Vana hea näitlejateater suurepäraste osatäitjatega. Andres Raag mängib allakäinud andekat kirjanikku, kes vireleb haige ja vaesena kusagil ääremaa kolkas räpases haagiselamus. Täiesti ootamatult tuleb tema juurde kakskümmend aastat tagasi koos lapsega jalga lasknud eksnaine Piret Kalda esituses. Loomulikult järgneb esimesele üllatusele omavaheline klaarimine ja asjade selgeksrääkimine. Ja nagu ikka selliste tükkide puhul, selgub ka nüüd, et tegelased ei ole vastastikku andestanud ja et ka kunagised tunded on endiselt alles.
Tundub natuke klišeelik, aga tekst on värske ja tegelased ei kaldu sentimentaalsusse. Nalja saab ka ja Kalda-Raagi duetti on nauditav jälgida. Eriti Andres Raag teeb minu meelest väga õnnestunud rolli.
Ja Annapurna lugu ma tean, olen nooruses lugenud korduvalt Maurice Herzogi samanimelist raamatut, selle esimese kaheksatuhandelise traagilise vallutamise lugu. Käesolev etendus polnud siiski nii traagiline. Või siiski oli? Kaks tühjaläinud elu. Õigupoolest ma väga erilist seost Annapurna mäe ja etenduse vahel ei näinud. Peale meestegelase avaldamata romaani pealkirja.
Lõpp tekitas veidi nõutust ja justkui sumbus. Naise kunagise põgenemise põhjus oli ju päris räige, kui järele mõelda, aga see jäi kuidagi välja mängimata. Tundub, et lavastaja Priit Pius on tahtnud pigem vaoshoituks jääda ja sügavuti mitte minna. Sellegipoolest igati õnnestunud teatriõhtu. Kes tahab sarnasel teemal raputatud saada. võib vaadata väga masendavat, aga suurepärast filmi Manchester by the sea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar