Elva Väikesel Väerajal ja promenaadil

Kui ilm on pidevalt selline, et üldse ei tahaks välja minna, siis tuleb ikkagi välja minna. Sest muidu võib talvega hanguda. Tule lihtsalt mõelda välja mõni kergem marsruut. Näiteks Elva Väike väerada. See algab raudteejaama tagant ja kulgeb mõnusas parkmetsas. Rada on 3 kilomeetrit pikk, seega meeldiv jalutuskäik.

Ebatavaliselt tervistavat mõju tundsid siin kõndijaid juba astaid. Eks männimets ja värske õhk mõju ikka kosutavalt. Hiljuti lisati rajale aga hulgim eesti muinasjuttude ainelisi puuskulptuure, mis pakuvad põnevust ja avastamisrõõmu. Puukujude autoriteks on eesti parimad vigursaagijad.

Väike Väerada algab raudteejaama tagant

Vaikne tänav

Põnevaid kujusid oli nii maa peal, kui rippus puude otsas

Mis muinasjutust see kuju on?

Rada kulgeb algul mööda Vaikset tänavat ja jõuab välja Vaikse järve äärde. Peab ütlema, et justnimelt vaikusega oli siin veidi pahasti. Pidev kõmmutamine tekitas algul kerget ebamugavust, et äkki on  jahimehed ja lasevad meid mõne metsooma pähe maha. Siis lugesime, et tegu on lasketiiruga, mille hääled vaiksel sügispäeval väga valjult kostsid. Sealkandis elaada küll ei tahaks, ausalt öelda.

Muidu oli rada tore, kaetud multšiga, igalt poolt sai kuiva jalaga läbi. Kujud olid põnevalt mustaks töödeldud ja siit-sealt oli tükke küljest kõdunenud. Paistab, et loodus teeb siin päris kiiret hävitustööd. 

Veidikese kõndimise järel jõudsime pikliku Elva paisjärve äärde ja piki selle kallast Vaikse järveni. See on mudaste kallastega väike ümmargune rabajärveke, mille kohale viib puust sild. Soojema ilmaga saab siin ka ujumas käia. Kui lasketiirust kostvad paugud välja arvata, on siin tunne nagu ürglooduses.

Elva paisjärv

See on loomulikult Põhjakonn

Vaikne järv

Vaikse järvega rada lõppeb ja siit saab kas tagasi pöörata või minna kalmistu ja Puiestee tänava kaudu ringiga. Meie otsustasime selle viimase variandi kasuks. Kalmistutel on alati huvitav jalutada. Siin hakkas meile kohe silma Vanemuise näitleja Leopold Hanseni hauamonument, mis nägi välja nagu minikindlus.

Leopold Hanseni hauamonument

Elva aedlinnas on palju armsaid puitvillasid, mõned rohkem, mõned vähem korrastatud. 

Elva kesklinnas laiutas äsja valmis saanud uhke väljak ja promenaad. Kunagine võssakasvanud Arbi järva kallas on kujundatud kauniks ja põnevaks puhkealaks, kus on atraktsioone nii lastele, kui täiskasvanutele. Eriti ägedad olid punased moonikujulised tänavalambid ja lai puidust terrass järve ääres. Väga äge koht, siia tahaks suvel lastelastega kindlasti tulla. Parajasti toimus siin mingi laat, putkades müüdi glögi ja muid hõrgutisi, rahvatantsijad keerutasid kultuurimaja ees jalga. Mõnus melu oli hoolimata koroonajamast.

Vaade Arbi järvele 

Mõnus laadamelu keskväljakul

Promenaad jätkub piki Kesktänavat

Kaiu järve matkarajal ja Alatskivil

Ühel neljapäeval oli meil kõigil vaba päev, nii Liisil, Avol, kui minul ja me tegime väikese väljasõidu Jõgevamaale Kaiu järvede äärde. Ilm oli aastaajale vastavalt külma- ja märjapoolne, aga sobiva riietuse korral ei midagi hullu.

Kaiu järvede ümbrus on väga vaheldusrikas. Siin on järved ja nende ääres lamminiidud ning mitu toredat RMK puhkekohta kõrgete puude all. Meie parkisime Jõemõisa puhkekoha juures, mis asub tegelikult hoopis Jõemõisa järve ääres. Ujumiskoht on siin ka, nii et suvel võiks siin eriti tore olla. Siit edasi lõuna poole minnes on veel mitu lõkkekohta.

Jõemõisa puhkekoht

Jõemõisa järv

Ujumiskoht on siin ka

Tammeluha puhkekoht

Kaunid jäämustrid Kaiu järvel

Kaiu ja Jõemõisa järvede vahel asub ka 3 kilomeetri pikkune Tammeluha matkarada, mis kulgeb üle järveluha Pedassaarele. Kevadise suurvee ajal on luht ja saarele viiv laudtee vee all, praegu oli tegemist pigem poolsaarega. Luhaniidu lopsakas taimestik on kujunenud pidevate üleujutuste ja niitmise tagajärjel. Tammeluht oli veel lähiminevikus kasutusel heinamaana, aga viimase 10-15 aasta jooksul on niitmist jäänud järjest vähemaks ja luhaniidud kipuvad võsastuma.

Tammeluha matkaraja algus

Lopsaka taimestikuga järveluht

Laudtee oli natuke libedavõitu, aga ei midagi hullu, õnneks olid soojakraadid ja rada polnud jääs.

Laudtee Pedassaarele

Lamminiitudel kasvab palju tarnu ja kõrrelisi.

Luhaniidud on elupaigaks paljudele kahepaiksetele ja lindudele, aga praegusel aastaajal neid väga näha ei õnnestunud. Ainult kõrgemal Pedassaarel käis kõva töö, kopsimist kostis õige mitme puu juurest. Üks tegelane õnnestusi ka kaamerasse püüda.

Üks tegelane õnnestus kaamerasse püüda

Pedassaarelt avanes vaade Kaiu järvele. Soovete tõttu on järv pruunikas ja läbipaistmatu, taimestik liigirikas.

Kaiu järve kohta on rohkesti muistendei ja Kalevipoja lugusid. Järve kaldal olevat kunagi olnud kalmistu, mis suurveega üle ujutati. Pikapeale tuli vett üha juurde ja kalmistu jäänud täielikult vee alla. Järve keskel olevat suurem küngas, kus vesi vaevalt põlvini ulatub, seal asuvatki vana kalmistu. Kaiu järvest saab alguse kääpa jõgi, kuhu teadupärast Kalevipoja mõõk kadus ja kus ta ise sama mõõga läbi suri.

Vaade Pedassaarelt Kaiu järvele

See on kobraste töö

Pedassaarel on inimtegevusest puutumatu ürgmets, paljud puud on juba raugaeas ja mitmed pikali kukkunud, sammaldunud ja seenetanud. See on eriti väärtuslik ja mitmekesine elupaik ja kuulub seetõttu erilise kaitse alla. Üks olulisemaid vaatamisväärsusi on saarel Emamänd. Vanust on sellel puul ligi 300 aastat ja kõrgust üle 30 meetri.

Emamänd

Loodus toimetab Pedassaarel omasoodu

Eriti väärtuslik elupaik

Papiniidu rada viis meid Jõemõisa järve äärde, mis on oma nime saanud teiselpool järve Pala tee ääres asunud Saare karjamõisa järgi. Karjamõis põletati 1905. aasta rahvarahutuste ajal ja praegu on alles ainult vana kupjamaja. Seda me kahjuks vaatamas ei käinud.

Külla aga petusime korraks Kuningvere järve ääres, kus Avo lapsepõlves tihti käis. Ja sõime löunat alati külalislahkes Kivi kõrtsis.

Kuningvere järv

Hubane Kivi kõrts

Alatskivi loss 

Vargamäel, Norra allikatel ja Kursi jahilossis

Meil on sõpradega saanud traditsiooniks aasta kõige koledamal ajal teha mõnda Eesti toredasse kohta väljasõit. Seekord siis Järvamaale, põhiliseks sihiks Norra allikad. Aga alustasime hoopis Vargamäelt. Tammsaare muuseumis olin viimati käinud ülikooli ajal. Paar aastat tagasi suvel käisime Elsa ja Liisiga siin küll suveetendust vaatamas, aga muuseumi külastada polnud tookord aega.

Varakult juba, kell 11, saime Vargamäe parklas kokku. Ilm oli novembrile omaselt jäle, tuuline ja miskit märga tilkus taevast alla. Soojast autost oli päris vastik välja tulla. Läbilõikava jaheduse pärast läksime kõigepealt majja sisse, kuigi sealgi oli jahedapoolne. Kuna olime ainukesed külastajad, siis tegi perenaine meile kohe ka väikese ekskursiooni.

