No üldse ei meeldinud, lausa piinlesin need 3 tundi. Mõtlesin peale esimest vaatust ära minna, aga kuna mul ei ole see kombeks ja lootus sureb viimasena, siis ikka jäin. Rahvast oli saal täis ja naerdi püüdlikult iga vähegi koomilisema koha peal. Mõni tõusis ka plaksutamise ajal püsti.
Kunstnik Iir Hermeliini lavakujundus oli päris nutikas, kahelpool servas kaldsein, kuhu sai joosta, hüpata, ronida, turnida, vajuda ja koperdada. Meeldiv oli näha noorte näitlejate head kehalist vormi. Muusikalised vahepalad olid mõjusad ja piisavalt valjud, nii et ma iga kord võpatasin.
Esimeses vaatuses oli päris tore stseen vanade kalade Margus Jaanovitši ja Karol Kuntseliga, kelle mõttetult kaklusse kiskuv perekondlik õhtu mõjus usutavalt ja tekitas mingit äratundmist (mitte et mul isiklikult väga palju selliseid kogemusi oleks). Siia võib lisada ka nende naisi mänginud Ragne Pekarevi ja Marika Barabanštšikova vaoshoitud esitused. Siin ei olnud liigset ülepakkumist ja laval laperdamist, mis iseloomustas ülejäänud stseene.
Teises vaatuses oli täitsa koomiline abiellumise stseen, sain minagi mõne korra naeru turtsatada. Aga muidu oli piinavalt igav. Aru ma ei saanud, miks need maani täis inimesed nii hullult mööda lava laperdasid. Kas see oli jälle kuidagi taotluslik? No ei olnud usutavad need joobnud. Ja tekst ka ei kõnetanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar