Kisejärve ääres

Kisejärve ümber kulgeb ka 6-kilomeetrine matkarada, aga meie plaan oli lihtsalt üks geopeituse aare ära võtta. See oli järve ulatuval poolsaarel, kuhu parklast oli kilomeetrike minna. Poolsaarel on ka lõkkekoht. Inimesi me seal ei näinud, väga üksildane rada. Asukoht on ju ka Setumaa pärapõrgus. Kuigi mitte kaugel kuulsast Nopri talust.

Teele jäi ka ilus talu

Järvevaated on muidugi üsna ühesugused, aga ikka on tore

Ujuda saab siin ka ilmselt

Reis mööda Eesti piiri, Pedaspääst Iklani

Ühel päeval hakkasin google mapsi abil uut reisimarsruuti koostama - piki Eesti piiriäärseid külasid. Kuna paljud külad on üksikud ja nende juurde tuleb sõita edasi-tagasi, siis selgus, et ettevõetav ülesanne on päris mahukas. Seekord jõuame vaevalt neljandiku marsruudist läbitud. Aga Avogi leidis, et ideel on jumet. Kutsusime kaasa ka I ja alustasime esmaspäeva vihmasel hommikul sõitu. Terve eelnev suvi oli palav ja päikeseline, nüüd lubati kahtlasi ilmu, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada.

2.08 Meerapalust Kolodavitsani

Pedaspää - Meerapalu - Meerapalu rand - Laaksaare sadam - Jõepera - Mehikoorma - Meeksi - Räpina sadam - Võõpsu - Lüübnitsa - Beresje - Audjassaare - Laossina - Rõsna - Võpolsova - Värska - Popovitsa - Podmotsa - Velna - Kolodavitsa


Alustasime oma marsruuti lõunapool Emajõge Pedaspäält. Panime kilemantlid selga ja tegime külavahel väikese tiiru. Tüüpiline Peipsiäärne võsane maastik ja mõned üksikud talud. Osa neist ilmselgelt suvilad. Siin on Arusoo bussipeatus ja paistab, et buss käib Tartusse kaks korda päevas. Külaelanikud olid väga informatiivse sildi üles pannud ja täpselt nii oligi nagu sildil kirjas. Edasi minna polnud erilist mõtet, tee lõppes rohumaa ja võsaga. Peipsi äärde me siin külas ei pääsenudki.

Informatiivne silt

Aed kalavõrgust

Buss käib lausa kaks korda päevas

Ajalooliselt oli Pedaspää Peipsi kaluriküla Võnnu kihelkonnas Tartumaal, nüüd kuulub ta Räpina valla alla. 1913. aasta kaardil on külas ära märgitud lausa 21 majapidamist ja kool. 1922. aastal oli Pedaspää 2-klassilises algkoolis 22 õpilast ja üks õpetaja. Kooliharidust olevat külas antud juba 1806. aastal. Sel ajal läbis Pedaspääd ajalooline Tartu - Pihkva kaubatee. Kuulus vene arstiteadlane Nikolai Pirogov olevat peatunud siinses külakõrtsis ning kirjeldanud kalameeste hurtsikuid, kus inimesed elasid loomadega segiläbi. 

Aastal 2020 oli külas aga ainult 12 elanikku. Vana 1962. aastal valminud koolimaja seisab peaaegu tühjana, ainsaks elanikuks endine õpetajanna. Kool jõudis siin tegutseda vaid 8 aastat, siis laste vähesuse tõttu suleti. Hiljem tegutses majas raamatukogu ja internetipunkt, aga needki suleti külastajate vähesuse tõttu. 

Vana koolimaja seisab peaaegu tühjana

Meerapalust sõitsime kõigepealt läbi küla randa, kuhu viis kena sillake ja kaseallee. Rannas olid värvilised pingid ja palju merekarpe. Keegi oli endale ka minisuvila-putka ehitanud. Päris omapärane, aga miks mitte! Pigem oli see ikka kalameeste onnike.

Meerapalu randa pääseb üle samanimelise oja

Sillake ja kaseallee randa

Meerapalu oja

Vihmane Peipsi

Meerapalu randa kutsutakse ka teokarbirannikuks. Arusaadavatel põhjustel.

Omapärane, aga miks mitte! Ka nii võib suvitada

Meerapalu on väike küla samanimelise oja kaldal. Küla tagant algab soo. Meerapalus on 60 majapidamist, kahjuks aina rohkemad jäävad tühjaks. Praegu on elanikke alla 40. Ajasime juttu kohaliku naisterahvaga, kes ütles, et külas on ainult viis püsiemajapidamist. Kohalik pood suleti siin juba 1997. aastal ja varsti pärast seda ka sidejaoskond. Õnneks on olemas suvitajad ja tänu neile ärkab küla suvel ellu ja nii mõnigi talu on korda tehtud. 

Meerapalu tuletas väga meelde Mehikoormat, kus me I-ga just juunis käisime. Pikk ridaküla, mõned majapidamised korras, mõned päris uhkelt üles vuntsitud, mõned hüljatud ja võssakasvanud. Korralikumad majapidamised on rohkem ikka suvilad.

Maja Meerapalus

Laaksaare sadam oli edev ja moodne. Seda kasutavad lisaks kalapaatidele ka Piirissaare elanikud ja ilmselt ka kohalikud mootorpaatide omanikud. Autosid oli siin päris palju parkimas. Piirissaarde on siit kõige lühem tee.

Üks suurem laev seisis kai ääres

Talu Laaksaares

Rahvapärimuse järgi olla kõik Laaksaare elanikud hukkunud Põhjasõja ajal. Peale sõja tulnud Venemaalt keegi Klimka nimeline siss Laaksaarde elama. Klimka järglasi võib ümbruskonnas suurel arvul leida. Klimka nimest on moodustatud perekonnanimed Kliimask, Kliiman, Kliimson, Kliimand, Kliimberg. Neid nimesid võib suurel arvul leida kogu Räpina kihelkonnast. Meiegi Kliimaski nimeline hea tuttav on juurtega Mehikoormas.

Jõeperas polnud näha muud, kui väike kanal paatidele 

Mehikoorma alevik asub Peipsi-Pihkva järve kõige kitsamas kohas Lämmijärve ääres. Sadamas on näha piirivalvekordonit, uhket punaseks värvitud puithoonet, 1938. aastal ehitatud tuletorni ja spordiplatsi. Sadama tagant läheb uhke laudtee järve kohal kuni ilusa ranna ja väikese sadamani.

Vanarahva juttude järgi olnud praeguse piirivalve kordoni maja kohal suur küla, kuid aja jooksul on Peipsi laienedes see koht vee alla jäänud.

Mehikoormat on esmakordselt ürikutes mainitud juba aastal 1242 seoses kuulsa Jäälahinguga. Praegu on seal ligi 200 elanikku. Suurim kohalik tööandja on OÜ Latikas.

Mehikoorma tuleetorn

Kuna me I-ga olime Mehikoormas juunis alles käinud, siis jalutasime Avoga ainult korra majaka juurde ja käisime keskuses poes.

Mehikoorma keskväljak

Meeksi mõisast on alles ainult paar kõrvalhoonet, sealhulgas tall

Räpina sadam on eriliselt uhke ja suurejooneline rajatis. Siin on ka vaatetorn, mille otsast sai hea ülevaate sadamast ja järvest. Lootsime ka Sadamakohvikusse sööma minna, aga kahjuks oli see esmaspäeviti suletud.

Vaade Räpin sadamale tornist

Parasjagu oli ka Jõmmu Räpina sadamas

Söömas käisime Räpina vanas heas Puuriida pubis. Olime Avoga seal ka mõned korrad varem käinud, täitsa normaalne koht.

Setumaa põhjapoolsem küla Võõpsu jääb Räpina - Värska tee äärde ja tasub kindlasti lähemat uurimist. Tegelikult jagab Võhandu jõgi asula kaheks, ühel pool on setu alevik ja teisel pool Petserimaa õigeusklike mõjutustega tänavküla. Viimases elasid õigeusklikud setud ja venelased, kes kutsusid küla Lõbovkaks. Kunagi oli Võõpsu tähtis sadam ja kauplemiskoht Petseri ning Liivimaa vahelisel kaubateel, mis kulges mööda Võhandu jõge. Kuni Teise maailmasõjani peatusid siin sadamas Tartu-Pihkva reisilaevad ja oli isegi Tartu- Võõpsu vaheline liin. Ühendust kahe asula vahel peeti parvedega, esimene sild ehitati siia alles 1946. aastal.

Tegelikult on Võõpsu päris iidne asula, teada on, et viikingid elasid siin juba aastal 800. 

Meie tegime kõigepealt tiiru ümber ilusa kollase puuhoone, mida pidasime kirikuks. Siis alles märkasime, et risti ei olegi. Selgus, et tegu oli hoopis pritsikuuriga.

Võõpsu pritsikuur näeb välja nagu kirik

Keerasime jõeäärsele teele, kus oli väga ilus puhkeala, ja teiselpool teed kummalise arhitektuuriga majakesed.

Võhandu jõe ääres oli kena puhkeala

Põnevaid maju Võõpsus

Vaade teiseltpoolt jõge

Maantee äärde jääb ka Võõpsu tsässon, setu kogukonna traditsiooniline pühakoda.  Hoone palgid on dateeritud aastasse 1710. Ilmselt umbes samal ajal ehitati algne kahe uksega aidahoone ümber tsässoniks. Tsässoni pühakuks on piiskop Nikolaus Imetegija ehk setupäraselt püha Migul. Tsässon kuulub ka riikliku kaitse alla ja asub muinsuskaitse all oleval keskaegsel külakalmistul.

Püha Miguli tsässon Võõpsus

Lüübnitsas olime varemgi käinud ja selle ilusat valget tsässonat mäletasime. Siin on ka vaatetorn, kust saab heita pilku Venemaale, Kolpino saarele. See saar asub ikka väga lähedal ja on päris suur. Selgema ilma ja parema nägemisega on märgata ka Kolpino kirikutorni. Ajalooliselt kuulusid kõik siinsed külad Kolpino koguduse alla ja paljude praeguste elanike esivanemad on maetud saare kirikaeda. 

 Tsässon ehitati 2015. aastal külarahva eestvedamisel.

 

Üle Pihkva järve paistab Kolpino saar ja kirikutorn

Vaade tornist maismaa suunas

Vanarahva juttude järgi pani Lüübnitsale nime Peeter Esimene, kes Põhjasõja ajal armastas siinkandis puhkamas käia ja olla Lüübnitsa künkal seistes imetlenud ümbritseva maastiku ilu. Venekeelsest sõnast ljubovatsa (imetlema) tulnudki küla nimi.

Lüübnitsa külas

Kõrvuti asuvad Lüübnitsa, Audjassaare ja Beresje on tavalised ridakülad, kus majad üksteise kõrval tihedalt reas piki Peipsi järve kallast.Vähesed järelejäänud püsielanikud tegelevad kalapüügi ja sibulakasvatusega.  Aga etniline kuuluvus on kõigil erinev. Lüübnitsas elavad venelased, Beresjes vanausulised ja Audjassaares setod. 

Uhkem majapidamine Audjassaares

Tagasihoidlikum majapidamine Audjassaares

Beresjes mäletasin väga ägedat surnuaeda, mis asub külaservas künka otsas. Väikese otsimise peale leidsime selle üles. Surnuaiad on muidugi igal pool põnevad, eriti võõramates kultuurides. Beresje vanausuliste kalmistu ajalugu ulatub Põhjasõjani. Beresje on ainuke Setumaa küla, kus elavad vanausulised. Muide, vanausulised panevad risti kadunukese jalutsisse, et ülestõusmise ajal oleks hea sellest kinni haarata.

Beresje surnuaed asub küla servas

Vanausulistele iseloomulikud ristid Beresje kalmistul

Järgmine küla Laossina on väga pika ajalooga.  Siit on leitud üle 5000 aasta vanuse asustuse jälgi. 1886. aastal peatus siin rahvaluulet üles kirjutades Jakob Hurt.  Laossina rannas asub kanalike paatidele ja ilus avar puhkekoht.

Puhkekoht Laossina rannal

Väike paadisadam Laossinas

Laossina

Rõsnas oli puhkeala järve ääres, aga väga inimtühi. See küla asub pika ja kitsa Värska lahe ääres. Otse vastas üle lahesopi asub Võpolsova. Värska sanatoorium on siit otse kiviga visata, autoteed mööda ümber lahe on sinna üle 10 kilomeetri.

Rõsna puhkeala

Karisilla oja suudmeala Värska lahes 

Võpolsova asub teiselpool lahte

Värskas käisime poes toidukraami ostmas ja meie I-ga külastasime ka üle tee asuvat Jan Tammiku galeriid. Peremees ise oli kohal, aga kuigi jutualdis ei olnud. Galerii ise oli väga huvitav, eriti interjöör.

Kunstinautimise võimalusi Värskas

Jan Tammiku galerii

Värska ise on meil mitmeid kordi nähtud ja kuigi siin on väga ilus jalutada, oli õhtu käes ja me ei hakanud aega viitma, vaid võtsime suuna Popovitsa peale. 

Paistab Vene piir

Popovitsa asub Värska ja Popovitsa lahe ääres

Popovitsa küla juures lõikab Vene piir kiiluna Eestisse või õigupoolest ulatub Eestimaa kiiluna Podmotsa kohal Venemaa territooriumile. 

Popovitsast Podmotsasse viis ilus metsatee kõrgete mändide vahel. 

Podmotsas olime Avoga mitmeid kordi varemgi käinud. Näinud surnuaial haruldasi kiviriste ja vaadanud üle järve paistvat Kulje kirikut Venemaal. Küla koosneb ainult paarist majapidamisest kahelpool teed surnuaiast järve äärde. Siin oli ka kollane aken, aga me ei suutnud välja mõelda, mida sealt vaatama oleks pidanud, mõlema pool oli võsa. Äkki oligi algne vaade võssa kasvanud?

Podmotsa on tänavküla nagu enamik Peipsiäärseid külasid

Podmotsa on iidne küla ning tal oli omal ajal oluline koht Tartu-Pihkva veetee ja Värska-Kulje maantee ääres. Veel Eesti Vabariigi ajal oli siin üle 200 elaniku. Surnuaed on samuti vana, vähemasti keskaegne ja selle keskel asuva tsässoni eelkäija ehitati aastal 1760.  Tsässoni ees on suur keskaegne kivirist, mille najal on kaks väiksemat. Legendi järgi olevat suur kivirist siia ise üle järve ujunud ja tähistavat kunagiste suurte sõjameeste haudu. Sellele omistatakse ka imettegevat jõudu.

Keskaegne kivirist "poegadega"

Podmotsa tsässon

Üle Kulje lahe päris lähedal paistavad õigeusu kiriku kuplid. Aastasadu kuulusid ka Podmotsa elanikud Kulje kogudusse ja olid selle kirikuga tihedalt seotud. Suvel käidi seal paadiga või trossiga tõmmatava parvega, talvel üle jää. Kuni Teise maailmasõjani käis mõlemal pool lahte vilgas elu, mis kahjuks tänaseks on peaaegu täiesti lakanud.

Üle lahe paistab Kulje kirik

Nõukogude võimu algusaastatel kuulus Podmotsa hoopiski Vene NFSV koosseisu, aga 1957. aastal anti see koos Perdaku külaga Eestile ja vastu saadi Petseri raudteesõlm, Väiko-Kuuliska, Klütši ja Tamme külad.

Naaberkülast Velnast oli pärit minu tädimees, tema sugulasi on ka Podmotsa kalmistule maetud. 20. sajandi alguses oli siin 22 talu ja töötas ka 6-klassiline kool. 

Taluhoov Velna külas

Velna jäi ka viimaseks asulaks täna. Siit suundusime läbi Verhuulitsa ja Lutepää väikese Venemaa koridori oma tänasesse ööbimispaika Hundi puhkemajja Kolodavitsas.

Puhkemaja oli lihtne palkhoone, aga väga hubane. Mõnus elutuba, väike köök, hulk magamistube. Ja, mis kõige tähtsam, kuum saun, mis täna peale päev otsa vettimist vägagi ära kulus. Maja asus väga kaunis kohas orupervel. Perenaine ütles vihmase ilma kohta, et Loodus laulab.

Hundi puhkemaja asus oruserval

3.08 Saatsest Tummelkale

Saatse - Litvina - Kundruse - Kolossova - Koidula - Võmmorski - Helbi - Tiirhanna - Vinski - Sirgova - Miikse - Saarde - Luhamaa - Tserebi - Toodsi - Savimäe - Parmu - Kurõ - Tsiiruli - Tummelka

Meie puhkemaja päikeselisel hommikul

Ilm oli päikeseline, aga kargevõitu. Kuna eile jäi Saatse vaatamata, aga see on väga äge koht, siis sõitsime 20km tuldud teed tagasi ja pöörasime Saatsesse sisse. Kõigepealt vaatasime ära piiripunkti, mis oli väga meeleolukas.

Selline ta siis on - piir vaenuliku Venemaaga

Külakeskus ehk kirikuplats oli uhkelt korda tehtud, ei tundnud enam äragi. Juurdepääsutee ja parkla olid kividega plaaditud, kõige enam räämas olnud maja ümbrus oli kenasti niidetud.

Majad kirikuplatsi ümber. Siin majas elas kunagi naine nimega Virve Hammas

Kunagine räämas maja on nüüd kenasti korda tehtud

Saatse küla kutsuti varasematel aegadel Saatserinnaks ja selle uhkuseks on 1801. aastal valminud Püha Paraskeva, vene keeles Pjatnitsa ehk reede õigeusukirik ja vana kalmistu selle ümber. Kalmistu on venepäraselt värviline ja plastmasslilledega ehitud. Kalmistul asub kaks 14.-16.sajandist pärit paekivist risti, mis näitavad, et tegu on keskajast pärit matmispaigaga.

Püha Paraskeva õigeusu kirik

Värvikirev kalmistu

Kalmistu taga on punastest tellistest ja maakividest luteri kiriku varemed. See kirik jäigi esimese Eesti vabariigi ajal lõpetamata. Ega siinkandis vist kuigipalju luteriusulisi polnud ka.

Kalmistu taga paistavad luteri kiriku varemed

Pattina küla oli täielik kolgas, aga üksikud majapidamised olid väga uhked ja korras. Piir jooksis kahe järve vahelt. See oli ummiktee, tulime sama teed mööda Saatse kaudu tagasi. Pattina ja Saatse vahel asub Litvina küla, kus sündis näitleja Arvo Kukumägi.

Piir jookseb kahe järve vahelt

Ilus maja Saatse - Kolossova tee ääres

Kolossovas nägime kolmandat korda Seebipoe silti ja otsustasime seekord enam mitte mööda sõita. Me ei kahetsenud. Vana Jüri seebipoest saime kodustele külakostiks erinevaid põnevaid seepe osta ja lisaks poe omaniku Silver Hüdsiga juttu puhuda. Tegemist on Setomaa ainsa meessoost seebimeistriga, kes pani poele nime oma vanaisa järgi. Mõne seebi koostises on lausa Petseri kloostrist toodud imettegev allikavesi.

Seebipoe omanikul huumorisoont on

Siin töötab hooajal ka kohvik

Hubane seebipood

Seebipoe lähedal on Jumalamägi, kuhu meil soovitati kindlasti minna. Mäe otsas on puust Peko kuju, millele oli hulgaliselt andameid toodud - küünlaid, komme, helmeid, raha, viina ja isegi küpsiseid ja pirukaid.

Peko kuju ja rohked annetused

Jumalamäe puhastasid võsast kohalikud külaelanikud aastal 2007, viljakusjumala Peko puust kuju voolis kohalik skulptor Renaldo Veeber. Mäge on külastanud teiste hulgas ka Toomas Henrik Ilves ja Eesti Apostliku Õigeusukiriku metropoliit Stefanus.

Jumalamägi

Koidula piiripunkt on suurejooneline ehitis, aga seisab vist suures osas kasutult. Maastik selle ümber on samuti Eesti kohta suurejooneline, aga me oleme siin korduvalt ringi sõitnud.

Võmmorskis asub otse Petseri-Niitsiku teeristil uus tsässon, mis ehitati 1998-1999. Vana, 1911. aastal valminud tsässon oli lagunenud ja selle taastamist ei peetud otstarbekaks. Sisse minna muidugi ei õnnestunud, need tsässonid on alati kindlalt lukus.

Võmmorski uus tsässon

Tsässon asub teederistil

Võmmorski külas elab umbes 34 inimest. Siin asub piirivalve Piusa kordon. 

Kusagil Võmmorski ja Tiirhanna vahel oli tee ääres väga äge maja, mille murukatusel lamba kuju. Üldse oli see ilus tee.

Võrumaa teede ääres näeb nii mõndagi huvitavat

Tatrapõld

Põnev maja, mille katusel on lamba kuju

Siis tulid kaks väga ägedat küla Tiirhanna ja Vinski. Jälle tänavkülad omapäraste majade ja aedadega. Nagu ütleb nimigi, on Tiirhanna ringküla - seda saab tiiruga läbida. Kummalisel nimel on tegelikult mitu
seletust. Näiteks see, et sõjad ja taplused on külasse ikka ja jälle tiiruga tagasi jõudnud. Tiirhannas asub Lõuna-Eestile haruldane lubjakiviastang ja selle juures endised lubjapõletusahjud, mida me kahjuks ei osanud vaatama minna. Tegelikult väärib küla kindlasti pikemat peatust ja jalutuskäiku.

Tiirhanna külatanum

Minu kodu on mu kindlus!

Kui üldiselt jaguneb Eesti kaheks - paekivine Põhja-Eesti ja liivakivine Lõuna-Eesti, siis Võrumaa lõunaservas lasub erandina devoni paas, mis on küll enamasti iidsete kivisetete all mattunud, aga kahes kohas siiski maapinnale paljandub. Üks neist kohtadest ongi Tiirhanna küla, teine on idapool Kalkahju, kuhu meil ka plaanis oli minna.

Vinski küla asub vaid sadakond meetrit piirist. Petseri kloostri arhiivis asub dokument küla esmamainimisest 1637. aastal. Esimesed asunikud olevat olnud hoopis rootslased.

Vinski küla asub sadakond meetrit piirist

Maastik Vinski küla juures

Vinskis jalutasime piki ainukest tanumat, inimesi me ei kohanud. Üldse paistsid kõik külad siin piiri ääres nagu väljasurnud. Aga muru maja ümbert oli alati korralikult niidetud, isegi kui maja ise oli juba
täiesti lagunenud. Siin külas aga olid majadel ilmselgelt peremehed olemas, kõik oli korras ja kena. Kindlasti üks maalilisemaid külasid siinkandis.

Vinski on väga korras ja ilus külake

Põnevat arhitektuuri kohtab ka Võrumaal

Edasine tee viis meid piki põlde ja metsatukki, mööda üksikutest majadest Sirgovani ja sealt edasi Miiksesse.

Piimapukk oli minu lapsepõlves veel tavaline nähtus, nüüd näeb neid harva

Miikse, eestipäraselt Meeksi, asus ajalooliselt tähtsa Võru - Vastseliina - Irboska kaubatee ääres ja oli ammustel aegadel oluline keskus. Seda tunnistavad ka rohked arheoloogilised leiud ja legendid. 1341. aastal peeti siinkandis üks Eesti ajaloo suuremaid lahinguid Liivimaa Ordu ja Novgorodi vägede vahel. Miikse oja ääres asuv Jaanikivi on iidne ohveduspaik ja omavat ka ravitoimet. Kahjuks on kivi aegade jooksul purunenud mitmeks tükiks. Kivi lähedal voolab Silmaallikas, millel pidavat samuti ravitoime olema.

Miikses on taas ilus puukirik, pühendatud Ristija Johannesele. Kirik valmis 1953. aastal, sügaval Stalini ajal hoolimata võimude vastuseisust. See oli kohaliku kogukonna initsiatiiv. Kohalikud
elanikudannetasid raha ja osalesid ka ehitustöödel.

Miikse kirik ehitati Stalini ajal

Luhamaa piiripunktis polnud me üllataval kombel varem käinudki. Ega midagi väga huvitavat siin vaadata polnudki. Lootsime kohvikus süüa, siin pidi neid lausa kaks olema, aga mõlemad olid suletud.Tegin pildi kaugemalt ja sõitsimegi hoopis Vastseliina linnusesse sööma.

Saarde küla

Luhamaa piiripunkt

Tagasiteel keerasime sisse ka Tserebisse, mis oli juba Võrumaale iseloomulik hajaküla. Tee oli kitsas ja täiesti ootamatult kohtusime suure veoautoga. See ei jäänud ainukeseks. Pidin aga muudkui tagurdama ja otsima kohta, kuhu eest ära tõmbuda. Selgus, et küla lõpus käis kagupiiri ehitus. Seda suurejoonelist tööd nägime edaspidi veelgi. Arvestades, mis praegu Leedu-Valgevene piiril toimub, on see kindlasti mõistlik.

Tserebi on tüüpiline ilus Võrumaa küla

Sammaldunud

Toodsil oli ainult üks mahajäetud maja, mille juurest parasjagu kaks kollaste vestidega mest õiendasid. See pani meil kohe fantaasia tööle, mida nad seal ikkagi tegid.

Üksildane mahajäetud maja Toodsil

Kiviorust lõuna poole sõites ületab tee Pedetse jõe. Kohe peale väikest silda asus mahajäetud talu. Taas oli muru korralikult niidetud, aga majad väga kurvas seisus. Piiripost oli siinsamas talu külje all.

Mahajäetud talu Pedetse jõe ääres

Taamal paistab piiripost

Parmu ulatub terava nukina lõunasse, siin saavad kokku kolme riigi piirid - Eesti, Venemaa ja Läti. Sõitsime mööda igavat kruusateed niikaugele, kui saime. Siis oli tõkkepuu ja keelumärk ees. Jalakäijatele justkui vist keeldu polnud ja me kõndisime kilomeetri veel edasi. Midagi põnevat vaadata polnud, kuni jõudsime taas kagupiiri ehituseni. Millegipärast oli traataed siin katkestatud ja jätkus paar meetrit  eemal, okastraadirullid otsas. Edasiminek oli keelatud, pealegi algas tara kõrvalt kohe võpsik. Seega pidime loobuma päris kolme riigi kohtumistpunkti minemisest. Olen taolises kohas ka korra elus juba olnud - Argentiinas Puerto Iguazus, kus üle jõe paistsid Paraguai ja Brasiilia.  

Siit alates jätkus meie teekond piki sõbraliku naaberriigi Läti piiri. Eston Kohvri saatus meid enam ei ähvardanud.

Kusagil tagapool saavad kokku kolme riigi piirid

Lõbus piimapukk Kurõ külas

Jõudsime Riia-Pihkva maanteele ja sealt Muratisse. No seda teed oleme sõitnud ikka kümneid ja kümneid kordi. (mitte viinapoodi vaid ikka oma lemmikturismimaale Lätti, kuigi möned korrad oleme ikka viinapoes ju ka käinud). Kõige piiriäärsem asula on Tsiiruli, aga siin polnud Avo sõnul muud, kui bussipeatus. Käisime siiski peaaegu Murati piiripunktis ära ja siis läksime ööbima Tummelkale, meie suvekoju.

Tuttavad maastikud meie suvekodu kandis

Tänane öömaja

4.08 Tummelkalt Valgani

Tummelka - Kilomani - Pillardi - Savioru - Kellamäe - Krabi - Raadimäe torn - Liivjärv - Metsavenna talu - Vastse-Roosa piiripunkt - Naha - Karisöödi - Tellingumäe torn - Koiva-Mustjõe MKA Korgeperve puhkeala - Valga

Kilomani külla on meie talust Võrumaalt 10km. Küla ise oli tagasihoidlik, aga nägime palju
hobuseid, mõned varssadega. Tee ääres olid hobusekoplid. Ilmselgelt on tegu hobusekasvatajate külaga.

Maja Kilomani külas

Kilomani küla hobused

Ristikupõld

Erinevalt Setomaast on Võrumaa talud hajaasustusega, igaüks oma künka ja metsatuka taga.

Maastik oli väga ilus, palju suuri künkaid ja sügavaid orgusid, vahepeal sekka pisikesi metsateid, rohkem kuusikuid. Teel Saviorule poseeris meile üks edev hõbehaigur. Kükitas kuivanud puu otsas tiigi peal, tõusis meid nähes lendu ja tiirutas uhkelt tiigi kohal.

Künkaid ja metsatukki on Võrumaal küllaga

Ilus metsatee Saviorule

Edev hallhaigur

Savioru oli Rõuge valla aasta küla 2017

Nägime tee ääres mitut väga ilusat, aga väga üksildast talu. Palju on korda tehtud talusid, paljudneist ilmselt kellegi suvekodud. Kellamäe küla lähedal on Luhasoo matkarada, mida kindlasti soovitan uudistama minna.

Tee Saviorust Kellamäele

Jõudsime Krabini, kus oleme päris palju käinud. Pildile jäi vanas mõisa magasiaidas asuv kauplus ja kõrts.

Krabi kauplus ja kõrts

Raadimäe tornis oleme samuti käinud, aga ikka võib uuesti tulla. Siit paistab Kikkajärv, teised Paganamaa järved - Liivajärv ja Sarapuujärv, rääkimata Väikesest Mudajärvest, jäävad puude varju. Igatahes on tegu kõrge torniga, mis asub kõrge mäe otsas. Annab ikka ronida. Ootamatult palju rahvast oli tornis ja selle juures.

Raadimäe torn on 24 meetrit kõrge

Raadimäe tornist paistab Kikkajärv ja selle taga Lätimaa

Paganamaa

Raadimägi ongi Paganamaa kõrgeim punkt, selle kõrgus merepinnast on 177 meetrit. Räägitakse, et siinsed äkilised orud ja mäed on tekkinud vanapagana tembutamise tagajärjel. Näiteks räägib üks rahvajutt, et vanapagan olevat Kirbu Kuresoos maganud, käed-jalad laiali. Äkitselt kärgatanud pikne ja teadupärast vanapagan ju välku kardab. Ehmatanud teine üles ja pannud elu eest punuma. Järele jäidki kehakujuline lohk ja kolm hiiglaslikku jalajälge. Sellest ka Paganamaa nimetus. Või siis sellest, et siin oli omal ajal palju salapiirituse vedajaid ja muidu hobusevargaid, ehk üks paras paganate maa.

Tegelikult kujunes see põnev maastik hoopis mandrijää sulamise tagajärjel. Paganamaa olla olnud esimesi piirkondi Eestis, mis mandrijääst vabanes. Ühtlasi rajati siia Eesti esimesed looduse õpperajad aastatel 1964 ja 1972. Umbes samal ajal moodustati ka Paganamaa maastikukaitseala.

Ilm oli ootamatult palavaks läinud ja me laskusime alla Liivajärve äärde ujuma. Seal polnud õnneks ühtegi hingelist peale meie. Vesi oli kosutavalt jahe ja mõnus. Muidugi üles parklasse ronimine võttis naha taas märjaks.

Liivajärves on mõnus ujuda

Kõhud olid meil tühjaks läinud, aga söögikohtadega siinkandis eriti kiita ei ole. Helistasin Filmi-Vargamäele, kust öeldi, et tasuks minna Varstusse kohvikusse Daisy Juures, mis täna kindlasti ka avatud on. Varstu ei jäänud küll meie teele, aga mis see 13km siis sõita ei ole tühja kõhuga. Paraku oli just täna kohvik kinni, taipasime seda alles siis FB-st kontrollida, kui juba Varstus olime. Õnneks sõitsime tagasiteel mööda Metsavenna talust Mõniste lähedal ja õnneks müüdi seal häid lihapirukaid.

Metsavenna talupood, siit saab ka pizzat ja häid lihapirukaid

Ebaõnnestunud söögiotsingute tõttu otsustasime Filmi-Vargamäe vahele jätta ja sõistime vaatama Vastse-Roosa piiripunkti varemeid. Piiripunkti muidugi leidsime, aga varemetest polnud kippu ega kõppu. See-eest käisime korraks jalgsi Lätimaal ära. Keegi ei vaadanud kurja näoga ega küsinud vaktsineerimispassi. Kedagi tegelikult polnudki.

Vastse-Roosa piiripunkti varemeid me ei leidnud, aga Lätimaa oli olemas

Edasi suundusime mööda metsateid Naha küla poole, mille lähedal on Eesti lõunapoolseim tipp. Hetkeks mõtlesime jalgsi lõunatipu vallutamisele, aga see ring oleks olnud ligi 5km mööda porist metsarada ja nii palju meil aega ei olnud. Pealegi olime Avo ja Kallega kunagi seal juba käinud. Pealegi on geograafiliselt õige punkt keset Peetri jõge, kuhu niikuinii ei pääse. I-l paistis küll kahju olevat, aga eks siis teinekord võtame eraldi ette.

Sõidame mööda metsateid Eestimaa lõunatipu poole

Siit Naha küla suure tamme juurest algab ligi viiekilomeetrine matkarada Eesti lõunatippu

Naha küla

Tahtsime käia ära ka Kalkahju lubjakivipaljandit vaatamas, aga vahepealsete aastatega oli perekond Eramaa selle koha omastanud ja me pidime piirduma Karisöödi pargiga. See oli küll väga kenasti korda
tehtud - trepid ja sillakesed ja vaade paljandis asuvale allikakoopale. Aga siin paljandub liivakivi, mitte Lõuna-Eestis haruldane Devoni lubjakivi. Kalkahju oli üks minu lemmikkohti siinkandis - kõrge kallas, pingike kase all, puust trepp paljandi vaatamiseks. Mis teha!

Kaunis Karisöödi park

Paremal on näha allikakoobas

Veel üks looduskaunis koht jäi täna meie teele - Koiva-Mustjõe Maastikukaitseala. Aga enne möödusime Tellingumäe tornist, kuhu loomulikult oli vaja ikka ronida. See on päris vaevanõudev ettevõtmine. Esiteks tuli jätta auto tükk maad madalamale, sest vihm oli tee ära uhtunud. Väikse matka järel jõudsime puhkealale. Sealt läks kõrge trepp torni jalamile. Ja lõpuks tuli veel õige mitu korrust tippu ronida. See-eest oli vaade super! Nägime Mustjõe looklemist küngaste vahel ja Lätimaad.

Tellingumäe tornist avaneb kaunis vaade Mustjõele

Puhkeala Tellingumäe torni jalamil

Tagasiteel õnnestus mul kruusa peal libiseda ja põlv marraskile kukkuda. Õnneks jalg liikus, käimist ja autojuhtimist ei seganud. Aga püksid tuli ära visata.

Koiva-Mustjõe MKA aluseks on 1957. aastal loodud Koiva puisniidu botaaniline kaitseala, mis tänapäeval kuulkub ka Natura 2000 linnu- ja loodusalade hulka.

Kõrgeperve puhkeala avastasime kunagi juhuslikult perega Lätti reisides. Hiljem püüdsime seda veel leida, aga ei õnnestunud. Nüüd GPS-i abiga see õnneks keeruline ei olnud. Puhkekoht asub Koiva jõe kõrgel kaldapealsel ja pakub kauneid vaateid piki jõge. Siin saab ka mõnusalt ujuda. Kahjuks oli plats juba ühe perekonna poolt hõivatud ja me ei hakanud neid segama. Pealegi oli juba õhtu käes ja meil aeg Valga ööbimiskoha poole sõitma hakata. Seda enam, et plaanisime ka Valga linnaga põgusalt tutvuda.

Imekaunis Koiva jõgi

Kõrgeperve puhkeala

Meie seekordne öömaja, Valga Old Town Apartement nr 9, korter vanas puumajas oli väga maitsekalt kujundatud, avar ja valgusküllane. Siin oli küll üks magamistuba, aga I sai magada elutoa diivanil. 

Otsisime kiirelt internetist sobiva söögikoha - Voorimehe pubi ja jalutasime sinna. Valga üllatas meeldivalt. Siin on küll palju kolehooneid, aga ka palju väga võluvaid maju ja majakesi. Linnale paistabki iseloomulik olevat suurte kortermajade ja tondilosside paiknemine kõrvuti ilusate idülliliste elamutega.

Aastail 1864-1866 ehitatud Valga raekoda

Üks kolemajadest keset linna

Voorimehe pubi oli täitsa norm söögikoht

Ilus agulitänav

Kumb siis?

Suured kortermajad ja ilusad väikesed eramajad on läbisegi

Lõvipeadega maja on linna ajaloos esimene munitsipaal-üürimaja. See juugendstiilis ehitis valmis 1910. aastal ja selle lasi ehitada hambaarst Julius Goertz. Uhke maja esimesel korrusel oli arstikabinet ja teisel elas Goertz ise. Tegu on esimene Valga kortermajaga, milles oli keskküte, veevarustus ja vannitoad.

Uhke Lõvipeadega maja

Valga linna ebaõnn algas 1920. aastatel, mil linn jagati Eesti ja Läti vahel. Selle tagajärjel jäi ajalooline linnasüda äärelinna ja seda suppi helbib Valga tänapäevani. Lisaks Punaarmee võidukas pommitamine ja taasiseseisvunud vabariigi alguses tehtud valed otsused, mille tagajärjel asus siin pikka aega mahajäetud hoonetega tühermaa. Umbes 10 aastat tagasi otsustati ajalooline südalinn taaselustada.

Valga südalinna on hakanud elu tagasi tulema

Eurorahadega kordatehtud keskväljak oli uhke ja avar, värviliste veejugadega purskkaev keskel. Kahju ainult, et väljakut ümbritsevad hooned olid kõik tühjad. Aga algus on tehtud, küllap jõuab elu ka sinna. Muide, 2018. aastal valminud väljak võitis Eesti Arhitektide Liidu aastapreemia.

Uhke keskväljak vaatega Jaani kirikule

Paljud keskväljaku äärsed majad seisavad tühjana, aga küllap tuleb elu ka nendesse

Meie korter asus selles majas otse keskväljaku ääres

5.08 Valga - Treimani

Valga - Aitsra - Voola sild - Kooraste Valgejärv - Jeti - Koorküla - Holdre - Tündre järv - Taagepera - Lilli - Penuja - Laatre - Mõisaküla - Jäärja - Veelikse - Lanksaare - Uuemaa - Massiaru - Treimani

Varajane tänavamüra äratas meid juba 8-paiku. Sõime hommikust, jätsime I-ga hüvasti, kes läks Tartu rongi peale ja asusime teele. Valgas oleks tahtnud ka päevavalges pisut ringi käia, aga polnud kahjuks aega - karm programm ootas. Tänane päev on kilometraažilt kõige pingutavam. Juba esimene sihtkoht - Jeti oli 30km kaugusel. Sinna sõitsime läbi Koorküla. Pruun silt näitas Voola sillale 2km, keerasime ka sinna. Sild iseenesest midagi erilist polnud, aga Õhne jõgi oli kena vaadata.

Maastik Aitsra kandis

Õhne jõgi on ilus vaadata

Koorküla Valgjärvel otsisime õiget puhkeala ja tegime tiiru ümber järve enne kui leidsime väikese puusildi, mis näitas RMK lõkkekohta. See oli väga armas plats, kuhu mahub mitu telki. Parasjagu oli sealm üks saksa pere väikese lapse ja autosuvilaga ning üks telk, mille elanikud ennast ei näidanud. Sakslaste laps oli väga nunnu.

Koorküla Valgjärv

Puhkeala siinpool järve ei olnud, külla aga leidsime kateloki

Saksa perekonna laafer Valgjärve puhkekohas

Koorküla Valgjärv kuulub oma 27 meetriga kümne Eesti sügavaima järve hulka. Järve põhjas on muistne asulakoht, millel on teadlaste sõnul vanust üle 1000 aasta, osadel palgijäänustel lausas üle 2000 aasta. Legendi järgi on tegemist vee alla vajunud mõisa jäänustega. Põhjuseks jõuka venna armastus oma õe vastu ja ebasündsale laulatusele järgnenud uputus. Lisaks elavat Valgjärves müstilised vee-elukad. Väidetavalt olevat juhuseid, kus kalameeste paadist kalad vette tagasi kutsuti.

Järve põhjas olevaid varemeid hakati uurima juba sügaval keskajal. Esimese uuringu olevat teinud 1640. aastal kohalik mõisnik von Anrep, kes tõi selleks Venemaalt tuukrid. Need olevat näinud järve põhjas mõisahooneid ning leidnud vasest ja puust tarbeesemeid. 1869. aastal käis Valgjärves sukeldumas üliõpilane Hugo Treffner, kes leidis varemetest savinõude kilde ja sütt.

Koorküla Valgjärv on üks sügavamaid Eestis

Jetis oli äge pood, mille ees laud ja toolid mõnusaks istumiseks ja aias tiirutas karvane koer. Poemüüja ütles, et kaukaaslase ja kolli segu. Pidi väga seltsiv ja tore koer olema. Poemüüjaga saime ka kohe jutu peale, pealegi sai siin korralikku capuccinot osta, mis maksis 1 EUR. Müüja rääkis, et küla õieti polegi, paar maja ja kogu lugu. Veel mõned aastad tagasi olevat pood pere ära toitnud, aga nüüd on see teise töö kõrvalt rohkem hobi.

Üks tõeliselt tore külapood

Istumisnurgake

Kohv ühe euroga

Kunagi asus selles hoones hoopis Jeti mõisa kõrts. Vahepeal oli majas koorejaam ja ka midagi koolilaadset. Nimelt õpetas siin 1833. aastal kõrtsi linnasemeister lastele lugemist. Pärast sõda on hoones aga alati kauplus olnud.

Kummaline külanimi Jeti on tõenäoliselt tulnud Koorküla mõisa omaniku Henriette von Golejewski eesnimest. Henriette lühike nimi on Jette, sellest tuletatigi Jettenhof ehk Jeti karjamõis.

Koorkülas oli kunagine mõisasüda. Häärber pole säilinud, aga alles on ilus park ja 1892. aastal mõisaaidaks ehitatud ning Vene ajal kolhoosi magasiniaida ülesannet täitnud hoone, kus praegu asub rahvamaja. Pargi servas on suured koopad ja allikad, aga millegipärast me ei taibanudki neid vaatama minna. Eks midagi peab järgmiseks korraks ka jääma.

Koorküla mõisa park ja rahvamaja

Üks elaniketa, aga hooldatud talu Holdre tee ääres

Jõudsime Holdre mõisasse, mille juures käisid remonditööd. Üks abielupaar kahe vahva koeraga oli seal parajasti tegutsemas. Saime muidugi ka nendega jutule ja ka koertele pai teha. Koerad olid mõlemad veel kutsikad, kuigi täismõõdus loikamid juba.

Kohalik remondimees tutvustas meile lahkelt maja

Holdre mõis rajati 16.sajandi keskpaiku ja kuulus kuni 1767. aastani Holleritele, millest tuletus ka mõisa nimi. Praegune rahvusromantilises stiilis juugendlik häärber ehitati 1910. aasta paiku, arhitektiks ka Taagepera lossi projekteerinud Otto Wildau. Erinevalt Taageperast pole Holdre häärberile torni ehitatudki, selle asemel on sihvakad katusega korstnad. Holdre on ka tunduvalt väiksem. Peale mõisa riigistamist 1919. aastal asus siin kool ja alates 1960-ndatest pioneerilaager. Minu kunagine kolleeg R on siin laagris käinud ja mäletab hästi seda aega. Praegu on hoone eravalduses, püsis pikka aega võssa kasvanuna ja lagunevana. Nüüd õnneks hakkab siia elu sisse tulema.

Toredad kohalikud olid lahkelt nõus meile lossi ka seestpoolt näitama. Mõisas käib tasapisi renoveerimine. Nägime esimesel korrusel galeriiruumi ja hulka klavereid. Siia pidi tulema ka klaverimuuseum, mille eestvedajaks on Alo Põldmäe. Ka mõned juugendlikud seinakaunistused olid näha.

Siia tuleb kunstigalerii

Siia tuleb tööliste sõnul veini- ja kultuurimõis. Siinsamas häärberi naaberkrundil oli näha viinamarjakasvatust. Ilmselt on tegu maailma kõige põhjapoolseima veinimõisaga.

Naaberkrundil paistis viinamarjaistandus

Kummitusi see perekond näinud ei olnud, aga varem olevat siin kaks poola ehitajat olnud, kellest üks lasi kohe jalga, teine pidas paar ööd vastu ja siis lahkus ka punaste silmadega - miski olevat magamist seganud.

Mõisal oli tegumine trepp uhkest mustast graniidist, mis toodud Soomest ja Saksamaalt. Tagaküljelt leiti ka salakäik, mida spetsialistid nüüd uurima tulevad. Mõisa kõrvalt kaevukünkalt leiti kuue sakslase surnukehad. Niisugused põnevad lood siis.

Edasi sõitsime Tündre järve otsima. Täna saime ikka pikalt mööda metsavahelisi kruusateid sõita, need kulgesid enamasti noolsirgelt.. Võrreldes Võrumaaga, on siinsed kandid üsna hõredalt asustatud ja kuigi põnevad ei olnud ka maastikud. 

Tündre järv asub samanimelisel looduskaitsealal. Tema suurim sügavus on 10 meetrit. Kuna järve kaldad on enamasti liivased ja seda ümbritseb ilus männimets, on see väga sobiv mõnusaks puhkuseks. Järve ääres on ilus Suurekivi lõkkekoht. Siingi oli üks telk puude vahel, aga inimestest ei kippu
ega kõppu. Järve ääres oli tohutusuur kivi, sellest ka lõkkekoha nimi.

Suurekivi lõkkekoht

Suur kivi Tündre järves

Edasi tahtsime sõita Lillisse, aga kaldusime pisut kõrvale ja jõudsime Taageperasse. Polnud midagi parata, kugi kontekstiväline, tuli ka see mõis ära pildistada. Ma ei mäletanudki, et siin nii ägedad kõrvalhooned olid, nagu vesiveski jne. Tohutu kompleks, ilus park ja loss ise oli ka muidugi uhke. Ka kõrvalolev pargimaja oli korda tehtud. Nüüd asub mõlemas hoones Wagenküll SPA hotell.

Üks Taagepera mõisa kõrvalhoonetest

Vesiveski

Võimsa juugendstiilis lossi laskis endale ehitada parun Hugo von Stryk. Nagu juba eespool öeldud, oli seegi Otto Wildau projekteeritud nagu ka väiksem Holdre mõis. Loss valmis 1912. 1930-ndate lõpus ehitati härrastemaja lähedusse Alar Kotli projekti järgi uus funktsionalistlik hoone ehk pargimaja. Kümme aastat varem oli Taagepera loss kohandatud kopsuhaigete sanatooriumiks.

Taagepera loss

Pargimaja

Siin Taagepera pargimajas, kunagises tuberkuloosisanatooriumis, tutvusid omal ajal minu vanemad. Seega on tegu minu jaoks olulise kohaga.

Lillit otsides jälgisime RMK matkaraja silte ja tiirutasime vist päris suure ringi. Igatahes oli tegu täitsa toreda värvilise külaga, milles saab kokku mitu looduslikku kaitseala. Siin asub Ruhijärv ja samanimeline kaitseala, osake Tündre järvest ja kaitsealast ning Teringi raba maastikukaitseala. Lilli külas on ka kaitsealune iidne kalmistu ja hiis ning Balti keti 20. aastapäeva mälestuskivi.

Lilli külz otsides sõitsime pikalt mööda metsaradu

Kunagises Polli karjamõisas asub nüüd Lilli loodusmaja

Balti keti mälestuskivi

Lilli küla keskus

Kõht oli tühi ja me vaatasime google´ist söögikohtade infot. Kõige targem näis olevat 13 km Karksi-Nuiasse sõita, kuigi meie tee peale see ei jäänud. Kohvik Heim oli täitsa korraliku söögiga ja kiire teenindusega. Jäime rahule nende kotlettidega.

Karksi-Nuiasse sõitsime mööda asfalti

Ühe piiriäärse lõigu ja Saate küla jätsime oma söögipõike tõttu vahele, sõitsime hoopis 13km Abja-Paluoja poole ja sealt alla Penujasse. Penuja oli samuti põnev küla. Kohe hakkas silma kollane rahvamaja laadne ehitis. Selgus, et tegu oli 1990. aastal ehitatud koolimajaga, kus praegu tegutseb Penuja Külaarendamise selts. Seltsimaja taga asuvad rohtukasvanud uhke vene kiriku varemed.

Penuja küla seltsimaja

Kõikide Pühakute kirik on varemetes ja võssa kasvanud

Penujas oli 1860. aastate alguseks päriseks ostetud juba 34 talu ja kõigile soovijaile ei jätkunud enam maad. Õigeusu kirik tuli paljudele soovijatele vastu ja müüs endale kuuluvaid maid. Tänu sellele oli Penuja koguduses tema hiilgeaegadel üle tuhande liikme. Võib-olla ka seetõttu pole tegu Eestile iseloomuliku hajakülaga, vaid majad on kobaras koos. Penuja Kõikide Pühakute kirik pühitseti 1875. aastal. Kirikuga samal ajal valmisid ka maja preestritele ja preestri abidele ning kiriku kõrval avati õigeusu kihelkonnakool, samas kohas, kus nüüd asub külakeskus. Kirik oli tegev kuni 1964. aastani, mil siinne kogudus ühines majanduslikel põhjustel Karksi-Nuia õigeusukogudusega. Sellest ajast seisab Penuja kirik tühjana ja laguneb.

Penuja küla kirjutas kuulsaks August Kitzberg oma raamatus "Ühe vana tuuletallaja noorpõlve mälestused". (Mina ei ole seda paraku küll lugenud, küll aga tema "Piibeleheneitsit" ja muidugi "Libahunti"). Penuja Niitsaadul elasid Kitzbergid 1857–1871, kus Augusti vend Jaan Kits oli koolmeister.

Penuja mõisa ostis 1870. aastal Peeter Widriks, kellest sai esimene eesti soost mõisnik.

Veel pildikesi Penuja külast

Pood ei tööta enam

Selleks, et Laatresse jõuda, lõikasime kümmekond kilomeetrit mööda Lätimaad. Sattusime väga õnnetusse kanti, kus lagunenud majad, söötis põllud ja võsa. Eestimaal teiselpool piiri, on pilt palju ilusam. Laatre oli väike alevik, aga tee ääres püüdis pilku ilus mõisahoone, kunagine meierei.

Kunagine mõisa meierei Laatres

Meierei ehitati 19. sajandi lõpus. Peale riigistamist 1920. aastatel tegutses ühes otsas rahvamaja, teine jäi kasutusse meiereina. Rahvamajas peeti ka jutlusi ja 1938. aastal alustas samas majaosas tööd 4-klassiline algkool. Kool toimis 1950. aastate alguseni ja pärast selle likvideerimist kasutati hoonet nii kultuurimaja kui ka kinona. Maja jäi tühjaks 1980. aastate alguses, kasutati küll linahoidlana, aga lagunes. Kuni taastamiseni 2018. aastal.

Laatre alevik on nime saanud kunagise mõisaomaniku Plateri nime järgi. Tegemist on väga vana elupaigaga, läheduses arheoloogilistel väljakaevamistel leitud asulakoht on dateeritud lausa 3000 aasta vanuseks. Ürikutes mainiti Laatret esmakordselt 1555. aastal.

Maja Laatres

Ja jõudsimegi Mõisakülla, mis esmapilgul meenutas rohelusse uppunud aedlinna Apet või Türit. Ilusad madalad puumajad vaheldusid tühjade, lagunenud ja räämas hoonetega. Suurem osa tänavaid jätsid pigem külatanuma mulje. Kunagisest raudteest on alles rohtunud lõiguke jaamahoone ja rohelise vaguniga. Mõisakülas asub ka muuseum, mis on suures osas pühendatud raudteele, sest just raudtee mängis linna arengus ja saatuses tähtsat rolli.

Mõisaküla näebki esmapilgul välja nagu küla

Meil aiaäärne tänavas

Mõisaküla on noor asula, tema sünniaastaks loetakse 1895. aastat, mil siia rajati raudteejaam. Varsti ehitati siia ka raudteetehas ja Mõisaülast sai Pärnu-Valga raudtee oluline sõlmjaam, haruraudteega Viljandisse, mida varsti hakati rahva seas Mulgi ekspressiks kutsuma. Need olid kitsarööpmelised liinid, mis olid töös kuni 1975. aastani, mil Mõisakülast lahkus viimane rong Iklasse.

Peatselt avati linnas laiarööpmeline Tallinn-Riia liin, mis aga ligi 10 aastat hiljem taas suleti. 1996. aastal lahkus Mõisakülast viimane reisirong Pärnusse. Jaamahoone oli hävinenud juba II Maailmasõjas, selle asemele ehitatud paviljon lammutati.

Viimane vagun seisab endises raudteejaamas

Ilmselt kunagine raudteelaste elamu

Peale raudteeliinide sulgemist hakkas elanikkond kiiresti kahanema ja oma alla 800 elanikuga on Mõisaküla Eesti väikseim linn.

Keskväljak on suur, pooleldi muru ja lillepeenardega kaetud. Suur Kungla sildiga hoone märgib uuemat linnaosa, kus mitmekordsed nõukaaegsed elumajad. Keskväljaku servas asub kaks uhkemat maja, mis on ühed vähesed sõjatules puutumata jäänud hooned Mõisakülas. Lisaks pilkupüüdev bussipeatus.

Avar muruväljak ja kaks ilusat maja, vasakpoolses on Mõisaküla musseum

Pilkupüüdev bussipeatus

See tänav on nõuka-aegne

Mõisaküla servas asub Alar Kotli projekteeritud Maarja-Magdaleena kirik, mida on nimetatud 1930. aastate puidust sakraalarhitektuuri tippteoseks. 1983. aastal kirik süüdati ja põles täielikult maha. Praeguseks on kirik taastatud esialgsel kujul. Sisse me kahjuks ei pääsenud.

Alar Kotli projekteeritud Maarja-Magdaleena kirik

Villa kiriku lähedal

Järgmine peatus oli Jäärja mõisas. Tegemist oli taas ringikujuliselt asetseva hoonetekompleksiga. Häärber ise oli kenasti korda tehtud ja paistis puude vahelt. Paraku pidin kaugemalt imetlema ja pildistama, sest "eramaa"-silt keelas territooriumil viibimise.

Mõisahäärber valmis 19. sajandil ja on tänaseks ümberehitatud

Üks põnevamaid kõrvalhooneid on kaaravadega ait

Kollektsioon

Teel Veeliksesse lasid neli sookurge ennast pikalt imetleda. Ega nad eriti lendu tõusta viitsinudki.

Sookured

Veelikses ehk rahvakeeli Lambakülas on kaunis paisjärv ja kunagise vesiveski maakivist varemed.

Veelikse küla

Veelikse paisjärv varemetega

Lanksaares pildistasin tee äärde jäävat puust häärberit, mille esikülg oli kulunud ja mahajäetud, aga tagakülg oli osaliselt taastatud.

Uhke häärber Lanksaares

Uuemaa tee ääres kees kahekordse segasummasuvila laadse kolhoosimaja juures vilgas tegevus. Õues oli lapsi ja täiskasvanuid. Kummaline oli näha täielikus pärapõrgus sellist kolhoosikeskuse vaibi.

Kunagise kolhoosimaja juures käis vilgas tegevus

Igav oli sõita, seda tuleb tunnistada. Midagi erilist vaadata ei olnud, kilomeetrite kaupa kruusateid keset võsast metsa. Inimasustust väga harvalt. Teadsime, et kusagil on Nigula raba vaatetornid, aga teeviitu ei olnud või me ei märganud ja seetõttu jõudsime peatumata Massiarusse välja.

Massiaru tundus idülliline ja rahulik. Pildistasin poodi ja ilusat kollast puumaja, mis osutus raamatukoguks nagu ma hiljem lugesin. Esimese kohanimena on Massiaru piires märgitud Tauste talu 1599. aastal. Keskaegse asustuse tunnistajaks on ka kaks maa-alust kalmistut. Massiaru koolis on õppinud olümpiavõitja Jaan Talts.

Massiaru pood

Ilus kollane maja

Rohkem me enam sõita ei jaksanud, Massiaru - Ikla lõik jäi järgmist korda ootama. Võtsime suuna kõige otsemat teed pidi Treimanis asuva öömaja poole. Teeveere kämping oli tüüpiline mereäärne majutus. Keskel oli pererahva suur ja ilus elumaja. Selle kõrval kolm kämpingumaja. Ühes neis ööbisime meie, teine oli tühi. Kolmandas majakeses asus saun, dušš ja wc. Meie kämpingus oli kahekohaline voodi ja narivoodi, külmutuskapp ja mõned toolid. Eraldi majakeses oli veel täitsa hästivarustatud väliköök.

Meie kämping

Mina läksin ujuma, Avo ei viitsinud, jäi süüa tegema. Perenaise juhatuse järgi mul mere äärde minna ei õnnestunud, takerdusin kõrkjatihnikusse. Vahepeal oli ka võsa, aga lõpuks jõudsin betoonplaatidest teeni, mis viis välja muulile. Rand oli liivane ja, mis peamine, täiesti inimtühi niikaugele, kui silm ulatus. Ujuda eriti ei saanud, vesi oli madal nagu ikka sealses meres, aga vette sain kasta ja väga külm ei olnudki.

6.08 Kodutee

Treimani - Kabli - Tõrva - Tartu

Magasime väga hästi, kämpingus oli mõnusalt jahe. Kell 9 oli hommikusöök pererahva verandal. Laud oli kenasti kaetud ja söök maitsev. Natuke rääkisime ka perenaisega juttu. Saime aimu ka Eramaa-omanike vaatekohast. Ka siinses rannas olevat tihti uhkete džiipidega paarutatud, sõidetud otse mere piirini, auto uksed lahti - ja muusika tümpsuma. Omanikel on pärast ainult pudelite ja muu prahi korjamise rõõm. Naabrimehel olevat ühel hetkel lärm üle visanud ja ta pani sissesõidutee kividega kinni. Nüüd on ümbruskonnas tunduvalt vaiksem.

Maitsev ja maitsekas hommikusöök

Jätsime perenaisega hüvasti ja võtsime suuna kodu poole. Jalutasime korra läbi Kuraküla rannast, kus ma lapsena aastaid suvitamas käisin ja Kosmonautide suvilast naabruses. 

Kabli rand - minu lapsepõlve suvituspaik

Tüüpiline Nõukogudeaegne suvila, Viljandi Metsamajandi oma, kui ma õigesti mäletan

Kosmonautide suvila - siin suvitas koguni Valentina Tereškova

Vaade Kosmonautide suvilast

Väsimus reisist oli suur. Me ei teinud rohkem ühtegi peatust ega pilti, välja arvatud Tõrvas, kus me "Läti saatkonnas" söömas käisime. Söök oli hea ja odav, koht ise ka mõnus. Tundus, et ka päris populaarne. Tõrva näis üldse väga elav ja rahvarohke olevat, eriti võrreldes näiteks Valga või Mõisakülaga. Tõrvas on väga uhke uus linnaväljak, mida ei saanud jätta pildistamata. Lisaks oli väljakul liivakujude näitus. Väga vinge!

Uhke keskväljak Tõrvas

Mõnus kohvik "Läti saatkond"