Aasta viimasel päeval Järvamaal, Sargvere mõis, Norra mõis ja Norra allikad

Pidasime seekord aastavahetust Türil J juures ja enne pidu trippasime veidi õhtust Järvamaad mööda. Osa seltskonda tuli Tallinnast, osa Tartust. Kokku saime Annas.

Sargvere mõis üllatas meid lahke perenaisega, kes sisse kutsus ja meile maja tutvustas.

Sargvere mõis pärandus kahesaja aasta jooksul edasi põhiliselt naisliini pidi, kuuludes algselt Essenitele, siis Fersenitele, Buddenbrockidele, Riesenkampffidele ja lõpuks Stackelbergidele. Pikka aega oli mõis ostu-müügi- ja rendiobjekt.

Mõis asutati 1722. aastal pärast eraldumist Esna mõisast. Mõisa barokkstiilis peahoone ehitati 1760. aastatel. Alates 1920. aastast asus siin kool. 2003.a. on mõis antud Sargvere Maakultuuri Edendamise Seltsi kasutusse, hoones on veel külaraamatukogu ja internetipunkt. Seltsi eestvedamisel on sisse seatud neli ajalootuba, kuhu on välja pandud Sargvere mõisa ajalugu, kooli ajalugu ja ümberkaudsete külade ajalugu.

Varsti algab siin küla uusaastapidu

Nostalgia

Maja suur saal oli kaunistatud, peagi pidi siin algama küla uusaastapidu.

Meie järgmine sihtpunkt oli kurvas seisus Norra mõis. 

Norra allikajärv vaatega mõisale

Esimesed teated mõisa kohta on 16. sajandist, mil Rootsi kuningas kinkis selle sõjas pimedaks jäänud ordurüütlile Gerdt von Bravele. Allikaterohkel kohal asunud mõis kandis saksakeelset nime Kaltenborn ehk külmaläte. Ligi 300 aastat kuulus mõis Knorringite suguvõsale ja sellest on tuletatud ka nimi Norra. Pärimuste järgi ehitas kindral Knorring uhke peahoone ja rajas pargi 3000 poolakast sõjavangi ränkraske tööga. Hoonete lammutamisel on leitud hulgaliselt inimluid ja ühele saarekesele olevat ka väike monument püstitatud, mida tänapäeval enam alles ei ole.

Pärast riigistamist asus siin kuni 1970. aastani Rõhu algkool, hiljem on mõis seisnud tühjana. Hävisid katus ja laed ja unikaalsed seinamaalingud. Nimelt olid kunagi mõisa esindusruumide seinu ehtinud uhked loodusmaalingud antiikfiguuridega.

!996. aastast on Norra mõis eravalduses ja alguses hakkas omanik hurraaga hoonet taastama. Kahjuks hävitati oskamatu taastamisega kogu ajalooline sisearhitektuur. Siis said rahad otsa nagu ikka juhutub ja nüüdseks on aastad oma töö teinud.

Mõisa küle all on Norra allikajärv, mis kunagi oli võimas allikas, isegi Eesti suurim. Nõukogude viljastavates tingimustes tehtud maaparanduse tagajärjel on allikas jäänud veevaeseks.

Norra mõisa lähedal on ka Oostriku allikad. Vesi tungib välja karstilõhedest ja paneb liivaterakesed keerlema ehk "keema".

Oostriku allikad

Oostriku allikate hulka kuulub ka Valtri kaev, mille ääres on ka RMK lõkkekoht. Üldse pulbitseb siin lähipiirkonnas ligi 40 allikat, mida on uurinud kuulus loodusteadlane Gustav Vilbaste.

Valtri kaev

Kahjuks oli juba täiesti pime ja me ei saanud minna matkarajale. Ükskord suvel peab siia kindlasti tagasi tulema.

Koeru kirik uusaastaööl

PÖFF 2016

Sel aastal õnnestus näha 12 filmi. Oli häid ja pisut kehvemaid, päris head ei olnudki, väga halba ka mitte.

Tapab ratastel Rež: Attila Till | Riik: Ungari

Esmapilgul tavaline positiivse pahategelase ja tema jobude sõprade seiklused, aga konks on selles, et kõik peategelased on ratastoolis. Selline natuke pöörane ja klišeelik positiivne filmike.

Armidega südamed Rež: Radu Jude | Riik: Rumeenia, Saksamaa

Võrdlemisi karm ja samas ka poeetiline film noorte aadlike elust (ja suremisest) eelmise sajandi algusaastate tuberkuloosihaiglas. Peen dialoog ja pastelsed toonid, pisut kurioossed juhtumused, sest paljudel noortel haiglas polnud enam midagi kaotada. Esmakordselt hakkas mul kinos halb, nii naturalistlikult näidati tolleaegseid ravimeetodeid. Kindlasti üks meeldejäävamaid filme selle aasta PÖFFil.

Erakud Rež: Ronny Trocker | Riik: Saksamaa, Austria

Kah üks selle aasta lemmikuid. Üksildane noormees elab oma vanematega keset majesteetlikke Alpide mägesid, aeg-ajalt käib tööl kõrvalorus kaevanduses, aga ikka ja jälle kisub teda tagasi kodutalusse. Seda enam, et paljutõotav suhe noore kaunitariga kaevandusest lõppeb naise ootamatu lahkumisega linna. Kõige mõjuvamad on stseenid noormehe emaga, kes niiväga tahab oma poega kodukoha sumbunud ja masendavast elust välja saada, et varjab isegi isa surma kõigi eest. Üks selline vaikselt kulgev film, mis tasahaaval hinge poeb.

Harjutusi täiskasvanueluks Rež: Rachel Tunnard | Riik: Suurbritannia

Tore elujaatav filmike, aga selliseid tehakse Holliwoodis romantiliste komöödiate nime all piisavalt.

Satisfaktsioon 1720 Rež: Henrik Ruben Genz | Riik: Taani, Norra, Tšehhi, Rootsi

Ajalooline film noore elurõõmsa isanda ja tema keskealise teenri sõprusest. Isand on äsja kangelasena mereväest naasnud ega oska oma noore eluga muud peale hakata, kui ohtralt alkoholi ja naisi tarbida. Kahjuks ei ole kõik temasse nii kiindunud, kui teener ja elu veeretab ette ühe takistuse teise järel. Vaimukas ja samas mõtlemapanev film.

7 päeva Rež: Rolando Colla | Riik: Šveits, Itaalia

Selliseid filme võib ikka ja jälle vaadata. Nagu oleks ise reisil käinud. Kaunil, aga üsna räämas Sitsiilia saarekesel kohtuvad kaks noort inimest, armuvad, täidavad pealtnäha võimatut missiooni korraldada siin väärikalt ja romantiliselt meestegelase venna pulmi. Ja kuidas see kõik edasi läheb. Kohalik koloriit, lummavad loodusvaated ja rahulik kulgemine teevad sellest väga nauditava filmi.

Sofitška Rež: Kira Kovalenko | Riik: Venemaa

Tasaselt kulgev, must-valge film väikesest leebest Sofitškast, kellele elu ainult raskusi on toonud ja kes sellest hoolimata on omal vaiksel vapral moel säilitanud headuse ja usu inimestesse. Film kulgeb kahes ajas: noorukese peategelase üürike õnn ja abiellumine, sõja-aastad ja Siberisse pagendamine ning tema tagasitulek Abhaasia kodukülla 20 aastat hiljem. Väga ilus ja kurb film.

Reis isaga Rež: Anca Miruna Lazarescu | Riik: Saksamaa, Rumeenia, Ungari, Rootsi

Pisut pöörane ja naljakas seiklus 1968. aastal kahe pojaga Ida-Saksamaale operatsioonile sõitvast vanamehest ja nende sattumisest hoopis Lääne-Saksamaale. Ida poolel on tankid ja dramaatilised sündmused, lääne pool aga jutlustatakse kommunismi ja võideldakse kapitalismi ikke vastu. 

Vaikne unelm Rež: Zhang LU | Riik: Lõuna-Korea

Lõuna-Korea filmid on mulle alati meeldinud ja seegi oli nauditav. Pisut eksootiline ja unelev, samas argine jutustus kusagil äärelinnas tagasihoidlikku baari pidavast kaunitarist ja tema kolmest pisut napakast austajast-sõbrast. Lihtsalt selline tore vaatamine.

Mees binokliga Rež: Rima Das | Riik: India

Vana geograafiaõpetaja saab oma pojalt kingiks binokli ja selle abil meenuvad noorpõlvemälestused. Ei haakunud minuga. Pisut igav ja näpuganäitav.

Liinid Rež: Vassilis Mazomenos | Riik: Kreeka

Väga-väga masendav film. 7 erinevat lugu, erinevat tragöödiat. Täiesti lootusetu meeleoluga algab ja lõppeb veelgi lootusetumalt. Liiga raske minu jaoks, oleks võinud vaatamata jätta.

Püha rattur Rež: Homero Olivetto | Riik: Brasiilia

Suht mõttetu film, Rodriqueze filmi laste versioon.

"Lendav Hollandlane" Estonias

Visuaalselt väga äge esimene vaatus. Lausa füüsiliselt oli tunda tormi kohalolu. Lavastus oli moekalt tänapäeva toodud ja eks Wagner pakub lavastajale külluslikult fantaasiamaterjali, mida realiseerida.

Teine vaatus oli natuke liiga paksudes värvides minu jaoks. Ühelt poolt ahvatlev punane valgus ja Amsterdami lõbutüdrukud, teiselt poolt süütu hing, kotiriidesse mässsitud Senta Aile Asszonyi kehastuses. Asszonyi laulab suurepäraselt, aga aru ma ei saanud, miks tema lopsakust veelgi kostüümiga peaks rõhutama.

Üldiselt mulle etendus meeldis, oma osa oli siin kindlasti ka sellel, et Elo osales ooperikooris.

Viinis ja Budapestis

Lendasime töökaaslastega väikesele tripile. Lõunane Nordica lend Viini koos väikese proseccoga ja transfeer uhkesse Imperial hotelli. See 1863. aastal ehitatud palee oli algselt Prince Philipp of Wuerttembergi residents, aga võtab vastu külastajaid juba aastast 1873. Hotell on säilitanud oma ajastu hõngu oma luksuslike lühtrite, sametvaipade ja marmorist vannitubadega. Samas ei saa jätta märkimata, et leidsin oma toa antiiksel tugitoolil pleki ja ka aknale oli keegi rasvase ninajälje vajutanud. Rääkimata kergest kopitusetundest, mis sellised museaalid minus tekitavad. Aga asukoht on hea otse Kärtner ringil, 10 minutit Hofburgist.

Sametvaibad, sambad ja lühtrid

Päeval oli meil vaba aeg, jalutasime pisut kesklinnas katedraali ümbruses ja sõime lõunat. Peab ütlema, et teenindus kuulsas kultuuripealinnas on küll üsna arrogantne. Eks nad saavad seda endale lubada, turiste käib aastaringselt hordide kaupa.

Jõuluilu Viini kaupluses

Õhtul külastasime Mozarti kontserti kuulsas Musikvereinis, küll mitte selle peasaalis, vaid Brahmsi saalis. Musikverein avati 1870 imperaator Franz Joseph I poolt ja siinses Kuldses Saalis toimub iga-aastane Viini Filharmoonikute uusaasta kontsert.

Brahmsi saal ja terve maja on muidugi väga uhked ja piletid kontserditele maksavad ikka 100€ kanti. Mingit muusikalist elamust siiski väga otsida ei tasu, tegemist on tasemel käsitööga. Orkestrandid kandsid värvilisi ajastutruid riideid ja dirigent viskas vahepeal nalja. Selles mõttes autentne, et küllap see oli nii ka Mozarti ajal.

Saal oli täis jaapanlastest turiste, kes nahistasid, surfasid mobiilis ja pillasid neid pidevalt põrandale või magasid häbenemata kaaslase õla najal.

Järgmisel päeval oli meil koosolek ja lõunasööki hotellis Marriot, mis jättis mulle palju meeldivama mulje. Kaasaegne, avar ja hea teenindusega. Oma raha eest ma eelistan tegelikult siiski väiksemaid ja pigem vanamoodsaid hotelle. Seetõttu ongi põnev tööreisidel käia ja vahel ööbida ka sellistes hotellides, mida oma raha eest osta ei jõuaks.

Hotelli Marriot hiiglaslik lobby

Buffet lõunasöök Marriotis

Stiilinäide ka toast, see on muidugi sviit

Peale lõunat oli meil bussiekskursioon koos Schönbrunni lossi külastusega. Viin oli üks minu esimesi linnu, mida peale piiride lahtiminekut külastasin. Arusaadavalt jättis ta mulle väga sügava mulje oma monumentaalsusega ja kuulsa ajalooga. Mäletan siiamaani, kui eriline tunne oli vaadata Hofburgi aaretekambris Püha Rooma Impeeriumi krooni 10. sajandist ja selle kõrval seinal vanad maalid keisritest sellesama krooniga peas.

Väga uhke mulje jättis ka Schönbrunni palee oma lõputute läbikäidavate saalidega ja kauni aiaga. Pettumust ei valmistanud loss ka nüüd. Schönbrunni loss ehitati 17. sajandil barokkarhitekti Johann Bernhard Fischer von Erlachi juhtimisel kroonprints Josephile jahilossiks. Õige pea muutus ta aga Habsburgide peamiseks suveresidentsiks.

Lossis on 1441 tuba ja arusaadavalt me ei jõudnud neid kõiki põhjalikult vaadata, mis tekitas pahameelt meie giidis. Olen märganud ka varem, et mõned giidid on enda jaoks välja mõelnud sobivad formaadid, ei taha kuidagi nendest kõrvale kalduda ja vihastavad, kui kliendid julgevad midagi muud arvata.

Killuke Viini pildistatuna bussiaknast

Minu suureks rõõmuks jõudsime külastada ka Hundertwasseri maja. Kuulus Austria kunstnik ja arhitekt Hundertwasser murdis oma loominguga tavapäraseid norme ja püüdles võimaliku loodusläheduse poole. Ta vältis sirgjooni ja kasutas säravaid toone. Tema majade rõdud ja katuseterrassid on rohelusse uppunud. Kõik selle elanikud võisid kujundada akende ümbrust vastavalt oma maitsele.

Maja vastas on Hunderwasser Village, mõnus ja värvikas koht kohvikute ja suveniiripoekestega.

Viin kuldses õhtupäikeses

Päev lõppes viini šnitslite ja õllega restoranis Salm Bräu ja väikese tantsuga kummalises ööklubis Albertina Passage.

Hommikust sõime kuulsas Sacheri kohvikus (Viinis on kõik asjad kuulsad) ja läksime P-ga linna avastama. Kahjuks oli ilm kehvapoolne. Jalutasime ümber Hofburgi, mille kohal tiirutas millegipärast helikopter, ja kõndisime mööda Ringstrasset raekojani.

Hofburg

Raekoda

Kuna nädalavahetus oli algamas, siis enamus meist veel tagasi Eestisse ei sõitnud. Osa seltskonda läks rongiga Saltzburgi, meie P-ga suundusime samuti rongi peale, aga hoopis Budapesti sõiduks. Hotellist oli raudteejaama umbes 2km ja kuna ilms läks päikeseliseks, siis oli see päris tore jalutuskäik kohvrid käeotsas.

Tee peale jäi romantiline Belvedere.

Vaade Belvedere aiale ja alumisele lossile

Ülemine Belvedere

Paaritunnine rongisõit läks lõbusalt tänu rongirestoranist ostetud veinile ja lühikestes nahkpükstes noormeestele, keda oli vagun täis. Kuna me saksa keelt ei valda, siis ei saanudki aru, kellega tegu oli.

Budapesti raudteejaamas hakkasin automaadist raha välja võtma, aga siis meenus, et ma ei olnud forinti kurssi vaadanud, ka P polnud. Seega võtsin mingi suvalise summa ja pärast selgus, et 200€. Seda oli paari päeva jaoks ilmselgelt liiga palju. Seegabtegin P-le välja ja tema maksis mulle pärast ülekandega tagasi.

Läksime taksoga raudteejaamast hotelli. Takso tundus üliodav, nii et me läksime esimese pakkujaga. Hiljem selgus, et olime ikka poole rohkem maksnud kui tavapärane. Inimene õpib kogu elu!

Meie hotell Budapestis oli väga vinge - Sofitel Doonau jõe ääres. Suur, moodne, avar, värviküllane ja väga ilusa ümbrusega hotell. Meie tuba oli 3-ndal korrusel ja otse vaatega Buda kindlusele. Super! Tuju oli laes.

Sofiteli siserõdudega lobby

Vaatega tuba

Vaade

Õhtust läksime sööma vanalinnas asuvasse Budapesti restorani, mis pakkus väga maitsvaid sööke. Tuju tõusis veelgi.

Hommikusöök serveeriti lobby uhketel esimese korruse rõdudel, aga kuna meile kohti ei jätkunud, siis pidime kolima eraldi ruumi, kus teenindati lauast. Valik oli küll väiksem, aga nälga me muidugi ei jäänud.

Hommikusöök

Ilm oli päikeseline ja soe. Jalutasime piki jõekallast Parlamendihoone poole linnaga tutvuma. Üle jõe kõrgus romantiline Buda linnaosa. Doonau jõgi jagab Budapesti kaheks, meie asusime Pesti poolel. Üle jõe kulgeb mitu kaunist silda, kuulsaim neist Széchenyi Kettsild. Pesti poolel on palju kauneid hooneid ja parke. Kuigi väga palju hävis II Maailmasõja ajal, on väga paljud ehitised taastatud.

Vaade Buda linnaosale ja Matyasi kirikule

Budapesti kauneim hoone on kindlasti Parlamendihoone. See tohutusuur neogooti stiilis ehitis avati 1886. aastal tähistamaks tuhandeaastase riigi sünnipäeva.

Parlamendihoone

Otse Parlamendi külje all läks trepp maa alla ja seal leidsime väga mõjuva interaktiivse memoriaali 1956. aasta revolutsiooni mälestuseks. Teadupärast on see üks verisemaid peatükke Ungari sotsialismiajastust. Peale Stalini surma 1953. aastal kõrvaldati võimult väga nõukogudemeelne ja julm valitsusjuht Rakosi ning peaministriks sai ülipopulaarne Imre Nagy. Rakosi küll naases paari aasta pärast, kuid 1956. aasta oktoobris korraldas rahulolematu rahvas eesotsas üliõpilastega ülestõusu, mis peagi laienes üle kogu Ungari. Suure hirmuga kutsuti Nagy tagasi valitsusjuhiks. 4.novembril aga tungisid Nõukogude Liidu väed Ungarisse ja ülestõus suruti äärmiselt jõhkralt maha. Imre Nagy vangistati ja tapeti paar aastat hiljem Rumeenias.

Imre Nagy kohalike koolitüdrukute keskel

Niisiis olime sattunud Budapesti selle verise sündmuse 60. aastapäevaks. Peab ütlema, et memoriaal oli vägagi mõjuv. Võisime nähe filmilõike tankidest tänavatel, inimeste hukkumisest ja lugeda pealtnägijate mälestusi. Kõik see oli karjuvas vastuolus päikeselise ja kauni päevaga.

Et seda kontrasti veelgi suurendada, külastasime Maailma Pressifoto näitust. See asus kaunis Etnograafiamuuseumis. Rõõmsaid fotosid oli loomulikult vähe, põhirõhk oli ikka pagulasteemal. Ma ei suutnud kuidagi nuttu tagasi hoida, väga piinlik! Hiljem nägin, et ka P-l olid silmad punased ja küllap veel nii mõnelgi näitusekülastajal.

Etnograafiamuuseum

Kaunis saal

Karm näitus

Peale lõunat tahtsime osaleda tasuta linnaekskursioonil ja tegime kesklinna parkides aega parajaks. Pargid olid kaunid, rahvas nautis ilusat ilma koos laste ja koertega. Aga poliitikat leidsime ikka iga nurga pealt. Kõrvuti olid mälestusmärgid nõukogude vabastajatele ja Auschwitchi ohvritele, täienduseks populistliku presidendi Orbani vastased loosungid. Kolmandik Auschwitzis hukkunutest olid Ungari juudid.

Mälestusmärk nõukogude vabastajatele Vabaduse väljakul

Genotsiidiohvrite mälestusmärk isetehtud täiendustega samuti Vabaduse väljakul

Orbani-vastased loodsungid (vist) genotsiidiohrite mälestusmärgil

Väikesed kokteilid Istvan Püha Basiilika ees väljakul panid õnneks karmid ajaloosündmused unustama. Päike paistis endiselt ja oli väga soe võrreldes Viinis kogetuga, rääkimata Eestist.

1905. aastal valminud katedraal on pühendatud Ungari esimesele kristlikule kuningale Istvanile. Nagu paljud hooned, sai ka see II Maailmasõjas kõvasti kannatada, aga taastati hiljem täielikult. Lisaks imposantsele väljanägemisele sisaldab kirik suurt reliikviat - nimipühaku mumifitseeritud paremat kätt. Kahjuks polnud meil mahti seda vaatama minna. Mõni teine kord.

Oligi aeg koguneda tasuta jalgsiekskursiooniks Vigado väljakule. Rahvasumm oli päris suur, aga õnneks oli ka mitu giidi. Seega jaotati meid gruppideks ja 3-tunnine ekskursioon võis alata.

Laste Purskkaev ja Vigado Kontserdimaja

Pärast tiiru ümber Basiilika ja vanalinna ning kuulsate ungari nimede meenutamist suundusime üle keerulise nimega kettsilla Buda poolele.

Püha Istvani Basiilika

Veel üks ilus maja

Üks kuulus ungarlane

Vaade Parlamendihoonele

Széchenyi Kettsild

Széchenyi Kettsild oli esimene Doonau sild Ungaris. See avati 1849 ja sai oma keerulise nime sillaehituse peamiselt toetajalt, kelle eesnimi oli loomulikult Istvan. Omal ajal oli tegu insenerikunsti imega.

Buda poolel liikusime kohe mäest üles kindlusesse. Massiivne Buda kindlus rajati samasse kohta esmakordselt 13. sajandil kaitseks mongoli-tatarlaste sõjakäigu vastu. Praegune barokkpalee on aga rajatud 18.sajandil Habsburgide võimu ajal. Põhiosa kindlusest moodustab kuningapalee ja kogu kompleks kuulub ka UNESCO maailmapärandisse. Kettsillalt saab kindlusese ka funikulööriga.

Meie jalutasime ümber palee ja nautisime vaateid all-linnale, nii Budale kui Pestile.

Vaade Kettsillale ja Basiilikale

Palee ümbrus vaatega Buda all-linnale

Kõige toredam oli Matyasi kirik ja selle ümbrus. Kirik on ehitatud 13. sajandil ja olnud vahepeal kasutuses ka mošeena. Sajandite jooksul on siin kroonitud mitmed austria-ungari kuningad. Ferenc Liszt komponeeris oma kroonimismissa ühe sellise sündmuse auks. Matyasi kiriku ümber valitses mõnusalt boheemlik õhkkond. Siin lõppes ka meie linnaekskursioon ja tagasi pidime ise orienteeruma.

Matyasi kirik

Boheemlik õhkkond 

Järgmisel päeval oli ilm hoopis teistsugune - sombune ja külm. Me ei lasknud aga ennast sellest segada, panime mütsid pähe ja suundusime taas linnaga tutvuma.

Katedra Nyelviskola-ilmselt kool

Meid üllatas kodutute hulk tänavatel

Kodutute pesitsuspaik

Budapesti Suur Sünagoog on oma nime vääriline, sest ta on Euroopa suurim

Klotildi paleed vaatega Erzsebeti sillale

Jalutasime mööda elavat Vaci jalakäijate tänavat. Hoolimata kehvast ilmast siin melu käis, tänavamuusikud mängisid ja külma peletamiseks sai otse tänavalt osta hõõgveini. Seda me ka tegime muidugi. Külastasime turuhalli, et kodustele kingitusi kaasa osta.

Turuhall

Edasi suundusime üle kauni rohelise Vabaduse silla taas Pesti poolele.

Vabaduse sild

Gellerti mägi

Järsuna Doonau kaldal kerkiv Gellerti mäge peeti vanal ajal nõidade sabatipidamise kohaks ja siin hukkus Budapesti kaitsepühak piiskop Gellert. Tänapäeval on mägi aga linnaelanikele populaarne piknikupaik. 140 m kõrguselt mäelt avanevad ilusad vaated linnale

Sügisvärvides Gellerti mägi Vabaduse monumendiga

Vaade

Paljud tuttavad, kuuldes, et läheme Budapesti, soovitasid kindlasti külastada Gellerti terme. Juugendstiilis hoone on tõepoolest silmatorkav, kaunite rõdude ja idamaiste tornidega. Hotell ja termid ehitati Gellerti mäe jalamile 1912.-18. aastal. Teises Maailmasõjas sai hoone rängalt kannatada, aga ehitati hiljem uuesti üles.

Siinse vee raviomaduste kohta on esimesed viited juba 13. sajandil ja keskajal oli selles paigas haigla. Türgi Osmanite valitsuse all olid siin samuti termid.

Kaunis juugendmaja romantiliste rõdudega

Hotelli vestibüül algupäraste mosaiikide, vitraažide ja kujukestega

Peatrepp kunstnik Bozo vitraažidega aastast 1988-92

Termide juugendlik vestibüül

Suur bassein

Päikeseterrass

Ostsime meiegi siis kassast piletid, järjekord oli õnneks väike ja sattusime kohe nagu raudteejaama, nii sisekujunduse, kui kahjuks ka räpasuse poolest. Kaunis vestibüülis olid mõned puhveti moodi lihtsad letid, kust sai osta karastusjooke ja pirukaid ning neid siis keset ruumi ebamugavatel toolidel istudes ära süüa. Naiste garderoobi sai mööda pikka maa-alust kahhelkividega kaetud tunnelit. Riietusruum oli väga kitsas, kapid tihedalt reas. Räpane põrand ei tekitanud soovi paljajalu peale astuda.

Saime riidest lahti, kui märkasime, et meil pole ju saunalinasid. Kõsisime ja selgus, et need on kusagil teisel pool, kuhu tuleb tunnelit mööda tagasi minna. Panime uueasti riidesse ja läksime tagasi. Ühes väikeses ruumis jagatigi rätikuid, meie õnneks ka ühekordseid susse ja muid vajalikke tarbeid. Käterätid saime laenutada deposiidi vastu, sussid pidime ostma. Leti ees oli pikk järjekord ja siin oli igasuguses riietuses inimesi, jopedega, siseriietega ja lausa ujukatega.

Interjöör oli muidugi väga ilus tõepoolest, kaunid mosaiigid seintel, põrandal ja laes, aga kõik jättis kuidagi räpase ja korraldamata mulje ning kõikjal hõljus kloorihais. Meeste ja naiste termid on eraldi, aga ühesuguse planeeringuga, mõlemas kolm eri soojusega kümblusbasseini ja kaks sauna. Rahvast ei olnud õnneks palju, aga me ei tahtnud seal kuigi kaua olla. Me kumbki pole ka väga spa-inimesed ja ilmselt on Eesti tase meid ära hellitanud. Tegu oli ikka täiesti nõukogudeaegse asutusega.

Kuna me ei tahtnud märgade juustega välja minna, siis ostsime mõned karastusjoogid ja istusime vestibüüli metalljalgadega toolidel.

Sellest kreisist elamusest hoolimata tasub kindlasti Pestis jalutada ja imetleda kauneid vaateid all-linnale ning nautida Gellerti mäe lopsakat loodust.

Budapesti kaitsepühak piiskop Gellert valvamas oma linna

Järgmisel päeval läksime varakult rongi peale ja sõitsime tagasi Viini. Tagasilend Viinist toimus juba lõuna ajal.