31.jaanuar
Öösel kell 2:30 seisime Tartu bussijaamas ja ootasime koos ühe mehega bussi. Buss saabus Riiast 10-minutilise hilinemisega ja maha tuli kamp noori suusatajaid seljakottide ja lumelaudadega. Kuni Jõhvini õnnestus katkendlikult tukastada, siis jõudsime Narva piiripunkti. Noor naispiirivalvur tuli bussi ja kontrollis tüdinud ilmel kõigi passe. Sellega Eesti piirikontroll piirduski.
Venemaa poolel nii lihtsalt ei läinud. Sõitsime üle silla Ivangorodi. Bussi tuli noor mees papaahaga, vaatas passe ja luges kõik sõitjad üle. Natuke maad edasi pidime bussijuhtide korraldusel kõik maha kobima ja koos oma kompsudega koledasse piiripunkti minema. Ruum nägi välja nagu peldik - seintel värv maha koorunud, räpane ja kõle. Rahvas seisis järjekorras, et passikontrolli läbida. Käisin ka pärispeldikus, mis oli üllatavalt puhas, aga haises ikkagi kuse järele.
Kaks naispiirivalvurit võtsid kõigilt kahele paberile allkirjad, vaatasid näkku ja lasid prillid ära võtta. Õnneks oli buss pooltühi, saime vast poole tunniga hakkama. Siis sõitsime natuke maad edasi, kuni veel üks noormees tuli bussi ja kontrollis kõigi templeid passis.
Edasi ma magasin kuni Peterburini. Avol väga und ei olnud, tema nägi tee ääres ülimalt koledaid daatšasid ja inimasulaid. Sissesõit Peterburi oli kole nagu ikka suurlinnadesse. Peatusime Baltiiskyi Vaksalis ja siis lõpp-peatuses Obvodnõi Kanalis. Ka siin oli täitsa kole. Läksime eesuksest jaamahoonesse, et vetsus käia. Kompsud ja kotid pidime läbi turvakontrolli saatma. Edaspidi tuli seda igal pool teha, metroosse sisenedes, muuseumi minnes jne.
Mõnisada meetrit piki Obvodnõi kanalit minnes jõudsime metroosse. Peterburi metroo on maailma sügavamaid. Geoloogilistel põhjustel kulgeb see jõgede all mitmekümne meetri sügavusel. Piletikassast soovitati meil osta 4 päeva ühistranspordikaardid a 500RUB. Selle eest sai piiramatult sõita alates esimesest sisenemisest ja hiljem sai kaardid tagasi anda ja osa raha tagasi. Sõitsime oma "kodupeatusesse" Admiraliteyskayasse, mis on oma 86 meetriga kõige sügavam metroojaam. Tänu ohtrale nõukaaegsele dekoratiivkunstile peetakse Peterburi metrood ka maailma üheks kauneimaks. Tõepoolest, näiteks Pariisi omaga ei saa võrreldagi. Lisaks on metroo väga lihtne ja ülikiire. Võib-olla just sellepärast oli autosid kesklinnas suhteliselt vähe.
 |
| Metroopeatus Obvodnõi Kanal |
 |
| Meie kodupeatus Admiraliteyskaya |
Jõudsime elavale tänavala Malaya Morskayale. Kohvikuid ja baare oli igal sammul, ka hommikusöögikohti. Meie sõime kohvikus Cake & Breakfast. Meid teenindas väga moekas noor naisterahvas. Mina tellisin maja hommikusöögi - 2 praemuna, roheline salat, tomat-kurk, toorjuust ja röstsaia killukesed. Avo tellis pošeeritud mune ja see oli üsna väike portsjon. Minu oma oli parem. Ka americano kohv oli lahja, minu cappuccino aga hea. Seega 2:0 minu kasuks. Arve oli 1320RUB (20€).
Jõudsime oma hotelli Big Marine. Kell oli alles 12, tuba polnud veel valmis. Aga tegime check-in´i ära ja jätsime kohvrid hoiule.
Jalutasime Neeva jõe äärde. Üle jõe paistis Vassili saar, meie pool kaldal aga kõrgus kuulus Vaskratsanik ja eemal Admiraliteedihoone. Prantsuse kunstniku Falconet uhke kuju tellis Katarina Suur ja kuju sai oma nime Puškini samanimelise poeemi järgi. Jalamiks on tohutu suur kivi, mida kutsutakse Äikesekiviks.
Jõudsime oma hotelli Big Marine. Kell oli alles 12, tuba polnud veel valmis. Aga tegime check-in´i ära ja jätsime kohvrid hoiule.
Jalutasime Neeva jõe äärde. Üle jõe paistis Vassili saar, meie pool kaldal aga kõrgus kuulus Vaskratsanik ja eemal Admiraliteedihoone. Prantsuse kunstniku Falconet uhke kuju tellis Katarina Suur ja kuju sai oma nime Puškini samanimelise poeemi järgi. Jalamiks on tohutu suur kivi, mida kutsutakse Äikesekiviks.
 |
| Neeva jõgi ja Vassili saar |
 |
| Vaskratsanik |
 |
| Admiraliteedihoone |
Läksime vetsu teeäärsesse iiri pubisse. Lubati lahkelt.
Mõni samm meie hotellist oli imposantne Iisaku katedraal. Pilet maksis 350RUB, järjekorda polnud. Iisaku katedraal on suurim õigeusu kirik Peterburis. Ta on valminud 19.sajandi keskel ja pühitsetud Dalmaatsia Iisakule, kes oli Peeter Esimese kaitsepühak. Nimelt sündis Peeter I justnimelt selle pühaku päeval. Püha Iisak pole mitte pärit Dalmaatsiast, vaid ta rajas sellenimelise kloostri. Tema päritolu pole täpselt teada, igatahes elas ta eremiidina kusagi Konstantinoopoli lähistel.
 |
| Iisaku katedraal |
Olin üllatunud kiriku uhkest interjöörist. Katedraal on kreeka risti-kujuline ja selle keskel kõrgub imposantne 100m kõrgune kullatud kuppel. Kuulsad reljeefidega kaetud pronksist uksed, mitmevärviline marmorist ja graniidist samastik, kaunid mosaiigid, mis asendavad algselt seintel paiknenud kuulsate vene kunstnike maale. Ikonostaasi ümbritsevad 6 malahhiidist ja kaks väiksemat lasuriidist sammast.
 |
| Ikonostaas malahhiidist ja lasuriidist sammastega |
Nõukogude võimu ajal muudeti katedraal muuseumiks ja nii on see tänaseni. Hoonet on viimastel aastatel püütud taas kirikuks muuta, kuid linnarahva vastuseisu tõttu pole see õnnestunud.
Nüüd võisime uuesti hotelli minna, tuba oli valmis. Tegemist oli väikese, 15 toaga hotelliga vanas uhkes hoones. Vanaaegne oli ka selle sisustus. Uhke punane vaip trepil, vanad fotod koridoriseintel. Tuba oli avar ja kahe aknaga. Ei midagi liiga uhket, aga mugav. Kõige parem oli asukoht - mõned meetrid Moika kanalist, mõnedsajad Neevast, Vaskratsanikust ja Iisaku katedraalist ning alla kilomeetri Ermitaažist.
 |
| Meie sviit hotellis Big Marine |
Magasime paar tunnikest ja siis läksime õhtust sööma. Siinsamas ümber nurga Moika kaldapealsel asus tripis soovitatud restoran Idioot. Tellisin kohalikku punast veini, mis oli päris hea. Hiljem selgus, et see oli pärit Krimmist. Rohkem ma kohalikku veini tellida ei kavatsenud. Mina tellisin söögiks Laadoga koha ja magustoiduks küpsetatud banaani vahukoorega, Avo tellis böfstroogonovi. Söök oli väga hea ja restorani interjöör mõnus vintage.
 |
| Restoran Idiot Moika kaldapealsel |
 |
| Krimmi vein ja restorani poolt pits viina |
Oligi aeg meil suunduda Maria teatrisse Turandoti vaatama. Ka see maja asus jalutuskäigu kaugusel. Väljast väga imposantne teatrimaja avati 1860 ja muutus kohe Venemaa tähtsaimaks ooperiteatriks. Siin toimusid Tšaikovski, Mussorgski, Glinka jt. kuulsate heliloojate ooperi esiettekanded. Nime sai ooperimaja Tsaar Aleksander II abikaasa Maria Aleksandrovna järgi, kes oli tolleaegsetes kultuuriringkondades väga armastatud ja lugupeetud. Praegu on siin kunstiline juht Valeri Gergiev.
 |
| Maria teater, paremal paistab uus osa |
Seest jättis teater küll tagasihoidliku mulje. Kitsad kahvatud koridorid, vähe õhku, ei mingit luksust. Saal oli küll uhke, eriti 1914. aastast pärit ajalooline eesriie.
 |
| 1914.aastast pärit luksuslik eesriie |
Turandoti lavastus oli väga traditsiooniline ja alguses kõlas orkester tugevasti üle koori. Istusime neljandas reas keskel, väga headel kohtadel (maksis 4200 RUB/pilet). Küll aga olid solistid väga head, eriti Liu osatäitja Tatiana Pavlovskaya ja Turandot Mlada Khudoley. Ka tenor Avgust Amonov oli hea, aga millegipärast plaksutas publik talle tenori kohta leigelt. Liu paistis olevat kõigi lemmik.
Ping, Pang ja Pong, kes tavaliselt lisavad sellele pöörasele loole veidi huumorit, aga ka mõistuse häält, jäid seekord kahvatuks. Lavastus ise oli suurejooneline, lisaks koorile oli laval mitukümmand baleriini. Minu silmad läksid ikka vahepeal märjaks, tuleb tunnistada. Eks see ole ilus ooper ka, kuigi täiesti ebanormaalse süžeega.
Tagasiteel hotelli ostsime väikesest poest veini. Müüja, väike hindu, kobises midagi ja hakkas hoolega pudelilt koodi maha kraapima. Selge, Peterburis ei tohi ilmselt teatud kellaajast alates samuti alkoholi müüa. Bisnist see muidugi ei takista.
01.veebruar
Big Marine hommikusöögiruum oli nagu väike ballisaal, uhked tahveldised ja seinamaalid, kummalised vanaaegsed kujud. Söögivalik oli aga 4tärni hotelli kohta väikesevõitu - keedetud makaronid ja roosad kotletid, kolme sorti sinki/vorsti ja kahte sorti juustu, kõigil pealmised tükid juba servast rulli keeramas. Paistis ikka välja, et Venemaale on sanktsioonid kehtestatud.
 |
| Hommikusöök hotellis |
Suundusime mööda Bolshaya Morskaya tänavat Ermitaaži. Teel tulid meile vastu Karu ja Eesel ning tahtsid väga pilti teha. Tulime siis nende soovile vastu, aga pärast tahtsid nad 500RUB pildi eest, kusjuures ma pildistasin oma aparaadiga! Hakkasin naerma ja andsin neile 100RUB kahepeale. Nad jäid pettunud nägudega meile järele vaatama.
Ja siis jõudsime suurele väljakule. Siin ta oli - vana hea Ermitaaž, veelgi ilusam, kui ma mäletasin. Kaunis Paleeväljak punasest graniidist Aleksandri sambaga keskel, pühendatud võidukale Aleksander I-le Napoleoni vägede alistamise auks. Vanim ja ilusaim osa Ermitaažist on Talvepalee, mis ehitati põhiliselt kuulsa Rastrelli kavandite järgi ja oli alates 1732 aastast kuni Oktoobrirevolutsiooinini Venemaa valitsejate residents. Palee on ajaloo jooksul korduvalt põlenud ja uuesti üles ehitatud. Lisaks kuulub Ermitaaži kompleksi Väike Ermitaaž, Ermitaaži Teater, Vana ja Uus Ermitaaž ning Peastaabihoone. Muuseum loodi 1762. aastal Katarina Suure poolt saksa kaupmehelt Gotzkowskylt ostetud silmapaistva maalikollektsiooni eksponeerimiseks. Tänapäeval on tegemist maailma suuruselt teise muuseumiga Louvre´i järel.
 |
| Ermitaaž, Peastaabihoone |
 |
| Talvepalee |
Meie oma internetist ostetud voucheriga saime sisse Väikese Ermitaaži hoone kaudu. Kohe fuajees oli kohvik. Ostsin cappucino 200RUB eest ja siis alustasime. Saale on muuseumis tohutult palju ja maale tuhandeid. Võtsime kohe alguses plaani rohkem palee interjööriga tutvuda ja läbisime peatumata esimese korruse antiigiosa. Pea- ehk Jordani trepp, üks vähestest palee osadest, kus on veel säilinud Rastrelli 18.sajandi rokokoostiil, jättis tõesti luksusliku mulje. Iga saal oli järgmisest uhkem, kulda ja marmorit, malahhiiti ja luksuslikku sametit, uhket mööblit ja kauneid nipsasjakesi oli lõputult.
 |
| Jordani Trepp |
 |
| Väike Troonisaal |
 |
| Püha Georgi Saal - vene tsaaride peamine trooniruum |
Malahiitruum - tsarinna Aleksandra Fjodorovna, tsaar Nikolai I abikaasa, vastuvõturuum. Ühtlasi riietati siin pulmadeks Romanovite pruudid enne laulatust Suures Kirikus. Originaalsena on säilinud kogu interjöör, sealhulgas malahhhiidist sambad, urn ja kamin.
 |
| Malahhiitruum |
Talvepalee Suure kiriku on kujundanud Rastrelli ja seda peetakse üheks Talvepalee kauneimaks ruumiks.
 |
| Suur kirik |
 |
| Paabulinnukell on kullast mehhaaniline kell 18.sajandist, praegu üks suurimaid vaatamisväärsusi Ermitaažis |
Saatsin Klarale mõned pildid ja videod pale uhketest kelladest, sest tal on hetkel huvi kellade vastu.
Muuhulgas möödusime kiirelt Vana-Vene kunstist ja relvadest jne. Võtsime hoo maha alles hollandi kunsti saalis. Siin oli palju Rembrandti, näiteks "Teadlase Portree", mis kuulub esmase kollektsiooni hulka. Terve suur saal oli täis Rubensit ja see tuli mulle kooliaja külastustest tuttav ette. Meie rõõmuks oli siin ka päris mitu Brueghelit, eriti nooremat. Flaami kunsti saalidesse ei pääsenud ja ilmselt olid restaureerimisel ka Da Vinci paar pisikest maali, mida vanast ajast veel mäletasin siin olevat.
Vahepeal puhkasime kohvikus jalgu. Sööke pakuti siin plastpakendites nagu lennujaamas. Aga kohv oli korralik ja istumine mugav.
Tõusime aega viitmata liftiga 4-ndale korrusele. Allpool oli igasuguseid väljapanekuid, mis meid ei huvitanud.
Kell oli juba 18, kui lõpetasime. Väljas oli pime. Suundusime õhtust sööma oma hotelli lähedale restorani Teplo. See oli vahva hipsterite koht. Hubane siseõu laste mängunurgaga ja tuledega seintel. Külma tõttu muidugi väljas istumist polnud. Laskusime alla keldrisse, kus lillelised linad laudadel ja nõud igaüks ise sordist.
 |
| Restoran Teplo |
Söök oli suurepärane. Avo sõi ülimaitsvat šnitslit kartulisalatiga, mina böfstrogonovi ja napoleoni kooki. See viimane oli küll kuivavõitu, meil tehakse paremat.
Siis tagasi hotelli. Üritasime raamatut lugeda, aga tuled voodi päitsis olid nagu seasilmad. Tüüpiline viga hotellides. Võtsin omale laualambi appi, aga ikka kiskus hämarus silmad krõlli.
Magasin halvasti, und ei tulnud. Seevastu tabas hommik mind üsna ootamatult. Kahjuks ei saanud pikalt voodis vedeleda, sest hommikusöök lõppes kell 10:30, meie aja järgi tund varem.
Aga metroo on väga mugav ja kiire, sellepärast ka peatusi suht harvalt. Ilmselt tänu metroole on Peterburi kesklinnas autosid üsna hõredalt.
02.veebruar
Magasin halvasti, und ei tulnud. Seevastu tabas hommik mind üsna ootamatult. Kahjuks ei saanud pikalt voodis vedeleda, sest hommikusöök lõppes kell 10:30, meie aja järgi tund varem.
Täna oli soojem, taas plusskraadid ja sombune. Suundusime Moika jõe kaldapealset mööda Nevski prospektile ja sealt värvilise Verelunastuse kiriku juurde. Kahjuks oli suur torn tellingutes, väljastpoolt ilusat pilti ei saanud.
 |
| Moika jõe kaldapealne |
Seevastu seest on kirik väga uhke. Üleni sinakates toonides seinamaalingutega kaetud. Lisaks vääriskividega kaunistatud pea- ja külgaltarid.
 |
| Imeilus Verelunastaja kirik |
 |
| Uksedetail ikonostaasist |
 |
| See sammastel varjualune tähistab kohta, kus tsaar Aleksander II terroristide käe läbi surmavalt haavata sai |
Pilet kirikusse maksis traditsiooniliselt 350rub
 |
| Kaasani katedraal |
Tahtsime jalgu puhata ja astusime sisse Kofeinja n•1. See oli mõnus koht, rohke söögivalikuga. Meie siiski ainult jõime. Muuhulgas ka veini ja milkshake'i. Arve 880rub, meie andsime 1000.
 |
| Kofeinja n*1 |
Peatselt jõudsime Fontanka kanali äärde, keerasime paremale ja seal oligi kuulus Faberge muuseum. Pilet maksis 450rub.
Siin oli uskumatult peent juveliiritööd, ahvatlevaid nipsasjakesi. Peened hõbe ja kuldnõud, vaagnad, lusikad, kannud, tassid. Imekaunid toosid, kellad ja muidugi lihavõttemunad. Need olid perekond Faberge firmamärk ja tellitud tsaari poolt perekonnale kingitusteks. Lisaks ilusad ruumid ja maalid seintel. Näiteks mõned Aivazovskid ja isegi Renoir. Muide, üks Faberge´de perekonna esindaja elas mõnda aega ka Pärnus.
Nüüd oli aeg juba lõunat süüa. Sattusime taas toredasse kohta Pelmenya. Siin oli lihtne, värvikirev sisustus ja palju rahvast. Otsustasime siiski ootama jääda ja juba vabaneski laud.
Tellime mõlemad seenesuppi ja hinkaale. Väga maitsvad! Avo ei jõdnud enda portsjonit ära süüa. Veini võtsin ikka ka.
 |
| Värvikirev pelmennaja |
Jalutasime piki Nevaki prospekti ja tahtsime šopata, aga siin olid ainult juveeli- ja kommipoed. Ja lõputult söögikohti alustades sööklatest ja lõpetades uhkete restoranidega. Vahele jäi veel arvukalt kohvikuid ja baare.
 |
| Kommipoed olid uhked ja Aljonka šokolaad väga maitsev |
Normaalseid riidepoode ei näinud. Mõnda kaubakeskusesse astusime sisse, aga seal olid väga imelikud firmad esindatud ja väike valik.
Üks lahke kohalik juhatas meid äärelinna, seal olevat odavamat kaupa. Kesklinnas normaalseid poode polevatki.
 |
| Peterburi tänavatel |
 |
| Jõulumeeleolu |
Istusime metroosse ja sõitsime oma kodupeatusesse. Laskusime maa alla varjendilaadsesse õllekasse "Tolstõi fraer". Ma võtsin kokteili "Žurnal rabotnitsa", aga siin oli teisigi põnevaid variante, näiteks "Kuvalda". Söögiisu väga polnudkii veel. Võtsin kirsistruudli ja capuccino. Avo sõi kanatiibu adžikaga. Seintele olid maalitud pildid erinevatest aastaaegadest looduses. Raadiost tuli nõukogudeaegset vene muusikat.
 |
| Restoran Tolstõi fraer |
Ja siis koju ehk hotelliminek.
03.veebruar
Venemaal on palju asju teisiti, kui meil. Tänavatel on väikesed pirukaautod, kust müüakse kohvi. Head masinakohvi saab igal pool. Palju on inglisekeelseid nimesid, n. CEKOHD XAHD. Autod on vanad ja tundmatut marki. Ladad on endiselt kandilised. Palju infot tuleb valjuhäälditest, näiteks ülekäigurajal.
 |
| Tänavakohvi müüja |
 |
| Vana hea Lada |
Aga metroo on väga mugav ja kiire, sellepärast ka peatusi suht harvalt. Ilmselt tänu metroole on Peterburi kesklinnas autosid üsna hõredalt.
Jätsime oma pambud hotelli ja läksime bussiga Peeter-Pauli kindlusesse. Bussijuht laskis meid kindluse ligidal maha, Avo andis 100rub Eelmine mahamineja olevat ka andnud.
 |
| Vaade Peeter-Pauli kindlusest |
Kell sai just 12 ja selle auks lasti ka üksik kahuripauk. Kindluses oli uhke kirik, sama kullakarraline, kui eelnevalt nähtud. Siia on maetud alates Peeter Suurest kõik vene keisrid ja keisrinnad. Peetri kirst oli kunstlillekimpudega kaetud.
 |
| Samanimeline kirik Peeter-Pauli kindluses |
 |
| Paremal Peeter I haud |
Käisime ka türmis, aga selle atraktsiooni oleks võinud ka vahele jätta. Kambrid ja koridorid olid üsna ühtemoodi. Saime teada. et siin viibis mõnda aega ka Maksim Gorki. Kirik ja türm kokku maksid 750rub.
 |
| Kindluseõu |
 |
| Vangla |
Kindlusest oli lausa paar km Gorkovskaya metroojaama, aga sealt saime otse Moskovskaya Vorota jaama. Siit oli kilomeeter kõndids Grand Maket Russiani. Tegemist oli üllatavalt ägeda kohaga, tohutu suure maketiga Venemaa teemadel. Alustasime Uuralite tagant, liikusime edasi Siberisse, taigasse ja Baikali äärde. Sealt edasi Kaug-Itta ja mööda Põhja-Jäämerd Euroopasse, Peterburi.
Väikesed majad, teed, aiad, inimesed, loomad, autod ja rongid. Ronge oli kõige rohkem, neid muudkui sõitis üle sildade ja läbi tunnelite. Ka pisikesed autod vurasid maanteedel. Mõnes kohas sai nupule vajutades elustada mingi tegevuse, näiteks lehmalüpsmise, heinateo, ehituse vms. Iga natukese aja tagant läks pimedaks ja maketile laskus öö. Tuled põlesid akendes ja üksikud autod ning rongid sõitsid läbi pimeduse. Jõgedel ja meredel ujusid laevad ja paadid. Põhjas oli lumi ja põhjapõdrakarjad.Jube põnev!
Maksis ka muidugi 540rub.
Sama metrooga nr2 sõitsime lõpp-peatusesse Kuptšino, kuhu tore kohalik neiu oli meid šopingule juhatanud. Siin oli tõesti suur mitmeosaline ostukeskus Balkanskaya. Sain omale talvejope ja kodustele ka mõned riideesemed. Õnnestunud päev!
Lootsime enne tagasisõitu veel kuhugi sööma minna, aga hotellist kohvrite võtmine ja metrooga bussijaama sõitmine võttis üllatavalt palju aega. Jõudsime vaevalt Obvodnõi bussijaamas paar pirukat süüa, kui oligi aeg bussi peale minna. Buss välljus mugavalt 21:00 ja 2:40 peaksime juba Tartusse jõudma.
04.veebruar
Piiril pidime sedapuhku kaks korda välja minema, nii vene kui eesti poolel. Eesti piiripunkt oli puhtam ja kenam, isegi paar nahkdiivanit oli istumiseks. Muulastelt võeti sõrmejäljed, meie pääsesime lihtsamalt. Aga vene piirivalvurid kontrollisid endiselt kolm korda passe. Sõit kestis kokku 6,5h, sellest piiriületus võttis julgelt tunni. Tüütust piiriületusest hoolimata on ikka väga mugav Tartust otse sihtkohta ja tagasi sõita.
ReplyForward
|
