Reisi- ja kultuurisutsakaid: juuni 2018

02.juuni, Dob - Domžale - Kamnik

Lend oli varajane ja jõudsin juba lõunaks Ljubljanasse. Autorent läks kiiresti ja oli odav ka. Sloveenias on autot väga lihtne rentida ja lihtne on liikuda ka. Kuigi lennujaamas oli ümberehitus, millest Urve, (meie GPS sai sellise nime tänu sellele, et ta räägib Urve Tiiduse häälega), ei teadnud midagi ja juhatas mu mingile laoplatsile. Tegin siis uue ringi ja võtsin arvesse suunaviitu, õnneks oli Kamniku nimi tuttav. Viitade abil sattusin uuele teele, mis peagi ühines ka Urve poolt aktsepteeritud teega.

Väike ja armas Ljublaja lennuväli

Sõitsin vast pool tundi Dobi, sest Sloveenia on ju nii väike, isegi Eestist väiksem. Maastik hakkas mulle kohe meeldima, majad väga korras, aiad õitsvaid lilli täis, palju rohelust.

Taaskohtumine Liisiga oli väga helge. Ta elab juba mitu kuud Dobis hostelis ja käib kolme km kaugusel Domžale Noortekeskuses tööl. Nüüd ootas meid ees kolm ühist päeva ja seiklemist Sloveenias.

Hostel oli täitsa armas, Liisil oli siin oma rõduga tuba, kust avanes vaade otse Alpidele. Allkorrusel oli suur köök ja puhkeruum telekaga. Enamuse ajast viibib Liisi siin üksinda, vahel majutub ka erinevat rahvast. Tõin külakostiks eesti šokolaadi, kohukesi ja komme. Liisi oli söögi valmistanud ja pakkus isegi magustoitu - maasikaid.

Vaade hosteli rõdult

Domžales oli parasjagu kohaliku söögi festival ja me sõitsimegi seda vaatama. Kuna kõht oli just täis söödud, siis võtsime ainult kohvi. Aga melu oli siin tore!

Domžale toidufestivalil

Liisi näitas oma töökohta ja siis jalutasime natuke linna mööda ning käisime Kamniku jõe ääres. Oli väga palav.

Domžale

Lillelised ja lopsakad aiad on Sloveeniale omased

Kamniku jõgi voolab läbi linna

Edasi sõitsime Kamnikusse, väikesesse imearmsasse linnakesse 10km kaugusel. Teel saime jälle imetleda Sloveenia korrastatud maastikku, rohelisi mäekülgi ja lillelisi aedu.

Sloveenia kaunis maastik

Meie majutus Kamnikus oli teiselpool jõge ülikitsas tänavas. Leidsime küll maja üles, aga selgus, et autoga tuleb läheneda teiselt poolt suuremat maanteed mööda. Perenaine oli suure värava avanus ja seisis meil vastas. Apartement nr.16 oli pisike kahel korrusel asuv korter. Perenaine oli üsna sõnaaher, aga korter oli hubane ja asus üsna lähedal vanalinnale teiselpool jõge. Oluline oli ka parkimisvõimalus, sest Kamnikus, nagu selgus, on parkimisega kehvasti.

Apartement nr.16 koos parkimiskohaga

Panime oma kotid maha ja läksimegi linnakesega tutvuma. Liisi oli siin korra juba varem käinud ja oskas juhatada. Kamnikut peetakse üheks Sloveenia ilusamaks linnaks ja ilus on ta tõesti. Keskaegsed tänavad ääristatud värviliste majakestega, vana kindlus koos väikese kirikuga kõrgumas otse linnakese keskel mäe otsas ja teine kindlus pisut kaugemal. Kindlusemäelt on eriti ilusad vaated punastele kivikatustele ja taamal kõrguvatele lumistele tippudele. Kamnikus oli mõned päevad tagasi lillefestival ja siiani olid uste ja akende ümber lillevanikud.

Lillefestivali jäänuk

Õhtust läksima sööma väidetavalt linna parimasse restorani Orient, mis asus busijaama vastas. Söögid olid tõesti head, eriti keerulise nimega ćevapčići ehk grillitud hakklihavardad.

Cevapcici

Korraga läks taevas ähvardavalt tumedaks ja algas äike. Õnneks polnud meil palju maad läbi vihma koju tormata. Soe oli ka.

Igas linnas on oma Marta

03.juuni, Predjama kindlus ja Piran

Otsisime jupp aega kohvikut et hommikust süüa. Kõik olid kas joogibaarid või jäätisebaarid. Lõpuks siiski esimesest kohast, kus käisime ja kus meile oli öeldud, et midagi soolast pole, saime bruscettasid ja kohvi. Oli vist natuke saamatu teenindaja meile sattunud. Aga ilm oli päikeseline ja meeleolu hea.

Täna võtsime suuna Predjama koobaskindluse poole. See asub suurest teest eemal poolel teel rannikule. Tegemist on 123-meetrise kalju küljele uuristatud kindlusega, millest suurem osa asub koopas. Kindlus rajati juba 13.sajandil ja kuulus Lueggide aadliperekonnale. Kuulsaim legend ulatub 15.sajandisse, kui rüütel Erasmus Lueg läks tülli valitseva Habsburgide perekonnaga. Erasmus, tuntud ka röövparunina, siirdus Predjama kindlusesse ja hakkas sealt oma meestega ründama ümberkaudseid Habsburgide linnu ja asulaid. Erasmus tapeti pärast pikka kindluse piiramist. Legendi järgi reetis röövelparuni keegi tema teenritest ja ta tapeti suurtükilasuga, kui Erasmus parasjagu peldikus istus. Kindlusesse saime koos giidiga ja see näitas meile ka kuulsat tapmisepaika.

Teel Predjamasse

Kindlus oli väga põnev nii seest kui väljast. Pärast lossi piiramist ja purustamist ehitati see 16.sajandil uuesti üles ja hävis maavärinas. Praegune, renessansistiilis loss ehitati 1570. aastal ja on säilinud sellisel kujul tänapäevani. Algsest kindlusest viib välja vertikaalne looduslik salakäik, mida Erasmus olevat kasutanud nii toiduainete varumiseks, kui ka röövkäikudeks.

Imposantne Predjama koobaskindlus

Kindlus asub suures osas koopas

Edasi võtsime suuna mere äärde. Sloveenial on merepiiri ainult 46km ja sellegi pärast käib tuline vaidlus Horvaatiaga. Aga rannik on Aadria merele kohaselt ilus ja pisike rannikulinna Piran üks ilusamaid, mida olen näinud. Aga kõigepealt tegime väikese peatuse Ankaranis, kus Liisi oli veidi aga tagasi kunstilaagris olnud. Ilm oli soe ja rahvas nädalavahetuseks randa kogunenud. Meie siiski ujuma ei läinud vaid sõitsime edasi Pirani.

Ankarani rand

Urve juhatamisel sõitsime pisut pöörast teed mööda hotellini Barbara Piran Hotel Beach & Spa, mis asub Piranist paar kilomeetrit väljas. Ärasõites leidsime õnneks ka väiksema kallakuga tee. Tegemist oli väga armsa ja pisut küll nõukoguliku vaibiga hotelliga, mis asus merelahe ja Fiesa järve vahel. Kohe sisse registreerides anti meile võti koos väikese taskulambiga, et oleks mõnus pimedas piki mere äärt Piranist tagasi jalutada. Tuba oli väike, aga helgetes värvitoonides ja rõduga mere poole.

Meie hotell

Loomulikult läksime kõigepealt ujuma. Aadria rannikule omaselt oli siingi meri kivise põhjaga ja peesitajatele oli rajatud betoonist platvormid, mida muutsid mõnusamaks suured kivirahnud. Vette saime redelist. Ujuda oli väga mõnus, kuidagi ei tahtnud veest välja tulla. Aga kõht oli tühi ja nii võtsime peatselt suuna Pirani vanalinna poole.

Hotelli rand

Ujuda oli väga mõnus

Nagu öeldud, viis sinna rannaäärne jalgtee, enamasti kividest laotud ja vägagi konarlik. Arusaadav, miks meil taskulampi vaja läheb. Aga vaated olid ilusad, meri sillerdas, inimesi kohtasime üksikuid ja peagi hakkasid paistma vanalinna müürid ning uhke kellatorniga Püha Georgi koguduse kirik. Kirik on roomakatoliku stiilis ja kellatorn on väiksem koopia Veneetsia tornist. Igal juhul kenad hooned ja kiriku juurest avanevad toredad vaated linna punastele katustele ja merele. Asub ju Piran poolsaarel ja on praktiliselt merega ümbritsetud.

Teel hotellist Pirani

Taamal on näha meie rada mere ääres

Laskusime treppidest alla ja jõudsime mereäärsele promenaadile. Rahvas istus kohvikutes ja peesitas kivide vahel. Majad on siin värvilised ja meri sillerdab, meeleolu oli idülliline. Istusime ühte toredasse restorani ja tellisime muidugi kala. Kõik oli väga maitsev.

Pirani rand

...ja promenaad

Vahepeal läks pimedaks ja linnake hakkas tuledes särama. Tagasitee kulges kiiresti, kuna polnud enam nii palav. Taskulamp kulus marjaks ära küll, aga muidu oli väga turvaline tunne. Eks see oli ka taaskohtumise rõõm Liisiga, aga väga helgena on see päev mulle meelde jäänud.

04.juuni, Bohinja ja Bledi järv, Radovljica ja Dob

Peale hommikusööki tegime hotelli territooriumil väikese tiiru, aga ujuma ei hakanud enam minema. Kiirustasime põhjapoole Alpidesse. Tee oli imeline nagu enamik Sloveenia teid. Juba Piran oli mägede vahel, aga põhjapoole liikudes hakkasid mäed järjest kõrgemaks muutuma. Sloveenia kõrgeim tipp on 2864 meetrine Triglav ja see asub Julia Alpides. Samas piirkonnas asub ka oma ilu poolest kuulus Bledi järv. Kohalikud olid Liisile soovitanud aga hoopis järgmise, vähem turistika Bohinja järve külastamist. Sõitsimegi Bledist mööda otse Bohinja äärde ja ei kahetsenud. See oli tõepoolest väga idülliline järv mägede vahel. Siingi oli turiste ja suveniiripoekesi, aga väiksemas koguses. Kusagil põhjapool pidi paistma ka Triglav, paraku oli pilvine ja nähtavus kehvapoolne.

Mägedes

Bohinja järv

Raskestimärgatavad põhjakalad

Kuigi ilm oli äkitselt muutunud ja isegi vihma tibas, otsustasime Liisiga ujuma minna. Paadikuur järve kaldal pakkus piisavalt privaatsust, et saime ujumisriided selga ajada. Vesi oli väga külm, tegu ikkagi mägijärvega. Seega päris ujumisest midagi välja ei tulnud, aga vette kastsime ennast küll. Olime ainukesed.

Selle tagumise kuuri taga käisime ujumas

Ümber järve paistis minevat sõidetav tee, aga vihma sadas ja ma ei julgenud minema hakata. Kõht hakkas ka tühjaks saama, niisiis keerasime otsa ringi ja suundusime tee ääres nähtud Pizzeriasse. Tagasiteel tegima ka Bledi järve ääres väikese peatuse. Päike oli taas välja tulnud ja rahvas peesitas. Peab tunnistama, et piltilusa kohaga oli siingi tegu. Järve muudavad maaliliseks saared, millest ühel asub Maarja Taevasseminemise kirik, kõrgel kaldal asuv kindlus ning loomulikult lumised tipud ümberringi.

Meie rendiauto ja lõunasöögikoht

Bledi järv vaatega Maarja Taevassemineku kirikule

Vaade kindlusele

Turist murul

Tagasitee Dobi kujunes oodatust kiiremaks, Sloveenia on ikka väike riik, ja me tegime peatuse ka järjekordses keskaegses linnakeses Radovljicas. Jalutasime veidimööda ilusa vanalinna inimtühje tänavaid, käisime poes õhtusöögiks toidukraami ostmas ja suundusimegi tagasi Liisi hostelisse Dobis.

Radovljica keskväljak

Õhtusöögi valmistasime ise, magustoiduks värsked vaarikad. Istusime terrasil ja nautisime sumedat õhtut ning Alpide vaadet. Oli jälle väga kordaläinud päev.

05.juuni, Ljubljana

Täna oli meil Ljubljana päev ja ühtlasi viimane päev Liisiga koos. Andsime auto ära kesklinna, kuhu seoses remonditöödega oli pisut keeruline läheneda, aga kõik läks õnnelikult. Minu hotell Lev asus lähedal ümber nurga, viisime oma kotid sinna ja suundusime linna avastama. See tähendas, et kõigepealt läksime loomaaeda. Ljubljana loomaaed on piisavalt väike, et mitte ära tüdineda. Natuke häiris, et mitmes kohas olid remonditööd. Muidu nunnu koht.

Surikaat Ljubljana loomaaias

Sõitsime bussiga kesklinna tagasi. Täiesti ootamatult tõmbus pilve ja hakkas vihma sadama. Äkitselt oli muidu nii palav ilm täisti muutunud, meil hakkas külm. Otsustasime veidi poodelda, aga sobivaid kauplusi ei leidnud. Lõpuks läksime hotelli soojenema. Kuni oli aeg Liisi bussi peale saata. Järgmine plaan temaga kohtuda on alles septembri lõpus.

Ljubljaniča jõgi

Õhtul hilja saabusid lennu pealt töökaaslased ja algas tööreis.

06.juuni, Ljubljana

Hommikul oli hotellis Lev meie manageride tavapärane koosolek ja seejärel lõunasöök. Õhtupoole oli giidiga jalgsiekskursioon. Õnneks oli ilm taas ilus ja giid rääkis päris põnevat juttu. Muuhulgas selgus, et juba Jugoslaavia vabariigi ajal käisid siinsed kohalikud regularselt Itaalias, eriti Triestes šoppamas. Ametlik rahavahetuskurss oli väga kõrge, aga mingitelt meestelt sai vabalt ka nomaalse kursiga raha vahetada.

Sloveenia pealinn Ljubljana on oma 280 tuhande elanikuga riigi suurim linn ja ühtlasi on ta ka üks väiksemaid pealinnu Euroopas. Üldiselt on tegemist eripalgelise linnaga, siin on koledamaid kvartaleid ja ehitustandreid, aga on ka väga võluvaid nurgataguseid ja palju rohelust. Turistide seas muutub ta järjest populaarsemaks.

Ljubljana väike ja armas vanalinn asub Ljubljanica jõe kallastel ja seda ühendavad romantilised sillakesed. Kõige kuulsam neist on kolmiksild Tromostovje. Vanalinnas on palju tänavakohvikuid ja poekesi. Sloveeniale omaselt on igal pool palju lilli ja õitsvaid puid-põõsaid.

Vanalinnas

Üks kolmiksildadest

Ljubljana katedraal

Linna kohal kõrgub 900 aastat vana kindlus, kuhu sõitsime köisraudteega. Kindluse ajalugu ulatub 12.sajandisse, aga praegusel kujul ehitati see 15.sajandil Otomani impeeriumi rünnakute tõrjumiseks. Tänapäeval on see üks Ljubljana tähtsamaid vaatamisväärsusi kohvikute, restoranide, muuseumide ja näitustega. Kindluses on mitu muuseumi, sealhulgas nukumuuseum, vaatetorn ja paar restorani. Sealt avanevad ilusad vaated Ljubljana linnale.

Alla tulime ka funikulööriga ja tegime väikese ringi vanalinnas, sealhulgas šokolaadipoes.

Ljubljana sümboliks on draakon ja neid loomakesi näeb igal pool, majade ja tänavate kaunistustena, suveniiridena. Kõige uhkemad asuvad Draakoni sillal.

Õhtusöök oli meil ühine restoranis Figovec. Iseenesest üsna kummaline koht. Istusime pooleldi üles kaevatud väljakul puude all pika laua taga. Aga seal oli tõesti parim söök sellel reisil.

07.juuni, Postojna koopad, Trieste ja Opatija

Varajane väljasõit hotellist. Külastasime kuulsaid Postojna koopaid. Need asuvad Predjama kindlusele võrdlemisi lähedal. Tegemist on tohutute mõõtmetega karstikoobastga, kuhu inimese jalg olevat sisse astunud juba 13.sajandil. Igatahes on koopast leitud graffiti aastast 1213. Koobaste kogupikkus on 25km. Piletiga inimesed kogutakse suurte gruppidena giidi ümber kokku ja siis järgneb rongisõit 2km kaugusele sisemale. Koobastes on muidugi külm, osad tõbisemad meist pöördusid välja tagasi.

100 meetri sügavusel kõndisime giidi järel jalgsi mööda koopaid ringi. Teed oli head, betoonist valatud ja täiesti libisemiskindlad. Sain rahulikult oma rihmikutega üles-alla kõndida. Nii suures koopas polnud ma varem käinud. Tohutud stalakmiidid ja stalaktiidid, looduslikud sillad ja platvormid, erinevad korrused ja müstiline valgustus muutsid jalutuskäigu väga meeldejäävaks. Vahepeal tegi giid väikese nalja ja kustutas tuled ära. Kahjuks ütles giid meile bussis, et pildistada ei tohi ja ma jätsin fotoka bussi. Hiljem selgus, et kõik pildistasid ja see tegi meele mõruks.

Mina sisenemas Postojna koobastesse

Koopad on kuulsad ka haruldase sisaliku - pimeda valge salamandri leiukohana. Nägime neid ka maa-aluses akvaariumis.

Meie sõit jätkus naaberriiki Itaaliasse, kus Trieste lähedal asub väike valge loss Miramare. See kaunis hoone ehitati 19.sajandi keskel ertshertsog Maximiliani soovil, kes tahtis pääseda Trieste linnakärast. Paraku ei toonud imekaunis loss tema elanikele õnne. Ertshertsog ise suri mõned aastad peale lossi elama kolimist Kesk-Ameerikas püssikuuli läbi. Tema naisel õnnestus Itaaliasse tagasi pöörduda, kuid kalli abikaasa surma tõttu kaotas ta täielikult mõistuse ning pöördus tagasi Belgiasse, oma sünnimaale. Räägitakse, et ta rändab siiani kummitusena mööda lossiparki ringi, hüüdes oma abikaasa nime.

Teel parklast Miramare lossi juurde. Taamal paistab Trieste

Üliromantiline Miramare loss

iramari loss oli pelgupaigaks ja lemmikkohaks ka Austria Elizabethile ehk Sissile, kes ikka ja jälle pöördus Viini linnakärast siia mere äärde puhkama. Aga Sissi lugu on juba üks teine lugu.

Väikese peatuse tegime Triestes, mis minu hinnangul nii ilus linn polnudki, kui Itaalias harjunud olin. Väike armas sadam ja pisikesed väljakud. Väga uhkes restoranis Chimera di Bacco sõime lõunat ja minul õnnestus kalaluu kurku tõmmata. Nii et seda restorani ma ei soovita.

Vihmane Trieste

Trieste sadam

Edasine tee viis meid uuesti läbi Sloveenia Horvaatiasse väikesesse ja armsasse Opatija kuurortisse. Meie öömajaks sai siinne kõige vanem hotell Kvarner Amalia. See on päris uhke hotell 19.sajandi villas, vaatega merele ja asukohaga otse keskuses. Tõsi küll, nii vinge hotelli kohta jättis teenindamine aeg-ajalt soovida, aga väike ignorantsus näib üldse siinsele piirkonnale omane olevat.

Kõige vanem hotell Opatijas

Vaade minu toa aknast

Vaade teisest aknast

Minu tuba

Opatija ise on vanim kuurort Horvaatias. Austria-Ungari keisririigi aadlikud käisid siin puhkamas juba 170 aastat tagasi, seda tänu aastaringsele pehmele kliimale. Siin on säilinud palju uhkeid villasid 18.-19.sajandist, kaunid pargid ja armas promenaad mere ääres. Pärast külluslikku õhtusööki hotelli terrassil läksimegi promenaadile jalutama ja linna baare avastama.

Opatija sümbol "Neitsi kajakaga"

Õhtune promenaaad

08.juuni, Opatija ja Rijeka

Peale hommikusööki toimus giidiga linnaekskursioon. Jalutasime uuesti rannapromenaadil, seekord päevavalges, käisime kaunites parkides ja kuulsime uhkete villade ajaloost. Opatija sai oma nime Benediktiini Püha Jakobi kloostri järgi (abbey - opatija). Kloostri asemel asub 1506.aastal ehitatud Püha Jakobi kirik.

Vaade promenaadilt päevavalges

Kuulsuste plank

Villa Angiolina ehitamisega 1844. aastal algas turismiajastu Opatijas ja kogu Horvaatias. Kuulsa hoone rajas Rijeka aristokraat Iginio Scarpa endale suvekoduks ja nimetas selle oma surnud naise auks Angiolinaks. Läbi ajaloo on seda külastanud palju kuulsusi. Nüüd asub siin turismimuuseum.

Horvaatia turismihäll Villa Angiolina

Ekskursiooni lõpetasime turul, kus muuhulgas müüdi ka eeslivorsti ja mitut sorti kohalikke juuste.

Kolleegide soovitusel läksime väikese seltskonnaga liinibussiga Rijekasse, mis asus 20km kaugusel. Paraku erilist elamust see linn mulle ei pakkunud. Tundus pisut räpane ja kaootiline. Meeleolu mõjutas muidugi ka vihmasadu, mis meid tabas. Kolasime natuke mööda poode ja sõitsime Opatijasse tagasi. Õhtusöögi ajal pakkus emake loodus meile võimsa vaatepildi äikesetormi näol. Väljas terrassil lendas mööbel ja taevas lõi aeg-ajalt ähvardavalt valgeks.