Kuigi Paul Kondase maalid mulle väga meeldivad ja muidugi ka tema väike armas muuseum Viljandis, siis ma kõhklesin, kas ikka etendust tasub vaatama minna. Umbes sama ajastu, kui Kiidjärvel juba korduvalt nähtud ja nähtud on piisavalt ka igasugu veidrike elulugusid. Õnneks sellel suvel ikka otsustasin minna. Sest etendus oli väga armas, just nimelt armas. Värviline, stiilne, naiivne, natuke vallatu ja sõbralik, täpselt nagu Kondase enda maalidki.
Väga õnnestunud oli juba kohavalik Viljandi Muuseumi õuel või õigupoolest muuseumi taga pargis. Lava oli põnev, ära oli kasutatud ka muuseumimaja väike rõdu, ilus puust elumaja ja kummaline kõrvalhoone. Vaatajate kohad olid mõnusalt tõusva poodiumi peal ja kuigi toolid polnud just kõige mugavamad, olid kohad ette määratud ja nähtavus hea igalt poolt. Mulle eriti ei meeldi need etendused, kuhu pead tund varem selleks kohale minema, et endale paremad kohad rabada. Kuigi suveetendustele tasuks niikuinii varem kohale minna, et natuke ringi jalutada, ümbruskonnaga tutvuda ja nautida veidi teistsugust kohvikumenüüd, kui teatrites tavaliselt.
Lavastuse muutis nauditavaks eelkõige kunstniku ja kostümeerija töö. Püsilokkide ja valge põllekesega daamid olid nagu Kondase piltidelt maha astunud. Paljuks ei peetud ka suuri Kondase maalide koopiaid lavale tuua.
Suur õnnestumine oli muidugi Ott Sepp nimiosas. Ega teda asjata ei nomineeritud selle rolli eest eelmise aasta parima meepeaosatäitja kandidaadiks. Taas kord oskas ta leida mingi erilise nüansi selle isepäise ja egoistliku vanamehe kujutamisel. Meeldis see, et ta ei püüdnud oma tegelast igal moel naljakamaks teha. Hoolimata oma naabrimehelikust väljanägemisest on Ott Sepp väga tundlik ja tark näitleja. Kahju, et talle piisavalt peaosi ei ole jätkunud, aga ta on kogu aeg pildis.
Hea oli näha, et Luule Komissarova on endiselt vormis. Muidugi oli ta suurepärases näitlejavormis ka paar kuud tagasi nähtud "Inishmaani igerikus", aga kuna ta seal mängis suremiseelset vanamutti, siis füüsisest väga aru ei saanud. "Kondase" etenduses ei jäänud ta teistele daamidele sugugi alla. Naljakas ja tobe oli kolmene Nõukogude nomenklatuuri punt Andres Tabuni, Oskar Pungase ja Tarvo Vridolini esituses. Väike nokunali oli ka, aga see sobis täiesti konteksti, kuna ka põline vanapoiss Kondas ise armastas aeg-ajalt siivutuid pilte maalida. Ja tegelikult ei mindud publiku naerutamisega liiale, pigem oli rõhk nostalgial.
Imre Õunapuu kehastatud Surm mõjus aeg-ajalt groteskselt, aga veidi ka hirmutavalt. Väga liigutav oli stseen, kus Surm võrgutas ära Kondase pahaaimamatu naabrinaise. Aga ega surma vastu ju ei saa, kuigi Kondas püüdis alguses üsna edukalt oma aega edasi lükata.
Omamoodi liigutav tegelane oli Maarja Mõtsa kehastatud Kandle Ott. Kuigi algul pisut häiris, et miks peab vanameest mängima noor naine. Ju vist kandlemängu pärast ja Mõts sai tegelikult väga hästi hakkama.
Minu absoluutne lemmik on Kondase pilt "Näärivana kalastab" ja kui teises vaatuses oli lavale toodud paat ning näärivanakostüüm, siis ma juba aimasin, et kuidagi seda pilti siin ilmselt lavastatakse. Ja nii oligi: kõik osalejad olid riietatud päikeseloojangu karva metsapilti kujutavatesse hõlstidesse ja moodustasid talvise metsamüüri, mille ees istus üksildase kurva kalastajana näärivanariietes Paul Kondas. Väga liigutav stseen!
Lõpetuseks ütlen, et etendus meeldis ka minu noortele kaaslastele väga. Ja soovitaksin kindlasti tulla külastama suurepärast Kondase Muuseumi. Sellel suvel on siin lisaks Kondase maalidele ka Johann Köleri juubelinäitus.
 |
| Paul Kondas "Näärivana kalastab" |