Esimesed kirjandushuvilised olevat saabunud Vargamäele juba 1927.aastal peale "Tõe ja õiguse" esimese osa ilmumist. Kuulsa kirjaniku sünnikodu ja romaani tegevuspaik muutusid kiiresti väga populaarseks. Tammsaare ise on öelnud, et "Tõe ja õiguse" maastik, ümbrus ja meeleolud on pärit Vargamäelt, tema kodukohast. Tegelased aga on koondkujud mitmest inimesest. Talu ilusa peahoone ehitas kirjaniku vend August 1934. aastal ja 1958.a. avati siin muuseum. Kakskümmend aastat hiljem avati terve taastatud hoonetekompleks. Uuesti olid ehitatud rehielamu, karjalaut, saunikute eluhooned, piiriaiad ning Tammsaare talu ümbritsevatesse rabadesse olid rajatud matkarajad.

Siin majas asub Tammsaare muuseum

Muide, Tammsaarele on pühendatud veel kaks muuseumi - Tallinnas ja Šotsis.

Rehetares oli mõnusalt soe, ahi küdes ja perenaine pakkus kuuma teed. Siin asus suurem ruum ürituste pidamiseks.

Tuba rehetares

Sauniku elumaja

Tammsaare-Põhja talu

Teel tagasi tegime üeatuse ka Järva-Madise kiriku juures. See Järvamaa kõige väiksem kirik ehitati 14.sajandil. "Tõe ja õiguse" järgi said just siin kirikuõpetajalt sugeda patuelu elanud Andres ja Mari ning kirikukellade kaunis kõla kandus üle soode Vargamäeni. Muide, siinsed paigad on kirjutanud kuulsaks ka Eduard Vilde oma romaanis "Prohvet Maltsvet". 1861. aastal oli Albu Järvamaa talurahva vastuhaku keskus.

Järva-Madise kirik

Kuna ilm jätkas jäle olemist, siis me ei hakanud pikniku peale mõtlemagi vaid sõitsime sööma söögituppa Ambla Kirsimari. Seal pakuti lihtsat valikut lihtsaid toite, ilmselt suvehooajal on menüü mitmekesisem. Aga siiski üllatavalt palju rahvast oli söömas.

Juba hakkas vaikselt hämarduma, kui me suuna Norra allikatele võtsime . Norra lagunenud mõisa juures me peatust ei teinud. Sellest hoonest olen kirjutanud siin blogis varasemalt aastal 2016. Peatusime Valtri kaevu juures. See osutus tagasihoidlikuks läbipaistvaks lombikeseks, aga vanal ajal olevat siit vesi  purskunud puulatvadeni. Samuti olevat Valtri kaevu vesi tervendava toimega.

Valtri kaev on tänapäeval väike läbipaistev lombike

Legend räägib, et saarlased olevat siinmail kraave kaevanud ja sattunud suurema veesoone peale, mis kohe kõik ümbruskonna alad üle ujutas. Norra mõisnik andnud käsu allikas liivakottidega kinni katta. Vesi saadi enam-vähem pidama, aga Valteri-nimeline mees olla liivakottide alla ära uppunud. Sellest saanudki allikas oma nime.

Valtri kaevust üle tee on Oostriku allikad, mis moodustavad üheskoos suurema tiigi. Esmapilgul paistab see tiik väga madal, aga see on petlik. Tegelikult on siin sügavust paari meetri jagu. Keset tiiki pulbitsev allikas kumab siniselt läbi vee ja tekitab koos peegelduvate puudega kauneid värvimänge. Sinakat värvust tekitab paarikümne sentimeetri kõrgusele põhjast üles keeva liiva pilv, mis sisaldab allikalubja terakesi. Allika kohale viib puust sild. See vaatamisväärsus asub kenasti tee ääres nagu Valtri kaevgi, nii et kui puuduvad sobivad jalanõud või on aega vähe, saab allikatega tutvuda ilma erilise pingutuseta.

Oostri allikatiik on tegelikult paar meetrit sügav

Allika kohale viib puust sild

Sopa allikas arvatakse olevat Eesti sügavaim. Selle läbipaistev lehter ulatub tegelikult lausa 5 meetri sügavusele. Kõrvalt vaadates ei saa sellest hästi arugi, sest vesi on nii läbipaistev, et põhjas turritavad puurondid tunduvad suisa käeulatuses olevat. Tänu lubjarikkale veele on vettekukkunud puud hästi säilinud. Allika järskude kallaste kaitseks on rajatud puust sild ja platvorm. Oma nime olevat allikas saanud kunagise Sopa talu järgi.

Kuni viie meetri sügavuses olevad puud paistavad nagu käeulatuses

Allika juures jõudis meile järele üks lõbusam seltskond, viisakad inimesed, aga pilte teha ma eriti ei saanud, inimesed jäid kogu aeg kaadrisse. Jätkub ikka eestlastel huvi ka sellise koleda ilmaga looduses käia. Rada parklast allikani ja tagasi on ligi kilomeeter.

Rada Sopa allikani

Järgmisena jääb tee äärde Võlingi allika rada ja puhkekoht. Seda 2,5 kilomeetrist matkarada soovitaksin kindlasti külastada. Alguses läbib rada ürgmetsa, kus majandustegevust pole aastakümneid toimunud. Praegusel aastaajal oli tee üsnagi mudane, aga täiesti läbitav. Üsna varsti jõudsime keskmise jõe mõõtu Võlingi oja äärde, mille kaldal kulgeb laudtee, kohati läbi pilliroo, kohati suisa vee kohal. Raja lõpus moodustab laudtee ringi, millelt on mugav vaadelda oja põhjas pulbitsevaid allikaid. Need on Vilbaste tõusuallikad, oma nime saanud Eesti tuntuima allikate uurija järgi. Siingi kumas pulbitsev vesi sinakana, millele lisasid salapära üha hämarduvas valguses tumedaid varje heitvad kõrged puud.

Laudtee kulgeb piki Võlingi oja kallast läbi ürgmetsa

Võlingi oja on pigem jõe mõõtu

Vahepeal kulgeb rada läbi paksu pilliroo

Rada lõppeb ringikujulise platvormiga Vilbaste allikate kohal

Allikas küütleb sinisena läbi vee

Norra-Oostriku allikad asub Endla looduskaitseala lääneserval. Siinsel maapinnal ja jõgede põhjas pulbitseb umbes 40 allikat, mis on märkimisväärsed just oma veehulga poolest. Mõne juurde neist viib matkarada või suisa korralik laudtee. Vee hulk sõltub muidugi aastaajast ja ilmaoludest. Peale 1930-daid aastaid on ulatuslike maaparandustööde tagajärjel allikate veehulk jäänud märgatavalt väiksemaks. Samas tekkis geoloogiliste puurimiste tagajärjel ka täiesti uus - Purskav allikas.

Purskav allikas jääb Norra-Jõeküla teelt paremale keerava veel pisema tee äärde. Tee on väikese autoga siiski täiesti läbitav. Jõudsime sinna juba peaaegu pimedas. Allika juures on ka väike puhkekoht. Kunagine ligi meetrikõrgune veesammas on nüüd kahanenud 30-sentimeetriseks. Allikas on inimeste poolt suunatud metalltorusse ja ümbritsetud maakividega.

Inimtekkeline Purskav allikas

Mul oli öömaja broneeritud Kursi jahilossis, kuhu sõitsime kõige otsemat teed mööda. Kahjuks oli päris pime, aga tee tundus väga ilus olevat. Loss oli ka peaaegu pime. Leidsime parkimiskohad ja kõndisime peaaegu käsikaudu peaukseni. Majas sees õnneks tuled põlesid, aga näha ei olnud hingelistki. Mingit kella ka ei olnud. Helistasin perenaisele ja ta tuli kusagilt köögipoolelt. Pole viga, me teadsime, et oleme ainukesed külastajad.

Meile näidati toad kätte ja küsiti ka, millises ruumis sooviksime õhtusööki nautida. Loss oli väga kirev ja äge, vähemalt esmapilgul. Meil olid kahesed toad - Talvetuba ja Kevade tuba. Väga erilised, romantilised ja avarad. Kevade toa vannituba küll äsja rivist välja läinud, aga sellest polnud midagi, eesruumis oli kohe teine vannituba, mida keegi teine ei kasutanud. Sinna saadeti peretütar kiiresti koristama. Kahjuks selgus, et koristamine polnud just kõige tulemuslikum. Aga tühja sellest!

Romantiline Kevade tuba

Romantiline Talvetuba

Olime sattunud justkui muinasjuttu. Klaasidel olid igal pool värvilised vitraažid, mööbel ja kardinad-vaibad hoolikalt valitud. Seinamustrid olid väljakutsuvalt eklektilised ja värviküllased. Teisel korrusel oli palju ruume, mõned väga tagasihoidlikud katusealused toad. Kuna meie sõpradel oli pulma-aastapäev, siis tundus mõis just sobiv paik olevat selle tähistamiseks.

Uhked vitraažid

Üks söögitubadest

Väiksem söögituba

Varsti oodatigi meid söögilauda, mis oli kaetud väiksemasse saali. Küünlalühter ja kaunid nõud lisasid pidulikkust. Menüü olime ette tellinud ja see oli täitsa korralik. Eriti hea oli perenaise tehtud pavlova kook. Tõsi küll, valge vein toodi pooliku pudelina ja pisut soojana, aga see käis asja juurde. Meil oli ütlemata tore õhtu, praktiliselt neljakesi suures mõisas.

Pidulik õhtusöögilaud

Hommikul märkasime ka mõningaid allakäigu märke. Ärkasin mingi rabelemise peale. Selgus, et meie toa üks välimisi pisikesi aknaluuke oli eest ära kukkunud ja väike tihane oli sealtkaudu aknaraami vahele sattunud. Ilmselt tuli ta sööma kärbselaipu, mida akna vahel oli küllaldases koguses. Õnneks pääses linnuke ise välja. Toad olid puhtad, aga puhkeruumis nägime siin-seal päris põhjalikku tolmukorda.

Hommikusöök oli maitsev ja rikkalik. Perenaine rääkis meile oma elust ja põhiliselt ühest teisest mõisast, mida nad abikaasaga, endise Kursi kiriku pastoriga, taastamas olid. Nägime ka teisi tube ja ruume esimesel korrusel. Põnev mõis ja värvikad omanikud!

Hommikusöök

Alumise korruse sviidi vannituba

Veranda oli väga kutsuv

Kaunis Kursi jahiloss

Loomulikult peatusime ka Kursi kiriku ja endise pastoraadi juures, mis asuvad väga kaunis kohas Pedja jõe ääres. Praegune kirik on ehitatud 1648. aastal vana kiriku müüridele, mille ehitusaega enam ei teata. Algselt barokne ühelööviline hoone ehitati 19. sajandil ümber neogooti stiilis esinduslikuks kirikuks. 

Kursi kihelkond oli pindalalt küll suur, kuid asustustiheduselt hõre piirkond Põhja-Tartumaal.18. ja 19. sajandil sai aga kihelkonnast Tartu linna ehitusmeistritele oluline piirkond. Nimelt põletati siin lupja, vormiti telliseid ning töötas mitu klaasikoda. Kõikide nende ettevõtete tooted suunati Tartu ehitustesse. 19. sajandil oli Kursi ka aktiivne rahvusliku ärkamise paik. Siinne pasunakoor ja meeskoor osalesid Tartus korraldatud esimesel laulupeol.

12 väikest tornikest tähistavad sümboolselt Kristuse 12 apostlit

Kiriku kõrval asuvat Kursi pastoraati peetakse vanimaks säilinud puitpastoraadiks Eestis. Arvatavasti ehitati hoone 19. sajandi esimesel poolel. 1817. aastal peeti kahepäevane avamispidu, kus oli kohal ka Äksi pastor Otto Wilhelm Masing. Just seal kohtas Masing itaallannast guvernanti, kelle ta endale naiseks kosis. Õnnelik Masing tegi sellest sündmusest ka eestikeelse vemmalvärsi «Need olid need kenad päivad, mida minu vanad silmad näivad»

Pastoraadi tagakülg vaatega jõele

Tagakülge ehib uhke veranda 

Pastoraadi peahoone kõrval asuv köstri- ehk valitsejamaja on sarnaselt peahoonele kompleksi vanemaid ja olulisemaid ehitisi, säilitanud 19. sajandi aegse eheduse ja palju algupäraseid detaile.

Köstrimaja

Üle Pedja jõe viib rippsild, paitsvad veel mõned pastoraadi abihooned

Tagasiteel tegime lühikese peatuse veel imekauni Puurmani mõisa juures. See neorenessansi-stiilis uhke loss ehitati von Manteuffeli ajal 1881. aastal. Tänapäeval tegutseb siin Puurmani Mõisakool. Lossi ümbritseb ilus park, mida ühest küljest piirab taas Pedja jõgi.

Puurmani loss eestvaates

...ja tagantvaates

Keskajal paiknes kusagil siin mõisamaadel Kursi ordulinnus, tõenäoliselt rajati see Tallinn-Tartu maantee Pedja jõe ületuskoha kaitseks. Kui enamikest linnustest on alles varemed või vähemalt rusuküngas, siis Kursi ordulinnuse puhul ei teata isegi tema õiget asukohta. Teedevõrgu ja maastiku järgi arvatakse selleks olevat hilisem Puurmanni mõis. Küllap parvetati arvukate sõdade tagajärjel rusudeks muutunud linnus tükkhaaval jõge mööda Tartusse ehitusmaterjalideks. Igatahes olid 19. sajandi keskpaigaks, mil balti aadlikud hakkasid põhjalikumalt oma ajalugu uurima, igasugused jäljed linnusest kadunud.