Etendus emast ja pojast, suureks kasvamisest ja lahtilaskmisest, vigadest, mis me elus teeme. Laval olid Maike Lond ja tema abituriendist poeg Lukas Jansen. Esimene taoline etendus minu jaoks, meenutas pigem häppeningi, kui lavastust. Laval oli pundar juhtmeid ja igasugu muud kila-kola, mitte just hubane keskkond. Ja paar vatitekki, mille alla Maike Lond ennast kohe alguses ja ka vahepeal ära peitis ning millega liikus nagu tasane nunnu loomake üle lava.
Nii Maike Lond, kui tema poeg Lukas olid laval väga armsad ja siirad. Jäi mulje nagu sünniks etendus just praegu ja kohapeal. Väikesed apsud ja möödaminnes teineteisele pillatud fraasid, sebimine valgustuse ja pillidega. Lavalt nähtud siirus ja karisma, aga ka enesekindlus olid eriti algaja näitleja Lukase puhul väga imekspandavad. Ilmselgelt on ta oma elu etenduskunstidega tegeleva ema kõrval veetnud ja seda maailma lähedalt näinud. Siiski, sellised oskused on kas sündides kaasa antud või siis mitte.
Kuigi etendus oli pigem melanhoolne, andis tooni publikkusse kiirgav ema ja poja teineteisest hoolimine. Laval toetas pigem poeg ema, kui vastupidi.
Maike Lond oli laval kohmakas, saamatu ja isegi arglik. Küllap see oli ka taotluslik, aga hiljem lugesin, et tema viimasest projektist "10 journeys to a place where nothing happens" on möödas juba üle 10 aasta. Pealegi kehastas ta laval ju iseennast, mis ilmselt pole just kõige lihtsam ülesanne. Ja kuigi ta liikus kohmakalt ning laulis ka justkui viisist mööda, oli arusaadav, et tegu on väga hästi oma keha ja häält valdava kunstnikuga. Lisame siia veel väga ilusa lauluhääle, millest küll väga põgusalt aimu anti.
Pärast kahte eelmist täiega lärmakat lavastust olin päris õnnelik, et laval toimuv kulges vaikselt ja leebelt. Kindlasti on tegu väga õnnestunud projektiga ja Maike Londi tahaks näha veelgi.
 |
| Foto: Alana Proosa |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar