 |
| Vabandust pealekukkunud kohvitilga pärast! |
Etendus algas meie jaoks B-parklasse juurdepääsu otsimisega, sest ERMi ümber olid suuremad teetööd. Kui jõudsime parkla ette, tõkestasid teed metallväravad. Kaugemal paistis kupliga etenduse plats, aga me ei teadnud ikka, kas olime õiges kohas, sest ühtegi teist autot ootamas ei olnud. Õnneks tuli mingi meesterahvas ERMi poolt ja kinnitas, et oleme õiges kohas. Sisse hakatakse laskma 20min enne algust. Siis leidis Liisi oma meililt ka juhendid, kus ja kuidas. Tore, et nüüd avastas!
Kui väravad avati, olime esimesed, kes sisse pääsesid. Meile anti auto parkimiskoha number, saime number ühe. Siis liikusime ühe telgi juurest teise juurde ja valges kaitseülikonnas ja maskidega kodanikud mõõtsid auto temperatuuri, vaatasid siit ja sealt, kirjutasid midagi üles. Ausalt öeldes tundus natuke lapsik.
Ühest telgist saime osta juua ja kava. Siis juhatati meid oma kohale. Kõik autod kogunesid ringikujuliselt ümber kupli, lülitasid raadiod sisse ja esituled välja. Kindlal lainepikkusel hakkas kuulma tegelaste juttu. Kaks imelikku tõukeratastel tüüpi hakkasid autodele külge lõõma, neid näppima ja putitama, mängisid arsti, aga autodega inimeste asemel.
Siis hakkasid klaasist kuplis tuled vilkuma ja üleni valgesse riietatud Nero Urke ilmus maa alt kuplisse ja hakkas seletama peakohal oleva värvi vahetava pilvega. Ilmselgelt oli tal raske ja ängistav olla, muudkui väänles ja pahutses seal oma mullis, turtsus nendega, kes väljastpoolt temaga kontakteeruda püüdsid.
Pean tunnistama, et dialoogid olid pikavõitu ja jäid mulle arusaamatuks, raske oli jälgida ning oleks tahtnud kangesti jalgu sirutada. Tabasin ennast pidevalt kella vaatamast. Visuaalne külg oli küll võimas, eriti kui hämardus ja kuppel sätendas soojas valguses. Paraku tegelased ei pannud kaasa elama ega tekkinud samastumise tunnet. Loomulikult mõistsin, et jutt käib koroonast, vabadusest, elust enne piiranguid, piirangute ajal ja pärast. Aga asja mõte jäi mulle tabamatuks. Lõpus oli küll võimas stseen, kui inimene mullist pääsedes sõitis oma unelmate autoga kummide vilinal õnneliku ja vabana loojangule vastu. Aga nagu kogu lavastus, mõjus seegi unenäona. Ei ole mingit lootust, et pärast koroonat elu lihtsalt edasi läheb. Pigem annab meil seda tekkinud segadust lappida veel aastaid.
