Kui mõned aastad tagasi ma loobusin Linnateatris käimast, sest ei õnnestunud kuidagi pileteid saada, ja külastasin rohkem Draamateatrit, siis nüüd on olukord vastupidine. Juba teine etendus lühikese aja jooksul Linnateatri uues majas. Oli väga tore jalutada Metropoli hotellist Rotermanni kvartalis mööda Olevimäe tänavat vanalinna. Kevad oli täies jõus ja linn meeldivalt rahvarohke.
Seekord oli tegemist Taevalavaga. See tundus olevat samas kohas, kus vanasti, aga ega ma pead anda ei julge. Igal juhul tuli mitu korrust trepist üles ronida (lift on ka olemas). Ruumi oli palju ning kavamüüja pakkus ka komme ja küpsiseid, aga selliseid vaateid ei avanenud nagu suure saali fuajees.
Etendus oli ühevaatuseline ja ega ma kella ei vaadanudki, sest tegelikult oli kogu aeg huvitav. Kuigi erilist tegevust lavastuses pole ja isegi sisukat vestlust mitte. Eelmine Johan Elmi lavastus, mida vaatamas käisin, "Araabia öö", minuga eriti ei haakunud. "Tikud" kõnetas rohkem. Sõpruse ja surma temaatika puudutab ikka meid kõiki. Lavastus räägib neljast sõbrast, väga tavalistest, isegi igavavõitu inimestest, kelle elu tundub üsnagi trööstitu ja värvivaene. Me ei saa teada, millega nad tegelevad või milline oli nende minevik. Ainukeseks meelelahutuseks näivad olevat omavahelised kokkusaamised peale tööd, väike naps ja suits.
N.ö. lihtsate inimeste maailm on mulle alati huvi pakkunud, armastan Bukowskit ja Sauterit ning mulle meeldivad Vainokivi dokumentaalid. Mõtlesin etendusele veel järgmistelgi päevadel. Kuidas jõuab inimene niikaugele, et tal ei ole üldse huvi elada, kuigi olemas on justkui kõik oluline - sõbrad, laps, perekond, töö? Indrek Sammuli peategelane Tolja meenutas natuke tema Ivanovi (samanimeline etendus Draamateatris) ja eks see dramaturgiagi sinna Tšehhovi poole natuke kaldus. Väikeste inimeste sügavalt õnnetu sisemine maailm ja pidev juurdlemine eksistentsiaalsete küsimuste üle. Sammuli tegelane tundub teistest intelligentsem või vähemasti ei lobise ta mõttetult. Pigem mõtiskleb, kui räägib. Tema sünged muinasjutud annavad aimu, et tegu on loova inimesega. Jääb mulje, et just tema seob sõpruskonda ja tema juurde tullakse. Sammul on kogu aeg laval ja teda on hea jälgida.
Sammulile sekundeerib Külli Teetamm oma tavalises headuses. Tema Maša on habras, segaduses ja haavatav, pisut isegi asotsiaalne. Sellised tüübid jäävad tavaliselt elu hammasrataste vahele, aga Mašal on sõbrad (õigupoolest Tolja), kellele raskel hetkel helistada.
Elm on lavastusse valinud Indrek Sammuli ja Külli Teetamme kõrvale ka näitlejad, keda suurtes rollides nii tihti ei kohta - Mart Toome ja Andero Ermeli. Nemad kaks mängisidki lisarollina kõige naljakamas, haigla stseenis, kahte seniilset vanameest. Huumorit oli lavastuses täitsa piisavalt ja seetõttu ei tekkinud ka musta masendust. Sest tegelaste elud tundusid ikka lootusetult tühjad ja ega neil ka etenduse jooksul väga hästi ei läinud.
Pigem koomilises rollis oli ka Anne Reemann tänitava ja kõiketeadva koeratädina. Teda oli väga tore üle hulga aja näha. Küllap ta ikka mängib, aga ju ma pole õigeid lavastusi vaatama juhtunud.
Pisut pinnapealseks ja segaseks jäi minu jaoks noaga suskimise stseen. Ei saanud tükk aega aru, et see nii fataalseks osutus. Oma viga ilmselt, mõtted läksid mujale. Ka oli raske nimedes orienteeruda, need vene nimed on kõik ühesugused.
Lõpp oli pigem elujaatav: tõelised sõbrad aitavad pinnale jääda, ükskõik, mis ka ei juhtuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar