Väga karm lugu, väga karm. Sõjaaegsest kadunud põlvkonnast, lastest, kes ellujäämist pidid õppima. Etenduse meeleolu annabki ehk kõige paremini edasi see kaanepilt kavalehel. Kaksikuid, kahte poissi, mängivad Ken Rüütel ja Veiko Porkanen. Mängivad uskumatu veenvusega, eriti algul, kui nad pole veel kohanenud uute karmide elutingimustega. Nende hämmastunud pilgud ja hirmunud olek. Korraga lausutud tekst nagu deklamatsioon. Hiljem, kui nad on juba omandanud kalkuse ja teatava võitmatuse, ununeb teadmine, et tegu on lastega, kel veel piimahambadki suus. Lihtsalt raske on uskuda sellist kalestumist ja samas oskust olukordadega toime tulla nii väikeste laste puhul.
Etendus räägib kahest vennast, kelle armastav ema viib suurlinnast ära maale vanaema juurde, kuna sõja tõttu pole suurlinnas midagi süüa. Vanaema on paraku elus ülimalt kibestunud mutt, kellel puudub täiesti empaatia oma tütre ja veel vähem tema litapoegade suhtes. Külas seda mutti ei sallita ja see sallimatus langeb muidugi ka poiste peale. Lisaks sõda oma kõikide "toredustega". Poisid otsustavad ennast treenida kalgiks ja igasuguse valu suhtes immuunseks ning saavad sellega uskumatult hästi hakkama.
Rüütelil ja Porkanenil on väga keerulised rollid nii vaimselt, kui füüsiliselt. Eriti vaimselt, sest nad on kogu aeg intensiivselt laval, räägivad kogu aeg sünkroonis ja helgemat hetke etenduses ei olegi. Vahest ehk stseen akrobaatiliste trikkidega ja ainuke laul pakuvad vaatajatele hetkelist kergendust. Rüütelilt ja Porkanenilt nõuab akrobaatika jällegi suurepärast füüsilist vormi.
Lavastus on väga naturalistlik, tatti ja soppa lendab ning ma olin rõõmus, et esimest rida istumiseks ei valinud. Olen oma vitsad juba ammu kätte saanud ja üldiselt hoidun esimesest reast, kui võimalik. Peategelased on pea kogu etenduse poolalasti ja sopaga kaetud. Aga see kõik sobitub lavastusse. Kuigi vastik on vaadata, aga vastik peabki olema, see on taotluslik. Samuti seksiteema, mis on pigem loomalik, vähemasti Jänesemoka puhul, keda väga veenvalt, liigagi veenvalt, kehastab Kristin Prits.
Kõrvaltegelastest võiks märkida veel Kaarel Pogga kirikuõpetajat, kes hoolimata oma pahedest oli heasoovlik ja siiralt hämmingus poiste ebainimliku ja läbinägeliku kalkuse üle. Ja muidugi Merle Jääger vastiku, räpase, ükskõikse vanaemana. Kas poisid tundsid ära hingesugulase, et lõpus tema poole hoidma hakkasid?
Suurepärane ja mõjuv lavastus Ringo Ramulilt. Hall ja lootusetust sisendav lavakujundus Arthur Arulalt. Lavastuse auks peab ütlema, et päris-päris jõhkraks siiski ei lähe. Ja liiga hinge ei poe, sest emotsioonid peaaegu puuduvad. Kust sa neid sõja ajal võtadki! Aga mitmeks päevaks jäi kummitama küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar