Hommikul äratas meid koera haukumine. All tiigi ääres olid vanamehed juba kalapüügihoos. Hobused sõid koplis. Idülliline külaelu!
Tervis pole endiselt suurem asi ja ka Avol tundub sama viirus olevat. Pärast pikemat vedelemist ja molutamist sõitsime Kamnikusse. See pisike linnake oli endiselt võluv oma keskaegse vanalinna, roheluse ja tänavakohvikutega. Peatänav Šutna on juba 19.sajandist paljude kunstnike elupaigaks. Kõrgel künkal asuvat kindlust Mali Gradi nimetatakse ka Kamniku rõduks, sest just siit avanevad imelised vaated oranžide katustega linnale ja ümbritsevatele mägedele.
Pidime küll molutamise päeva tegema, aga Kamnikule sai kiiresti tiir peale tehtud ja me otsustasime sõita üles mägedesse - Kamniška Bistricasse. Sloveenia külad on piltilusad, lilled igal pool. Ka tee mägedesse oli kaunis.
Tee lõpeb Kamniška Bistrica allikast moodustunud väikese selgeveelise järve juures. Siin asub kodune restoran , kus me sõime grillvorste hapukapsaga. Kahjuks hakkas vihma sadama kohe, kui siia üles jõudsime. Vahepeal sadas päris kõvasti.
Kuna vihma sadas, siis allikate äärde pikemat matka ei teinud vaid proovisime mööda kruusateed ülesmäge sõita. Tee läks järjest kehvemaks ja ühel hetkel ma ei julgenud enam edasi sõita oma pisikese autoga. Ümber keerata poilnud kusagil, ühel pool oli kuristik ja teisel kaljud, nagu ikka mägiteedel. Tagurdasin siis tasahaaval ja püüdsin vastutulevaid autosid mööda lasta. Millegipärast tuli neid õige mitu mäest alla. Lõpuks jõudsime asfaldile tagasi ja seal sai ka auto ümber keerata. Hiljem vaatasime kaardi pealt, et tegu oli kurule viiva teega.
Hakkasimne tagasi mäest alla sõitma. Peatusime tee ääres oleva sildi peale, mis viitas Mali Predoseljile 1km kaugusel. Kuna vihm oli vaiksemaks jäänud, otsustasime minna ja vaadata, mis asi see on. Tee oli vihmast libe. Varsti jõudsime metsa, mis tänu udule nägi päris nõiduslik välja.
Umbes kilomeetri pärast hakkasime kuulma kohinat ja peale väikest kaljudel turnimist jõudsime kanjoni algusesse. Mäslev vesi, järsud kaljud ja udune mets jätsid täiesti erilise mulje.
Veidi maad edasi sõites nägime kanjonit ka ülevaltpoolt, sedakorda siis Veliki Predaselji, mille kaljumüürid on kuni 30 meetri kõrgused.
20.september, Velika Planina
Magasime päris kaua, koerad ei haukunud ja vanamehi täna ei olnud. Tervis oli natuke parem, kuigi köha ei lasknud väga hästi magada. Täna suundusime Velika Planinale ehk eilset teed mööda ülesmäge. Mõned kilomeetrid enne Kamniške Bistriced oli suur autoparkla ja päris palju inimesi. Sõitsime gondliga peaaegu püstloodis ülesmäge (17€ edasi-tagasi) ligi 100 meetrit (alumise jaama kõrgus on 560m, ülemisel 1419m). Siit edasi 1666m kõrguse Velika Planina tippu sai lahtise tooltõstukiga. Kuna Avo kardab kõrgust ja juba gondlisõit oli talle paras katsumus, siis kartsin, et tõstuki peale ta keeldub istumast. Selgus, et see elamus polnud pooltki nii hirmus - tõstuk sõitis aeglasemalt ja ei rippunud ka nii kohutavalt kõrgel maa kohal.
 |
| Gondliga saab sõita ligi 1000m ülesmäge |
 |
| Hunnitu vaade gondli ülemisest jaamast |
 |
| Velika Planina tippu saab sõita tõstukliftiga |
Üleval platool avanesid meile uskumatult ilusad maastikud - karstikaljud, rohumaad, väikesed põõsad, lilled. Igal pool on lehmad, kellad kaelas rohtu nosimas. Ja puust madalad karjastehütid siin-seal künkanõlvadel. Siin elatakse traditsioonilist karjaseelu nagu sajandeid tagasi.
 |
| Nagu Kääbikla! |
 |
| Nunnud lehmad |
Rahvast oli siin üleval päris vähe, mõned üksikud matkajad. Ka kohalikke karjuseid nägime vähe. Mõne õue peal silmasime ka autot.
 |
| Mõne õue peal nägime ka autot |
 |
| Kaev |
Kõige kõrgema künka tipus oli väike puust Marije Snežne kabel, kus igal aastal peetakse jõuludel kesköömissat.
Vahepeal oli päris pilve läinud ja ähvardas sadama hakata. Leidsime väikese külalistemaja Zeleni Rob, mis oli veel avatud ja pakkus kohalikke hõrgutisi - hapupiima, saia, juustu ja õunamahla. Avole kõlbas ainult õunamahl, aga mina sain kõhu täis. Istusime terrassil, kui äkitselt lükkas üks lehm värava lahti ja jalutas sisse - nagu ütles peremees - muru niitma. Peremehe sõnul oli ta siin sellel hooajal viimast päeva, homme võtab oma lehmad ja kolib alla. Talviti tegeleb ta ehitusega, suvel tuleb lehmadega üles tagasi, peab väikest söögikohta ja karjatab loomi. Talveks pidi siia üles jääma ainult paar peret.
 |
| Kohalikud hõrgutised |
 |
| Muruniiduk astus väravast sisse |
 |
| Kui töö tehtud, lükati niiduk jälle aia taha |
Jalutasime veel veidi ringi, nägime metsikumaid ja inimtühje külasid. Siin oli ka üks suurem restoran, kus saab lõunat süüa. Meie võtsime ainult juua, sest pakutavat hapukapsast ja vorsti enam ei tahtnud. Kõrvallauas istus naljakas suure kaabuga vanamees. Palusin viisakalt, kas ma võin pilti teha. Vanamees võttis kohe saua kätte ja poseeris lahkelt. Hiljem vaatasin, et ta ongi kohalik maskott ja paljude piltide peal internetis.
 |
| Siin on õugi rohtu kasvanud |
 |
| Mõni põnev kohvik oli selleks hooajaks juba kahjuks suletud |
 |
| Kohalik maskott |
Tagasi Kamnikus otsisime söögikohta ja maandusime lõpuks ikkagi samas Oriendis. Koju jõudsime juba 17-paiku. Ostsime lahke pererahva käest äsjapüütud lõhe fileed. Perenaine andis lahkelt kauba peale ka topsi suitsukalamääret. Kamnikust olime ostnud plastpudeliga veini. Istusime oma väikesel rõdul, jõime veini ja vaatasime, kuidas pererahvas kanu üle karjamaa koju ajab. Idüll!
21.september, Dob - Domžale - Most na Soča
Ärkasime, sõime, koristasime. Ja olime juba enne 11 valmis. Mida ette võtta? Liisi jõuab Dobi alles 13:30. Avastasime kaardil mingid termid ja sõitsime neid otsima. Jälle sõitsime mööda imeilusat mägiteed. Aga termid osutusid suureks ujulakompleksiks, vaadata ei olnud siin midagi. Sõitsime ringiga Dobi ja sukeldusime suurde ostukeskusesse.
 |
| Imeilus mägitee |
Liisi saabus bussiga mingist laagrist. Võtsime tema reisikohvri ja sõitsime Domžalesse noortekeskusesse, et kohtuda Liisi töökaaslastega. Üllatuslikult olid nad väga huvitatud meiega kohtumisest, osad tulid isegi vabal päeval selleks eraldi tööle. Kinkisime neile mõned eesti šokolaadid.
Edasine tee viis meid Itaalia piiri poole Most na Socisse. Tee peal sõime ühes serbia restoranis lõunat. Kelner oli väga tore ja söögid ülimaitsvad. Kahjuks ei mäleta enam selle restorani nime ega asukohta.
Tee oli väga ilus, sõitsime taas mägedes (Domžale on tasandikul) ja ületasime kuru. Most na Socis üritas GPS meid järjekindlalt külast välja metsateele juhtida. Helistasin kaks korda meie öömajapidajale ja lõpuks sõitis ta meile rattaga suurele teele vastu. Tee oli natuke järsuvõitu, aga ei midagi hullu. Meie korter tänaseks ööks Apartma Jezeros hõlmas terve maja alumise korruse. Maja oli lihtsa sisustusega, aga tal oli terrass ja aed. Peremees kutsus meid omatehtud veini ja kohalikke snäkke proovima.
 |
| Meie öömaja aed |
Sõitsime mõned kilomeetri edasi Tolminisse söögipoodi ja tagasi jõudsime juba pimedas. Sellegipoolest istusime terrassil ja nautisime sooja ilma. Homseks lubas ilma halvenemist.
22.september, Most na Soci - Ovaro
Hommikul ärgates sadas ladinal. Püüdsime käia Most na Soci imeilusa järve ääres, aga tugevnev vihm ajas meid varju alla peitu. Sadas terve tänase teekonna, kuni 100km.
 |
| Imeilus järv Most na Socis |
Peatusime Fort Hermanni kindlusevaremete ja koopa juures, lihtsalt selleks, et tervet päeva mitte sõita. Aga hoolimata pealevõetud kiledest saime märjaks.
 |
| Teerada Fort Hermanni koopasse |
 |
| Maastik Fort Hermanni juures |
Vihmas ületasime ka Itaalia piiri. Tee viis järjest ülesmäge. Täpselt Predeli kurul (1156m) sattusime ummikusse. Kaks autot olid kokku põrganud ja nüüd oodati politseinikke. Seisime tund aega, kuni 2 politseimasinat ja tuletõrjeauto asja lahendasid. Õnneks ei paistnud kannatanuid olevat, seega õnnelik õnnetus.
Lõunaks sõime pizzat Tarvisios. Teenindus oli väga aeglane, nii et loobusin magustoidust. Tuleb kasuks!
Õhtuks jäi vihm järele. Jõudsime Ovarosse, kus asus tänane öömaja Di Baut, üks toredamaid majutusi sellel reisil. Tee läks ikka väga järsult mäkke ja poole km pärast jõudsime väikesesse parklasse. Siit avanesid supervated alla orgu.
 |
| Vaade maja juurest parklale ja orule |
Sümpaatne perenaine Nataly tuli meile vastu ja juhatas majja. Tegu oli vana maja alumise korrusega. Korter oli vaimukalt ja hea kunstimaitsega kujundatud, väga puhas ja värviline. Tegime väikese jalutuskäigu ümbruskonda, mis oli väga pastoraalne - kanad, kukk, koerad, aiad. Turnisime aedade ja põldude vahelt ülesmäge. Vaade oli võrratu!
 |
| Meie öömaja |
 |
| Külatanum |
 |
| Vaade majale |
 |
| Võrratu vaade |
 |
| Külaelanik |
 |
| Detail korterist |
Õhtu lõpetasime kaardimänguga.
23.september, Ovaro - Falcade, Grande Strada della Dolomiti
Perenaine tõi meile väga kunstipäraselt sätitud hommikusöögi. Rääkisime temaga ka pisut juttu. Ta on pärit Santiago de Compostelast ja elanud pikalt Barcelonas, abikaasa on pärit siitsamast lähedalt Udinest. Neile meeldis siin mägedes elada - väike kogukond, kus kõik tunnevad kõiki. Mees käib metsatöödel ja õpetab lapsi metsas käituma, Nataly peab majutuskohta.
 |
| Maitsekas hommikusöök |
Küla ise oli kunagi suurem ja ulatus mööda mäekülge kõrgemale. 1976.aasta maavärin hävitas suure osa sellest. Meie tänava poolel on vanad majad alles, aga teiselpool kõik uuesti ehitatud.
 |
| Paremal on vanad majad, vasakul uued |
Kahjutundega lahkusime sellest toredast külast, et alustada teed Dolomiitides. Auronzo di Cadoreses tegime kohvi ja vetsupeatuse. Siin asus ilus helesinine Santa Caterina paisjärv ja juba paistsid ka Dolomiitidele iseloomulikud teravad kaljused tipud, sealhulgas kuulus Tre Cime (3 õde).
 |
| Jõuame Dolomiitidesse |
 |
| Kõrgmägedes |
 |
| Santa Caterina paisjärv |
 |
| Kabel Auronzi di Cadorese linnakeses |
 |
| Taamal paistavad Kolme Õe mäetipud |
Ületasime varsti 1809m kõrguse Passo Tre Croci ehk kuru. Siin oli parkla autosid täis. Otse pea kohal kõrgus 3221-meetrine Monte Cristallo massiiv.
 |
| Passo Tre Croci |
 |
| Kõrvaltee |
 |
| Monte Cristallo võimas massiiv |
Kuulsa Cortina D´Ampezzo suusakülakese läbisime ilma peatumata. Kuna pidime täna sõitma ligi 200km, siis kartsin, et jääme väga pimeda peale. Cortina D´Ampezzost algab Suur Dolomiitide Maantee (Grande Strada della Dolomiti), mida peetakse ilusaimaks maanteeks Itaalia Alpides. Ilus oli see tee muidugi juba Sloveeniast alates, aga nüüd olime tunduvalt kõrgemal ja mäed olid ka aukartustäratavamad.
Meil oli plaan pidada lõunapiknikku aja kokkuhoiu mõttes. See otsus süvenes pärast ühe teeäärse pizzarestorani hindadega tutvumist. 40€ ühe pizza eest tundus natuke palju maksta. Sõime kaasaostetud võileibu kenal haljal mäekünkal vaatega kaugemalasuvale suusakülale. Avol ja Liisil oli enesetunne veidike kehv, ilmselt kõrgusest.
 |
| Vaade lõunapiknikul |
 |
| Taamal all paistab Cortina D´Ampezzo |
2105-meetrine Passo Falzarego tekitas väikest pearinglust isegi minul, kuigi ma tundsin ennast siiani teistest paremini. Meist vasakule jäi Cinque Torri hambuline massiiv.
 |
| Teel järgmisele kurule |
 |
| Allikas alpiaasal |
 |
| Passo Falzarego |
Kõige kõrgem kuru sellel teel ja meie reisil oli 2239-meetrine Passo Pordoi. Siin on elav turismimajandus - kohvikud ja poekesed. Päike paistis ja oli soe. Tegime välikohvikus dringid ja nautisime võisaid vaateid. Kõigil oli juba parem enesetunne, ilmselt hakkasime kõrgusega harjuma.
 |
| Tee viib järjest kõrgemale |
 |
| Siit me tulime |
 |
| Passo Pordoi |
 |
| Heas seltskonnas |
Otsisime avatud toidupoodi edasisel teekonnal, aga kuna oli pühapäev, siis ei leidnudki. Seekordne majutus Casa Soia oli meil Falcades ja sinna jõudsime suhteliselt varakult. Mägitee ei osutunudki nii keeruliseks ja aeganõudvaks.
 |
| Teekond mägedest alla |
Perenaine ootas meid tänaval ja juhatas kitsasse kangialusesse, kuhu auto vaevalt sisse mahtus, ja sealtkaudu väikesele hoovile. Korter oli aga väga ruumikas ja kohaliku maitse järgi sisustatud. Maja taga on väike jõeke ja kosk. Tuli kohe tuttav tunne nagu Kamnikus forellitiigi ääres. Läksime välja sööma, aga kõik toidukohad olid veel kinni, kuna kell oli alles 18. Jalutasime veidi külakeses ringi, see oli küll armas nagu kõik siinsed külad, aga mitte nii lilleline. Siia pidi paistma ka Marmolada, Dolomiitide kõrgeima mäe tipp (3343m), aga me ei osanud vist seda otsida.
 |
| Falcade linnake |
 |
| Meie öömaja Falcades |
 |
| Jalutuskäik Falcades |
 |
| Falcade on üks lillelistest alpikülakestest |
24.september, Falcade - Lauzacco
Check-out oli kell 10. Väljas oli -12 kraadi - päris karge, aga kohe läks soojemaks, kui päike kõrgemale tõusis.
Tänane tee viis mägedest alla Veneetsia tasandikule. Tegime veel ühe paisjärvekese ääres peatuse ja nautisime viimaseid vaateid sakilistele tippudele. Mäed muutusid üha madalamaks.
 |
| Cencenige Agordino |
Maakonnakeskuses Bellunos tegime väikese jalutuskäigu. Väga sügavat muljet linn ei jätnud, mõned veneetsiapärased hooned ja pargikesed. Hoopis kenam tundus Vittorio Veneto vanalinn, aga seal me peatust ei teinud kahjuks.
 |
| Üks kirik Bellunos |
 |
| Veneetsiapärane Belluno |
 |
| Piazza del Duomo |
Belluno lähedal on imeilus Santa Croce järv, siin tegime lõunapeatuse. Küla oli üsna inimtühi, aga restoran oli tore. Istusime terrassil vaatega järvele, meie jalge all olid kuivanud lehed ja nendes käis vilgas sahistamine - sisalikud!
 |
| Ilus tee Bellunost Santa Groce järveni |
 |
| Santa Groce järv |
Edasine tee oli võrdlemisi tüütu, eriti võrreldes eilsete loodusvaadetega. Küla oli külas kinni ja need ei olnud armsad külakesed vaid pigem põllumajandusmaastik. Vähemasti saime natuke šopata ühes teeäärses ostukeskuses.
Tänaseks ööks oli mul broneeritud ehe agriturismo ja lootsime seetõttu mõnda kenasse kohta välja jõuda. Paraku ei näidanud maastik muutumise märke ja lõpuks juhatas GPS meid ühe mittemidagiütleva küla serva,. Meie maja oli teiste majade vahel, aga suure territooriumiga. Hoovis oli mitu traktorit ja muud masinat. Tagaaias röhkisid sead pori sees ja kaagutasid haned. Ehedat agriturismot me ju tahtsimegi!
Tegelikult polnudki Bed & Breakfast Stefanutti üldsegi mitte vilets koht. Lihtsalt ei vastanud minu kujutlusele ja ümbritsev piirkond ei ole just kutsuv. Meid tuli lisaks lahkele perenaisele tervitama 3 toredat väikest koera. Toad olid teisel korrusel, kuhu viis välitrepp. Tegemist oli pigem hotellilaadse majutusega. Meil oli koridori peal kaks eraldi tuba. Lisaks söögituba, kus meil lahkelt ka oma poestostetud õhtusööki lubati süüa. Tee ja kohv olid tasuta.
 |
| Agriturismot ümbritsev maastik |
Maja ees oli kena istumiskoht puude all, aga õhtuks oli tuul nii valjuks muutunud, et pärast väikest taluga tutvumisretke olime toas. Avol oli tervis täitsa kehv, ilmselt sai minult viiruse, ja ka minul oli "paljutõotav" köha. Õhtu sisustasid kaardimäng ja ristsõnad.
25.september, läbi Sloveenia Horvaatiasse, Lauzacco - Piran - Poreč - Rovinj
Seekord oli majutuse hinnas ka hommikusöök. Muidugi itaaliapärane, lisasime oma vorsti ja juustu. Muidu oli valik päris suur: jogurtid, kohalikud moosid, koogid, saiakesed, muna, puuviljad jne.
Perenaine rappis koos abilisega allkorrusel kanu. Jätsime südamlikult hüvasti, ka koertega.
Kuna piirkond ei tõotanud erilist silmailu, siis suundusime kiirteele ja sõitsime otse Pirani. Tegu Sloveenia mereäärse väikelinnaga, kus me juunis Liisiga käisime. Parkisime linnaservas ja sealt oli paar kilomeetrit allamäge jalutada, et jõuda vanalinna mere ääres. Tegime ringi ümber poolsaare, käisime ka üleval kiriku juures. Sõime lõunat samas kohas, kus Liisiga eelmisel korral. Ilm oli pisut jahe ja tuuline. Piran oli endiselt armas ja mõnus. Siingi on tugevalt tunda Veneetsia mõjutusi.
 |
| Pirani vaated |
Ületasime Horvaatia piiri ja keerasime mereäärsele teele. Sõitsime läbi Umagi ja Novigradi. Ilusas Poreči linnakeses jõime sadamaäärses baaris kokteili. Isegi mina võtsin ühe lahjema kokteili, sest Horvaatias on väike promill lubatud. Poreč tundus küll selline linnake, kuhu tasub tagasi tulla.
Korter Apartements Aurora oli meil Rovinjis, maja alumine korrus kenas rohelises äärelinnas. Pererahvas kutsus meid welcome-dringile. Kuna olime Avoga mõlemad ikka suht tõbised, siis valisime raki - kohaliku puskari. Omalt poolt kinkisime neile traditsioonilise Vana Tallinna. Korter oli ilus ja ruumikas, siin oli väike tagaaed ja ukse ees terrass. Merevaadet küll ei olnud, aga oli pargivaade. Auto saime parkida otse värava ette tänavale.
 |
| Meie majake Rovinji Äärelinnas |
Avo tegi suvikõrvitsat hakklihaga tomatikastmes.
26.september, autovaba päev Rovinjis
Meie maja juurest oli 10 min jalutada alla vanalinna ja sadamasse. Rovinji vanalinn asub väiksel poolsaarel ja on seega peaaegu igast küljest merega ümbritsetud. Vaatasime kellegi rikkuri uhke jahi saabumist sadamasse. Siin oli ka teisi, väiksemaid purjekaid ja laevu.
 |
| Sadam vaatega vanalinnale poolsaarel |
Rovinji vanalinn on väike ja koosneb värvilistest majakestest ja ülikitsastest järskudest munakivitänavatest, mis sajandite jooksul on väga libedaks tallatud. Väikesed restoranid ja kunstipoekesed asuvad vahvates nurgatagustes, sageli tagaküljega merele. Sadama kõrval linnakese peaväljakul asub Kellatorn, mille ajalugu ulatub juba 1100. aastasse. Torni kasutati kaitseotstarbel ja ta on üle elanud mitmeid rünnakuid ning ümberehitusi. Praegune kuju on enam-vähem 17. sajandist, mil kogu rannikul valitses veneetsia ülemvõim.
 |
| Kellatorn |
 |
| Väike nurgatagune kohvik |
 |
| Kitsad tänavad ja värvilised majakesed |
 |
| Turg |
 |
| Majade tagakülg on sageli mere poole |
Üle vanalinna kõrgub St. Eufemija katedraal. Eufemija on Rovinji kaitsepühak. Tema kohta räägib legend, et ta elas kusagil tänapäeva Istanbuli lähedal ja oli pühendunud kristlane. 15-aastaselt ta vangistati ja heideti lõvide ette, kuna ta ei olnud nõus ususalgajaks hakkama. Lõvid murdsid ta küll maha, aga nahka ei pistnud. Pärast seda kuulutati Eufemija märtriks ja tema mumifitseeritud keha hoiti Konstantinoopolis. Kusagil 800-nda aastate paiku ujus püha Eufemija sarkofaag üle merede kuni randus Rovinji lähedal, kus üks väike poiss oma kahe lehma abiga ta üles mäkke tiris. Sarkofaagi hoitakse kiriku peaaltari taga ja näidatakse rahvale Püha Eufemija päeval 16.septembril.
 |
| Üle vanalinna kõrgub St.Eufemija katedraal |
 |
| Vaade katedraali juurest |
Sõime mereäärses kohvikus pannkooke jäätise ja kõige muuga. Tuul oli päris jahe, aga päikese käes oli ikka mõnus istuda ning sadamasse sõitvaid paate jälgida.
Parajasti oli siin ameerika popkunstinäitus, sealhulgas Andy Warholi tööd. Loomulikult kasutasime head juhust seda vaatama minna. Näitus oli õnneks väike, mõned saalid Warholit, näiteks kuulus Marilyn Monroe, mõned saalid ka horvaatia popkunsti. Ostsin siit kingituseks väga kiftid kõrvarõngad.
 |
| Andy Warholi kuulus teos |
Suveniiripoodides domineeris muidugi jalgpalliteema. Mõni aeg tagasi oli ju lõppenud MM, kus horvaatia tiim mängis suurepäraselt ja sai üllatuslikult teise koha. Mis seal salata, see tiim oli ka minu lemmikuks eesotsas Modričiga. Ühest suveniiripoekesest ostsin 10-eurosed päikeseprillid ja "tänutäheks" lubas noor poemüüjapoiss ennast koos Modriči särgiga pildistada.
Lõunasöögiks läksime tagasi koju, istusime terrassil päikese käes ja jõime veini. Isegi liiga palavaks läks siin.
Õhtul suundusime taas all-linna kokteilile. Leidsime mere ääres elava muusikaga baari, kus üks mõnus rootsi vanamees kitarri saatel laulis. Kahjuks polnud joogid siin kõige paremad.
Tuul oli vaibunud, paistis täiskuu. Tegime väikese jalutuskäigu inimtühjas vanalinnas. Kodutee leidmiseks taipasime õnneks googlemaps´i tööle panna ja selgus üllatuslikult, et oleme oma majast ainult 400m kaugusel. Iseenda tarkusest oleksime suure ringi teinud.
27.september,Poreč - Pula
Magasime hästi oma mõnusas avaras korteris. Väike arusaamatus tekkis, kui tahtsin eile pesu pesta. Pesumasin ja isegi pesulõksud olid olemas, aga puudus pesupulber. Tegin sellest perenaisega juttu ja ta ütles, et nad meelega ei osta, sest ei tea, millist pesupulbrit keegi kasutab. Ostsime siis pudeli soodsamat pesugeeli, panime sortsu masinasse ja jätsime ülejäänu korterisse. Me ei hakka ju pesugeeli lennukiga koju vedama!
Teine märkus veel - see oli ainuke koht, kus meilt Horvaatias turismimaksu küsiti. Väidetavalt ei ole see Horvaatias nõutav.
Täna lubati 23 kraadi. Aias pesu kuivama riputades oli juba täitsa soe.
Sõitsime tagasi Porečisse, kuna Liisi oli avastanud, et seal on akvaarium-terraarium. See oli väike ja pisut kulunud, aga huvitav siiski. Tõeline pärl asub aga keset vanalinna - UNESCO maailmapärandisse kuuluv Piiskopihoonete kompleks. Siin asub uhke Eufrasia basiilika 6.sajandist, mille mõned põrandamosaiigid ulatuvad isegi 5.sajandisse. Tähelepanu väärivad ilusad seinamosaiigid ja igivanad pühakute sarkogaagid. Tegemist on ühe parima näitega bütsantsiarhitektuurist. Kuidagi ootamatu oli selline vaatamisväärsus keset turistiderohket suvituslinna. Eriti kuna sissepääs kompleksi asus suhteliselt tagasihoidlikult majade vahel. Avo jaoks oli see üks reisi highlight´e.
 |
| Eufrasia basiilika 6.sajandist |
 |
| Põrandamosaiik kalaga 6.sajandist |
 |
| Vaade kirikutornist |
Liisi ei viitsinud järjekordset kirikut vahtida ja ootas meid pargis. Nüüd oli paras aeg kohvi ja jäätise jaoks. Poreči peaväljakul mängis vinge vanameeste bänd. Rahvas nautis ilusat ilma ja meie ka.
 |
| Vinge vanameestebänd |
Järgmine sihtkoht oli Pula. Siin on kuulus amfiteater, palju rooma-aegseid "klotse", väike tempel ja suur katedraal. Kokkuvõttes see linn meile erilist muljet ei jätnud, üsna räämas ja suvaline. Kõndisime üles kindlusesse ja tagasi. Käisime ka amfiteatri juures, aga sisse minema ei hakanud. No on neid amfiteatreid nähtud kah!
 |
| Roma ja Augustuse tempel 1.sajandist |
 |
| Pula amfiteater aastast 79 |
Koju jõudsime varakult. Sain veel terrassil istuda ja vaikset õhtut nautida. Liisi jõi teed ingveri ja sidruniga, tal oli täna kurk valus. Ilmselt oli järg tema kätte jõudnud.
28.september, Rovinj - Krk´i saar - Senj
Taas pakkimine ja minek. Lahkusime Istria poolsaarelt, mis tundus kokkuvõttes üsna turistikas. Suvel on siin arvatavasti väga rahvarohke.
Suundusime kiirteed mööda Krk´i saarele. Maastik oli suhteliselt tavaline. Krk´i saar on Aadria mere saartest suurim, pindalaga üle 400ruutkilomeetri, üle 2 korra väiksem kui Hiiumaa. Sõitsime ligi 30 km kitsast teed mööda lõuna poole, Vrbniku asulasse, mida meile oli soovitatud külastada. See oli ilus väikene küla, silmnähtavalt turistide piirkond, aga praegu täiesti inimtühi. Kondasime mööda kitsaid tänavaid ja otsisime läbipääsu läbi tillukeste hoovide, aeg-ajalt avanesid toredad vaated alla merelahele. Oli palav, vähemalt 26° Ühes väikeses kirikus nägime lõpuks ka saksa turistide grupikest ja see oli omamoodi täitsa kergendus.
 |
| Krk´i saarel, kohvipeatus teel Vrbnikku |
 |
| Ilusad vaated ilusas külas Vrbnikus |
 |
| Oleme kellegi hoovis |
Lõunatasime väikeses restoranis, kus pizzad olid pisut vänged minu jaoks, aga koht ise väga armas, merevaatega.
 |
| Pizzeria merevaatega |
 |
| Ja linnuvaade oli ka |
Tagasi mandril, tegime peatuse Crikvenitšas, kuna lubasime oma ööbimiskohta Senjis jõuda 18-20 ja aega oli veel kõvasti. Tegu oli suhteliselt tavalise väikelinnaga. Küll aga muutus tee järjest ilusamaks - sõitsime kõrgel mere kohal ja paremal paistsid merelahed ja arvukad saared. Ühes ilusas kohas tegime pildistamise peatuse ja seal oleks tuul meid peaaegu teelt minema pühkinud.
 |
Vaade Krk´i sillale ja saarele
|
 |
Tee Krk´ist Senji on väga maaliline
|
Tänu Urvele, (meie GPS´ile, mis räägib Urve Tiiduse häälega), leidsime oma maja kenasti üles. Muidugi tuli taas päris järsku serpentiini mööda ülesmäge sõita. Korter Peachy heaven with a view oli vinge, avar, maitsekas ja, mis peamine, suure rõduga ja merevaatega. Majaomanik, kena noorepoolne mees pidas meile kiirelt loengu ümbruskonna kohta ning pakkus mahla ja viinamarju.
 |
| Merevaatega magamistuba |
 |
| Idüll |
Õhtu oli soe ja ilus. Istusime terrassil, nautisime veini ja loojuvat päikest. Kahjuks pimenes kiiresti ja tuul hakkas tõusma. Kohalikud nimetavad seda boraks. Senj on klimaatiliselt väga eriline piirkond, teiselpool mägesid on kontinentaalne ja rannikul mereline kliima ning temperatuuride vahe kuni 12*. Seetõttu puhuvad siin sageli väga tugevad tuuled, mis saavutavad Senji orus maksimumkiiruse. Tänu pidevatele tormituultele pole sajandite jooksul Senji kunagi vallutatud, sest võõramaalaste laevad ei suutnud lahte sisse sõita.
 |
| Enne tormi |
Tuul logistas ja kolistas väljas järgest kõvemini. Panime rõduukse hoolega kinni.
29.september, Plitviče järved
Hommik oli külm, ainult 12°. Sama temperatuuri näitas ka sisemaal Plitvičes. Me ei uskunud seda eriti, aga võtsime ikkagi pisut soojemad riided kaasa.
 |
| Bora ja külm hommik |
Tee viis ole 1900-metrise kuru. Sisemaal oli maastik lagedam, palju mahajäetud maju ja räämas asustust. Loodusmaastikud olid ilusad.
Plitvičes pidi kõrghooajal olema rahvast nagu rockkontserdil. Praegugi oli turiste piisavalt, aga parklakoha saime kiiresti ning piletisaba ka polnud. Püüdsin infopunktis küsida, kuhu peaks minema ja mida vaatama, aga ilmselgelt ei tahetud minuga eriti tegelda, anti kaart pihku ja kõik. Liikusime entrance 2-st kõigepealt lahtise lõbusõidulaevaga üle järve ja sealt algasid laudteed. See oli imeline maastik - täiesti läbipaistvad järved, surnud puud, taimed ja pisikesed kalad vee all selgesti näha. Tundus nagu kõnniksime akvaariumide kohal. Igal pool vulisesid väiksemad ja suuremad kosed ja joad ning rippusid lopsakad rohelised taimed.
 |
| Lõbusõidulaevaga üle järve |
 |
| Täiesti läbipaistev vesi ja lopsakad taimed |
 |
| Igal pool vulises ja nirises vesi |
 |
| Laudtee vee kohal |
 |
| Krokodill? |
Plitviče järvede rahvuspark asub mägisel karstialal. Siin on kokku 16 suuremat ja väiksemat järve, mis asuvad erinevatel kõrgustel ja moodustavad seetõttu imelisi kaskaade, jugasid ja koopaid. Tänu erinevate mineraalainte ja mikroorganismide sisaldusele vees varieerub järvede värvus tume- ja helerohelisest kuni taevasinise ja hallini. Rahvuspark kuulub ka UNESCO maailmapärandisse.
Rahvast oli ikka üsna palju, eriti jaapanlasi. Vahel pidi pildi tegemiseks ootama. Alguses oli tõeliselt külm, aga peatselt tuli päike välja ja soojendas piisavalt.
Rada oli 5-6km pikk ja viis lõpuks üles, kus saime elektribussiga algusesse tagasi sõita. Nüüdseks olime aru saanud, et suurim juga asus hoopis entrance 1 juures. Sõitsime tasuta bussiga sinna. 20 min kõndimise järel nägime uhkeid vaateid - valged kaljud, roheline järv, arvukad joad ja rohelised põõsad ning nende vahel laudtee looklemas. Oleksime tahtnud ka sinna kõndima minna, aga kahjuks oli juba hilja, pidime tagasi pöörduma.
 |
| Rahvuspargi kaunimad vaated on 1.sissepääsu juures, ära tasub käia mõlemal pool |
Sõime hilist lõunat ühes teeäärses restoranis, mis oli üllatavalt hea toidu ja teenindusega, kuigi oli ilmselgelt suurte turismigruppide teenindamisele orienteeritud. Õnneks polnud ka enam hooaeg!
Kodutee viimased kurvid võtsime juba pimedas. Terrassile minna ei saanud, ikka oli veel kõva tuul. Internetist lugesime lausa tormihoiatust. Avo vaatas youtube´ist Senji bora kohta videosid.
30.september, Senj - Jablonač - Zadar
Kell 10 jätsime peremehega südamlikult hüvasti. Avo kiitis kööki, see olevat meeskokkadele sobivate mõõtmetega.
Sõitsime läbi Senji lõuna poole. Tegu paistis olevat väga armsa linnakesega, kahju, et siia nii lühikeseks ajaks jäime. Edasine tee oli imeilus, kulgedes piki kõrget merekallast. Üle sinise lahe paistsid enamasti kaljused saared ja saarekesed.
 |
| Imeilus tee Senjist Zadari |
Sloveenia kolleegid olid Liisile soovitanud külastada Zavratnica fjordi ja sellest hoolimata, et Avo luges internetist tegemist olevat ülehinnatud ja turistiderohke vaatamisväärsusega, keerasime telt kõrvale väikesesse Jablanaci külakesse. Siin oli idülliline väike sadam, paar maja ja restorani-baari ning mõned kohalikud elanikud. Istusime päikese käes ja nautisime kohvi. Oleks ka pannkooke tahtnud, aga kuna hooaeg sai just läbi, siis neid enam ei pakutud.
 |
| Idülliline Jablanac |
Leidsime kitsa raja küla servalt, mis lookles kord madalalt, kord kõrgemalt mööda merekallast, suubudes vahepeal lausa väikesesse tunnelisse. Kõndisime päris pikalt ja vaated läksid järjest kenamaks. Päike paistis palavalt ja meri sillerdas. Nägime ka paari inimest vastu tulemas, muidu oli siin täiesti vaikne. Teerada suundus sisemaale ja laht muutus järjest kitsamaks. Vesi oli täiesti läbipaistev, nägime üksikuid väiksemaid kalu. Ja siis märkasime vee all uppunud laeva tumedaid kontuure. See oli päris kriipi vaatepilt - vesi pidi ikka väga sügav olema.
 |
| Teerada Zavratnica fjordi ääres |
 |
| Uppunud laev, tänu läbipaistvusele näib vesi petlikult madal |
Kõndisime tuldud teed tagasi, aga poolepealt rada hargnes ja me suundusime ülesmäge vaatetorni juurde. Sealt saime ringiga auto juurde tagasi. Teadsime, et üleval kaljudel asuvast Zavratnica külast avaneb uppunud laevaga lahele suurepärane vaade ja seetõttu keerasime autoga väikesele konarlikule külateele. See oli päris järsk ja auguline, aga õnneks läbitav. Küla lõpus oli väike kruusane parkla ja sealt saime jalgsi vaateplatvormile minna. Sõit siia oli täitsa vaeva väärt, vaade oli lummavalt kaunis.
 |
| Tee vaatetorni juurde |
 |
| Vaade kanjonile Zavratnica külast |
 |
| Külatee |
Zavratnica fjordi soovitan kindlasti külastada. Ei suuda uskuda, et selles väikeses kõrvalises kohas on tõesti suvel turistidehordid nagu internetis kirjutati.
Edasine tee oli jätkuvalt ilus ja kulges ikka mööda mereäärt. Liisi lasi meile mobiilist soovikontserti. See oli väga nauditav sõit!
Zadari linnale lähenedes muutus maastik tehislikumaks. Linna sissesõit on üpriski kole - suured ostukeskused, valgusfoorid, keerulised ristmikud, kõrghooned. Millegipärast oli mul meeles, et olime järgnervaks neljaks ööks võtnud majutuse kuhugi looduskaunisse kohta, aga nüüd juhatas meid GPS mööda koledaid tänavaid järjest sügavamale linna sisse. Õnneks viis viimane pööre meid ilusa kanali äärde, aga siingi on endiselt kõrged majad.
Perenaine, nooruke tütarlaps, juhatas meid 4-kordse kollase maja viimasele korrusele. Kohvreid andis ikka tassida! Aga korter oli ilus, avar, värviküllane ja kodune, isegi vaibad olid maas. Ja, mis peamine, tohutu katuseterrass avanes vaatega üle kanali vanalinnale. Rahunesin natuke maha, ehk polegi asi nii hull. Nüüd tuli muidugi ka meelde, et olin just selle terrassi ja vaate pärast korteri valinud. Ainult köök oli väiksevõitu ja WC omapärases kohas köögi taga. Perenaine näitas meile vaatamisväärseid kohti kaardil ja lahkus liigutatult Vana Tallinna pudeliga. Auto jätsime maja ette parklasse, see oli öösel tasuta.
 |
Meie maja Zadaris
|
 |
| Korter oli hubane |
 |
| Ja hiigelsuure terrassiga |
 |
| Vaade terrassilt õhtusele vanalinnale |
Terrass oli super! Istusime siin niikaua, kuni Liisil hakkas jahe. Ta oli ikka tõbine. Toas tegime mõned kaardiringid.
01.oktoober, autovaba päev Zadaris
Nautisime hommikusööki terrassil. Sõitsin autoga majahoovi ja õnneks leidsin päris kiirelt parkimiskoha, kuigi autosid oli palju.
 |
| Hommikune vaade |
Jalutasime üle jalakäijate silla vanalinna. Siin oli üle ootuste armas. Zadar hävitati II Maailmasõjas peaaegu täielikult ja nii on vanalinnaski uuemad hooned läbisegi vanematega. Poolsaare lõunaosas on jäänused vanast linnamüürist ja uhke värav veneetsia võimu sümboli lõviga. Väikesel Vabastamisväljakul on keskaegne torn viie purskkaevuga jalamil ja Rooma sambaga keskel.
 |
| Lõvivärav |
 |
Vana linnamüüri jäänused
|
 |
| Vabastamisväljak viie purskkaevuga |
Vanalinna keskmeks on iidne foorumiväljak mitmete vanade klotside ja vundamentidega. Väljaku servas on bütsantsistiilis Püha Donati kirik 9.sajandist. Kirikuna see enam sajandeid ei tegutse, aga hea akustika tõttu peetakse siin kontserte. Avo käis ka sees, meie ei viitsinud.
 |
| Foorum ja Donati kirik |
Poolsaare tipus on väike väljak treppidega otse merre, kus turistidel ja kohalikel on kombeks päikeseloojangut imetlemas käia. Treppide all olevate postide ja merelainete koosmõjul tekivad seal orelihelid.
Vahepeal oli tuul tõusnud ja jahedamaks läinud. Kõndisime üle silla koju tagasi. Sõime õhtust oma korteris. Mina läksin uuesti välja, et uurida laevavõimalusi Kornati rahvuspargi saarestikku sõiduks. Kahjuks oli õige asutuse kontor juba suletud. Teised tulid mulle Merevärava juurde järele. Oli taas soojem. Kõndisime poolsaare otsa tagasi, aga päike oli juba loojunud. Istusime tänaval baaris Püha Donati kiriku taga ja jõime kokteile. Kuni jäime äikese kätte.
02.oktoober, Murter - Vransko Jezero linnupark
Ilm oli pilves ja jahedam Otsustasime Kornati saartele mitte sõita vaid võtsime suuna lõuna poole, kus pidi olema üks tore kalurilinnake Murter. Sõitsime läbi kuurortlinnakese Biograd na moru, aga see oli praktiliselt inimtühi. Sõitsime mööda lühikest silda Murteri saarele ja otsisime kenal kaldapealsel mõnusat istumiskohta. Peatusime uhke hotelli juures, kus sisehoovisvaatega basseinile oli kohvik. Tellisime kõik, isegi Avo kooke. Kahjuks olid koogid jubedalt kreemised.
Teekond mööda saarekest põhjapoole pakkus ilusaid vaateid alla merele ja väikestele sadamatele. Murter oli väga armas pisike suvituslinnake. Merega ristuvad kitsad tänavad lõppesid paadikanalitega. Keskväljakul ja selle läheduses oli palju kohvikuid ja restorane, enamus küll off-seasoni tõttu suletud. Siiski leidsime kena kohakese, kus sümpaatne kelner päris eesti keele kohta ja kohalik kass laudade vahel ringi jalutas.
 |
| Teekond Murterisse |
 |
| Murter on väike ja armas kaluriküla |
 |
| Kitsad tänavad lõpevad paadikanalitega |
Liisil sai kaluriküladest kõrini, nii suundusime Vransko Jezero loodusparki, mis asus Horvaatia suurima, samanimelise järve ääres. Ostsime piletid ja kõndisime piki järve kallast, kusagil midagi väga põnevat ei paistnud. Selgus, et huvitavam on park järve põhjakaldal. Sõitsime autoga ringi ümber järve ja sattusime väga toredale agraarsele maastikule, kus laiusid viinamarjapõllud ja oliiviistandused ning lambad sõid kiviaedade taga. Üks armas eideke lubas ennast koos lammastega pildistada.
 |
| Vransko Jezero looduspark |
 |
| Agraarne maastik Vravńsko järve ääres |
 |
| No mis sa vahid oma imeliku aparaadiga! |
Natuke keeruline oli leida õiget teeotsa looduskaitsealale, aga lõpuks siiski leidsime. Siin oli umbes kilomeetrine laudtee , mida mööda sai järvele kõndida ja lindudele lähemale. Siin oli palju haigruid, mingeid musti linde ja muidugi kajakaid. Isegi jäälindu nägime korraks vilksatamas. See oli väga tore koht, eriti Liisi oli vaimustuses. Kaardi järgi peaks siin järve ümbruses veel vaatamist küll olema, aga hämardus juba. Tagasi koju sõitsime pimedas.
 |
| Linnud looduspargis |
03.oktoober, Nin ja Pagi saar
Sõime terrassil hommikust. Oli väga palav, aga me ei raatsinud kuidagi ära tulla. Lõpuks hakkas päike juba ajudele ja me kolisime sisse, et kohe jälle välja trippima minna.
Seekord sõitsime põhjasuunas ja siinpool oli Zadar hoopis kenam - väikesed eramajad ja aiad. Linnast väljas tuletas maastik meelde Saaremaad - kõrbenud rohuga tasandikud, üksikud männitutid ja jändrikud puud, üsna asustamata alad.
Soolaväljade vahel asuv Nin väärib kindlasti külastamist, pealegi on siia Zadarist ainult 15km. Praegune väike unine linnake rajati juba 9.sajandil e.m.a, oli juba Vana-Rooma ajal oluline keskus ja puhkes eriti õitsele 9.sajandil, mil siia rajati piiskopiresidents. Seitse horvaatia kuningat on siin kroonitud ja just seda kohta loetakse selle riigi hälliks.
Parkisime auto väikese laguuni äärde, millest üle viis vanalinna kivist jalakäijate sild. Siinsamas oli ka turismiinfopunkt. Paraku sain juba teist korda meie reisi ajal horvaatia turismiinfos täiesti ignorantse suhtumise osaliseks (eelmine kord oli Plitvičes). Ruumis polnud ühtegi klienti, kaks ametnikku istusid uniselt laua taga ja ilmselgelt ei tahtnud mulle selgitusi jagada. Vähemalt sain linnakaardi.
 |
| Kivisild Nini vanalinna |
Pisike vanalinna asub praktiliselt saarel, olles kolmest küljest ümbritsetud veega ja ühest küljest soolaväljadega. Üle kivisilla ja läbi iidse linnavärava jõudsime peatänavale. Siin oli üsna inimtühi ja mõnus jalutada. Palju rohelust, kirikuid ja roomaaegsete templite varemeid, neist suurim Vespasianuse tempel 1.sajandist. Tänavatel oli mitu toredat baari ja restorani, ühes neist sõime õitsvate puude vilus lõunat, kõrval iidsed postid ja klotsid.
 |
| Värav vanalinna |
 |
| Piiskop Gregorius |
 |
| Antiikne sammas tänapäeva kajakaga |
 |
| Rippuvad kõrvitsad |
 |
| Ninis on palju rooma-aegseid "klotse" |
Linnakese serval rohelisel muruplatsil asub 9.sajandil ehitatud eelromaani stiilis väike Püha Risti kirik. Siia oli võimalik ka sisse minna. Esmapilgul siin kirikus elu ei olnud ja ta seisis tühjalt, aga kohe kargas kusagilt näugudes välja hall triibuline kass ja hakkas ennastunustavalt tutvust sobitama. Hüüdsin Liisit appi ja oma osa hellushoogudest sai ka tema. Triibik ei tahtnud meist enam kuidagi maha jääda ja jalutas mitu tänavavahet kaasa.
 |
| Püha Risti kirik 9.sajandist - siin ründas meid kass |
Ootamatult kohtasime kahte eesti tüdrukut, kes olid siinkandis ka rendiautotripil. Peale meie oli siin ehk kolm turisti ja neistki kaks eestlased!
Otsisime pikalt, kuidas saada teisele kivisillale ja soolabasseinide juurde, aga siis selgus, et sild on remondis. Kõndisime läbi vanalinna tagasi auto juurde ja sõitsime maanteed mööda. Basseinide vahel kulgesid puusillad, mida mööda saab kõndida. Soolakaubandus oli siin piirkonnas levinud juba keskajal. Ka tänapäeval ei toodeta siin soola masinate jõul vaid päikese, mere ja tuule abil ning seetõttu on see ökoloogiliselt puhas ja raviomadustega. Ninis on ka väike soolamuuseum, aga seda me ei külastanud.
 |
| Soolaväljad |
Nini ümbritsevad suurepärased liivarannad, aga ka neid me ei külastanud, sest olime juba unustanud, mida ujumine tähendab. Kuigi päev oli väga palav ja kõigil tervis ka enam-vähem lõpuks korras. Oli, mis oli, igatahes sellel reisil me vette ei saanudki.
Tahtsime kangesti külastada ka mõnda paljudest kuulsatest Horvaatia saartest ja läheduses asuv Pag tundus selleks hästi sobivat. Mida lähemale saarele, seda põnevamaks muutus maastik. Paljad valkjad kaljud, üksikud varemed tee ääres, harva mõni juhuslik inimene või lammas. Nagu kuu peal sõidaks! Jõudsime suure sillani, mis ühendas Pagi maismaaga. Siin oli täiesti sürrealistlik - paar mahajäetud putkat, ühel kiri Candy shop, taamal üle lahe paistmas müürina kõrguv Velebiti ahelik. Tundus, et kohe-kohe ratsutab laisal sammul künka tagant välja Clint Eastwood, sigar hambus.
 |
| Kuumaastik |
 |
| Rodriqueze maastik |
 |
| Sergio Leone maastik |
Sõitsime üle silla saarele ja edasi põhja poole. Meist vasakul sillerdas sinine meri, paremal oli madal ahelik. Otsisime kohta, kust saaks üles mäkke ronida, aga piki maantee äärt kulges katkematult traataed, tunnistus siinsest lambakasvatusest. Sõitsime Dinjiška külakeseni, käisime seal tavernas vetsus ja siis keerasime autol otsa ümber. Pagi saar on 63km pikk ja me ei viitsinud edasi sõita, et sama teed mööda jälle tagasi tulla.
 |
| Pagi saarel |
 |
| Dinjiška küla |
 |
| Päkapikk - rannavalvur |
 |
| Pagi maastik |
 |
| Mäkke ronida ei saa, sest lambatarad on ees |
Enne silda oli tee ääres vana kindlus, keerasime sinna parklasse ja avastasime kassikoloonia. Kasse oli igas suuruses ja värvis ning paistis, et neid joodeti-söödeti siin regulaarselt.
 |
| Kindlus ja sild maismaale |
 |
| Osa kassikolooniast |
 |
| Maalilised Velebiti mäed |
Täna jõudsime tagasi oma korterisse piisavalt vara, et jõuda vanalinna treppidele kuulsat päikeseloojangut imetlema minna. Siin oli rahvakogunemine nagu Tätte kontserdil! Päikeseloojang on muidugi igal pool ühesugune, aga tore ikkagi. Kõrghooajal siiski ei soovita.
 |
| Ühine päikeseloojangu imetlemine |
 |
| Õhtune Zadar, tänavad ei ole vihmamärjad vaid on aastasadadeg jooksul läikima kulutatud |
Oli ilus vaikne õhtu, viimane Zadaris. Istusime ühte tänavarestorani ja nautisime õhtusööki, sealhulgas pannkooke. Kodus mängisime kaarte, mina võitsin suurelt. Oli tore päev!
 |
| Tänavarestoran |
04.oktoober, tagasitee, Zadar - Modruš
Ilm oli veelgi palavam ja kaua me terrassil vastu ei pidanud. Pakkisime oma asjad ja lahkusime sellest toredast korterist, jättes võtme postkasti.
Zadarist välja sõites sattusime väiksesse ummikusse. Keerasime sisse siiatulles nähtud tohutusse kaubanduskeskusesse ja šoppasime paar tundi ennastsalgavalt. Kõik jäid ajaveetmisega rahule, isegi Avo.
Sõitsime ligi 80km sisemaal mööda kiirteed, seejärel keerasime väiksemale teele, et otsida Senji majaperemehe soovitatud pizzarestorani Ruspante. Tegemist oli väga ilusa piirkonna ja teega läbi sügiseste maastike. Olime lugenud, et sisemaal on Horvaatia palju ehedam ja nii see tõesti oli. Möödusime väikestest armsatest küladest, lammastest ja lehmadest, traktoritest. Ainult 2 autot sõitis meile vastu.
Pizzeria asus väikeses ilusas külas iidvana vesiveski kõrval. Meil õnnestus näha isegi muldvana küürakat möldrit jahukotti veskisse kärutamas. Ümberringi olid taludes lambad, kanad, kalkunid ja muud loomad, kõik väga suhtlemisaltid. Agraarne idüll! Ka pizzad olid väga head, aga me ei suutnud kuigipalju süüa ja vähemalt pool pakiti kaasa.
 |
| Allikajärv Sinaci külas |
 |
| Agraarne maastik sisemaal |
 |
| Vana vesiveski hooned Sinacis |
 |
Üks veski seisab vete pääl
ja veski tööd ei tehta sääl,
sest veskimees on väsinud
ja veskikivid kulunud... |
Vahepeal läks asustus tihedamaks. Keerasime kõrvalteele ja ületasime aheliku. Ilus oli!
Leidsime oma majakese üsna eraldatud paigas. Ainult üks vana maja paistis veel meie oma kõrval. Kamin küdes hubaselt. Oli ka põhjust, sest siin mägedes oli juba üsna jäist õhku tunda. Maja tagant algab sügava org ja kaugemal paistab värviline mäeahelik. Holiday home Tržan oli väike, aga armas ja kõik vajalik oli olemas. Perenaine pakkus kirsilikööri ja mingit puskarit. Hiljem jõime Liisiga veini. Oleksime tahtnud jalutama minna, aga tõesti külm oli.
 |
| Väike hubane metsamajake |
05.10 Modruš - Novo Mesto
Magasime kaua ja sõime kiiresti. Korraga kuulsime ukse tagant nõudlikku näugumist ja seal ta oli, naaber, väga näljane ja jultunud nägu peas. Andsime talle vorsti ja ta kadus tagasivaatamata naabermaja juurde.
 |
| Jultunud naaber |
Perenaine tuli 10:30. Pakkisime kotid autosse ja jalutasime veel veidi ümbruskonnas ringi. Käisin veelkord tiiru ümber maja. Siin oli väga fotogeeniline. Veidike mäest üles oli Püha kolmainu kirik. Astusin sisse. Seal askeldas vana naine, ilmselt meie naaber ja kassiomanik. Palusin luba pilti teha. Eideke sättis kiiresti värsked lilled vaasidesse, et pilt ikka ilusam jääks.
 |
| Maja tagant algab sügav org |
 |
| Horvaatia sisemaa |
 |
| Püha kolmainu kirikus on värsked lilled iga päev |
Üleval mäe tipus paistis vana kindlus. Hakkasime sinna ronima, te läks läbi tillukese surnuaia. Siis aga muutus rada nii järsuks, et keerasime otsa ringi. Lahtiste kividega ja niiske pinnasega oleks laskumine ilmselt päris dramaatiliseks läinud.
 |
| Vaade kirikule poole mäe pealt |
 |
| Kindlus mäe otsas jäi vallutamata |
Kui auto juurde jõudsime, tuli perenaine majavõtit küsima. Selgus, et olin selle omale taskusse unustanud.
Sõitsime edasi mööda kitsaid külavaheteid, kõikjal oli põllumajandusmaastik, tee ääres müüdi kõrvitsaid ja kolletasid maisipõllud, sügis hakkas looduses juba võimust võtma. Vanad madalad majad vaheldusid uuemate ja uhkematega, väga palju oli punasest tellisest hooneid. Tõsi küll, palju oli ka mahajäetud ja räämas talukohti. Siin oli ikka hoopis teistsugune Horvaatia, kui mereäärne.
 |
| Tüüpiline külamaja |
 |
| Tee ääres pakuti müügiks aiasaadusi |
Ootamatult avastasime uhke kahekordse vana kivisilla, Odmorište Tounjski most, mis ehitati 1775. See asus omaaegsel Josephina maanteel, mis ühendas Adria rannikut (meile tuttavat Senji) Karlovaciga. Silla teevad põnevaks ka roomastiilis kujud, mis olevat II Maailmasõjas jõkke kukkunud ja sealt hiljem külaelanike abiga jälle sillale tõstetud. Tegime ka lühikese matkaraja, sest viit näitas vaatamisväärsust. Tegelikkuses jõudsime võpsikusse väikese lagunenud tammi juurde.
 |
| Odmorište Tounjski sild |
2km enne Sloveenia piiri, Bosancis oli mõnus restoran, kus kulutasime oma viimased kohalikud rahad kohvi ja pannkookide peale.
 |
| Bosnac Sloveenia piiri ääres |
Ületasime piiri ja jätkasime sõitu mööda ilusaid mägiteid. Sloveenia on nagu sõõm puhast õhku - nii korras ja lilleline on kõik. Sloveenia on raudselt üks minu lemmiksihtkohti.
Novo Mesto on kirjelduste järgi ilus linnake. Otsisime mõnda aega kesklinna ja lõpuks avastasime, et terve vanalinn on remondis, ka kõik söögikohad olid suletud. Selletõttu meile siit erilist muljet ei jäänud. Tundus nagu Viljandi-fiilinguga koht. Keegi juhatas meid päris keerulist teed mööda jõe äärde, kus oli tore restoran. Istusime otse jõe kaldal ja nautisime kohalikku melu. Rahvast oli siin päris palju.
 |
| Novo Mesto sarnaneb natuke Viljandile |
 |
| Mõnus restoran jõe ääres |
Meie tänane ööbimiskoht Vineyard Cottage Lustek oli 5km Novo Mestost. GPS sattus muidugi jälle segadusse. Teadsin küll, et tuleb sõita steeply uphill, aga õiget teeotsa külavahel ei leidnud. Õnneks tuli majaperemees meile vastu ja tema järel sõitsime oma majakese juurde, lõpumeetrid tõesti praktiliselt püstloodis. Aga tegu oli väga romantilise majakesega viinamäel. Jälle imeilusad vaated alla orgu, seekord viinamarjaväljadele ja väikestele majapidamistele.
 |
| Maja viinamarjapõldude keskel |
 |
| Viinamäel |
 |
| Romantiline vaade meie rõdult |
Peremees pakkus meile majakese keldris värsket veini. Ta rääkis, et on kohalikus koolis praktika õpetaja ja ühtlasi teeb kohapeal müügiks ka veini, kasvatades 4 sorti viinamarju. Nendest ainult Riesling oli tuttav nimi.
 |
| Värske vein otse tegijalt |
 |
| Veinikelder |
Mängisime viimased ringid kaarte, aga väsisime kiirelt ja läksime vara magama. Liisil oli väike magamistuba nagu Harry Potteril. Meie ase oli üleval katusealusel lavatsil. Seal ei olnud kuigi mugav ja me kolisime alla lahtikäivale diivanile. Majakese sisustus oli võrdlemisi lihtne ja erilisi mugavusi ei pakkunud. Selle kompenseeris aga vaade väikeselt rõdult ja terrass viinamarjapõõsaste varjus.
06.oktoober, kojusõit
Olime varakult valmis, kohvrid autos, aga peremeest ei tulnud. Kõndisin ümber maja ja mäest üles. Siin oli ikka väga ilus - viinamarjapõllud, vanad majakesed ja vaade alla orgu.
 |
| Vaade rõdult |
 |
| Naabermaja |
 |
| Ootame majaperemeest |
Helistasin peremehele lõpuks ja ta jõudis 10minutiga kohale. Tema naine oli meile kooki küpsetanud, nii armas!
Viimase 80km Dobini oli taas ilus tee mägede vahel piki Sava jõe kallast. Tegime peatuse ilusas valges Bogenšperki lossis ja jõime selle õuel kohvikus väiksed dringid.
 |
| Grad Bogenšperk |
 |
| Väike kohvik lossiõuel |
 |
| Tee Dobini kulges piki Sava jõe kallast |
Dobis, Liisi hostelis selgus, et tema külmkapp oli tühjaks tehtud ja muuhulgas ära söödud ka meie toodud kohukesed. Väga kahju! Sõime lahkumislõuna Viris ühes fänsis mereteemalises restoranis. Siis oligi aeg Liisiga hüvasti jätta.
Lennujaama oli siit vähe maad. Andsime auto ära, tegime mõned ümberpakkimised ja siis lennule Warssavi kaudu Tallinnasse.
