Matsalus

Reede, 30.aprill

Avo pakkus mingil hetkel välja, et me võiksime minna Matsallu linde vaatlema ja mina muidugi võtsin ideest kohe kinni. Aardla poldril käik oli ju täitsa tore! Nii broneerisingi meile kaheks ööks kaks tuba Haeska mõisas, Elsale ja Liisile ka.

Reedel hakkasime sõitma varakult, juba 16-paiku, aga Liisi juurest läbisõitmine ja vrappide söömine bensiinijaamas võtsid oma aja. Nii startisime Tartust välja alles 17. Õnneks on väljas juba kaua valge ja Haeskasse jõudes polnud päike veel loojunud.

Haeska mõis - lihtne, aga kodune

Haeska kahekorruseline mõisahoone ehitati 18. sajandi alguses, aga esmakordselt mainiti seda juba 1560. aastal, mil ta kuulus Haapsalu toomkirikule. 1981. mõis renoveeriti ja Matsalu looduskaitseala kasutas seda väikese muuseumina. Nüüd kuulub mõis soomlasest eraisikule ja siin on 12 tuba turistide majutamiseks. Mõis asub Haeska küla serval ja mereni on siit 400 meetrit.

Meil oli broneeritud apartement köögiga ja kahene tuba, mõlemad ühe koridori peal otsauksest minna. Olin Haeskas ka korra varem peatunud koos Joosepi perega paar aastat tagasi, aga siis olime kahe magamistoaga apartemendis, kus pole kööki. Praegu seoses koroonapiirangutega on söögitegemise võimalus väga oluline, kõik restoranid-kohvikud on ju suletud. Ja ega siin Haeska kandis pole ka eriti söögikohti. Tõsi küll, soovi korral pakutakse ka mõisas õhtusööki.

Köögiga apartement

Haeska küla on ligi 7 kilomeetrit pikk ja seda ümbritsevad suured lehmade poolt hooldatud rannaniidud. Aastaringselt elatakse siin 30 talus. Küla lõpus, mõisast umbes kilomeetri kaugusel, Matsalu lahe kaldal on linnuvaatlustorn. Üks soome huviliste grupp loendas tornist ööpäeva jooksul 128 linnuliiku.

Päike hakkas punaselt loojuma ja ma utsitasin kõik välja jalutama. Elsal ja Avol hakkas külm ja nad pöördusid tuppa tagasi. Meie Liisiga kõndisime vaatlustorni juurde ja nägime väga kauneid maastikke loojanguvärvides. Ühel pool oli sinakas taevas ja rannaniit, teisel pool sillerdas meri kuldselt ja punane päike veeres metsa taha. Linde me eriti ei näinud, paar luike ujus kaugemal.

Rannaniit sinakas õhtuvalguses

Vaade tornist

Vaade tornist loojuva päikese poole

Üksildane valgepõsk-lagle jäi kahjukss natuke uduselt kaadrisse

Paari aasta jooksul oli torni juurde rajatud paadikanal. Oli päris külm ja tuuline, eriti üleval tornis.

Paadikanal

Laupäev, 1.mai.

Tellisime hommikusöögi kella kümneks. Mõisas peatus väike seltskond veel, aga nemad olid juba selleks ajaks söönud ja vist ka lahkunud. Igatahes oli väga vaikne nii öösel, kui päeval. Haeska hommikusööki arvustustes väga kiidetakse ja oli küll mitmekesine. Eriti meeldisid mulle omatehtud moosid ja värske soolalõhe. Peremees, soomlane, tahtis ilmselgelt suhelda ja tuli ka söögisaali. Kiitis oma lõhet ja sõi ka ise. Tema rääkis soome, meie eesti keeles.

Hommikusöögi ruum

Haeska mõis on lihtne, aga väga kodune majutusasutus. Siin on kõik väga loomulik ja üle pingutamata. Meie köögis polnud teravat nuga, kohvimasinal puudusid filtripaberid ja vetsupaber sai ka otsa (see on küll taolistes majutusasutustes väga tavaline), sellegipoolest tuleksin ma siia ikka tagasi. Voodi oli mugav ja, üllatus! seinal lugemislambid, ruumid puhtad. Ümber mõisa käis tavaline külaelu, traktor sõitis mööda, kanad kõndisid ümber maja. Aeg-ajalt jalutas inimesi mere poole. Mõisal on ka suur aed pisikese laste mänguväljakuga ja terrass. Tubades ja muudes ruumides on palju fotosid, enamus linnuvaatlejate kingitud, koridoris oli väike soomekeelne raamatukogu.

Peale hommikusööki sõitsime Matsalu lahe lõunakaldale. Esimene peatus oli Kloostri linnuvaatlustorni juures. Siin oli nii palju autosid nagu külalaulupeol. Enamus neist olid kalamehed, aga üks seltskond sättis süstamatkale minekut.

Kasari jõe ääres

Tornist linde eriti märgata polnud, aga põnev oli vaadata kaugusesse looklevat Kasari jõge, kalamehi ja väikest majakest otse selle kaldal. Vaatetahvlil oli ära toodud tsitaat Mathura romaanist "Jääminek", raaamat, mida ma siinkohal soojalt soovitaksin lugeda - tõeline väike pärl Eesti kirjanduses.

Vaated tornist

Vaade luhaniidule

Luhaniidud on perioodiliselt üleujutatavad jõeäärsed alad, kusjuures Kasari luht oma 4000 hektariga on üks suurimaid Euroopas. Siinsed rohumaad on olnud ajast aega kasutusel heina- või karjamaana ja tänu sellele pole ka võsastunud. 1920.-30. aastatel kaevati Kasari deltas jõeharud sirgetesse kanalitesse, et lühendada üleujutusperioodi ja tänu sellele paremini heina teha. Ka Kloostri tornist on näha sirget jõesängi. Kuivendamine on muidugi liigirikkusele kehvasti mõjunud. 

Sama tee äärde jääb ka Kloostrimõis või õigupoolest mõisavaremed. Alles on paar kiviseina ja suured aknaaugud. Hoone ümber on suurem võsa küll ära niidetud, aga kõik kokku jätab väga hüljatud mulje.

Kloostrimõis on päris kehvas seisus

Kanakoole õitseb

Kloostri mõis arvatakse pärinevat juba 13. sajandist, mil ta kuulus Lihulas asuvale tsisterlaste nunnakloostrile. Peale Liivi sõda käis mõis käest-kätte ja viimased omanikud olid parun Fersenid. Paekivist barokne kahekordne härrastemaja ehitati 17. sajandil. Juba esimese Eesti Vabariigi ajast seisab see kahjuks varemeis. Mõisa juurde kuulus ka rangejooneline park tiikide süsteemiga, mis ka arvatakse pärinevat kloostri ajast. Park ka tiigid on osaliselt säilinud, aga hetkel suhteliselt võssakasvanud.

See on ilmselt karjalaut koos tõllakuuriga

Mõisapark kullendab kanakoole ja kollase ülase õitest

Kevad!!!

Kõige külalislahkemad siin just ei olda

Meie tänane põhiline siht oli Penijõe. Seal läksime 5-kilomeetrisele matkarajale. Maastik oli meie jaoks põnev - rannaniidud ja jõekallas. Siinsesse piirkonda rajati 50-ndatel aastatel suure maade ümberkujundamise kampaania käigus poldrisüsteem ja esimesed paar kilomeetrit kulgesidki piki poldrivalli peaaegu noolsirgelt kuni vaatlustornini. Linde eriti ei olnud, rändlindude aeg oli ilmselt juba möödas. Meil oli binokkel kaasas ja sellega püüdsime üksikuid isendeid kaadrisse saada. Meie jaoks uus ja huvitav oli musta pea ja valge kaelusega rootsiitsitaja, kes istus põõsas ja lasi ennast vaadelda. Märkasime ka mitmeid kulle, aga need lendasid kõrgel ja ei jäänud fookusesse.

Jõevee vaatluseks tehtud platvorm on veest pisut kaugele jäänud

Väike Penijõe sadam teiselpool roostikku

Rada kulgeb piki Penijõe kallast poldrivallil

Varsakabjad

Kõige põnevamaks osutus väikese tiigi vaatlus. Esmapilgul tundus see täiesti elutuna, aga siis märkasime puruvanasid mudas ukerdamas ja ka väikest ujurit. Tee ääres nägime ka kahte uimasevõitu kärnkonna, kes jäid meid nähes paigale ja püüdsid jätta muljet, et neid pole siin. Varsakabjad ja kanakoole õitsesid üksteise võidu.

Põnev tiigielustik

Kärnkonn

Tornist avanesid kenad vaated ümbritsevatele niitudele. Kaugemal paistsid ka mõned helepruunid lehmad, ilmselt hererfordid. Torni juures oli ka kaks katusealust istumiskohta. Kui sama teed mööda tagasi minna, siis piirdub rada 3,4 kilomeetriga. Meie ostsustasime teha 5 kilomeetrise ringi ja keerasime torni juurest vasakule. See kolmandik teest oli põnevam, kulges mööda karjarada, põõsad müürina kahel pool. Märjemal ajal on siin kindlasti porine, meie pääsesime kuiva jalaga.

Vaade tornist Penijõele ja Matsalu luhale

Penijõe vaatetorni juures on ka kaks katusealust istumiskohta

Karjarada on märjemal ajal kindlasti üle ujutatud

Siin õnnestus meil näha kollast peoleod, aga binoklisse teda püüda ei õnnestunud, fotokasse ka mitte. Karjarada pööras vasakule ja väljus põõsastest. Kaugemal tegid lehmad koledat häält. Õnneks nad ei tundnud meie vastu huvi.

Tee kulges üle Saare mäel asuva vaatelplatvormi. Tegemist on suhteliselt madala künkaga, mis oli veel 500 aastat tagasi eraldi saar Lihula meres. Maa kerkimise tagajärjel meri taandus ja saar kasvas maismaaga kokku. Kunagi asus siin Seasaare kõrts, kus taliteede ajal sai kehakinnitust ja öömaja.

Vaade Saare platvormilt

Edasi kulges rada taas noolsirgena kahe elektriaia vahel, kuni sukeldus laudteena lodumetsa. Paremale jäi Viita puisniit, aga me olime juba väsinud ja näljased, seega ei hakanud sinna minema. Kui see puisniit ka juurde lisada, on matkarada 7 km pikk.

Läbi lodumetsa kulgeb laudtee

Kaunis varsakabi

Nurmenukud on minu lemmikud

Möödusime ilusast talust ja jõudsime kruusateele. Peagi olime raja alguses tagasi. Siin oli teiselpool Penijõege puhkeplats lõkkeaseme ja istumiskohtadega. Tegime puuokstest vardad ja grillisime viinereid. Termosega kaasavõetud tee maitses väga hästi, sest ilm oli ikka jahedavõitu ja tuuline. Mõned vahukommid grillisime ka ikka.

Meie juurde tuli RMK töötaja ja palus viisakalt ühel seltskonnast täita küsitlus külastajate uuringu jaoks. Elsa võttis selle ülesande enda peale. RMK töötaja, noor naisterahvas, ütles, et Penijõel tegelikult eriti rändlinde ei olegi, pigem on nad Haeskas ja Rannajõel. Kuigi silt matkarajal ütles, et siin on iga inimese kohta 300 lindu! Aga eks see käis kogu Matsalu kohta.

Matsalu rahvuspark loodi 1957. aastal eelkõige lindude ja nende elupaikade kaitseks. Aastasadu kestnud niitmise ja karjatamise tagajärjel on siia tekkinud poollooduslikud liigirikkad ranna- ja luhaniidud. Rahvuspargi põhiline eesmärk ongi traditsioonilise põllumajanduse jätkamine ja selle läbi niitude säilitamine. Rahvuspargi keskus asub ilusti renoveeritud Penijõe mõisahoones.

Penijõe mõis

Penijõe mõis rajati 17. sajandil. Praeguse peahoone esimene kivist korrus ehitati 18. sajandil. Sajand hiljem hoone rekonstrueeriti klassitsistlikus stiilis, ehitati peale teine puidust korrus ja rajati uhke nelja sambaga portikus. Peale võõrandamist asus mõisas kool ja vahepeal ka nõukogude sõjavägi. Aastal 2000 häärber restaureeriti Matsalu rahvuspargi keskuseks.

Edasi võtsime suuna Saastna ninale. Teele jäi Matsalu mõis, mis oli päris haledas seisus, aknad luukidega kinni löödud. Ainult ilusad nikerdustega uksed olid tunnistuseks kunagisest hiilgusest. Haeska peremees ütles, et see mõis kuulub ühele rootslasele, kellel pole raha hoone taastamiseks. Kõige põnevam oli hoopis üle tee tiigi ääres asuvat haigrute kolooniat vaadelda. Neil olid pesad nagu linnas varestel, puude otsas ja pidev kisa käis.

Nigelas seisus Matsalu mõisa tagakülg

Uhked varaklassitsistlikud uksed on tunnistajaks kunagisest hiilgusest

Haigrute koloonia

Pildil on tegelikult kaks haigrut

Suursugune sammastikuga ait pärineb 19.sajandi algusest

Omal ajal oli Matsalu mõis üks suurimaid piirkonnas. Seda mainiti juba 1560. aastal, mil ta kuulus Lihula ordule. Esinduslik mõisasüda koos hulga kõrvalhoonete ja uhke auringiga ümber tiigi, rajati 17. sajandil. Mõisa peahoone on pikk kivist baroksete sugemetega varaklassitsistlik hoone, mis ehitati 18. sajandi teisel poolel. Algselt kolm eraldi hoonet ühendati 1867. aastal omavahel vaheosadega. Arvatakse, et üks tiibehitistest võib pärineda ka varasemast ajast. 1960-80tel aastatel plaaniti mõisasse rajada looduskaitsela keskust, kui lõpuks tehti see hoopis Penijõele. Praegu on mõis eravalduses, seisab tühjalt ja laguneb.

Matsalu külast paar kilomeetrit mere ääres asub Keemu vaatetorn, mis asub üle lahe täpselt Haeska vastas. Siit on kõige parem rannaniite ja rändlinde jälgida. Meiegi nägime linnuparve eemal lahesopis, aga kellega täpselt tegu, ei suutnudki tuvastada. Arvatavasti haned.

Vaade Keemu tornist

Saastna ninas käisime ka. Tee Keemust Saastnani kulgeb piki mere kallast ja siit on samuti hea rannaniite vaadelda. Päris Saastna ninani autoga ei saanud ja me ei hakanud mööda kruusateed kaugele kõmpima. Kuigi tee ääres oli eramaa-silt, keerasime üle heinamaa mere äärde. Maastik on siin veidi teistsugune, valitsevad pigem kuivad loopealsed, lisandunud on kadakad ja teised kuivalembesemad taimed.Vahepeal oli siiski märjemaid kohti, hüppasime mättalt mättale. Mere kallas oli roostikusse kasvanud js päris ligidale me ei saanudki.

Saastna nina oli alles 1760. aasta maakaardil eraldi saar. Siin elasid 16. sajandil rootsi talupojad ja samast ajast pärineb ka Püha Olavi kabeli vare. Legendi järgi olevat 600. aasta paiku siia Porimäele maetud sõjakäigul langenud Rootsi kuningas Ingvar. Kahjuks arheoloogilised väljakaevamised seda legendi ei kinnitanud. 

Loopealsele on omased kadakad. 

Käisime möödaminnes ka Lihula bensiinijaamas kohvi ostmas ja Lihulas poes. Kell oli märkamatult õhtusse jõudnud ja me ise päris väsinud. Sellepärast rohkem peatusi ei teinud vaid sõitsime tagasi Haeskasse. Tegime õhtusöögiks sooja kartuli-singisalatit ja võtsime ka väikese veini.

Avo hakkas nüüd peale käima, et Haeska torni päikeseloojangut vaatama minna. Minul oli külmatunne sisse pugenud, aga ei raatsinud sellegipoolest minemata jätta. Külma pärast sõitsime selle kilomeetri autoga. Täna jõudsime veidi varem ja punane päikesekera oli veel metsa kohal näha. See-eest ei olnud samasugust sinist valgust nagu eile. Linde ka eriti ei olnud. Aga ilus oli küll!

Punast päikeseketast on veel näha

Valgus on täna õhtul teistsugune

Loojang on alati ilus!

Õhtul mängisime veidi lauamänge, aga erilist õhinat ei olnud. Suht väsinud olime.

Pühapäev, 2.mai.

Peremees oli taas hommikusöögilauas ja tahtis meiega suhelda. Ütles, et Haeska majutusega ta küll ennast ära ei elata, aga tal on kinnisvara nii Tallinnas, kui ka Soomes, samuti majakesed Pullanpääl. Ja Ao mõis Järvamaal pidi ka talle kuuluma, õigupoolest krunt, sest mõisast pole vist midagi suurt järel.

Varsti lahkusime Haeskast ja võtsime suuna põhjapoole, Puise ninale ja Kiideva külla. Kiideva on armas külake paadisadama, vaatetorni ja ilusate puidust majadega. Keset küla on bussipeatus ja selle kõrval käis hoogne ehitustöö. Jalutasime mere äärde, ronisime vaatetorni ja kõndisime natuke külavahel. Siin oli vaikne ja sõbralik. Nagu ikka, istus paadikanali ääres mitu kalastajat, osa oli tulnud kogu perega.

Kiideva bussipeatus seestpoolt

Kiideva küla peetakse üheks traditsioonilisemaks kalurikülaks Läänemaal. Paraku on tänapäeval kalapüügi tähtsus oluliselt vähenenud. Töökohtade puuduse ja elanike vähesuse tõttu oli Kiideva väljasuremise ohus. Siis, aastal 2000 tuli kokku külaselts, korraldati rannaküla päevad, asuti erinevate projektide abil uusi ehitisi rajama ja tänaseks on siin elu korralikult käima läinud. 

Ilus majake mere ääres

See on juba suurem talu

Kalamehi oli palju nagu igal pool Matsalus

Ühe ööga on kased lehte läinud

Kuivav kalavõrk ja uhke allee Kiideva külas

Kiideva vaatetorn

Ka Kiideva külaga on seotud legendid Rootsi kuningast Ingvarist. Rootsi üks vanimaid kirjutisi, Sturlungite saaga räägib Ingvari sõjakäigust Eestisse, mille käigus ta sai eesti hõimudelt lüüa ja langes kohas nimega "at steini" ehk kivi juures. Kuna Kiideva, ajaloolise nimega Kiwidepäh, on ainuke kiviga seostuv külanimi Lääne-Eestis, siis arvatakse, et asetleidnud sündmus ja Ingvari haud olid just siinkandis. Ühtlasi on selle pärimuse näol tegu vanima Eestis toimunud sündmuse kirjaliku ülestähendusega.

Kiideva mõis oli traataiaga ümbritsetud, küllaltki nadis seisus ja kõigepealt torkasid silma oranžid tuuletõkkeplaadid seinas. Loodetavasti seda uhket hoonet renoveeritakse ja selle kunagine hiilgus taastatakse. 

Kiideva mõis

Mõisa kahekorruseline häärber on ehitatud 19. sajandi lõpus. Hoone seinad on vooderdatud puidust ümarate otstega laastudega, mis meenutavad kalasoomust. See on Eestis väga ainulaadne. Mõisa akende suurus ja paigutus on ebakorrapärane ja tema mõlemal tiival on viietahulised väljaehitised. Ühesõnaga väga eriline häärber. Paraku pole see uhke hoone praegu isegi muinsuskaitse all. 

Kiideva mõis rajati arvatavasti Rootsi ajal, esimesed teated pärinevad aastast 1614. Aastasadade jooksul käis mõis väga palju kordi käest kätte, viimased omanikud olid von Tollid. Pärast riigistamist oli siin pikalt kool ja hiljem pioneerilaagri abiruumid. Igatahes kuulutati häärber juba 1950ndatel varisemisohtlikuks ja paarkümmend aastat olid siin osaliselt kasutusel vaid mõned ruumid. Järgnevad 40 aastat seisis hoone kasutuseta ja lagunes. Praegu kuulub mõis eraomandisse.

Ka Puise on endine kaluriküla, aga jättis esmapilgul kaasaegsema mulje. Siin on uhked eramajad ja väike sadam. Mul oli oma eesmärk Matsallu tulles - korjata ilusaid kive lillepottidesse ja siit leidsime lõpuks liiva-kruusaklibuse ranna, kust sain mõned siledamad kivid seljakotti korjatud. Kaugemal lahel paistis parv hanesid. Hiilisin neile lähemale, et pilti teha, aga kaagutamine läks valjemaks ja ma pöördusin tagasi, et neid mitte häirida. Linnuvaatlustorni oli ka rannal, aga kui sinna tahtsime minna, selgus, et tegu oli eramajaga ja üsna ebasõbralikult aeti meid minema. Küll aga oli vaateplatvorm bussipeatuse katusel.

Ilus majake Puise sadamas

Puise kalasadam

Veel ilusaid maju sadamas

Kiviklibune rand

Linnuvaatlustorn, mis osutus eramajaks

Puise ninal toimusid dramaatilised sündmused 11944. aasta septembris, kui siia kogunes palju eestlasi, et paatidega nõukogude okupatsiooni eest Rootsi pageda. Paraku oli ilm tormine ja Rootsi poolt saadetud kiirpaat hilines. Lõpuks õnnestus pääseda vaid mõnekümnel inimesel. Selle sündmuse meenutuseks asub Puise rannal Seaküla Simsoni tehtud mälestusmärk. Eestist lahkus Teise maailmasõja ajal 80 000 inimest.

Mälestusmärk sõjapõgenikele

Enne koduteele asumist külastasime ka Haapsalut. Nagu öeldud, olid söögikohad kõik kinni, aga õnneks sai mõnest restoranist toitu kaasa osta. Valisime Pizza Grande, sest pizzasid oli kõige kergem tänaval süüa. Kuni sööki valmistati, kolasime linnuses. Otsisime Valge Daami akent, aga pole kindel, et leidsime. Pizzasid sõime linnuse müüri ääres pingil istudes. Pagariärist ostsime ka kooki ja sõitsime neid sööma hoopis Taeblasse Laikmaa majamuuseumi ette. Väga maitsvad koogid olid. Ja pizzad olid ka head.

Hüatsindid Haapsalu keskväljakul

Haapsalu linnus