"Elagem elavalt!", teater Varius Kurgja Talurahvamuuseumis

Ega ma tegelikult selliste etenduste fänn ei ole, aga kogunesime Kurgjale lapsepõlvesõbrannadega ja L, kes siin Jakobsoni muuseumis töötab, tegi meile ka giidituuri. Tuur oli väga tore ja oma vanade sõpradega kokku saada loomulikult ka. Selle nimel võis ka etenduse ju täitsa ära vaadata, seda enam, et see oli ühevaatuseline.

Aga alustasime I-ga oma reisi hoopis peatusega Türi Ringhäälingumuuseumis. Häbi öelda, aga ma polnudki siia varem sattunud. Häbi sellepärast, et mul on Türiga tugevam side - olen oma lapsepõlve ja ka tükikese noorusest siin linnakeses veetnud. 

Muuseum oli huvitav ja aega läks palju kauem, kui ma arvasin. Eriti seetõttu, et 2. korrusel oli ka näitus Türi 100.

Muuseum asub huvitavas majas, mis algselt oli paberivabriku majandushoone. Selle maja taga asuvad ajaloolised paberivabriku tööliste elamud. Türi puupapivabrik alustas tööd 1899.aastal tollase Laupa mõisniku von Taube eestvedamisel. Tõuke selleks andis Tallinn-Viljandi kitsarööpmelise raudtee rajamine. Samaaegselt vabrikuga hakati ehitama ka tööliste elamuid. 1900. aastal töötas vabrikus 44 töölist, aga 1924.aastal juba üle 450. Tööliste majad olid lihtsamad ja ühekorruselised, omanike ja juhtkonna majad olid uhkemad. 

Elumajade vahele rajati kaks puiesteed, millest vanimat, raudteepoolset mööda kulges kunagi ka minu lasteaiatee. Puiestee lõpus on kaks suuremat maja, kus asuski lasteaed. Eespool barakkides mul pole aga olnud juhust kunagi sees käia, kuigi üks minu klassivend elab nüüd ühes neist. Aga I-l elas sellessamas muuseumimajas kunagi sõbranna ja ka muuseumisse on ta varem sattunud.

"Raadio-onu" Felix Moor vanade aparaatide taustal

Kuulus Türi raadiomast

Türi raadiomast oli oma valmimisajal 1937. aastal tõeline teaduse ja insenerikunsti meistriteos. Eesti Vabariigi Ringhääling vajas tolleks ajaks uut ja võimsat saatjat, et raadiosignaal kataks ühtlaselt kogu Eesti territooriumi. Geograafiliselt ja ka pinnase tõttu sobis kõige paremini Türi. Masti ehitas saksa firma L & C Steinmüller ja selle kõrgus oli ligi 200 meetrit. Valmimishetkel oli see Euroopa kõrgeim iseseisev ehk siis ilma pingutustrossideta terasmast. 

Paraku jäi selle uhke ehitise eluiga lühikeseks. Taganevad punaarmeelased lasksid masti 1941. aasta suvel õhku. Lapsena sai vundamendi varemetel ikka mängimas käidud.

Carl Robert Jakobsoni muuseumis Kurgjal sai lapsena kindlasti käidud ja korra või paar oleme ka siin ümbruskonnas hiljem kolanud, aga muuseumis sees polnud ma ammu käinud. Kohtusime L-ga ja vaatasime natuke ümbruskonnas ringi. 

Pärnu jõgi vesiveski juures

Vesiveski

Häärber

Taluaed

Lehmad lähevad õhuks karjamaalt koju

Ait, kus praegu asub kohvik

Jakobsoni talumuuseum tegeleb ka tänapäeval väikest viisi karjakasvatuse ja põllupidamisega. L sõnul on siin kokku 15 töötajat. Talu ise aga rajati meie ärkamisaja olulise tegelase, Carl Robert Jakobsoni ideede ja jooniste järgi. Tõsi, uhke torni ja verandadega häärber sai valmis paraku alles peale suurmehe surma.

Jakobson oli Eesti ärkamisaja üks olulisemaid tegelasi. Ta sündis 1841. aastal Torma kihelkonnakooli õpetaja esimese lapsena. Peale teda sündis perre veel kaks venda ja kolm õde. Jakobson sai hariduse kõigepealt oma isalt, siis kihelkonnakoolist ja Valga Cimze seminarist. Peale isa surma pidi Carl Robert varakult tööle asuma, et peret toita. Ta alustas isa mantlipärijana Torma kihelkonnakoolis, sealt liikus Jamburgi (hilisem Kingissepp) ja Peterburi. Keevalise ja jäärapäise inimesena suutis ta pidevalt kellegagi tülli minna ja pidi seetõttu töökohti vahetama. 

Nii Peterburis, kui hiljem Tallinnas püüdis Jakobson avada eestikeelset ajalehte, aga sai iga kord eitava vastuse. Alles kümmekond aastat hiljem, 1878. aastal, oli tal võimalik asutada Viljandis eestikeelne ajaleht Sakala. 

Jakobson sai kuulsaks oma Vanemuise seltsis peetud kolme isamaalise kõnega. Temast sai kiiresti Eesti rahvusliku liikumise radikaalseim esindaja. Tõsi küll, tänu oma keevalisele loomusele suutis ta lõpuks minna tülli aatekaaslaste Voldemar Jannseni ja Jakob Hurdaga.

Jakobson oli ka Eesti Kirjameeste Seltsi üks rajajaid ja selle president. Lisaks kirjutas ta olulised õpikud, sealhulgas "Kooli Lugemise Raamatu", mis kujundas mitme põlvkonna emakeelset haridust.

1874. aastal ostis Jakobson Kurgja Linnutaja talu ja plaanis sellest rajada näidistalumajapidamise. Ta pidas oluliseks harida talupoegi põllumajanduses ning avaldas raamatu "Teadus ja seadus põllul". Jakobson korraldas ka eesti esimese künnivõistluse Vändras, mille ta ise ülekaalukalt võitis.

1882. aasta kevadel haigestus Jakobson ootamatult kopsupõletikku ja suri. Kahtlustati isegi mürgitamist, sest eestlased ei uskunud nii suure ja tugeva mehe äkilist haigestumist. Kogu majapidamine jäi väikest kasvu lese Julie ja kolme vallalise tütre kanda. 

Jakobsoni naine Julie olevat olnud pisikest kasvu

Eesti Vabariigi ajal hakati järjest enam väärtustama ärkamisaja suurkujude mälestust. Kurgja Linnutaja talu hoidsid sel ajal tegevuses Jakobsoni tütred ning sellest kujunes mitteametlik mälestuspaik ja reisisihtkoht kultuurihuvilistele. Riiklik muuseum asutati siiski alles nõukogude ajal 1948. aastal. Suure panuse muuseumi tegelikku käivitamisse andis Jakobsoni vanim tütar Linda, kes pärandas talu maad, hooned ja perekonnavara riigile ning töötas pikalt ise muuseumi esimese juhatajana.

Kõige esimese hoonena talus valmis saun-pesuköök 1877. aastal. Kolm aastat hiljem võeti see kasutusele elumajana, kuna häärberi ehitus oli veel pooleli. Selles hoones veetis Jakobson oma viimased eluaastad. 

Saun-pesuköök

Etenduse paik

Etendus oli pretensioonitu ja kahjuks suurmehest kuigi palju ei rääkinud. Mulle meeldis, kuidas Jakobsoni osatäitja teise korruse aknast moraalitsevaid kõnesid pidas. Tore oli näha üle hulga aja Lii Tederit Jakobsoni lese Julie rollis. Ja meeldisid Estonia teatri ooperilauljate etteasted, eriti Mati Turi soololaul. 

Öömaja pakkus meile U oma Reiu jõe ääres asuvas suvilas. Jões sai isegi ujumas käia.

Reiu jõgi