Kirde-Eestis, Ninaküla, Kauksi, Alajõe, Vasknarva, Kuremäe, Sillamäe, Narva, Narva-Jõesuu, Viivikonna, Sirgala

27.veebruar, laupäev

Olin detsembris ostnud soodukaga Noorus SPA vautšeri ja me sõitsime Avoga pikka nädalalõppu veetma. Broneerisime esimese öö Narva vanalinna, teise olime siis Narva-Jõesuus. Oli väga ilus päikeseline ja lumine päev. Esimese peatuse tegime Ninakülas Peipsi ääres. See on üks meie lemmik kohti Sibulateel.

Ninaküla on oma nime saanud ninakujulisest kaldajoonest. Siin on otse järve ääres kõrvuti seismas õigeusu Jumalaema Kaitsmise kirik 19. sajandist ja 1936. aastal ehitatud tuletorn.

Ninaküla surnuaial on hauad vaatega järvele.

Tuletorni juurest mõnisada meetrit põhjapoole on endise piirivalvekordoni hooned. Väikese külavahetee ääres asuvab reas paadikuurid.

Ninaküla endises piirivalvekordonis asub praegu külalistemaja. Hoone ehitati aga eesti ajal külarahva raha eest hoopis koolimajaks. Veel 1950. aastatel käis Nina 8-klassilises koolis 155 last. Eesti ajal asus Nina piirivalvurite peakorter aga hoopiski koolimaja kõrval maakiviehitises.

Siin asub praegu külalistemaja

Paadikuur Peipsi ääres

Kauksi lähedal tee ääres on varemetes Sillamäe keemiatehase Uusküla puhkebaas - uhke ehitis Nõukogude ajast. 1978. aastal ehitati valmis veetorn ja paarismajad. Peahoone valmis aastal 1980 ja selle arhitekti polegi päriselt teada. Kompleksis oli tol ajal 200 voodikohta – 100 majades ja 00 peahoone numbritubades. Peahoones asus ka  kinosaal 250 istekohaga. Tee pealt on näha ainult peahoone. Kui teema rohkem huvitab, siis internetis on kättesaadav Kaarel Truu põhjalik fotodega ülevaade aastast 2012.

Uusküla puhkebaas

Siinkandis on ka Peipsi kõige ilusamad liivarannad.

Ilus Kauksi rand

Alajõe ilus väike kirik oli parajasti avatud ja me saime kasutada juhust sisse lipsata. Alajõe Jumalaema Sündimise kirik on ehitatud 19. sajandi lõpus tüüpprojekti järgi nagu ka Lohusuu ja Jaama kirikud naabruskonnas.

Alajõe ehk venelaste jaoks Olešnitsa asub samanimelise jõe suudmes. Kirjalikes allikates on asulat esmakordselt mainitud 1583. aastal. Arvatavasti hävis Põhjasõja ajal küla täielikult, sest on teada, et 1712. aastal ei elanud siin ühtegi inimest. Nõukogude ajal oli siin "Peipsi Kaluri" Alajõe brigaad, nüüd on põhiliselt suvilad.

Vasknarva klooster oli suletud, aga me jalutasime laia Narva jõe äärde, kus oli ka piirivalve vaatlustorn.

Üle Narva jõe paistab Venemaa

Püha Prohvet Eeliase kirik ehitati ja taasehitati suuresti kohalike elanike algatusel ja toetusel. Aastast 1608 säilinud dokumendis on mainitud vene külasid piiri ääres, kus kohalikud rääkisid ainult vene keeles ja julgesid ehitada omale kabeli, mida juhtis piiri taga elav vene vaimulik. Üsna tõenäoliselt käis jutt Sörenetsi kabelist. 18. ja 19.sajandivahetusel, siis juba vene võimu ajal, otsustasid külaelanikud ehitada omale kiriku. Raha selleks saadi angerja- ja kalapüügist.

1808. aastal valmis endise puitkiriku asemele rajatud kivikirik, aga juba 60 aastat hiljem tekkis vajadus suurema kiriku järele. Ka see kirik ehitati annetuste toel ja õnnistati sisse 1873.aastal. Kuni võidukad vene väed selle 1944. aastal maatasa pommitasid. Kirik taastati 70-ndatel aastatel. See oli ainuke taastatud kirik ateistliku Nõukogude võimu ajal. 

2002. aastal avati kiriku territooriumil nunnaklooster.

Vasknarva kloostrit ümbritsevad kõrged kivimüürid

Tee kulges läbi Alutaguse lumiste metsade

Kuremäe klooster oli kutsuvalt avatud nagu alati. Jalutasime rõõmsavärviliste hoonete vahel Kõik oli väga puhas ja korras.

Kuremäe ehk Pühtitsa Jumalaema Uinumise klooster on ehitatud 1891.aastal ja on ainuke tegutsev vene õigeusu nunnaklooster Eestis. Seal elab kogunisti üle 100 nunna ja noviitsi. Kloostris on võimalik tellida ka giidiga ekskursioone. Legendi järgi nägid karjased Kuremäel 16.sajandil jumalaema ilmutust ja leidsid iidse tamme alt õigeusu ikooni. Sellest ka nimi Pühtitsa ehk püha koht.

Kuremäel on koguni kaks söögikohta ja neist parem on kindlasti Apteegi kohvik. Olime siin ka varem korra söömas käinud, toidud olid endiselt maitsvad ja teenindus kena.

Apteegi kohvik Kuremäel

Kuna hakkas juba hämarduma, siis võtsime suuna Narva poole. Tee peal põikasime sisse ka Sillamäele.

Sillamäe raekoda

Tänu ühele lahkele daamile õnnestus meil sisse saada uhkesse Sillamäe kultuurikeskuse hoonesse. See oli tõeline stalinistlik pärl, mis hiljuti väga ilusti renoveeritud.

Sillamäe linn rajati vahetult peale II Maailmasõda, kui Nõukogude Liidul oli hädasti vaja aatompommi tegemiseks uraani ning siinkandis seda ka diktüoneemakilda kihist leiti. Esialgu toimetasid siin sõjavangid ja pätid, aga hiljem hakati suure kodumaa avarustest tuhandete kaupa inimesi siia tööle tooma. Kuna tegu oli täiesti salajase tehasega, siis polnud ka linnal nime. Muuhulgas kutsuti seda näiteks Kombinaat nr.7. Kogu linn ehitati selleks, et tehasetöölistel ja nende peredel oleks, kus elada, süüa ja lõbutseda. 

Sillamäe on uhke näide 50-ndate aastate Nõukogude arhitektuurist. Linnale on iseloomulikud pikad laiad avenüüd ja stalinistlikud värvilised elumajad neid ääristamas. Eriti uhke vaade avanebki kultuurikeskuse juurest mere poole.

Narva jõudsime juba pimedas. Ekslesime natuke aega ringi, et oma ööbimiskohta leida. Kuigi Narva  vanalinn on väga väike, ei suutnud me kohe sinna autoga ligi pääseda. Lõpuks siiski leidsime õige tänava ja maja. Moonalao Bastioni korter osutus vägagi mugavaks. Erilisi ootusi meil ei olnud, sest öö maksis ainult 24€. Oli küll venepärane, aga seda ehedam. Omanik oli sümpaatne ja jutukas, umbes meievanune vene mees. Korteris oli kaks piklikku tuba, köök ja muidugi vannituba. Toad olid kitsad, magamistoas pidi voodisse üle otsa ronima ja lugemislampe polnud, aga muidu oli kõik väga hästi.

Moonalao Bastioni maja päevavalges

Vaade aknast

Jõime Avoga väikese veini ja siis läksime välja öhtusöögiks restorani otsima. Peremees soovitas ühte pubi, mis asus siit paar kilomeetrit, aga me ei viitsinud nii kaugele minna. Läksime korteris paarsada meetrit eemal asuvasse Gulliveri restorani, mida ka tripadvisoris kiideti. Maja oli äge ja söök ka enam-vähem.

Tagasiteel tegime väikese põike ka Raekoja ja kolledžihoone juurde.

28.veebruar, pühapäev

Hommikul nägime aknast ühte entusiastlikku meesterahvast õue peal võimlemist tegemas. Ikka põnev on siin, nagu ei olekski Eestis.

Hommikusöögi ajal õnnestus mul kardin koos puuga seinalt alla tõmmata. Õnneks peremees ei pahandanud. Ütleski, et seinad on papist ja raske on midagi korralikult kinnitada. Ta rääkis meile hea meelega raskest elust Narvas. Majutuse hind räägib ise enda eest.

Nüüd õnnestus meil oma maja ka valges näha. Ilmselt on tegu parima asukohaga Narvas. Palju puid, avarust ja mõned stalinistlikud kortermajad. Nagu ka meie maja - ilus, otsarõdudega, aga üsna räämas ja ilmselt pooltühi.

Jalutasime ka siinsamas kõrval asuvasse kunstigaleriise vanas moonalaohoones. Kunsti me siiski imetlema ei läinud, küll aga ostsime siit külmkapimagneti.

Läksime Raekojaplatsile tagasi ja külastasime ka seestpoolt kuulsat Narva kolledžit. See oli tõesti kaasaegne ja mugav õppehoone.

Narva kolledži ohtralt poleemikat tekitanud välisilme, mida projekteerimise ajal süüdistati koleduses ja morbiidsuses, on loodud samas kohas asunud börsihoone eeskujul. Hoone valmis 2012. aastal. Hiljem on ehitis Narvas siiski omaks võetud, näiteks käivad noorpaarid kooli juures pulmapilte tegemas, pealegi pälvisid õppehoone arhitektid ka Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri aastapreemia.

Edasi suundusime Pimeaeda jõe ääres, kui oli tõesti väga kena jalutada. Ilm oli ilus ja rahvast päris palju. Ka jõe peal kalamehi. Jalutasime piki jõe kallast Narva kindlusesse ja ümber selle tulime kesklinna tagasi.

Taamal paistab Ivangorodi kindlus

Pimeaed on Narva vanim linnapark, mis rajati kõrgele Victoria bastionile 19. sajandi lõpus. Park sai oma nime kõrval asuva Pimevärava järgi, mis viis linnast sadamasse. Kuna väravaehitis oli suur ja seda läbiv väravakäik tegi kaare, siis polnud ühel pool väravat seistes võimalik otse läbi värava vaadata – sellest ka nimetus Pimevärav. Omal ajal väljusid Narva jõesadamast aurulaevad Narva-Jõesuusse.

Narva Väike Pimeaed purskkaevuga

Kalurid Narva jõel

Narva Hermanni kindlus

Taanlaste ehitatud Narva linnusest pärinevad esimesed teated juba 1254. aastast. Tol ajal asus see küll praeguse linnuse vastas üle jõe. Hilisem linnus ehitati Narva jõe läänekaldale samale kohale, kus oletatavasti asus varasem eestlaste linnus. Ajaloo jooksul on Narva kindlus kuulunud taanlastele, sakslastele, rootslastele, venelastele ja lõpuks ka eestlastele. Praeguse Hermanni kindluse vanimad säilinud osad pärinevad ilmselt 1300. aastast. Ajaloo jooksul on kindlus korduvalt maha põletatud, ka Teises Maailmasõjas sai see kõvasti kannatada. Linnus taastati põhiosas 1970.-80. aastatel ning seal avati Narva linna ajalugu tutvustav muuseum.

Vaade kindlusest

Võtsime oma öömaja ette pargitud auto ja sõitsime Kreenholmi linnaossa. See oli väga põnev kvartal. Tehas ise on mahajäetud ja selle territooriumile ei pääsenud. Küll aga saime jalutada tehasetööliste elamukvartalis valdavalt punastest tellistest hoonete vahel. Mõned majad olid rohkem, mõned vähem lagunenud. Mõned korterid olid tühjad, mõnes elati ja ühst avatud aknast paistis endise hiilguse tunnistajana isegi kristall-lühter.

Prügipõletusahi

Kreenholmi tehas rajati 160 aastat tagasi Moskva kaupmehe Ludwig Knoopi poolt ja see oli omal ajal kõige moodsam tööstusettevõte Vene tsaaririigis. Tehas ehitati terve linnakuna, kus olid lisaks tööstushoonetele olemas kõik vajalikud elu- ja administratiivhooned ja seda tehti Peterburi parimate arhitektide juhtimisel. Siin olid olemas sünnitusmaja, lasteaed, kool, haigla, postkontor, politsei, vangla, telegraaf, juuksur, klubi, saun, turg, leivatööstus, pesukoda, kaks kirikut ja isegi surnukuur. 1914. aastaks oli Kreenholmi manufaktuurist saanud suurim tekstiiliettevõte terves Euroopas. Tööliste arv ületas 10 500 inimest ja nõukogude aegsel tipphetkel, 1974. aastal, töötas Kreenholmis koguni 12 000 inimest.

Juhuslikult avastasime ka manufaktuuri haigla uhke juugendhoone. See valmis 1913. aastal Romanovite dünastia 300. aastapäevaks. Praegu asub siin Narva linnahaigla.

Ilusat stalinistlikku arhitektuuri on ka Narva piiripunkti juures, kust läheb jalakäijate sild Ivangorodi ja saab jalgsi piiri ületada.

Narva-2 piiripunkt

Kreenholmi vee- ja kellatorn

Narva jõgi jalakäijate silla juures

Oligi aeg hakata Narva-Jõesuu poole sõitma. Narva äärelinnas, ühes koledas majas asus üllatavalt hea söögikoht Maius Grill, mida korteriperemees meile oli soovitanud. Seal sõime lõunat.

Täna ööbisime Noorus SPAs. Tuba oli kena, küll mitte vaatega merele, aga ikkagi ilusa metsavaatega.

Spaa osa ei olnud nii uhke, kui näiteks Estonia Resortis, aga mõned saunad ja basseinid ikka olid, kus meiegi veidi lõõgastusime.

Narva-Jõesuu rand

Seda olime kuulnud mitmest suust, et Nooruses on vilets restoran. Seetõttu jalutasime õhtusöögiks umbes kilomeetri kaugusele Meresuu SPAsse. Peab ütlema, et siingi polnud ei söök ega teenindus suuremad asjad.

29.veebruar, esmaspäev

Hommik oli päikeseline ja karge. Meil olid kaasas ka käimiskepid ja pärast väikest võitlust iseendaga läksime välja kõndima. Kõndisime mööda kõvakskülmunud rannaliiva linna poole. Päris mõnus oli astuda. Kõndisime kuni jõesuudmeni ja tulime mööda linnatänavaid tagasi. Siin saime ägedaid maju pildistada ja aedlinna vaateid nautida.

Meresuu SPA hotell

Narva-Jõesuu on tuntud kuurortlinnana, mille hiilgepäevad jäävad aastakümnete taha. 1873. aastast alates,  pärast Tallinn–Peterburi raudtee avamist, kujunes Narva-Jõesuu Peterburi ja Moskva ülikkonna lemmiksuvituskohaks, kuulsaks kuurordiks, Balti ranniku pärliks. Siin asub Eesti pikim 7-kilomeetrine mereäärne liivane supelrand. Kuni 19. sajandi lõpuni arendati Narva-Jõesuud, kui kuurorti. Siin kujunes välja ainulaadne ja nüüdseks kahjuks peaaegu täielikult hävinud puitpitsvillade arhitektuur.

Narva-Jõesuu kui kuurordi teine tõus oli 1930-ndate lõpus, kui suvitajaid oli ligi 10 000, nende seas palju Eesti kultuuriinimesi. Ka Nõukogude-perioodi lõpus, 1980-ndate teisel poolel, oli siin rekordiliselt palju puhkajaid.

17.sajandi lõpus sai paikkond nimeks aga hoopis Hungerburg ("näljalinn"). Legendi järgi panid selle nime saksa kaupmehed, kes merehädalistena ei leidnud rannast midagi hamba alla panna.

Narva-Jõesuu Jumalaema Kaasani Ikooni õigeusu kirikul on huvitav saamislugu. Eelmine kirik lasti saksaste poolt õhku, aga lähedalasuv Mereküla põles maha, ainult kirik jäi alles. Nii toodigi peale sõda kaunis puukirik kadunud külast Narva-Jõesuussse.

Registreerisime ennast hotellist välja ja võtsime väikese ringiga suuna Tartu poole. Ringiga sellepärast, et tahtsime külastada kummituslinna Viivikonnat. See oli väga sürrealistlik koht. Suured hruštšovkad ääristamas tänavaid, lagunenud ja mustavate aknaavadega. Kõikjal lumi ja vaikus.

Päris inimtühi siin siiski ei olnud, teed olid lahti aetud ja paaris väiksemas majas ka elati. Keset linna, ümbritsetuna kummituslikest kortermajadest, seisis üksik kollane puumaja, ilmselgelt elanikega. Huvitav, mis tunne on siin pimedas ringi kõndida?

Viivikonna rajasid saksa sõjavangid 1955.aastal ja parimatel päevadel elas siin kuni 9000 inimest. Linnas olid poed, polikliinik, kino, kool ja lasteaed. Põhiliseks tööandjaks oli põlevkivikaevandus. Kaevanduse sulgemise järel 1974 hakkas linn vaikselt inimestest tühjaks voolama. Tänasel päeval on siia sisse kirjutatud umbes 60 elanikku, reaalselt elab veel vähem.

Põikasime sisse ka Sirgalasse, kus olid veidi uuemad telliskivimajad ja ehk ka veidi rohkem elanikke. Nägime isegi mõne kortermaja akende ees kardinaid. Ka Sirgala oli kaevanduslinn ja põhilised elumajad kerkisid siia 1960-ndatel aastatel. 1987. aastal elas siin 850 inimest, 2019. aastal oli jäänud vaid 46 inimest.

Kuna tee viis taas Sillamäelt mööda, siis tahtsime seda kenadust ka päevavalges näha. Kõigepealt sattusime mere äärde, kus oli kena park ja terviserajad. Siin asusid ka mõned kõrged kortermajad, mille akendest avanevad küll suurepärased vaated merele.

Kolasime pisut ka kesklinnas ja käisime keskväljaku ääres mõnusas restoranis Krunk söömas. Seal pakuti venepäraseid sööke ja kõik oli väga maitsev. 

Kinomaja "Rodina"

Sillamäe peatänav

Nostalgia mõttes põikasime sisse ka Konju suvilate piirkonda, kus Avo sugulastel oli omal ajal suvekodu. Päris õiget kohta me ära ei tundnudki, palju oli muutunud.

Ida-Virumaa sini-must-valge maastik

Toila park