"Eneseabiõpik", Draamateatri lavastus Tartu Draamafestivalil

Ei olnud minu rida, no ei olnud! Natuke läks samasse auku eile nähtud Ekspeditsiooniga. Palju lärmi ja sebimist, ühtse narratiivi puudumine, sketšid. Aga erinevalt Ekspeditsiooni lavastusest ei saanud ma seekord väga aru, miks näitlejad pidid nii hullusti tõmblema ja võbelema. Mõnel higi voolas ojadena ja see oli häiriv. Mulle ei tundunud, et see rabelemine kuidagi tegevusele kaasa oleks aidanud. Ma pean tunnistama, et pole ka eriline NO fänn olnud, kuigi Tiit Ojasoo nii mõnigi lavastus on mulle väga meeldinud. Näiteks üks minu absoluutseid lemmikuid "Inishmore´i leitnant" Draamateatris aastal 2003. Või viimased "Macbeth" ja "Vend Antigone, ema Oidipus". 

Esimene vaatus oli tegelikult täitsa põnev, nautisin näitlejate suurepärast mängu ja lauluoskust. Terve trupp oli ühtlaselt tasemel, ka nooremad näitlejannad. Väga meeldis mulle Hanna Jaanovitš, ta paneb ennast vaatama ja tema keha valdamine oli juba next level. Jaanovitš tegi põneva rolli ja hakkas mulle silma juba "Caligulas".

Tõeliselt äge oli näha üle hulga aja Tambet Tuisku, kes on endiselt kõrgvormis. Tema ei rabelenud ka nii palju, tundus veidi loomulikuma mängustiiliga. Esimese vaatuse lõpus, kus ta kehastas mahajäetavat abikaasat, hakkasin esimest korda etenduse jooksul tegelasele kaasa elama. Üldiselt oli lavastuses tegemist pigem karakteritega, kui inimestega, ilmne rõhk oli iroonial ja eneseiroonial. Naljakaid kohti jätkus, aga nii palju ma ka ei naernud, kui enamus publikust. 

Väga nauditavad olid laulvate näitlejate Evelin Võigemasti ja Karmo Nigula muusikalised etteasted. Üllatavalt hästi liitus nendega selles osas ka noor Emili Rohumaa. Aga jälle võrdlen Ekspeditsiooniga ja sellist ühtset koori Ojasoo lavastuses ei olnud.

Väga põnevad ja seksikad olid näitlejate kostüümid. Pole ka ime, sest kunstnik oli Aldo Järvsoo.

Esimene vaatus oli seega päris nauditav, kuigi väga pikk, ligi 2 tundi. Pettumus oli aga minu jaoks teine vaatus, kus midagi peaaegu ei toimunud, ainult rääkimine ja kõndimine. Sain aru, et esitati sügavaid filosoofilisi seisukohti, aga ma ei viitsinud jälgida. Õnneks oli vaatus lühike.

Ah jaa, teemaks oli armastus ja selle puudumine, paarisuhted ja üksindus. Kellele NO teater on meeldinud, sellele meeldis kindlasti ka see lavastus.

"Ma ei märganudki, millal sa läksid", Ekspeditsioon Tartu Draamafestivalil

Ekspeditsiooni lavastused on ikka üks suur paugutamine, kolistamine erinevate instrumentidega, kisa, pillimäng ja intensiivne tegutsemine. Narratiivi on vähe või üldse mitte. Olen päris mitut etendust vaatamas käinud peale esimest, suurt elamust lavastusest "Ainult jõed voolavad vabalt". Viimased korrad mind siiski väga ei kõnetanud, kuigi midagi halba ka öelda ei olnud. Seekord oli elamus taas täielik. Tulin teatrist ära mõnusas meelelolus ja tundsin, et päev on korda läinud.

Lavastust etendati Kammivabriku suures saalis, mille lava keskele oli ehitatud kõrge konstruktsioon kodusest mööblist, toolidest, kappidest, pesumasinast, külmikust ja muust taolisest. Loomulikult käis seal torni otsas tihe tegutsemine ja turnimine. Lisaks muu mööbli osav kasutamine vastavalt vajadusele. Näiteks diivani keerutamine saunalavana. Ja veidike ka lae all rippumist.

Mul on hea meel, et peale rasket kaotust on Ekspeditsioon ikka mängulises, füüsilises ja muusikalises  kõrgvormis. Lisaks vanadele kaladele, Marika Vaarikule, Sander Roosimägile, Simeoni Sundjale, Lea Restale ja Eva Kolditsale, oli kaasatud ka neli noorema generatsiooni esindajat, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus. Neist enim torkas silma Joonas Koff, natuke tuletas meelde..., oma olemuselt ja ka positsioonilt lavastuses. Tema kanda olid ka kõige keerulisemad füüsilised etteasted.

Marika Vaarikut ma olen siin ennegi kiitnud, tema on ületamatu oma hetketaju ja absurditabamisega. Seekord aga oli minu lemmik Sander Roosimägi, kelle lauljavõimed on imetlusväärsed. Tegelikult on kogu selle seltskonna musikaalsus üks etenduse õnnestumise peapõhjuseid. Nautisin väga nende tuletisi kuulsatest ooperiaariatest ja mitmehäälset ansamblilaulu. 

Etendus oligi tänu muusikale rütmikas ja vaheldusrikas. Esimese vaatuse lõpp ehk vajus natuke minu jaoks ära, aga teises vaatuses algas tulevärk uuesti ja nii võiduka lõpuni välja. Rohkelt oli muidugi ka absurdihuumorit ja leidlikke stseene. Etenduse sisu ja tähendus on ilmselt igaühe jaoks erinev. Minu jaoks oli siin nii argipäevast võõrandumist, kui ka teravat hoiatust totalitarismi eest. Eriti seda viimast. Ei salga, et Ekspeditsiooni ja Lauri Lagle lavastused on sügavalt pessimistlikud. 

Alex Paul Pukk, Simeoni Sundja ja Joonas Koff aktsioonis