Taevaskoja parkla oli lumest puhastatud ja autosid oli siin veel mõned. Üks võimalik matkarada on 3-kilomeetrine ja kulgeb ringikujuliselt algul ühel pool jõge, siis teist kallast mööda tagasi. Mina tahtsin minna Otteni vesiveskini, mille olemasolust mul siiani polnud aimugi.
Möödusime lummemattunud parvlaev Lonnist, millega olen kunagi Saesaare veehoidla peal seilanud. Praegu oli ta üsna mahajäetuna kalda ääres.
 |
| Lonni nukrutseb |
 |
| Saesaare veehoidla on mattunud jäässe ja lumme |
Taevaskoda on eriline ja püha koht ürgse looduse, kõrgete paljandite, koobaste ja allikatega. Pole ime, et siinsete paikadega on seotud hulgaliselt rahvapärimusi. Ilmselt käidi siin juba ürgajal jumalatelt nõu küsimas ja neile ohverdamas ning looduselt hingekosutust saamas.
Kuna Suure Taevaskoja sild oli parajasti remondis, siis läksime kohe paisu juures üle veskitammi ja liikusime piki madalamat paremkallast. Rada ületas Savimäe, millest saadi materjali omal ajal Saesaare hüdroelektrijaama ehitamiseks ning möödus vastaskaldal paistvast Gabrieli männist. Teadupärast filmiti Taevaskojas mitmed "Viimse reliikvia" stseenid. Gabrieli männi juures pussitas Ivo Schenkenberg salalikult oma poolvenda ja sulased heitsid viimase kaljult alla kuulsate sõnadega: "Kohe näha, et vanad sõbrad". Goloborodko, Gabrieli osatäitja, olevat saanud selle stseeni kompensatsiooniks pudeli Stolitšnaja vodkat.
Kuna Suure Taevaskoja sild oli parajasti remondis, siis läksime kohe paisu juures üle veskitammi ja liikusime piki madalamat paremkallast. Rada ületas Savimäe, millest saadi materjali omal ajal Saesaare hüdroelektrijaama ehitamiseks ning möödus vastaskaldal paistvast Gabrieli männist. Teadupärast filmiti Taevaskojas mitmed "Viimse reliikvia" stseenid. Gabrieli männi juures pussitas Ivo Schenkenberg salalikult oma poolvenda ja sulased heitsid viimase kaljult alla kuulsate sõnadega: "Kohe näha, et vanad sõbrad". Goloborodko, Gabrieli osatäitja, olevat saanud selle stseeni kompensatsiooniks pudeli Stolitšnaja vodkat.
 |
| Vaade Ahja jõele veskitammilt |
 |
| Üle jõe paistab Gabrieli mänd |
Ühes kitsamas kohas mõõdus meist riburada pidi suurem tõukekelgutajate grupp. Lasksime nad mööda ja mõtlesime, et kas siit matkarajalt võib nüüd koroona saada. Muidu on sellistel mtkaradadel käitumine igati viisakas, inimesed hoiduvad liigsest lähedusest ja näkku köhimisest. Üks tore isa läks oma kahe põngerjaga meist mööda, üks millegipärast jonnis. Aga isa sai nendega kenasti hakkama.
Läbi metsa hakkas paistma liivakivist sein - Väike Taevakoda. See on ligi 200 meetri pikkune ja 13 meetri kõrgune punane kalju, millesse allikas on teravatipulise Neitsikoopa uuristanud. Vanarahvajuttude järgi elavat koopas kaunis ja virk kuldjuukseline neiu, kes ilmuvat kord aastas jaanipäev ööl koopasuule ja kelle nägemine pidavat noormeestele naiseõnne tooma.
Läbi metsa hakkas paistma liivakivist sein - Väike Taevakoda. See on ligi 200 meetri pikkune ja 13 meetri kõrgune punane kalju, millesse allikas on teravatipulise Neitsikoopa uuristanud. Vanarahvajuttude järgi elavat koopas kaunis ja virk kuldjuukseline neiu, kes ilmuvat kord aastas jaanipäev ööl koopasuule ja kelle nägemine pidavat noormeestele naiseõnne tooma.
 |
| Väike Taevaskoda ja Neitsikoobas |
Väikese taevaskoja juurest läheb silt teisele poole jõge, aga meie jäime esialgu paremkaldale. Mööda rada edasi kõndides jõudsime välja Suure Taevaskoja alla. Punakas liivakivi paljand pole küll nii pikk, kui väiksem, aga ulatub ligi 23 meetri kõrgusele. Paljandi vastas üle jõe on suur lagendik, kus suviti on mõnus piknikku pidada. Ka see isa oma lastega ja kelkudega oli siia jõudnud.
 |
| Sild Väikese Taevaskoja juures |
 |
| Suur Taevaskoda |
Paljand on ikka muljtavaldav tänu oma suurusele, värvikirevusele ja kõrgetele lumistele kuuskedele, millest mõnedki ripuvad ausõna abil kaljuseina küljes. Siit viis rada edasi Otteni vesiveskini, aga kuna Avol jalg valutas, siis me ei hakanud seekord sinna minema vaid keerasime otsa ringi. Üle Väikese Taevaskoja silla läksime teisele kaldale ja tõusime mööda treppe paljandite otsa.
Möödusime Emalättest, mille juures oli ühe põõsa küljes palju värvilisi riideribasid seotud. Ei teagi, millist õnne see toob. Võib-olla sidusid neid pruutpaarid. Emaläte ise on inimeste tallamise tõttu varisenud, puutäved on risti-rästi üle koopasuu langenud. Viimati oli suurem varing 2013. aastal. Koopa kõrvalt läks trepp üles Suure Taevaskoja paljandile. Siit avanesid teistsugused vaated, kui altpoolt. Paraku oli rada kohati salakavalalt libe ja Avol õnnestus päris kapitaalselt pikali kukkuda. Suuremat kahju sellest õnneks ei sündinud, aga edaspidi olime ettevaatlikumad.
 |
| Emalätte juures on maapind varisenud |
 |
| Keegi on siin vist midagi endale soovinud |
 |
| Vaade paljandite pealt |
Veidi ülesvoolu minnes on jões suur Salakuulaja kivi, mille lähedal ärevatel aegadel olla Eesti sõjapealikud nõu pidama kogunenud. Valvur olla märganud vees salakuulajat ja lasknud teda mürginoolega, mispeale salakuulaja olevat kiviks moondunud tulevastele põlvedele õpetuseks. Taevaskojas on väga uhkete värviliste maalingutega infotahvlid, mida on mõnus lugeda.
 |
| Toredad infotahvlid on Taevaskojas |
Rada möödus lõbusa nime ja tähendusega lustioone platsist, kus ontlikum rahvas armastas suviti pidutsemas käia. Iseäranis arvukalt hakkas siin lõbulisi käima pärast Tartu-Petseri raudtee valmimist 1931. aastal.
Jõudsimegi ringiga tagasi veehoidla äärde ja sealt parklasse. Suvehooajal töötab siin ka väike suveniiri-joogiputka, mis praegu oli muidugi luukidega suletud. Lumetuisk oli järgi jäänud ja tagasisõit läks juba kiiremini.
