Etendus on üks viiest maja avamise puhuks tehtutest, lavastaja Uku Uusberg. Uusbergi lavastused on alati olnud kindel kvaliteedimärk, enamasti ka suurejoonelised ja hulga tegelastega. Ka seekord on tegu suure lava tükiga, mis kasutas ära erinevaid tehnilisi võimalusi. Lavakujundus oli pigem lakooniline ja mulle väga meeldis. Pöördlava, võimsad sambad ja üles-alla liikluvat kivipuzzlet meenutav põrand moodustasid mõjusa tausta antiiksele tragöödiale, kujutades kord uhket paleed, kord lihtsat metsalagendikku.
Loomulikult tekkisid paralleelid Draamateatri "Vend Antigone, ema Oidipusega", mis mulle ikka väga meeldis. Mõlemad etendused olid ka pikad ja kuigi mõlemad olid nauditavad, kaldub minu kaalukauss ikkagi Draamateatri poole.
Etenduse sisu on ju üldiselt teada. On vaja minna Troojasse sõtta, et ära tuua Parise poolt röövitud Ilus Helena, aga tuult ei ole, laevad ei liigu ja sõdurid on pahased. Agamemnon peab jumalatele ohverdama oma tütre, et sõttaminek ikka õnnestuks. Agamemnon kutsub tütre enda juurde, kuid siis hakkab kõhklema ja otsustab ohverdamisest loobuda. See tal enam ei õnnestu ja hoolimata Agamemnoni naise palvetest tütar hukatakse (või päästetakse viimasel hetkel jumalanna Artemise poolt). See oli alles esimene vaatus kolmest. Aga kuigi etendus oli tõesti pikk, 4,5 tundi, siis igav ei hakanud.
Indrek Sammul ja Hele Kõrve olid esimese vaatuse peaosalisteks Agamemnoni ja tema naise Klytaimnestrana. Maria Ehrenberg noore ja lootusrikka Iphigeneiana oli kõige huvitavam tegelane selles osas. Minu jaoks oli tegu ka kõige usutavama ja inimlikuma vaatusega.
Teine vaatus on pühendatud Klytaimnestra kättemaksuaktsioonile Agamemnoni vastu. Antiiktragöödiatele nii omane aastakümnete pikkune vihkamine ei tundu tänapäeval enam nii kõnekas. Kõrve, kes anuva emana oli väga liigutav ja inimlik, jäi kättemaksu sepitseva fuuriana juba kaugeks. Sammul Agamemnonina oli juba esimeses vaatuses vana ja väsinud mees ning nüüd läks eksinud lambana oma saatusele vastu. Kristo Viiding Aighistosena oli küll lausa füüsiliselt vastik.
Kolmas vaatus kuulub Elektrale, kes omakorda ihkab isa eest kättemaksu, ja tema kadunud vennale Orestesele. No ära hakkas tüütama see üksteise materdamine. Elektrat mängis taas Maria Ehrenberg ja siin ta minu jaoks enam nii usutav ei olnud. Tegelasena oli ta sama ebameeldiv, kui tema emagi. Ka Orestes jäi kuidagi rabedaks ja eristus muust kambast juba oma kõhetu kuju poolest.
Etendust saadab kogu aeg antiiktragöödiatele iseloomulik koor ja nende ilmumine täidab alati saali. Sellegipoolest tabasin ennast mõttelt, et Linnateatri senine tugevus - trupimäng - jäi sellel korral veidi ehk nõrgaks või vaoshoituks.
Ma kohtusin juhuslikult heade tuttavatega, kes käivad päris tihti teatris, aga päris tihti ka lahkuvad poole pealt. Seekord pidasid nad lõpuni vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar