"Tikud" Linnateatris

Kui mõned aastad tagasi ma loobusin Linnateatris käimast, sest ei õnnestunud kuidagi pileteid saada, ja külastasin rohkem Draamateatrit, siis nüüd on olukord vastupidine. Juba teine etendus lühikese aja jooksul Linnateatri uues majas. Oli väga tore jalutada Metropoli hotellist Rotermanni kvartalis mööda Olevimäe tänavat vanalinna. Kevad oli täies jõus ja linn meeldivalt rahvarohke. 

Seekord oli tegemist Taevalavaga. See tundus olevat samas kohas, kus vanasti, aga ega ma pead anda ei julge. Igal juhul tuli mitu korrust trepist üles ronida (lift on ka olemas). Ruumi oli palju ning kavamüüja pakkus ka komme ja küpsiseid, aga selliseid vaateid ei avanenud nagu suure saali fuajees.

Etendus oli ühevaatuseline ja ega ma kella ei vaadanudki, sest tegelikult oli kogu aeg huvitav. Kuigi erilist tegevust lavastuses pole ja isegi sisukat vestlust mitte. Eelmine Johan Elmi lavastus, mida vaatamas käisin, "Araabia öö", minuga eriti ei haakunud. "Tikud" kõnetas rohkem. Sõpruse ja surma temaatika puudutab ikka meid kõiki. Lavastus räägib neljast sõbrast, väga tavalistest, isegi igavavõitu inimestest, kelle elu tundub üsnagi trööstitu ja värvivaene. Me ei saa teada, millega nad tegelevad või milline oli nende minevik. Ainukeseks meelelahutuseks näivad olevat omavahelised kokkusaamised peale tööd, väike naps ja suits.

N.ö. lihtsate inimeste maailm on mulle alati huvi pakkunud, armastan Bukowskit ja Sauterit ning mulle meeldivad Vainokivi dokumentaalid. Mõtlesin etendusele veel järgmistelgi päevadel. Kuidas jõuab inimene niikaugele, et tal ei ole üldse huvi elada, kuigi olemas on justkui kõik oluline - sõbrad, laps, perekond, töö? Indrek Sammuli peategelane Tolja meenutas natuke tema Ivanovi (samanimeline etendus Draamateatris) ja eks see dramaturgiagi sinna Tšehhovi poole natuke kaldus. Väikeste inimeste sügavalt õnnetu sisemine maailm ja pidev juurdlemine eksistentsiaalsete küsimuste üle. Sammuli tegelane tundub teistest intelligentsem või vähemasti ei lobise ta mõttetult. Pigem mõtiskleb, kui räägib. Tema sünged muinasjutud annavad aimu, et tegu on loova inimesega. Jääb mulje, et just tema seob sõpruskonda ja tema juurde tullakse. Sammul on kogu aeg laval ja teda on hea jälgida.

Sammulile sekundeerib Külli Teetamm oma tavalises headuses. Tema Maša on habras, segaduses ja haavatav, pisut isegi asotsiaalne. Sellised tüübid jäävad tavaliselt elu hammasrataste vahele, aga Mašal on sõbrad (õigupoolest Tolja), kellele raskel hetkel helistada.

Elm on lavastusse valinud Indrek Sammuli ja Külli Teetamme kõrvale ka näitlejad, keda suurtes rollides nii tihti ei kohta - Mart Toome ja Andero Ermeli. Nemad kaks mängisidki lisarollina kõige naljakamas, haigla stseenis, kahte seniilset vanameest. Huumorit oli lavastuses täitsa piisavalt ja seetõttu ei tekkinud ka musta masendust. Sest tegelaste elud tundusid ikka lootusetult tühjad ja ega neil ka etenduse jooksul väga hästi ei läinud. 

Pigem koomilises rollis oli ka Anne Reemann tänitava ja kõiketeadva koeratädina. Teda oli väga tore üle hulga aja näha. Küllap ta ikka mängib, aga ju ma pole õigeid lavastusi vaatama juhtunud. 

Pisut pinnapealseks ja segaseks jäi minu jaoks noaga suskimise stseen. Ei saanud tükk aega aru, et see nii fataalseks osutus. Oma viga ilmselt, mõtted läksid mujale. Ka oli raske nimedes orienteeruda, need vene nimed on kõik ühesugused. 

Lõpp oli pigem elujaatav: tõelised sõbrad aitavad pinnale jääda, ükskõik, mis ka ei juhtuks.

"Caligula" Draamateatris

Piletid õnnestus saada tänu sõbrannale, kes ise ei saanud minna. Seega sõitsin keset töönädalat Tallinnasse lootuses, et tükk on seda väärt. No pika hambaga võin öelda, et ehk ikka oli. Seda põhiliselt tänu kahele näitlejale: Tõnis Niinemetsale muidugi ja Hanna Jaanovitšile. "Rahamaale" mul pileteid saada pole õnnestunud, seega läksin vaatama Niinemetsa "asendusetendusel". No ta oli ikka hea (loe: vastik) küll! Ja ei saa salata, et vahepeal polnud just meeldiv vaatamine. Sest paraku on see tükk ju praegu väga päevakajaline. Võimu saab haige tüüp, täielik psühhopaat ja türann, kellel on jumala suva inimeste elust ja surmast ja sellest, mis pärast teda tuleb. Õnneks sai Caligula valitseda ainult vaevalt 4 aastat, enne kui ta maha koksati, aga palju jõledusi suutis ta ka selle lühikese ajaga korda saata.

Siiski mind lavastus häiris, see komme klassika puhul paatosega ja valjult kõnelda. Ja raske oli aru saada, kes on kes ning mis (eelnevad) suhted tal on peategelasega. Ja et etendusel polnud õiget algust ega lõppu. Nagu ooperitenor ei saanud ega saanud Caligula ära surdud. Lootsin juba, et nüüd-nüüd, aga ei, tuleb aga jälle ringiga tagasi. Eks ta alamad ja lähikondsed lootsid samuti ja pidid aga jälle pettuma.

Tahtmatult tuli meelde eelmise suve tippelamus "Richard III" Vanemuises ja kui ma peaksin valima kahe ülinegatiivse ajaloolise tegelase, Niinemetsa Caligula ja Ken Rüüteli Richard III vahel, siis küllap oleks see Rüüteli Richard. Tõsi küll, ilmselt selle tõttu, et ka lavastus oli minu jaoks tunduvalt parem ja mõjuvam.

"Arkaadia" Endla teatris

Tom Stoppart on geniaalne! Ja Nüganen on jälle oma kunagises headuses. See on juba teine provintsiteatri tükk, mille väljastpoolt tulnud lavastaja on tõeliselt särama pannud. Eelmine oli Ugala "Inishmani igerik", nüüd siis "Arkaadia".

"Arkaadia"Linnateatris Jaanus Rohumaa lavastuses on siiani minu üks eredamaid teatrielamusi. Vahepealne Vanemuise lavastus valmistas pigem pettumuse. Seetõttu ma algul ka kõhklesin, kas ikka minna Endla teatrisse järjekordset versiooni vaatama. Kiitvad hinnangud ja põnevad intervjuud Nüganeniga tekitasid huvi. Õnneks. Sest üle hulga aja sain taas suuremat sorti teatrielamuse.

Stoppart on raske ja tiheda tekstiga ja kui alguses väga aru ka ei saa, millest jutt käib, siis kipub tähelepanu hajuma. Eriti, kui näitlejad kipuvad ka liialt vuristama. Aga mitte seekord, mitte siin lavastuses. Algusest peale oli etendust lihtne jälgida ja minu huvi ei kadunud kuni viimaste hetkedeni, kuigi lavastus oli taas tõeliselt pikk. Iga nüanss ja repliik oli läbi mõeldud ja paika timmitud. 

Kui Rohumaa lavastusest ma mäletan pigem 19. sajandi peategelasi - teismelist Tommasinat ja tema koduõpetajat Septimus Hodge´i, siis Endla teatris tõusid esile Saara Nüganeni ja Märt Avandi tegelased. Saara Nüganeni orgaanilist mängu oli nauditav jälgida. Märt Avandi oli täiesti oma sõiduvees, ilmselgelt kõige ebameeldivam tegelane lavastuses. Nende kahe duetid olid kindlasti etenduse parimad stseenid. Ei saa jätta lisamata ka kolmandat tegelast, Valentine´i kehastavat Nils Mattias Steinbergi kummalise perepojana.

Kui Nüganeni ja Avandi suurepärased rollisooritused ei tulnud mulle üllatusena, siis noorem, Sonja Nüganen ja Ott Raidmets ei jäänud neile mingilgi moel alla. Kartsin, et Nüganeni nätlejatausta puudumine hakkab ehk segama, aga sugugi mitte. Ta oli väga usutav ja siiras teismelise tüdrukuna ja täiesti usutav ka geeniusena. Raidmetsast ma siiani ei teadnud suurt midagi peale selle, et ta parodeerib ägedalt Urmas Otti. Septimus Hodge´ina oli ta väga nauditav. Nende tegelaste puhul mõjus muidugi eelnev teadmine, milline tragöödia kohe juhtuma hakkab.

Andrus Vaarik oli suurepärane näide sellest, et pole olemas väikseid rolle. Iga tema lavaletulek oli sündmus.

Vahest ehk lõpus, kui laval olid korraga erinevate ajastute inimesed, kadus mul natuke fookus käest. Võib-olla oli süüdi ka see, et istusin esimeses reas, lava jäi minust kõrgemale ja mõne tegelasega distants liiga lühikeseks.Võib-olla olin ma liiga kinni Linnateatri lavastuse erilises hetkes, kus kaks maailma omavahel kohtusid ja see segas minu vastuvõtuvõimet. Midagi taolist ootasin ehk ka nüüd ja seetõttu lõpu osas eelistaksin Linnateatri versiooni. See ei rikkunud aga kogumuljet ja ma olen ikka ja jälle selle etenduse peale mõelnud. Mis on ju märk väga heast teatrist.