasub minna. Natuke tuletas Kopenhaageni ooperiteatrit meelde - trepid ja avatud sillad läbi mitme korruse, uhked kobarlühtrid ja imeline vaade suurtest akendest. Linnateatris on vaade ilusale Tallinna vanalinna siseõuele.

Etendus on üks viiest maja avamise puhuks tehtutest, lavastaja Uku Uusberg. Uusbergi lavastused on alati olnud kindel kvaliteedimärk, enamasti ka suurejoonelised ja hulga tegelastega. Ka seekord on tegu suure lava tükiga, mis kasutas ära erinevaid tehnilisi võimalusi. Lavakujundus oli pigem lakooniline ja mulle väga meeldis. Pöördlava, võimsad sambad ja üles-alla liikluvat kivipuzzlet meenutav põrand moodustasid mõjusa tausta antiiksele tragöödiale, kujutades kord uhket paleed, kord lihtsat metsalagendikku. 

Loomulikult tekkisid paralleelid Draamateatri "Vend Antigone, ema Oidipusega", mis mulle ikka väga meeldis. Mõlemad etendused olid ka pikad ja kuigi mõlemad olid nauditavad, kaldub minu kaalukauss ikkagi Draamateatri poole.

Etenduse sisu on ju üldiselt teada. On vaja minna Troojasse sõtta, et ära tuua Parise poolt röövitud Ilus Helena, aga tuult ei ole, laevad ei liigu ja sõdurid on pahased. Agamemnon peab jumalatele ohverdama oma tütre, et sõttaminek ikka õnnestuks. Agamemnon kutsub tütre enda juurde, kuid siis hakkab kõhklema ja otsustab ohverdamisest loobuda. See tal enam ei õnnestu ja hoolimata Agamemnoni naise palvetest tütar hukatakse (või päästetakse viimasel hetkel jumalanna Artemise poolt). See oli alles esimene vaatus kolmest. Aga kuigi etendus oli tõesti pikk, 4,5 tundi, siis igav ei hakanud.

Indrek Sammul ja Hele Kõrve olid esimese vaatuse peaosalisteks Agamemnoni ja tema naise Klytaimnestrana. Maria Ehrenberg noore ja lootusrikka Iphigeneiana oli kõige huvitavam tegelane selles osas. Minu jaoks oli tegu ka kõige usutavama ja inimlikuma vaatusega.

Teine vaatus on pühendatud Klytaimnestra kättemaksuaktsioonile Agamemnoni vastu. Antiiktragöödiatele nii omane aastakümnete pikkune vihkamine ei tundu tänapäeval enam nii kõnekas. Kõrve, kes anuva emana oli väga liigutav ja inimlik, jäi kättemaksu sepitseva fuuriana juba kaugeks. Sammul Agamemnonina oli juba esimeses vaatuses vana ja väsinud mees ning nüüd läks eksinud lambana oma saatusele vastu. Kristo Viiding Aighistosena oli küll lausa füüsiliselt vastik.

Kolmas vaatus kuulub Elektrale, kes omakorda ihkab isa eest kättemaksu, ja tema kadunud vennale Orestesele. No ära hakkas tüütama see üksteise materdamine. Elektrat mängis taas Maria Ehrenberg ja siin ta minu jaoks enam nii usutav ei olnud. Tegelasena oli ta sama ebameeldiv, kui tema emagi. Ka Orestes jäi kuidagi rabedaks ja eristus muust kambast juba oma kõhetu kuju poolest.

Etendust saadab kogu aeg antiiktragöödiatele iseloomulik koor ja nende ilmumine täidab alati saali. Sellegipoolest tabasin ennast mõttelt, et Linnateatri senine tugevus - trupimäng - jäi sellel korral veidi ehk nõrgaks või vaoshoituks.

Ma kohtusin juhuslikult heade tuttavatega, kes käivad päris tihti teatris, aga päris tihti ka lahkuvad poole pealt. Seekord pidasid nad lõpuni vastu.

"Armastus ja arusaam", Temufi etendus ERMis

Kolm näitlejat, kaks neist minu lemmikute hulka kuuluvad Ester Kuntu ja Agur Seim. Suhtedraama. Joe Penhalli näidend tundus huvitav. Kõik oli justkui olemas, aga ikkagi jäi lõpuks midagi puudu. Esimese vaatuse nautisin näitlejate mängu. Agur Seim oli pöörane, enesekeskne ja vastutustundetu sissetungija, sõber minevikust. Ester Kuntu kaunis, vaoshoitud ja veidi mõistatuslik abielunaine. Ka Ott Kartau nohikliku töönarkomaanist abikaasa ja sõbrana oli väga hea. Väliselt oli kõik väga timmitud ja usutav. Aga näidend pidi ju rääkima armastusest. Seda armastust või armastuse kaotusest tekkinud meeleheidet ma paraku ei kogenud. Seetõttu jäi ka teine vaatus igavamaks ja tegelaste käitumise motiivid ähmasemaks või isegi egoistlikumaks. Esimene vaatus, mis oli sissejuhatuseks ja tegelastega tutvumiseks, oli põnevam.

Aga minu noorele kaaslasele etendus meeldis.