"Joobnud" Vanemuises

No üldse ei meeldinud, lausa piinlesin need 3 tundi. Mõtlesin peale esimest vaatust ära minna, aga kuna mul ei ole see kombeks ja lootus sureb viimasena, siis ikka jäin. Rahvast oli saal täis ja naerdi püüdlikult iga vähegi koomilisema koha peal. Mõni tõusis ka plaksutamise ajal püsti.

Kunstnik Iir Hermeliini lavakujundus oli päris nutikas, kahelpool servas kaldsein, kuhu sai joosta, hüpata, ronida, turnida, vajuda ja koperdada. Meeldiv oli näha noorte näitlejate head kehalist vormi. Muusikalised vahepalad olid mõjusad ja piisavalt valjud, nii et ma iga kord võpatasin. 

Esimeses vaatuses oli päris tore stseen vanade kalade Margus Jaanovitši ja Karol Kuntseliga, kelle mõttetult kaklusse kiskuv perekondlik õhtu mõjus usutavalt ja tekitas mingit äratundmist (mitte et mul isiklikult väga palju selliseid kogemusi oleks). Siia võib lisada ka nende naisi mänginud Ragne Pekarevi ja Marika Barabanštšikova vaoshoitud esitused. Siin ei olnud liigset ülepakkumist ja laval laperdamist, mis iseloomustas ülejäänud stseene. 

Teises vaatuses oli täitsa koomiline abiellumise stseen, sain minagi mõne korra naeru turtsatada. Aga muidu oli piinavalt igav. Aru ma ei saanud, miks need maani täis inimesed nii hullult mööda lava laperdasid. Kas see oli jälle kuidagi taotluslik? No ei olnud usutavad need joobnud. Ja tekst ka ei kõnetanud. 

"Three Ballads, a Story and My Mother’s Estate" Tartu Draamafestivalil

Etendus emast ja pojast, suureks kasvamisest ja lahtilaskmisest, vigadest, mis me elus teeme. Laval olid Maike Lond ja tema abituriendist poeg Lukas Jansen. Esimene taoline etendus minu jaoks, meenutas pigem häppeningi, kui lavastust. Laval oli pundar juhtmeid ja igasugu muud kila-kola, mitte just hubane keskkond. Ja paar vatitekki, mille alla Maike Lond ennast kohe alguses ja ka vahepeal ära peitis ning millega liikus nagu tasane nunnu loomake üle lava. 

Nii Maike Lond, kui tema poeg Lukas olid laval väga armsad ja siirad. Jäi mulje nagu sünniks etendus just praegu ja kohapeal. Väikesed apsud ja möödaminnes teineteisele pillatud fraasid, sebimine valgustuse ja pillidega. Lavalt nähtud siirus ja karisma, aga ka enesekindlus olid eriti algaja näitleja Lukase puhul väga imekspandavad. Ilmselgelt on ta oma elu etenduskunstidega tegeleva ema kõrval veetnud ja seda maailma lähedalt näinud. Siiski, sellised oskused on kas sündides kaasa antud või siis mitte. 

Kuigi etendus oli pigem melanhoolne, andis tooni publikkusse kiirgav ema ja poja teineteisest hoolimine. Laval toetas pigem poeg ema, kui vastupidi. 

Maike Lond oli laval kohmakas, saamatu ja isegi arglik. Küllap see oli ka taotluslik, aga hiljem lugesin, et tema viimasest projektist "10 journeys to a place where nothing happens" on möödas juba üle 10 aasta. Pealegi kehastas ta laval ju iseennast, mis ilmselt pole just kõige lihtsam ülesanne. Ja kuigi ta liikus kohmakalt ning laulis ka justkui viisist mööda, oli arusaadav, et tegu on väga hästi oma keha ja häält valdava kunstnikuga. Lisame siia veel väga ilusa lauluhääle, millest küll väga põgusalt aimu anti.

Pärast kahte eelmist täiega lärmakat lavastust olin päris õnnelik, et laval toimuv kulges vaikselt ja leebelt. Kindlasti on tegu väga õnnestunud projektiga ja Maike Londi tahaks näha veelgi.

Foto: Alana Proosa

Lavastus: Maike Lond, Lukas Jansen ja Kim Noble

Laval: Maike Lond ja Lukas Jansen

Dramaturg: Kim Noble

Heli: Ken-Eerik Kannike, Maike Lond ja Lukas Jansen

Koreograaf: Daniela Privis

Lavakujundus: Linda Mai Kari

Valgus ja tehniline tugi: Henry Kasch

Projektijuht: Eneli Järs

Toetaja: Eesti Kultuurkapital

Kaasprodutsendid: Maike Lond, Kanuti Gildi SAAL

Esietendus: 04.10.2025

"Eneseabiõpik", Draamateatri lavastus Tartu Draamafestivalil

Ei olnud minu rida, no ei olnud! Natuke läks samasse auku eile nähtud Ekspeditsiooniga. Palju lärmi ja sebimist, ühtse narratiivi puudumine, sketšid. Aga erinevalt Ekspeditsiooni lavastusest ei saanud ma seekord väga aru, miks näitlejad pidid nii hullusti tõmblema ja võbelema. Mõnel higi voolas ojadena ja see oli häiriv. Mulle ei tundunud, et see rabelemine kuidagi tegevusele kaasa oleks aidanud. Ma pean tunnistama, et pole ka eriline NO fänn olnud, kuigi Tiit Ojasoo nii mõnigi lavastus on mulle väga meeldinud. Näiteks üks minu absoluutseid lemmikuid "Inishmore´i leitnant" Draamateatris aastal 2003. Või viimased "Macbeth" ja "Vend Antigone, ema Oidipus". 

Esimene vaatus oli tegelikult täitsa põnev, nautisin näitlejate suurepärast mängu ja lauluoskust. Terve trupp oli ühtlaselt tasemel, ka nooremad näitlejannad. Väga meeldis mulle Hanna Jaanovitš, ta paneb ennast vaatama ja tema keha valdamine oli juba next level. Jaanovitš tegi põneva rolli ja hakkas mulle silma juba "Caligulas".

Tõeliselt äge oli näha üle hulga aja Tambet Tuisku, kes on endiselt kõrgvormis. Tema ei rabelenud ka nii palju, tundus veidi loomulikuma mängustiiliga. Esimese vaatuse lõpus, kus ta kehastas mahajäetavat abikaasat, hakkasin esimest korda etenduse jooksul tegelasele kaasa elama. Üldiselt oli lavastuses tegemist pigem karakteritega, kui inimestega, ilmne rõhk oli iroonial ja eneseiroonial. Naljakaid kohti jätkus, aga nii palju ma ka ei naernud, kui enamus publikust. 

Väga nauditavad olid laulvate näitlejate Evelin Võigemasti ja Karmo Nigula muusikalised etteasted. Üllatavalt hästi liitus nendega selles osas ka noor Emili Rohumaa. Aga jälle võrdlen Ekspeditsiooniga ja sellist ühtset koori Ojasoo lavastuses ei olnud.

Väga põnevad ja seksikad olid näitlejate kostüümid. Pole ka ime, sest kunstnik oli Aldo Järvsoo.

Esimene vaatus oli seega päris nauditav, kuigi väga pikk, ligi 2 tundi. Pettumus oli aga minu jaoks teine vaatus, kus midagi peaaegu ei toimunud, ainult rääkimine ja kõndimine. Sain aru, et esitati sügavaid filosoofilisi seisukohti, aga ma ei viitsinud jälgida. Õnneks oli vaatus lühike.

Ah jaa, teemaks oli armastus ja selle puudumine, paarisuhted ja üksindus. Kellele NO teater on meeldinud, sellele meeldis kindlasti ka see lavastus.

"Ma ei märganudki, millal sa läksid", Ekspeditsioon Tartu Draamafestivalil

Ekspeditsiooni lavastused on ikka üks suur paugutamine, kolistamine erinevate instrumentidega, kisa, pillimäng ja intensiivne tegutsemine. Narratiivi on vähe või üldse mitte. Olen päris mitut etendust vaatamas käinud peale esimest, suurt elamust lavastusest "Ainult jõed voolavad vabalt". Viimased korrad mind siiski väga ei kõnetanud, kuigi midagi halba ka öelda ei olnud. Seekord oli elamus taas täielik. Tulin teatrist ära mõnusas meelelolus ja tundsin, et päev on korda läinud.

Lavastust etendati Kammivabriku suures saalis, mille lava keskele oli ehitatud kõrge konstruktsioon kodusest mööblist, toolidest, kappidest, pesumasinast, külmikust ja muust taolisest. Loomulikult käis seal torni otsas tihe tegutsemine ja turnimine. Lisaks muu mööbli osav kasutamine vastavalt vajadusele. Näiteks diivani keerutamine saunalavana. Ja veidike ka lae all rippumist.

Mul on hea meel, et peale rasket kaotust on Ekspeditsioon ikka mängulises, füüsilises ja muusikalises  kõrgvormis. Lisaks vanadele kaladele, Marika Vaarikule, Sander Roosimägile, Simeoni Sundjale, Lea Restale ja Eva Kolditsale, oli kaasatud ka neli noorema generatsiooni esindajat, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus. Neist enim torkas silma Joonas Koff, natuke tuletas meelde..., oma olemuselt ja ka positsioonilt lavastuses. Tema kanda olid ka kõige keerulisemad füüsilised etteasted.

Marika Vaarikut ma olen siin ennegi kiitnud, tema on ületamatu oma hetketaju ja absurditabamisega. Seekord aga oli minu lemmik Sander Roosimägi, kelle lauljavõimed on imetlusväärsed. Tegelikult on kogu selle seltskonna musikaalsus üks etenduse õnnestumise peapõhjuseid. Nautisin väga nende tuletisi kuulsatest ooperiaariatest ja mitmehäälset ansamblilaulu. 

Etendus oligi tänu muusikale rütmikas ja vaheldusrikas. Esimese vaatuse lõpp ehk vajus natuke minu jaoks ära, aga teises vaatuses algas tulevärk uuesti ja nii võiduka lõpuni välja. Rohkelt oli muidugi ka absurdihuumorit ja leidlikke stseene. Etenduse sisu ja tähendus on ilmselt igaühe jaoks erinev. Minu jaoks oli siin nii argipäevast võõrandumist, kui ka teravat hoiatust totalitarismi eest. Eriti seda viimast. Ei salga, et Ekspeditsiooni ja Lauri Lagle lavastused on sügavalt pessimistlikud. 

Alex Paul Pukk, Simeoni Sundja ja Joonas Koff aktsioonis