Elva Väikesel Väerajal ja promenaadil

Kui ilm on pidevalt selline, et üldse ei tahaks välja minna, siis tuleb ikkagi välja minna. Sest muidu võib talvega hanguda. Tule lihtsalt mõelda välja mõni kergem marsruut. Näiteks Elva Väike väerada. See algab raudteejaama tagant ja kulgeb mõnusas parkmetsas. Rada on 3 kilomeetrit pikk, seega meeldiv jalutuskäik.

Ebatavaliselt tervistavat mõju tundsid siin kõndijaid juba astaid. Eks männimets ja värske õhk mõju ikka kosutavalt. Hiljuti lisati rajale aga hulgim eesti muinasjuttude ainelisi puuskulptuure, mis pakuvad põnevust ja avastamisrõõmu. Puukujude autoriteks on eesti parimad vigursaagijad.

Väike Väerada algab raudteejaama tagant

Vaikne tänav

Põnevaid kujusid oli nii maa peal, kui rippus puude otsas

Mis muinasjutust see kuju on?

Rada kulgeb algul mööda Vaikset tänavat ja jõuab välja Vaikse järve äärde. Peab ütlema, et justnimelt vaikusega oli siin veidi pahasti. Pidev kõmmutamine tekitas algul kerget ebamugavust, et äkki on  jahimehed ja lasevad meid mõne metsooma pähe maha. Siis lugesime, et tegu on lasketiiruga, mille hääled vaiksel sügispäeval väga valjult kostsid. Sealkandis elaada küll ei tahaks, ausalt öelda.

Muidu oli rada tore, kaetud multšiga, igalt poolt sai kuiva jalaga läbi. Kujud olid põnevalt mustaks töödeldud ja siit-sealt oli tükke küljest kõdunenud. Paistab, et loodus teeb siin päris kiiret hävitustööd. 

Veidikese kõndimise järel jõudsime pikliku Elva paisjärve äärde ja piki selle kallast Vaikse järveni. See on mudaste kallastega väike ümmargune rabajärveke, mille kohale viib puust sild. Soojema ilmaga saab siin ka ujumas käia. Kui lasketiirust kostvad paugud välja arvata, on siin tunne nagu ürglooduses.

Elva paisjärv

See on loomulikult Põhjakonn

Vaikne järv

Vaikse järvega rada lõppeb ja siit saab kas tagasi pöörata või minna kalmistu ja Puiestee tänava kaudu ringiga. Meie otsustasime selle viimase variandi kasuks. Kalmistutel on alati huvitav jalutada. Siin hakkas meile kohe silma Vanemuise näitleja Leopold Hanseni hauamonument, mis nägi välja nagu minikindlus.

Leopold Hanseni hauamonument

Elva aedlinnas on palju armsaid puitvillasid, mõned rohkem, mõned vähem korrastatud. 

Elva kesklinnas laiutas äsja valmis saanud uhke väljak ja promenaad. Kunagine võssakasvanud Arbi järva kallas on kujundatud kauniks ja põnevaks puhkealaks, kus on atraktsioone nii lastele, kui täiskasvanutele. Eriti ägedad olid punased moonikujulised tänavalambid ja lai puidust terrass järve ääres. Väga äge koht, siia tahaks suvel lastelastega kindlasti tulla. Parajasti toimus siin mingi laat, putkades müüdi glögi ja muid hõrgutisi, rahvatantsijad keerutasid kultuurimaja ees jalga. Mõnus melu oli hoolimata koroonajamast.

Vaade Arbi järvele 

Mõnus laadamelu keskväljakul

Promenaad jätkub piki Kesktänavat

Kaiu järve matkarajal ja Alatskivil

Ühel neljapäeval oli meil kõigil vaba päev, nii Liisil, Avol, kui minul ja me tegime väikese väljasõidu Jõgevamaale Kaiu järvede äärde. Ilm oli aastaajale vastavalt külma- ja märjapoolne, aga sobiva riietuse korral ei midagi hullu.

Kaiu järvede ümbrus on väga vaheldusrikas. Siin on järved ja nende ääres lamminiidud ning mitu toredat RMK puhkekohta kõrgete puude all. Meie parkisime Jõemõisa puhkekoha juures, mis asub tegelikult hoopis Jõemõisa järve ääres. Ujumiskoht on siin ka, nii et suvel võiks siin eriti tore olla. Siit edasi lõuna poole minnes on veel mitu lõkkekohta.

Jõemõisa puhkekoht

Jõemõisa järv

Ujumiskoht on siin ka

Tammeluha puhkekoht

Kaunid jäämustrid Kaiu järvel

Kaiu ja Jõemõisa järvede vahel asub ka 3 kilomeetri pikkune Tammeluha matkarada, mis kulgeb üle järveluha Pedassaarele. Kevadise suurvee ajal on luht ja saarele viiv laudtee vee all, praegu oli tegemist pigem poolsaarega. Luhaniidu lopsakas taimestik on kujunenud pidevate üleujutuste ja niitmise tagajärjel. Tammeluht oli veel lähiminevikus kasutusel heinamaana, aga viimase 10-15 aasta jooksul on niitmist jäänud järjest vähemaks ja luhaniidud kipuvad võsastuma.

Tammeluha matkaraja algus

Lopsaka taimestikuga järveluht

Laudtee oli natuke libedavõitu, aga ei midagi hullu, õnneks olid soojakraadid ja rada polnud jääs.

Laudtee Pedassaarele

Lamminiitudel kasvab palju tarnu ja kõrrelisi.

Luhaniidud on elupaigaks paljudele kahepaiksetele ja lindudele, aga praegusel aastaajal neid väga näha ei õnnestunud. Ainult kõrgemal Pedassaarel käis kõva töö, kopsimist kostis õige mitme puu juurest. Üks tegelane õnnestusi ka kaamerasse püüda.

Üks tegelane õnnestus kaamerasse püüda

Pedassaarelt avanes vaade Kaiu järvele. Soovete tõttu on järv pruunikas ja läbipaistmatu, taimestik liigirikas.

Kaiu järve kohta on rohkesti muistendei ja Kalevipoja lugusid. Järve kaldal olevat kunagi olnud kalmistu, mis suurveega üle ujutati. Pikapeale tuli vett üha juurde ja kalmistu jäänud täielikult vee alla. Järve keskel olevat suurem küngas, kus vesi vaevalt põlvini ulatub, seal asuvatki vana kalmistu. Kaiu järvest saab alguse kääpa jõgi, kuhu teadupärast Kalevipoja mõõk kadus ja kus ta ise sama mõõga läbi suri.

Vaade Pedassaarelt Kaiu järvele

See on kobraste töö

Pedassaarel on inimtegevusest puutumatu ürgmets, paljud puud on juba raugaeas ja mitmed pikali kukkunud, sammaldunud ja seenetanud. See on eriti väärtuslik ja mitmekesine elupaik ja kuulub seetõttu erilise kaitse alla. Üks olulisemaid vaatamisväärsusi on saarel Emamänd. Vanust on sellel puul ligi 300 aastat ja kõrgust üle 30 meetri.

Emamänd

Loodus toimetab Pedassaarel omasoodu

Eriti väärtuslik elupaik

Papiniidu rada viis meid Jõemõisa järve äärde, mis on oma nime saanud teiselpool järve Pala tee ääres asunud Saare karjamõisa järgi. Karjamõis põletati 1905. aasta rahvarahutuste ajal ja praegu on alles ainult vana kupjamaja. Seda me kahjuks vaatamas ei käinud.

Külla aga petusime korraks Kuningvere järve ääres, kus Avo lapsepõlves tihti käis. Ja sõime löunat alati külalislahkes Kivi kõrtsis.

Kuningvere järv

Hubane Kivi kõrts

Alatskivi loss