Tegemist oli Nordic Mega FAM tripiga ehk siis South African Tourism´i poolt korraldatud tutvumisreisiga põhjamaadele. Kuna Norra, Rootsi, Taani ja Soome on LAVi turismimajanduses tähtsuselt 2. või 3. kohal, siis suhtuti meie ettevõtmisse täie tõsidusega ja kutsutud oli ligi 90 osalejat. Päris täpselt ma aru ei saanudki, kuidas õnnestus sellesse kampa sokutada ka kaks eestlast Estravelist - Kristeli ja minu. Igatahes workshopi nimekirjas olime me Soome all.
Nordica varahommikuse lennug lendasime Münchenisse. Münchenis oli pluss 6 kraadi ja aeg-ajalt tibas ka vihma. Olin alles mõned kuud tagasi siin käinud ja seetõttu me palju linnas ringi ei kolanud vaid suundusime Alte Pinakothek´i kunsti imetlema. Õhtul läks edasilend.
Lendasime Münchenist South Africani otselennuga Johannesburgi. Väga mugav lennuk, laiad istmevahed, 2 söögivalikut, ka hommikuks, loomulikult ekraanid, tekid-padjad ja väike ööbimise staff. Täitsa võrreldav Turkish Airlines´iga minu meelest. Igatahes 10 tundi öist lendu möödus linnutiivul.
Korraga märkasin väikseid pärdikuid, kes olid kusagilt maisitõlvikud kätte saanud ja maiustasid nüüd nendega. Üks kohalik hoiatas mind, et nad varastavad ja hammustavad, eks ma teadsin seda isegi. Õnneks kannatasid nad mu fotosessioooni kenasti välja.
 |
| Kohalik giid jõehobudest rääkimas |
 |
| Ja seal nad peesitavad |
Meie safari kulges aga mõnusalt suurema pargase pardal ja siin saime julgelt ümbritsevat loodust imetleda ja jõehobukarjale küllaltki lähedale sõita. Veel üks põnev fakt, mida ma ei teadnud - jõehobud ei oska ujuda. Nad kõnnivad mööda veekogu põhja ja hüppavad aeg-ajalt üles vee peale õhku hingama. Need loomad võivad olla ilma hingamata kuni 5 min.
Nägime ka mõnda lindu, sealhulgas üksikut majesteetlikku kalakotkast, ühe krokodilli saba, mangroovitihnikuid ja ujuvat madu, kes põrkas kokku jõehobupesakonnaga. Midagi traagilist küll ei sündinud - madu ehmatas, muutis suunda ja ujus õnnelikult teisele kaldale. Jõehobud ei liigutanud kõrvagi.
 |
| Mangroovimets |
 |
| Üksildane valvur |
 |
| Klakotkas |
 |
| Madu vees |
 |
| Suundub otse jõehobude poole |
St.Luciast sõitsime edasi Khula külla. Tegemist on "väikese" 17000 elanikuga asulaga, mis tegelikult rajati alles 25 aastat tagasi valitsuse poolt suulu kohalike jaoks, kes asustati ümber St.Lucia Wetland´i kaitsealalt. Kohalik mustanahaline giid näitas meile alguses mõningaid suulu esemeid ja õpetas nende nimesid. Kuna suulu keeles on omapärane klik-klak häälik, siis oli sõnu järele öelda praktiliselt võimatu ja meie ponnistused olid päris naljakad. Siis anti meile jalgrattad ja algas tuur läbi küla. Minu jaoks oli algus pisut vaevaline, sest üheteistkümnest rattast kahel läks tagumine kumm pidevalt tühjaks - üks oli meie giidi, teine minu ratas. Aga polnud häda midagi - giid sõitis, suur rattapump kaenlas ja igas peatuses muudkui pumpas mõlemat kummi.
 |
| Giid suulu külast |
 |
| Meie kamp jalgratastel |
Küla oli üllatavalt puhas, mitmevärvilised majakesed paiknesid hajali teede ääres. Külastasime algkooli, kus armsad särasilmsed lapsed oma noore õpetaja juhatusel meile laulsid. Lapsed olid üldse väga vahetud ja tundsid meie vastu siirast huvi ning lubasid ennast vabalt pildistada. Raha nuiama nad veel ei olnud õppinud, kohtasin seda ainult ühel korral meie reisi ajal. Samas peab mainima, et giidi sõnul umbes 5000-st külalapsest ainult 500 saavad koolis käia, ülejäänute vanemad ei suuda vajalikku raha maksta.
 |
| Külapoiss |
 |
| Algkool |
 |
| Tappev pilk |
 |
| Lapsed laulavad meile oma noore õpetaja eestvedamisel |
 |
| Kõrvaltoas oli ka väiksemaid tegelasi |
Nägime kohalikku nõida ja tema õpilasi. Nõia elamu meenutas küll väga lohaka inimese kuuri, see oli väga räpane ja täis erinevaid kuivatatud taimenutsakaid, tinktuuripudeleid ja totsikud ning muid hämara otstarbega esemeid. Eriliselt meeldisid mulle aga kohalikud kauplused. Pildid ilmselt räägivad siin rohkem kui sõnad.
 |
| Siin elab posijamoor |
 |
Nõid ja tema õpilased räpases urkas
|
 |
| Külakeskus |
 |
| Värviline maja ja värvikad daamid |
 |
| Traditsiooniline hütt |
Täiskasvanud külaelanikud ei olnud sugugi alati vaimustuses, kui neist pilti tahtsin teha, küll aga pildistas nii mõnigi kohalik hoopis meid. Eks me olime pisut kummalised ka oma rattagrupiga keset lõunast lauspäikest. Kõige raskem oli aga meie giidil, sest tema oli meist kõige tüsedam ja pealegi vedas kaenlas tohutusuurt rattapumpa.
 |
| Mõni kohalk lubas lahkelt endaga pilti teha |
 |
| Rattapumpamine |
Peale toredat külatrippi suundusime oma bussiga edasi põhjapoole, kus väikeses Mkuze linnakeses asus meie järjekordne ööbimispaik -
Ghost Mountain Inn. See oli juba tunduvalt kõrgema tasemega hotell, suure territooriumiga ja väga kenade kohalikus koloriidis ühisruumidega. Siin tehti meile ka väike tutvumistuur, kus muuhulgas nägime SPA-ruume ja luksuslikku sviiti. Meid majutati uutesse superior tubadesse, mille rõdult avanes vaade järvele ja mägedele. Esimest (ja, nagu hiljem selgus, ka viimast) korda reisi jooksul oli meil paar tundi vaba aega, mille veetsime basseinis ja selle ääres baaris. Tugev aed ümber hotelliterritooriumi ja sildid väraval "Hoidu krokodillide eest!", andsid märku, et viibime siiski Aafrika metsikul pinnal.
 |
| Ghost Mountain Inn´i saabudes hakkas vihma sadama |
 |
| Vihmast hoolimata ujusime basseinis ja nautisime jooke basseinibaaris |
 |
Vot nii!
|
 |
| Siin järves elab krokodill |
Õhtusöögioli barbeque ja kõrvale pakuti mitmehäälset suulu rahvalaulu ja ülirütmikat meestetantsu. Kuna vihma tõttu toimus see kõik varju all, siis pidid vaesed noormehed kivipõrandale küll põlvili, küll tagumikule maaanduma.Veendusin taas, et muusika ja rütm on mustanahalistel veres ja see kisub kaasa isegi tuimavõitu põhjamaalased.
 |
| Aitäh, et mind pildistasid! |
 |
| Nämm! |
 |
Need on lihtsalt hotellitöötajad mitmehäälselt laulmas
|
 |
| Suulude tants |
Järgmisel hommikul istusime džiipidesse, et sõita jõekruiisile. Maastik oli põnev ja meil õnnestus kaugelt ka üks krokodill ära näha, kes küll laeva lähenedes kohe vette puges. Nägime veel siin-seal vilksatamas veepinnale hingama tulnud jõehobusid, aga neid saime eelmisel päeval St.Lucias küllalt imetleda.
 |
| Jõeäärne maastik |
 |
| Meie džiibid ja pargivahid |
 |
| Läheme laevale |
 |
| Krokodill ka ära nähtud |
 |
| Valge mehe kalapüük |
 |
| Vihmajärgne maastik |
Edasi suundusime Lebombo mägedesse, kus tunniajalise sõidu ja hulga hunnitute vaadete nautimise järel saabusime traditsioonilisse suulu farmi, mille perepoeg Justus meile lahkelt oma elamist näitas ja kohalikku talupojaelu tutvustas. Farm koosnes paljudest väikestest majakestest ja onnidest ning nende vahel vabalt jalutavatest koertest, kanadest ja kitsedest. Justuse sõnul elavad suulud suurte peredena koos. Kui peretütred abielluvad, siis kolivad nad mehe peresse elama ja selle eest tuleb pruudi perekonnal maksta lehmadega. Perepojad püüavad endale ise maja ehitada. Justus on 40-aastane ja loodab 3-4 aasta jooksul oma perele eraldi kodu rajada. Mitte kaugele praegusest kodust, sest vanematel peab ikka silma peal hoidma. Tavaliselt jääbki pere noorim poeg koju elama, et vanemate eest hoolitseda.
 |
| Hunnitud vaated |
 |
| Küla |
 |
| Perepoeg Justus oma talu tutvustamas |
 |
| Suulu taluelu |
 |
| Maju on mitu - naistele, meestele, postele jne. |
 |
| Vanemad lapsed hoolitsevad nooremate eest |
Suulud kasvatavad suvel, vihmaperioodil, ise oma söögilauale köögivilja - kõrvitsa, kartuli, bataadi, sibula, tomati jne. Kuigi igas peres on ka kanad, kitsed ja lehmad, siiski liha igapäevaselt ei sööda. Talvel, kui vihma ei saja, tuleb söögipoolis rohkem poest osta. Suulude rahaks on nende lehmad. Tahad lapse kooli panna või tütre mehele panna või tahad maja ehitada - müüd lehma. Justust tsiteerides: "No cows - no wife, no wife - no home, no home - no family."
 |
| Aedik lehmadele -päeval hulguvad nad vabalt mägedes, ööseks tulevad koju |
 |
| Vabalt hulkuv lehm |
Kuigi KwaZulu Natali provintsis sajab rohkem, kui mujal riigis, on siingi veepuudus. Mitmel pool teede ääres näeme hiiglasuuri veetünne, mida valitsus laseb regulaarselt puhta veega täita.
 |
| Veevarumine |
Surnud maetakse koduõuele. Talus oli eraldi ruum, kus perepea või ka pereliikmed said käia surnud esivanematega rääkimas, neile oma elusündmusi kirjeldamas ja nõu pidamas. Surm on tavaline osa suulude elust, igatahes ei seganud giidi põrmugi meie raja ääres vedelev kitselaip.
 |
| Surnud hingede maja |
 |
| Staff surnutega suhtlemiseks |
 |
| Ilus talumaastik kitselaibaga |
 |
| Kiirpilk kööki |
Justus oli väga uhke suulude elukorralduse, oma majapidamise ja ilusa õitsva puu üle taluõuel.
Edasine marsruut viis meid Phinda kaitsealale.
&Beyond Phinda Private Game Reserve on vaheldusrikka maastiku ja rohke loomastikuga, aga ka ilmselt üks kallimaid kaitsealasid Aafrikas. Juba väravast sisse ja oma hotelli sõites kohtasime tee ääres palju impaalasid, sebrasid, pühvleid ja üliarmsaid kaelkirjakuid.
 |
| Sebraperekond |
 |
| Gnuu ilmselt ja impaala |
 |
| Impaalasid oli igal pool |
 |
| Arvasin algul, et pühvlit ma ei näinudki, hiljem piltide pealt selgus, et nägin küll |
 |
| Kaelkirjak on ikka täitsa eriline loom |
 |
| Meie vaatame teda, tema meid |
Meie grupp jagati kaheks, pooled sõitsid ööbima &Beyond Phinda Mountain Lodge´i, ülejäänud viis, sealhulgas ka mina, läksime
&Beyond Phinda Forest Lodge´i. Kuigi Mountain Lodge on väga luksuslik ja turvaline, pakub Forest Lodge kindlasti ehedama elamuse. Väga avarad ja mugavad majakesed asuvad täiesti eraldatuna keset tihedat metsa. Seinte asemel on põhiliselt suured maast laeni aknad. Ukse saab väljastpoolt lahti spetsiaalse haagitaolise asjaga, mida ahvid ei oska avada. Targad pärdikud on igal pool suureks nuhtluseks. Toidu ja muude põnevate esemete varastamisel on nad muutunud väga osavaks ning oskavad avada näiteks ka telgilukke ja toidupurke. Seega majakeses viibides on targem uks seespoolt lukustada.
 |
| Minu võsamajake |
 |
| Uhke terrass, kus mul kahjuks istuda aega ei olnud |
 |
| Elu- ja magamistuba |
 |
| Luksuslik vannituba |
Pisut kõhe oli ka, sest tegu on majutusega, kus väga üksi olla ei tahaks. Üks meie grupi naistest koliski oma kohvriga õhtul kaaslanna juurde, et oleks julgem magada. Rootsi noormees David aga avastas oma majakese terrassi alt kaks sarvilist elukat rahulikult külitamas. Hotelliterritoorium on küll elektriaiaga piiratud, aga see hoiab tagasi ainult elevante, ülejäänud väiksemad ja suuremad elukad käivad vabalt sisse ja välja. Sellepärast ei lubata ka kellelgi pimedas ilma hotellipoolse saatjata liikuda.
Minu öö möödus õnneks või kahjuks ekstsessideta. Kartsin põhiliselt ämblikke, aga ühtegi isendit silma ei torganud. Paraku olid usinad käed sel ajal, kui ma safaril olin, ööseks paksud kardinad ette tõmmanud ja ma ei osanud neid kuidagi eest ära nihutada. Seega jäi öine metsavaatlus ära. Ega ilmselt poleks jõudnudki, sest uneaega sellistel reisidel alati napib.
Pool tundi peale saabumist läksime juba safarile. Phinda reservaadi safari on kindlasti minu elu üks meeldejäävamaid reisielamusi. Sõitsime lahtise džiibitaolise masinaga, millel kolm pikka pinki taga. Masina eesotsas kõrgel eraldi istmel troonis kütt, kelle ülesanne oli jälgede ja muude märkide järgi loomi otsida. Reindžer oli roolis ja jagas meile selgitusi ümbritseva looduse kohta. Olime juba mõnda aega mööda käänulisi liivateid sõitnud, kui märkasime kauguses suurt elevandikarja liikumas. Sõitsime kohe lähemale, aga enne loomadeni jõudmist ronis kütt oma troonilt alla juhi kõrvale istuma. Meile loeti sõnad peale, mitte püsti tõusta ja järske liigutusi teha.
 |
| Nii me sõitsime |
Näha nii suuri ja majesteetlikke loomi üksteise järel nii lähedalt möödumas oli tõeliselt hingemattev elamus. Natukene kartsime ka ja paar korda pidas reindžer vajalikuks autoga pisut tagurdada, eriti kui karja lõpus tulid suured ja äkilisema olekuga isaelevandid, nende hulgas ka karja juht. Hiljem õhtusöögil rääkis reindžer meile, et nad loevad loomade kehakeelest, milline isend võib tekitada probleeme ja millal on kindlam tagasi tõmbuda. Tema sõnul pole Phindas siiani ühtegi tõsist õnnetust juhtunud.
 |
| Elevandikari on teel |
 |
| Äkilisemad isasloomad |
 |
| Väike nupsik emaga |
 |
| Karja juht tuleb viimasena |
 |
| Paar korda tõmbusime autoga tagasi |
 |
| Uhked loomad |
Sellel õhtul me kummalisel kombel enam loomi ei näinud. Sõitsime küll ringi mööda liivateid ja meie kütt uuris aeg-ajalt maapinnal jälgi, aga need osutusid kõik vanadeks jälgedeks. See-eest nägime ilusat päikeseloojangut.
 |
| Õhtu |
 |
| Ilus päikeseloojang |
 |
| Romantika |
Ühel hetkel peatas reindžer auto tiigikese kaldal ja nagu imeväel ilmus teele lauake napside ja snäkkidega.
 |
| Lauake, kata end |
Hommikul oli varajane äratus. Kui õhtul saatis meid hotellitöötaja majakesteni, pidevalt põõsaaluseid taskulambiga valgustades, siis nüüd pidin üksi hämaras 500m lobbysse kõndima. Ei kohanud kedagi. Küll aga oli pargis loomi jälle ohtralt liikvel. Majesteetlikud kaelkirjakud kõndisid rahulikult keset teed. Siin arvestab inimene loomadega, mitte vastupidi.
 |
| Ei ole erilist kiiret kedagi mööda lasta |
Hommikuse safari kulminatsiooniks oli kohtumine lõvikarjaga, mis mõnusalt keset kruusateed peesitas. Need loomad olid nii imeilusad! Uskumatu vaatepilt! Tahtmatult hakkasime sosinal rääkima.
 |
| Hommikune lebo |
 |
| Imeilus loom |
Kuna ümberringi kogunes juba 5-6 autot, hakkasid kollased kiisud ennast aeglaselt püsti ajama ja jalutasid laisalt piki teed meist mööda ning kadusid võssa. Süda jääb seisma, kui sellised kuninglikud loomad sinust paari meetri kaugusel seisatavad ja sinu poole vaatavad. Kuna kasside kehakeel on mulle tuttav, siis väga hirmul ma ei olnudki, sest nad tundusid tõesti lõõgastunud. Elevante ja sarvilisi kartsin palju rohkem.
 |
| Kui neid tüütuid turiste poleks! |
 |
| Tuleb vist kuhugi rahulikumasse kohta kõndida |
 |
| Laisal sammul autodest mööda |
 |
| Nunnumeeter on laes |
Veidi aja pärast õnnestuski ära näha ka ninasarvikuemand oma pojaga. Vahtisime vastastikku tõtt ja loomad olid lahkelt nõus meile poseerima. Salaküttimine on Aafrikas väga suur probleem ja selle ennetamiseks on Phinda ninasarvikutel sarved maha saetud. Samuti on väga oluline koostöö kohalike hõimudega. Phinda 350-st töötajast 80% on kohalikest kogukondadest. Põliselanikud saavad väga hästi aru, et just turistid ja seega kohaliku looduse kaitsmine toovad neile leiva lauale.
 |
| Ninasarvikuemand oma pojaga |
 |
| Sõbralik koostöö - linnuke hoiab tüütud putukad eemal |
Pärast külluslikku hommikusööki viidi meid bussi juurde tagasi. Phindast ei oleks kuidagi tahtnud ära minna. Meie grupi teine pool oli näinud ka leopardi, aga meie nägime see-eest elevandikarja. Aafrika nn suurde viisikusse kuuluvad lõvi, elevant, ninasarvik, pühvel ja leopard. Minul õnnestus neist neli ära näha ja mitte üksnes kauguses rohu sees kõrvu liigutamas, vaid väga lähedalt ja suursuguses liikumises.
 |
| Niimoodi me sõitsime safaril |
 |
| Kurb hüvastijätt |
Phinda reservaadist sõitsime tagasi Durbanisse. See 600 000 elanikuga linn asub India ookeani ääres ja on tänu oma kuulsatele lõpututele liivarandadele ja soojale subtroopilisele kliimale väga populaarne turistide hulgas. Jalgpallihuvilised teavad muidugi Moses Mabhida staadionit, kus 2010 peeti jalgpalli MM.
 |
| Taamal paistab Moses Mabhida staadion |
 |
| Durban - linna nagu linnad ikka |
Meid majutati väga luksuslikku hotelli
The Oyster Box. Saime taas teha ka väikese hotellituuri, nägime rohke antiigi, kivimosaiigi ja väärispuiduga kaunistatud ühisruume, peeneid restorane, SPAd, raamatukogu, basseiniala ning erineva kategooriaga tube. Selline kullakarraline luksus pole just päriselt minu maitse, aga ega ma oma raha eest sinna ei lähekski. Ka soome tüdruk oli ssama meelt, nii et ma polnudki ainuke talupoeg seltskonnas. Hotell asub otse mere ääres, pikas rivis teiste, pisut vähem uhkete hotellidega. Nii külluslikku hommikusööki, kui Oyster Boxis, pole mul varem kusagil õnnestunud saada. Meid majutati uhke merevaatega tubadesse. Vaatele lisas tublisti romantikat puna-valge Umhlanga tuletorn otse hotelli vastas.
 |
| Kullakarraline The Oyster Box |
 |
| Vaade minu rõdult |
 |
| Vaade India ookeanile ja Umhlanga tuletornile |
 |
| Oli romantiline küll |
 |
| Ülikülluslik hommikusöök |
Sellega meie KwaZulu-Natali seiklus lõppes. Järgmisel päeval lendasime Durbanist Kaplinna ja sealt viidi meid transfeeriga hotelli
Spier. Sinna majutati kogu 90-pealine grupp ja võib-olla ka mõned kohapealsed turismifirmade esindajad. Siin saime jälle Kristeliga kokku, kes oli käinud Krügeri rahvuspargis ja Panorama Route´il.
Spieri-nimelisest veinist on kindlasti kõik kuulnud. Siinne veinifarm on üks vanimaid Lõuna Aafrika vabariigis, selle ajalugu ulatub tagasi 1692. aastasse. Portjee, kes mind tuppa juhatas ja ka minu raske kohvri sinna vedas, küsis, kas ma olen president. Sest minu tuba on presidendisviit! Päris nii see küll polnud, aga mul oli mingi ime läbi tõesti õnnestunud saada mitmetoaline, privaatse aia ja terrassiga tuba. Nagu ikka, nautida seda luksust ei saanud. Mul oli aega 20 min dušši all käimiseks ja pidulikumate riiete vahetamiseks, et jõuda algavale workshopile.
 |
| Minu presidendisviit |
 |
| Elutuba |
 |
| Privaatne terrass |
 |
| Hotell Spier koosneb väikestest kahekordsetest majakestest |
Workshopi käigus tutvustasid kohalikud turismiagentuurid ja majutusasutused oma võimalusi ning eripärasid. Esinejaid oli üle neljakümne ja üritus venis päris pikale. Kui eelnenud reisi jooksul suhtlesime rohkem mustanahalistega, siis siin andsid tooni valged. Paistab, et turismindus on endiselt põhiliselt valgete pärusmaa. Peale ettekandeid oli püstijalaõhtusöök, kus saime sõlmida tutvusi ja vahetada visiitkaarte. Ega pikalt pidutseda ei jõudnud, kell 22 läksin oma sviiti magama. Ka meie hotellitubadesse viidi palju träni - pabermaterjale ja väikseid kingitusi - pastakaid, traadist lõvisid, loomapiltidega järjehoidaid jne.
Reisi eelviimasel päeval toimus ekskursioon Kaplinna ümbrusse. Seekord jagati meid kahte gruppi ja me sõitsime suurte mugavate bussidega. Kõigepealt viidi meid Kaplinna suurimasse slummi - Khayelitshasse. See tohutu linnaosa rajati 80-ndatel ning pikki aastaid oli see väga vaene ja masendav paik. Viimasel ajal on asjad arenenud paremuse poole ja tänapäeval tuuakse siia ka üha rohkem turiste kohaliku eluoluga tutvuma. Meiegi külastasime hubast restorani
4Roomed Food, mis pakkus väga maitsvat aafrikapärast toitu. Paraku olime just hotelli hommikusöögilauast tõusnud ja proovisime pakutud hõrgutisi väga põgusalt.
 |
| Khayelitsha slummi viisakam osa |
 |
| Kohalikud hõrgutised, paremal ingverijook |
Slumm koosneb valitsuse poolt ehitatud "korralike" majadega piirkondadest ja käepärase matejaliga kokkuklopsitud osmikute aladest, kus puudub igasugune infrastruktuur, elekter ja vesi. Riigivõimud püüavad vaeste olukorda parandada tasuta majade ehitamisega linnaelanikele, kes on vähemalt 10 aastat järjekorras olnud. Paraku on see nagu sõelaga vee kandmine, sest maainimesed, kuuldes tasuta elukoha võimalusest, tulevad hulgakaupa linna ja plekkslummide ala üha laieneb. Praegu elab Khayelitshas ligi 400000 elanikku ehk peaaegu sama palju kui Tallinas.
 |
| Viletsam slumm, pildistatud busssiaknast, peatust me seal ei teinud |
Siinkohal võiks rääkida paari sõnaga ka Lõuna Aafrika Vabariigi ajaloost. 1486. aastal märkisid portugali meresõitja Dias ja paar aastat hiljem Vasco da Gama Hea Lootuse Neeme nime ajalukku. 17.sajandi keskpaiku, ainult 40 aastat enne Spieri veinifarmi rajamist, asustasid piirkonna hollandlased. Varsti tundsid siinse maa vastu huvi ka inglased ja nii käis Kaplinna piirkond mitu korda käest kätte, kuni viimaks jäi inglaste võim peale. 19. sajandil avastati Lõuna Aafrikas teemante ja kulda ja see tõi kaasa suure sisserändajate laine. LAV on tänapäevani suurimaid vääriskivide kaevandajaid maailmas.
Kõige häbiväärsem plekk LAVi ajaloos juhtus aga alles eelmisel sajandil. Aastal 1948 kuni 1994 kehtis riigis ametlik apartheidirežiim, terad eraldati sõkaldest ehk valge rass mustadest. Selle tagajärjel langesid miljonid põliselanikud äärmisse vaesusesse. Imemees Nelson Mandela suutis pärast vangis veedetud 27 aastat läbi viia leppimispoliitika ja riigi demokratiseerimise. Paraku saab LAV seda suppi veel pikalt helpida - lastel puudub võimalus kooliharidust saada, töötus on väga kõrge ja puudu on nii elektrist kui puhtast veest. Elanike jätkuv vaesus põhjustab ka laialdast kuritegevust. LAV on maa, kus tasub väga hoolega kaaluda, kuhu minna ja kuhu mitte.
Ka väga euroopalik ja tänapäevane Kaplinn kannatab tugevalt veepuuduse käes. Seda saime saime tunda lennujaamas, kus WC uksel oli silt "tõmmake vett ainult äärmisel võimalusel". Kümnekonnast kraanist tuli vett ainult kahest, ülejäänute kõrval oli antiseptikupudel.
Külastasime oma teel ka riigi vanimat veinimõisat Constantiat ja proovisime kuulsat veini Groot Constantia Brut Rose. Pikalt me seal ei peatunud, sest päevaprogramm oli väga tihe.
 |
| Constantia viinamarjapõllud |
 |
| Veinimõis aastast 1685 |
Meie edasine teekond viis idüllilise lahe Hout Bay äärde, mida kolmest küljest ümbritsevad mäed. Siin olid meid ootamas erksavärvilised džiibid, uhked mootorrattad ja autouunikumid. Igaüks võis valida endale meelepärase transpordivahendi koos juhiga, et sõita üht ilusamat rannikuäärset teed mööda ülesmäge Chapman´s Peakile. Mina valisin uhke kollase vanaaegse auto, mille kõrval seisis veelgi uhkem vanahärra. Selgus, et ta on 79 aastat vana ja teeb turistidele oma umbes sama vana Chevrolet´ga aastas kuni 8000km lõbusõitu.
 |
| Idülliline Hout Bay |
 |
| Motikad ootavad turiste |
 |
| Need kaks uunikumi valisin mina |
Härra küsis minult, kust ma pärit olen ja Eestist kuuldes hakkas peaaegu nutma. Ta ütles, et me oleme vene võimu all elanud üle nii raskeid aegu ja nüüd, nähes eestlast siin teiselpool maakera naeratavana ja vabalt reisivana, on tema jaoks tõeline rõõm. Mille peale minagi hakkasin peaagu nutma. Chapman´s Peak Drive jättis mulle unustamatu mulje, nii tänu vanahärra jutustusele oma elust, kui ka imeilusate loodusvaadete pärast.
 |
| Imeline loodusvaade |
 |
| Chapman´s Peak |
Istusime taas bussidesse ja sõitsime teisele poole Cape´i poolsaart False Bay äärde. Siin ootas meid uus seiklus - mootorpaadiretk lahele. Alguses peeti meile pikk ohutuskõne, kuidas poolpüstises asendis tuleb põlvi nõtkutada ja kahe käega kõvasti kinni hoida. No misasja! Me oleme skandinaavlased ja mererahvas! Kohe selgus, et hoiatused olid vägagi asjakohased. Paat hakkas tugevalt lainetel üles ja alla hüppama ja iga kord langes ta alla korraliku põntsuga. Huilgasin tahtmatult põntsumise rütmis. Käepärast hoitud fotoka panin kiiresti vutlarisse. Olin ennast paadis esimeseks sättinud ja seal hüppas muidugi kõige rohkem. Samas tagumised said rohkem vett kaela.
 |
| Paadisadam Miller´s Pointis False Bay ääres |
 |
| Kohe algab sõit |
Keset lahte väikese kaljusaarekese otsas pesitses hülgekoloonia. Sõitsime neile üsna lähedale ja saime neid armsaid elukaid mõnda aega jälgida. Kahjuks moodustavad nad ka põhilise toidulaua haidele. False Bay on üks maailma suurimaid valgehai levikupiirkondi. Ujumisrandades on haivaatleja ja omapärane lipusüsteem ujujate hoiatamiseks. Näiteks valge lipp tähendab, et elukat on nähtud ranna lähedal ja suplejatel tuleb võimalikult kiiresti veest välja tulla. Must lipp tähendab, et on halb nähtavus, haisid ka ei näe ja ikkagi võiks veest kiiresti välja tulla.
 |
| Hülgekoloonia keset False Bayd |
Pärast ägedat paadielamust oli meile kaetud piknikulaud - tekid, padjad, päikesekreem ja muud mugavused.
 |
| Kõik mugavused |
 |
| Mingi põnev taim |
Istusin just tekil, kui keegi hõikas: "snake, snake!". Olin nagu välk püsti, krabasin fotoka ja jooksin näidatud suunas. Õnnestuski meetrine maohakatis kaadrisse saada. Kohalik giid arvas, et see oli kobra, kuna tõstis pea üles.
 |
| Väike kobra |
Kaplinna üks suurimaid tõmbenumbreid on kindlasti aafrika pingviinide koloonia Boulder´s Beachil. Need väikesed vahvad üsna inimesesarnase liikumisega tegelased elavad vabalt siinsel rannikul, ujuvad, ehitavad liiva sisse pesi ja kasvatavad poegi. Inimestel on võimalik neile mööda laudteed üpriski lähedale minna. Pingviinid on turistidega harjunud ja ei lase ennast pidevast inimvoolust segada.
 |
| Väikesed nunnud aafrika pingviinid |
Lõpetasime oma toreda ekskursiooni väga päikeseloojangu ja öistes tuledes linna imetlemisega. See on väga populaarne ja rahvarohke üritus. Peab ütlema, et tuledesäras Kaplinn jättis tõesti uhke mulje.
 |
| Päikeseloojang Kaplinna moodi |
 |
| Kaplinn tuledes |
 |
| Meile pakuti loojuva päikese kõrvale ka šampust, et romantika oleks täielik |
Kaplinnas ööbisime
Radisson Blue Hotel & Residence´is. Tegemist on korraliku hotelliga, mis pakub ka tasuta transporti kesklinna - Victoria & Alberti Waterfront´ile. Hotell on ilmselt mõeldud põhiliselt ärimeestele, aga siin on olemas ka väike välibassein.
Viimase õhtu veetsime aafrikapärases restoranis
Gold. Lisaks väga maitsvatele söökidele, saime õhtu jooksul nautida aafrika rütme ja tantse. Tundus, et kogu restoranipersonal osales ka kultuuriprogrammis. Vahepeal jagati ka klientidele väikesed trummid kätte ja õpetati meid rütmi taguma.
 |
| Aafrikapärane restoran Gold |
 |
| Aafrika rütmid |
 |
| Vahepeal kaasati ka publikut tantsu |
 |
| Trummitagumise ABC |
Viimasel hommikul oli meil Kristeliga tunnike aega, et sõita kuulsale Kaplinna waterfrontile. Ilm oli ootamatult kehv - vihmane ja jahe. Kas selletõtttu või meie hotelli asukoha tõttu hallide kõrghoonetega äripiirkonnas, aga Kaplinn ei jätnud mulle oodatud erilist muljet. Linn nagu linn ikka. Ka kuulus waterfront.
 |
| Victoria & Albert Waterfront |
 |
| Niisugune linn |
Oligi aeg hakata lennujaama minema, et lennata Johannesburgi, sealt Münchenisse ja siisTallinnasse. Johnnesburgi lennujaamas olime viimast korda veel oma grupiga koos . Bestgroupforever.
