Piletid õnnestus saada tänu sõbrannale, kes ise ei saanud minna. Seega sõitsin keset töönädalat Tallinnasse lootuses, et tükk on seda väärt. No pika hambaga võin öelda, et ehk ikka oli. Seda põhiliselt tänu kahele näitlejale: Tõnis Niinemetsale muidugi ja Hanna Jaanovitšile. "Rahamaale" mul pileteid saada pole õnnestunud, seega läksin vaatama Niinemetsa "asendusetendusel". No ta oli ikka hea (loe: vastik) küll! Ja ei saa salata, et vahepeal polnud just meeldiv vaatamine. Sest paraku on see tükk ju praegu väga päevakajaline. Võimu saab haige tüüp, täielik psühhopaat ja türann, kellel on jumala suva inimeste elust ja surmast ja sellest, mis pärast teda tuleb. Õnneks sai Caligula valitseda ainult vaevalt 4 aastat, enne kui ta maha koksati, aga palju jõledusi suutis ta ka selle lühikese ajaga korda saata.
Siiski mind lavastus häiris, see komme klassika puhul paatosega ja valjult kõnelda. Ja raske oli aru saada, kes on kes ning mis (eelnevad) suhted tal on peategelasega. Ja et etendusel polnud õiget algust ega lõppu. Nagu ooperitenor ei saanud ega saanud Caligula ära surdud. Lootsin juba, et nüüd-nüüd, aga ei, tuleb aga jälle ringiga tagasi. Eks ta alamad ja lähikondsed lootsid samuti ja pidid aga jälle pettuma.
Tahtmatult tuli meelde eelmise suve tippelamus "Richard III" Vanemuises ja kui ma peaksin valima kahe ülinegatiivse ajaloolise tegelase, Niinemetsa Caligula ja Ken Rüüteli Richard III vahel, siis küllap oleks see Rüüteli Richard. Tõsi küll, ilmselt selle tõttu, et ka lavastus oli minu jaoks tunduvalt parem ja mõjuvam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar