Mõtlesin, et mul hullult vedas, sest sain lõpuks Linnateatri etendusele pileti osta. Mulle üldse ei sobi see esimesel kuupäeval kohtade krabamine, unustan alati ära või siis jään ikkagi ilma, hoolimata kiiretest liigutustest. Seekord siis õnnestus, ilmselt küll tänu sellele, et etendus toimus Vanemuises.
Lavastajaks Nüganen ja näitlejad head nagu alati Linnateatris, sealhulgas mu ühed lemmikud Anne Reemann ja Külli Teetamm. Näidend oli põnevalt üles ehitatud - esimene ja kolmas vaatus toimusid ühe päeva jooksul, keskmine vaatus aga samal kuupäeval 18 aastat hiljem. Seega intrigeeriv ajanihe, mis võimaldas vaatajal tulevikku näha.
Tegelasteks oli suur perekond, ema ja 6 täiskasvanu ikka jõudnud last ning mõned austajad - peresõbrad. Meeleolu oli vallatu ja helge, peeti ühe tütre 21. sünnipäeva. Tegelastel olid oma unistused, lootused ja sümpaatiad, kogu elu oli veel ees ja õnn võimalik. Teise vaatuse meeleolu oli hoopis teistsugune - kibestunud ja masendunud, ühtehoidvast perekonnast olid järel riismed. Ilmselgelt olid mitmed tegelased teinud valesid valikuid ja jõudnud oma eluga ummikusse ning perekonna lemmik, ingellik noorim tütar oli noorena surnud. Ja siis kolmandas vaatuses jätkus tegevus sealt, kus esimeses lõppes. Taas oli meeleolu helge ning perekonna noored õnnelikud ja lootusrikkad. Samas saime juba aimu sellest, kus tehti pöördumatuid vigu, leidsime vihjeid valedele valikutele.
Nagu öeldud, olid näitlejad head, ansamblimäng suurepärane. Ja ikkagi jäi miskit puudu, teatriimet ei tekkinud, üsna ükskõikseks jättis see tegevustik. Kõik oleks juba nagu nähtud ja mitmeid kordi võimsamalt. Tšehhovit tuletas meelde ja "Arkaadiat" ja veel mitmeid lavastusi. Ja päriselt ei saanud ka aru, miks kõigil see elu nii metsa läks, ei olnud ju tegu rumalate või tundetute inimestega. Kuna teise vaatuse tegevus toimus 1937. aastal, siis oli selge, et paremaks ka enam minna ei saanud. Praegu on muidugi moes Linnateatrit ja Nüganeni tümitada. Ei plaani sellega kaasa minna, vaid usun, et küllap tuleb Nüganenilt veel suurepäraseid lavastusi, pidevalt kuldmune ei suuda isegi temasugune imelaps muneda.
teisipäev, 19. detsember 2017
Tellimine:
Postitused (Atom)
"Reis metsa lõppu" Ekspeditsioon
Tartu Draamafestivalil kõnetas mind saadaolevatest etendustest just "Reis metsa lõppu". Nagu oligi oodata, oli tegemist intensiivs...
-
See jutuke ilmus osaliselt Estraveli blogis, lisasin mõned detailid. Kui mul avanes võimalus mõneks päevaks Montenegrosse sõita, olin vä...
-
Ühel neljapäeval oli meil kõigil vaba päev, nii Liisil, Avol, kui minul ja me tegime väikese väljasõidu Jõgevamaale Kaiu järvede äärde. Ilm ...
-
Tegu oli ühe õnnestunuma reisiga, sellepärast olen ka selle tagantjärele siia kirjutanud. Enamasti teeme oma reisid ikka väljaspool hooaeg...