Hommikul vara, kell 11 oli check-out. Sõitsime mere äärde ja jalutasime muulini. Sealt piki randa tagasi. Ilm oli ilus, peaaegu päikeseline. Üks armas koer lippas ringi ja mängis oma perenaisega. Mõnda jalutajat ja jooksjat nägime veel, aga üldiselt oli suvepealinn inimtühi.
Auto olime parkinud Ammende villa juurde. Otsustasime minna sisse ja meid võttis väga lahkelt vastu noormehest administraator, näitas meile ruume, isegi ühte sviiti ja rääkis natuke villa ajaloost. Siis sõime kenas saalis kooki ja jõime kohvi.
Siis väike šoping Kaubamajakas, õhtusöök Pastoraadi restoranis (tore koht, peaaegu inimtühi jälle) ja oligi aeg teatrisse suunduda.
 |
| Vanalinn |
Ma ei mäleta, millal viimati Endla teatris käisin, vist kunagi lapsepõlves. Teatrimaja on suur ja keeruline, Küüni nimelist saali andis ikka pisut otsida.
Etendust vaatama läksin eelkõige Egon Nuteri pärast, kes minu arvates on teenimatult vähe häid rolle saanud. Ega ma ei pidanudki pettuma, kuigi ehk oleks talle pisut võrdväärsemaid vastaseid tahtnud. Samas oli Lii Tedre šarmantse ja riukaliku vana daamina võluv ja kelmikas, vägagi prantslaslik. Tema hilisem muutumine/murdumine jäi ehk pisut lahjaks. Kas ta oli tõesti kõik need aastakümned olnud veendunud, et tema kaksikelu kumbagi peret ei mõjuta? Lihtsalt nii suur egoism ja siis äkiline valgustatus?
Algul tundus Horovitzi tekst liiga otsenäitav ja selgeplaaniline. Hiljem hakkasin mõtlema, et ehk jäi näitlejatel olukorra mitmeplaanilisus lihtsalt välja mängimata. Carmen Mikiveri rollist õhkus eneseteadlikku iludust, vähem lapsepõlvedeemonite- ja pidetu argipäeva pärast visklevat vananevat naist. Tema äkiline armumine läbipõlenud intelligendikesse väga usutavalt ei mõjunud. Samas ei jäänud ka muljet, et ta ainult korterit jahtinud oleks.
Egon Nuteri roll on tänuväärne - intelligentne, pisut sapine, eneseirooniline, samas väga haavatav keskealine äpu. Ilmselgelt kiirel teel allamäge. Viimane õlekõrs - isa poolt jäetud pärandus osutub ka ainult suureks mulliks. Selliseid tüüpe leidub hulgim näiteks Sauteri ja Kivastiku loomingus. Ja sellegipoolest läheb ta väga korda, ta on inimlik ja ikka veel otsib vastuseid, ikka veel loodab. Nii tahaks, et Nuter veel suuri rolle mängida saaks.
Lõpp oli küll pisut selline kiirekäiguline positiivne pööre, aga vahelduseks ongi tore ka hea tundega teatrist/kinost lahkuda.
Igatahes igav ei hakanud kordagi, vahepeal sai naerda (mida paraku nii tihti ei juhtugi viimasel ajal) ja etendust oli nauditav vaadata. Peaks veel midagi Endlas vaatama - Ago Anderssoni tahaks mõnes heas etenduses näha.
Ööbima sõitsime Viljandisse Aasa külalistemajja. Olen seal korra varemgi olnud, see on tore koht, väikese hotelli moodi, eraldi tubade ja hommikusöögiga. Toad on vintage-stiilis ja suht väikesed, asukoht praktiliselt järve ääres. Oleksin tahtnud mingit teist majutust proovida, aga Viljandis on valik ikka suhteliselt nigel, eriti kesklinnas.
Koduste asjaolude tõttu sõitsime laupäeva hommikupoole kohe Tartusse tagasi. Ainult Rohelises kohvikus käisime saiakesi kaasa ostmas.
