Meil oli broneeritud kolmeks ööks majake Kaberneemes, et lapselastega veidi mere ääres olla. Ilm oli taas super - üle 25 kraadi. Plaanisime Avoga varakult sõitma hakata ja suunduda Lahemaale mere äärde, aga jäime kohmitsema. Kuna kell oli juba pooles lõunas, kui startisime, siis jätsime Lahemaa mõtte ning suundusime hoopis Rakvere maanteele Äntu järvesid otsima. Olime juba ammu nende peale mõelnud ja korra ka ühte vaatamas käinud, aga põhjalikumalt tutvuda pole olnud juhust.
Nägime tee ääres vilksatamas matkaraja silti, aga parkimiskoht tuli jupp maad hiljem, teise matkaraja sildi juures. Rada viis otse maanteelt metsa ja oletatavatest järvedest kaugemale. Kõndisime tagasi maanteele ja piki seda umbes kilomeetri tagasi, kus me järve metsa vahelt vilksatamas olime märganud. Ja jõudsimegi taas matkaraja sildini, mis juhtis meid maanteelt kõrvale. See rada viis ka järve äärde. Sildilt lugesime, et tegu on Mäetaguse järvega. See oli pisike ja ümmargune, ümber selle viis laudtee enam-vähem paralleelselt maanteega, nii et automüra oli pidevalt kuulda. Ega see ei häirinud, lihtsalt kummaline, et nii kättesaadav koht ja siiski vähekäidav.
 |
| Mäetaguse järv |
Laudtee kulges läbi ilusa metsa, ületas kõrge mäe ja jõudis järgmise, seekord Linaleojärve äärde. Põhilised Äntu järved olid jupp maad edasi minna. Avo teadis rääkida, et matkarada on 20km pikk. Seda me praeguses palavuses ja ajanappuses läbi käia ei plaaninud. Kõndisime siiski laudteed mööda edasi lootuses jõuda autoni. Vaist ei petnud meid, varsti olime algsel metsateel ja seda mööda jõudsime täpselt sinna, kus teiselpool maanteed auto olime parkinud.
 |
| Mõnus oli mööda laudteed metsas kõndida |
 |
| Järsk mägi |
 |
| Linaleojärv |
Äntu Valgejärv, Roheline järv ja Sinijärv asusid mõned kilomeetrid maanteed mööda edasi. Maantee ääres on ka silt, mis Valgejärvele viitab. Autodele on parkla ja isegi peldik on seal olemas. 100m teest eemal ongi Valgejärv silla ja ujumiskohaga. Väike seltskond nautis seal veemõnusid. Meie otsustasime kõigepealt teha ringi ümber kolme järve ja siis alles ujuda.
 |
| Valgejärve ääres on päris populaarne ujumiskoht |
Valgejärve ääres on põhiline puhkekoht, aga ujuda on võimalik ka Sinijärve ääres. Kõigpealt viis rada piki Valgjärve kallast aga Vahe- ehk Rohelise järveni, mis on kolmest väikseim ja tõesti väga roheline. Sillal seistes nägime triibulisi kalu, ilmselt ahvenaid ja lopsakat veetaimestikku. Vesi oli väga läbipaistev.
 |
| Täiesti läbipaistev vesi lubas kalu imetleda |
 |
| Vahe- ehk Rohejärv oli tõesti väga roheline |
Eesti kõige läbipaistvama veega järv on aga Sinijärv. See on ka kolmest jäevst suurim, pikliku kujuga ja kahe poolsaarega, meenutades kujult natuke kolmnurkset mutrivõtit. Värvilti samuti väga roheline, aga vastasküljes nägime taimedest vabades põhjalaikudes tõepoolest ka sinisemat värvi. Lubjaga kaetud hele põhi ja väga suur vee läbipaistvus tekitabki sinakasrohelise värvuse. Sinijärve läbipaistvus arvatakse olevat kuni 15m. Kuna sügavus ulatub 7,5 meetrini, siis järele kontrollida ei saa.
 |
| Sinijärv idakaldalt |
 |
| Läänekaldalt paistavad ka mõned sinakamad põhjalaigud |
 |
| Sinijärv |
Rada kulgeb piki metsast kallast ja pakub mitmeid võimalusi heita pilku järvedele, läbipaistvat vett ja kalu vaadelda. Maanteepoolsel küljel on ka parkimis- ja ujumiskoht. See väike ringike ümber kolme järve oli vast paar kilomeetrit.
Tegelikult on looduslikke järvi kokku seitse, Umb- ja Kaanjärv jäid meil nägemata. Lisaks kuulub seltskonda ka Äntu paisjärv. Tegelikult tasuks mõelda terve raja läbimisele. 6-kilomeetrine rada põikab ka üle maantee Äntu Punamäele, kus asus ennemuiste üks Eesti suurimaid, Agelinde linnus. Lisaks saab teha 4-kilomeetrise matka Umbjärve ja Kaanjärve juurde, mis asuvad järvestiku lõunapoolses osas.
Valgejärves ujumine oli tõeline kirss tordil. Vesi oli piisavalt jahe ja karastav, samas täiesti läbipaistev.
Äntu järved, eriti Valgejärv on tänu vee läbipaistvusele väga populaarsed sukeldujate hulgas. Eelmisel korral, millalgi sügisel, seisime Valgejärve kaldal, ümberringi polnud hingelistki, kui äkki otse meie ees sammus järvest välja tuukriülikonnas mees. See oli päris sürr vaatepilt.
Kaberneeme puhkemaja on superhea asukohaga, 100 m merest piki üliromantilist külavaheteed. Kui Kaberneeme külas üldiselt näeb ikka igasuguseid maju, ka uhkeid tondilosse, siis puhkemaja ümber olid väga armsad madalad suvilad, enamasti rookatusega ja roigasaedadega ümbritsetud.
 |
Ümbruskonna suvemajakesed
|
 |
Üliromantiline külavahetee randa
|
Maja ise oli samuti hubane ja ilusasti sisustatud. Kui järsk trepp ja pisut keeruline terrassile pääs välja arvata oli tegemist mõnusa majutusega. Hoones oli ka saun, mida Joosep kõigil kolmel õhtul küttis. Eriliselt tore oli tohutusuur varjuline aed, kus lastele joosta meeldis.
 |
| Hubane Kaberneeme puhkemaja |
 |
Terrass
|
Meri oli madal ja osaliselt liivane, osaliselt kivine. Leidsime endale kiiresti mõnusa platsi, kus lapsed said pahkluuni vees solberdada ja kaldal liivakindlust ehitada. Klarale meeldis eriti merikarpe korjata.
 |
| Kivine ja osaliselt liivane rand |
 |
| Naaber põletab niidetud heina |
 |
| Romantiline külatee päikeseloojangul |
Kahel päeval käisime Kaberneeme poolsaare tipus, kus asub endine nõukogude piirivalvekordon, nüüd küll hüljatult ja lagunenuna. Sinna viis mõnus metsatee, mis lõpuks ringiga läbi küla tagasi jõudis. Klarale seal väga meeldis. Ühel korral tuli meiega jalutuskäigule ka pererahva retriiver Maalu.
Meil oli väga tore puhkus mere ääres. Kahju ainult, et ümbruskonna söögikohad, sealhulgas armas Pootsmani Suvekohvik esmaspäevast kolmapäevani kinni olid, just täpselt meie sealviibimise ajal. Nagu ütles kohaliku poe müüja: lakuvad haavu nädala alguses.
Tagasiteel külastasime Avoga mitmeid käidud ja käimata kohti. Alustasime Kiiu mõisast ja kindlusetornist. Eesti alade arvatavalt kõige väiksema vasall-linnuse ehk kindlustatud eluhoone lasi 16. sajandi algul ehitada Kiiu mõisa omanik von Tiesenhausen. Varasematel aegadel kutsuti seda Mungatorniks. Algupärasest hoonest on tänapäevani säilinud kolm esimest korrust. Teine korrus oli eluruum, siin asus kamin ja voodinišš. Kaks ülemist olid kaitsekorrused.
 |
| Kiiu tornlinnus |
 |
| Dansker ehk kemmerg ulatus linnuse seinast väljapoole |
 |
| Trepp ülemistele korrustele |
1973. aastal torn rekonstrueeriti, lisati arvatav neljas korrus ja kolmanda korruse puidust kaitsekäik.
Alumisel korrusel asub praegu baar, ülemisi ruume saab välja rentida. Kunagi sai siin ka majutuda, aga praegu koroona ajal kahjuks mitte.
Kiiu mõisahäärber on ehitatud lihtsa ühekorruselise kivihoonena 18. sajandi lõpus. Praeguseni säilinud juugendstiilis ümberehitus tehti 20. sajandi algul. Nõukogude ajal asus siin kolhoosikontor, praegu on hoones Kuusalu vallavalitsus. Mõned aastad tagasi sai häärber korraliku remondi.
 |
| Kiiu mõis |
 |
| Mõisa juures on säilinud ka mitmeid kõrvalhooneid |
Kolga mõisa olime ka varem vähemalt korra näinud. Teadsime, et tegu on ühe suurema kompleksiga Eestis ja et seda polnud korda tehtud. Aga ma ei mäletanud, kui suursugune see kompleks tegelikult oli.
 |
| Kolga mõisahäärber - parajasti oli siin lastelaager. |
 |
| Üks arvukatest kõrvalhoonetest, kus praegu asub külalistemaja |
Esmakordselt mainiti mõisa juba 13. sajandil, mil ta kuulus tsistertslaste ordule, 16. sajandil kinkis Rootsi kuningas Kolga mõisa kuulsale väejuhile Pontus de la Gardie´le. Sajand hiljem läks mõis perekonnasidemete kaudu Stenbockide suguvõsale ja jäi nende kätte kuni natsionaliseerimiseni 1940. aastal.
Praeguse klassitsistliku väliskuju sai Kolga mõisa peahoone 1820. aastatel. Samal ajal kujunes välja kogu mõisa hoonestus, millest palju on alles tänapäevani, kuigi kehvas seisus. Kirovi kalurikolhoosi ajal jõuti korda teha valitsejamaja ja tall-tõllakuurid. Praegu kuulub mõis eraomandisse ja tänaseks päevaks on häärber vähemalt uue katuse peale saanud.
 |
| Paremal on näha valitsejamaja, kus asub vaallamuuseum |
Valitsejamajas asub vahva muuseum, mis kajastab kogu Kuusalu valla elu-olu. Siin on ruumid erinevatest ajastutest, näiteks mõisa tuba, Nõukogude tuba, koolituba jne, Võimalik on tellida ka giidiga mõisatuuri, mis tundus igal huvitav ja tuleks kindlasti lähemal ajal sõpradega ette võtta.
 |
| Mõisnike tuba |
 |
| Mänguasjade näitus |
 |
| Nostalgiline pilk 60-ndate aastate kööki |
 |
| Mis ajastust see tuba on? |
Juba Kaberneemele sõites hakkas meile silma kaunis Neeruti mõis. Nüüd sõitsime seda lähemalt vaatama. Tõepoolest on tegu väga kaunilt korda tehtud kompleksiga, mida ümbritseb lilleline aed tiigikeste ja jalgteedega. Paraku oli tegu "võõras, ära tule!" mõisaga. Kogu seda kaunidust ümbritses kole metallaed ja me saime nagu vaesed sugulased läbi selle võre kaugelt pilke heita.
 |
| Eestis haruldane rõdudega vaatetorn |
 |
| Kaunis mõis ja park |
 |
| Võõras, ära tule! |
Paar sajandit oli mõis von Nierothide omanduses, mille järgi on koht saanud oma eestikeelse nime. Mõisahäärberi historitsistlik ühekorruseline peahoone ehitati 1878. aastal. Samal ajal rajati ka mõisapark ja allee. Praegune kaunis ja lopsakas juugendstiilis ümberehitus on tehtud 20. sajandi algusaastatel. Sel ajal valmis ka Eestis ainulaadne vaaterõdudega torn.
Paraku juba 1930. aastatel algas mõisa aeglane allakäik ja veel selle sajandi alguses oli peahoone väga kehvas seisus. Tõsi küll, aastatel 1946 - 1997 elas siin kohalik elanik Leida Vahula, keda kutsuti mõisavanaemaks. Temast on kirjutanud Marek Vahula oma romaanis "Talvetants".
 |
| Neeruti mõis asub looduslikult väga kaunis kohas, Loobu jõe kallastel |
Lasila mõis on tuntud selle poolest, et siin veetis oma lapsepõlve Karl Ernst von Baer. Selle fakti tunnustamiseks on mõisapargis ka suur kivirahn mälestustahvliga. Mõisahäärber on armas kollastest tellistest historitsistlik hoone, mida ehivad uhked tornid. Hoone ehitati 1862. aastal ja sellel on ka neogooti ja neorenessansi sugemeid. Arusaadavalt veetis kuulus Baer, kelle sünniaasta oli 1792, oma lapsepõlve varasemas häärberis. Mõisa ees on suur tiik, mille taga on paista kunagiste abihoonete jäänused.
 |
| Lasila mõis |
 |
| Tiik ja viinaköögi varemed |
 |
| Lasila algkool |
Järgmiseks läksime keset järve asuvat Porkuni mõisat vaatama. Väga suurejooneline häärber pole kahjuks kõige paremas korras, aga ümbrus on hooldatud. Linnuse väravatornis asub Paemuuseum, mida me oleme ka kunagi ammu külastanud.
 |
| Piiskopilinnuse Väravatornis asub Paemuuseum |
Juba 15. sajandil ehitati siia Porkuni piiskopilinnus, mis hävis Liivi sõjas. Ainsana on säilinud eespoolmainitud väravatorn. Hilisema rüütlimõisa süda rajati linnusevaremetest natuke eemale järvesaare lõunaossa. Uhke historitsistlik peahoone rajati 1874. aastal ja sisaldab nii tuudoristiili kui uusrenessansi elemente. Juba terve sajandi asub mõisas vaegkuuljate kool. Losssi vastas asub samuti suurejooneline ehitis, 1950 ndatel aastatel rajatud uus neoklasstsistlik koolihoone.
 |
| Porkuni loss |
Säilinud on ka mitmeid 19. sajandi kõrvalhoomeid, millest osa asub väljaspool järvesaart. Vahel on kõrvalhooned isegi põnevamad, kui häärber ise. Ma ei salga, et sellised sammastega ehitised mulle väga meeldivad.
 |
| Mõisa kõrvalhooned |
Väike-Maarjasse sissesõites märksime mööda vilksatamas mingeid naljakaid nukke. Keerasime otsa ringi ja, tõepoolest, keegi naljatilk oli oma isiklikku aeda meisterdanud vaimukaid kujusid ja värvilisi installatsioone. Ilmselt võis siin vabalt ringi jalutada ja seda fantaasialendu nautida. Tuletas natuke meelde Sabile nukkude aeda, aga see oli siin väiksem ja mitte nii kriipi, pigem naljakas.
 |
| Üks iluaed Väike-Maarjas |
 |
| See on kasvuhoone |
Lisan siia ka pildikese Väike-Maarja keskväljakust
 |
| Väike-Maarja linnaväljak |
Simuna kirik on pisut kummalise kujuga nagu väljavenitatud ja omapärase torniga. Tegemist on Tallinna Toomkiriku kõrval ühe vanima Eesti kirikuga 13. sajandist. Ühtlasi on Simuna kirik ainus teadaolev Siimonile ja Juudale pühitsetud kirik Eestis. Varakristliku pärimuse järgi tegid Uue Testamendi apostlid Siimon ja Juudas misjonitööd Pärsia aladel ning surid seal märtritena. Nende mälestuspäeva peetakse 28. oktoobril. Ilmselt assotsiatsiooni tõttu Juudas Iskariotiga on vanarahva kalendris juuda nimi kadunud ja tähistatakse ainult Simunapäeva. Teadupärast hakkas sellel päeval vesi ja maa külmuma.
Simuna kirik on korduvalt sõdades ja tulekahjudes hävinud ning uuesti üles ehitatud. Viimati taastati torn 1980. aastatel. Kui veab, siis saab ka sinna üles ronida.
Simuna kirikuaeda on maetud palju kuulsaid inimesi nagu maastikumaalija Carl von Kügelgeni perekond, Muuga mõisa rajaja kunstnik Karl Timoleon von Neff, von Pauckerite suguvõsa liikmed ning Rakke lubjatööstur Karl Kaddak.
 |
| Simuna kirikaed ja kabel |
Juhuslikult jäi meie koduteele ka Torma postijaama oranživärviline hoone. See oli küll nukras seisus ja rohtukasvanud, aga ikkagi uhke. Postijaam rajati Tormasse 1712. aaastal Peterburi ja Riia ühendusteele. Peahoone valmis 1832. aastal. Siin on peatunud mitmed Venemaa valitsejad: Katariina II, Paul I, Aleksander I ja Nikolai I. Veel paar aastat tagasi müüdi kinnisvaraportaalides seda hoonet elumajana.
 |
| Torma postijaama hoone on riikliku kaitse all |
 |
| Postihoone taga on maakivisillutisega kaetud siseõu |
