Tapab ratastel Rež: Attila Till | Riik: Ungari
Esmapilgul tavaline positiivse pahategelase ja tema jobude sõprade seiklused, aga konks on selles, et kõik peategelased on ratastoolis. Selline natuke pöörane ja klišeelik positiivne filmike.
Võrdlemisi karm ja samas ka poeetiline film noorte aadlike elust (ja suremisest) eelmise sajandi algusaastate tuberkuloosihaiglas. Peen dialoog ja pastelsed toonid, pisut kurioossed juhtumused, sest paljudel noortel haiglas polnud enam midagi kaotada. Esmakordselt hakkas mul kinos halb, nii naturalistlikult näidati tolleaegseid ravimeetodeid. Kindlasti üks meeldejäävamaid filme selle aasta PÖFFil.
Kah üks selle aasta lemmikuid. Üksildane noormees elab oma vanematega keset majesteetlikke Alpide mägesid, aeg-ajalt käib tööl kõrvalorus kaevanduses, aga ikka ja jälle kisub teda tagasi kodutalusse. Seda enam, et paljutõotav suhe noore kaunitariga kaevandusest lõppeb naise ootamatu lahkumisega linna. Kõige mõjuvamad on stseenid noormehe emaga, kes niiväga tahab oma poega kodukoha sumbunud ja masendavast elust välja saada, et varjab isegi isa surma kõigi eest. Üks selline vaikselt kulgev film, mis tasahaaval hinge poeb.
Tore elujaatav filmike, aga selliseid tehakse Holliwoodis romantiliste komöödiate nime all piisavalt.
Ajalooline film noore elurõõmsa isanda ja tema keskealise teenri sõprusest. Isand on äsja kangelasena mereväest naasnud ega oska oma noore eluga muud peale hakata, kui ohtralt alkoholi ja naisi tarbida. Kahjuks ei ole kõik temasse nii kiindunud, kui teener ja elu veeretab ette ühe takistuse teise järel. Vaimukas ja samas mõtlemapanev film.
Selliseid filme võib ikka ja jälle vaadata. Nagu oleks ise reisil käinud. Kaunil, aga üsna räämas Sitsiilia saarekesel kohtuvad kaks noort inimest, armuvad, täidavad pealtnäha võimatut missiooni korraldada siin väärikalt ja romantiliselt meestegelase venna pulmi. Ja kuidas see kõik edasi läheb. Kohalik koloriit, lummavad loodusvaated ja rahulik kulgemine teevad sellest väga nauditava filmi.
Tasaselt kulgev, must-valge film väikesest leebest Sofitškast, kellele elu ainult raskusi on toonud ja kes sellest hoolimata on omal vaiksel vapral moel säilitanud headuse ja usu inimestesse. Film kulgeb kahes ajas: noorukese peategelase üürike õnn ja abiellumine, sõja-aastad ja Siberisse pagendamine ning tema tagasitulek Abhaasia kodukülla 20 aastat hiljem. Väga ilus ja kurb film.
Pisut pöörane ja naljakas seiklus 1968. aastal kahe pojaga Ida-Saksamaale operatsioonile sõitvast vanamehest ja nende sattumisest hoopis Lääne-Saksamaale. Ida poolel on tankid ja dramaatilised sündmused, lääne pool aga jutlustatakse kommunismi ja võideldakse kapitalismi ikke vastu.
Lõuna-Korea filmid on mulle alati meeldinud ja seegi oli nauditav. Pisut eksootiline ja unelev, samas argine jutustus kusagil äärelinnas tagasihoidlikku baari pidavast kaunitarist ja tema kolmest pisut napakast austajast-sõbrast. Lihtsalt selline tore vaatamine.
Vana geograafiaõpetaja saab oma pojalt kingiks binokli ja selle abil meenuvad noorpõlvemälestused. Ei haakunud minuga. Pisut igav ja näpuganäitav.
Väga-väga masendav film. 7 erinevat lugu, erinevat tragöödiat. Täiesti lootusetu meeleoluga algab ja lõppeb veelgi lootusetumalt. Liiga raske minu jaoks, oleks võinud vaatamata jätta.
Suht mõttetu film, Rodriqueze filmi laste versioon.
