Jälle Iiri tükk, kuidagi neid ikka satub kogu aeg minu valikusse. Seekord oli küll täistabamus. Olen kunagi igiammu seda tükki Linnateatri laval näinud, siis oli peaosas Andres Raag. Muud ma sellest väga ei mäleta. Seega tulin puhta lehena. Lavastajaks on külalisena Diana Leesalu ja on kohe tunda värske tuule puhangut provintsiteatris. Mitte et Ugala muidu halb oleks.
Etenduse intriigi käivitab ajalooline sündmus - Robert J. Flaherty fiktiivse dokumentaalfilmi "Mees Aranilt" filmimine 1930. aastatel, kus kasutati näitlejatena kohalikke elanikke. Võimalus näitlejana kuulsaks ja rikkaks saada paneb Inismaani väikese kogukonna keema.
Näidend hakkas kohe esimesest stseenist hooga pihta ja see hoog ei vaibunud kuni lõpuni. McDonagh muidugi ongi kindel kvaliteedimärk, aga vahel on tema tükid aeglasemad ja dialoogid vaoshoitumad. Ugala etenduses ei pingutatud naljadega üle, aga ei hoitud ka ennast tagasi. Ülinauditav oli jälgida kahe vanamuti, Garmen Tabori ja Terje Pennie duetti. See oli kindlalt etenduse parim osa ja õnneks olid nad ka pidevalt laval. Kolmanda vanamutina lisas oma kirsi tordile muidugi Luule Komissarov.
Ja minu lemmik Aarne Soro oli taas ületamatu koomilise klatšimoori Johnnytoruna. Tema armastuse-vihkamise suhe ema Luule Komissarovaga oli samuti selle etenduse õnnestunumaid hetki.
Ka nooremad osatäitjad, peaosaline Jass Kalev Mäe ja eriti Alden Kirss, olid meeldejäävad. Mõlemad omamoodi puudega, aga selle varjus ülejäänud kambast intelligentsemad. Vaimse üleoleku tõttu ei tekkinud aga ka nii sügavat kaasaelamist peategelasele tema füüsilise puude pärast.
Margaret Sarve puhul jäi enam meelde tema võimas lauluhääl.
Riho Kütsar oli oma tavapärases heas vormis, lisades etendusse pigem traagikat ja maalähedust. Tore oli näha Kütsarit Ugala laval, kuigi kahju ka, et ta Vanemuisest lahkus.
Mulle meeldis ka see, et lõpp oli elujaatav. Mõnikord võib McDonagh olla ikka väga masendav. Seekord lahkusime helge tundega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar