4. september, kohalesõit
Ööbisime Ülemiste hotellis, sealt on jala lennujaama 10min ja auto saime reisi ajaks sinna jätta. Lend läks 7:05 ja hoolimata Avo tavapärastest ettepanekutest minna hiljem, läksime ikkagi kella 5-ks lennujaama. Õigesti tegime, järjekorrad olid päris pikad. Kõigepealt Air Balticcu check-in´is. Meil olid Lufthansa piletid, aga esimene lend Tallinn-München oli Air Balticuga. Ja kuigi olin online check-in´i ära teinud, tuli ikka teistega koos järjekorras seista, et pagas ära anda ja oma vaktsineerimistõendid ette näidata.
Siis järjekord turvakontrollis ja oligi tunnike läinud. Õnneks oli piisavalt aega hommikust süüa, mina võtsin endale üllatuseks isegi putru. Ja kohv oli meeldivalt kange.
Lend Münchenisse läks sujuvalt, kui välja arvata, et me paarkümmend minutit tiirutasime ringi, sest lennurada vahetati. Põhiliselt kasutasin seda kaht ja poolt tundi magamiseks. Ümberistumiseks oli aega tund ja me jõudsime parasjagu vetsus ära käia. Bukaresti lend oli veel lühem, 2 tundi, Lufthansa pakkus isegi šokolaadi ja kohal me olemegi.
Avisest rentisime kaks väikest autot, sest olime viiekesi. Üks suur oleks kokkuvõttes rohkem maksnud, pealegi võimaldas selline variant meie grupikesel tahtmise korral lahku lüüa. Noored pole alati sellised duracelli jänesed nagu meie Avoga.
Noorte auto parkis kiiresti kiirtee ääres Türgi restorani, aga meie sõitsime Avoga enne kaks korda maantee alt läbi ja tagasi enne, kui õige koha üles leidsime. Söök oli väga hea, kuigi teenindaja ei osanud sõnagi inglise keelt ja menüü oli ka rumeeniakeelne. Põhiliselt kebabid ja tsatziki. Nämm!
Meil oli plaan minna Pelesi lossi, aga kell oli juba palju, hakkas vaikselt hämarduma, nii jätsime selle plaani homseks ja sõitsime majutuskohta Sinaia lähedal Budestis. Sinaia on suurim suusakuurort Rumeenias ja tee meie ööbimiskohta oli väga ilus mägede vahel.
Meil oli kaheks ööks võetud kolme magamistoaga korter AmurguluiBnB, kus elas kõrval omaniku ema. Tutvusime kohe kahe nunnu kutsikaga, kuldse retriiveri ja mingi ameerika tõuga, kes nägi välja nagu saksa lambakoer. Mõlemad olid väga innukad suhtlejad. Punane karvane kass aga näitas mulle hambaid.
Varsti suundusime Pelesi lossi poole. Parklani oli 6 km ja viimane teelõik oli ikka väga püstloodis ning käänuline. Muretsesin Maidu auto pärast, mis oli väga väikese mootorivõimsusega ja manuaal. Aga Maidul muidugi probleeme polnud. Mina sõidan ammu automaadiga, see on meid nii mõnestki kitsaskohast päästnud.
Pelesi lossi kõrval on ka tema (mõõtmetelt) tagasihoidlikum vend Pelisori loss. Vaatasime seda väljast, aga sisse minema ei hakanud.
Nii Pelisor, kui Pelesi loss on väljastpoolt tõeliselt muljetavaldavad. Pelesi loss on muinasjutuline saksa neo-renessansistiilis ehitis. Loss rajati 1883. aastal taas Carol I käsul kuningliku perekonna suveresidentsiks. Esimesena kogu Euroopas oli siin elekter ja isegi oma jõujaam, samuti kanalisatsioon ja telefon. Isegi väike lift oli kuningapere jaoks. Edev Carol I ei hoidnud raha kokku, et tekitada imetlust ülejäänud Euroopa kuningakodades.
Avisest rentisime kaks väikest autot, sest olime viiekesi. Üks suur oleks kokkuvõttes rohkem maksnud, pealegi võimaldas selline variant meie grupikesel tahtmise korral lahku lüüa. Noored pole alati sellised duracelli jänesed nagu meie Avoga.
Noorte auto parkis kiiresti kiirtee ääres Türgi restorani, aga meie sõitsime Avoga enne kaks korda maantee alt läbi ja tagasi enne, kui õige koha üles leidsime. Söök oli väga hea, kuigi teenindaja ei osanud sõnagi inglise keelt ja menüü oli ka rumeeniakeelne. Põhiliselt kebabid ja tsatziki. Nämm!
 |
| Kebabid ja tsatsiki |
Meil oli plaan minna Pelesi lossi, aga kell oli juba palju, hakkas vaikselt hämarduma, nii jätsime selle plaani homseks ja sõitsime majutuskohta Sinaia lähedal Budestis. Sinaia on suurim suusakuurort Rumeenias ja tee meie ööbimiskohta oli väga ilus mägede vahel.
Meil oli kaheks ööks võetud kolme magamistoaga korter AmurguluiBnB, kus elas kõrval omaniku ema. Tutvusime kohe kahe nunnu kutsikaga, kuldse retriiveri ja mingi ameerika tõuga, kes nägi välja nagu saksa lambakoer. Mõlemad olid väga innukad suhtlejad. Punane karvane kass aga näitas mulle hambaid.
 |
| Meie maja Bustenis |
 |
| Nunnud naabrid |
Korteris oli ka terrass imelise vaatega külale ja mägedele, aga kuigi päeval oli olnud 27 kraadi sooja, siis õhtuks oli märgatavalt jahenenud ja me ei viibinud seal pikemalt. Sõime väikesed võileivad ja läksime Liisi õhutusel kolmekesi geopeituse aaret otsima. Liisi info järgi oli sinna kilomeeter, tegelikkuses kõndisime pea tund aega algul mäest alla, üle raudtee ja silla ning siis päris pikalt mäest üles. Väga äge oli! Majad on siin täiesti teistmoodi, pitsiliste rõdude, sakiliste katuste ja naljakate akendega. Ja taamal kõrged kaljumäed päikeseloojangu punakas valguses.
 |
| Meie avar korter |
 |
| Taamal, teiselpool orgu asus geopeituse aare |
 |
| Külatänaval |
 |
| Küla teiselpool jõge |
Aare suure kuivanud puu all oli aiaga piiratud heinamaal ja paistis, et sinna ei pääsegi ligi. Õnneks oli logu värav ainult nööriga seotud. Aiad on loomadele, inimesed pääsevad läbi ja nii me tegimegi. Liisi leidis kivi alt väikese kapsli, kirjutas meie nimed sisse ja me saime nautida vaateid pimenevatele mägedele.
Tagasiteel ületasime taas raudtee ja selle aja jooksul sõitis vähemalt neli rongi mööda. Noored kogunesid mingi ööklubi-laadsesse kohta. ATV-dega põristati meist mööda ja kostis muusikat.
Tagasi ööbimiskohta jõudsime juba üsna pimedas. Kutsikad urisesid vaikselt aias, aga minu hääle peale rahunesid maha.
Ärkasime suht vara. Ümbruskonna kuked alustasid kiremist juba pimedas ja tegid seda järjepannu kella kaheksani välja. Päike paistis aknast sisse, kuigi ilmaennustus oli siiakanti tänaseks vihma lubanud.
Kuigi pidime rahuliku hommiku tegema, olid kõik juba enne üheksat üleval. Sõime rõdul, ilm oli jahedavõitu, aga ikkagi mõnus.
Tagasiteel ületasime taas raudtee ja selle aja jooksul sõitis vähemalt neli rongi mööda. Noored kogunesid mingi ööklubi-laadsesse kohta. ATV-dega põristati meist mööda ja kostis muusikat.
Tagasi ööbimiskohta jõudsime juba üsna pimedas. Kutsikad urisesid vaikselt aias, aga minu hääle peale rahunesid maha.
5. september
Ärkasime suht vara. Ümbruskonna kuked alustasid kiremist juba pimedas ja tegid seda järjepannu kella kaheksani välja. Päike paistis aknast sisse, kuigi ilmaennustus oli siiakanti tänaseks vihma lubanud.
Kuigi pidime rahuliku hommiku tegema, olid kõik juba enne üheksat üleval. Sõime rõdul, ilm oli jahedavõitu, aga ikkagi mõnus.
 |
| Hommikune vaade meie rõdult |
 |
| Veel vaade rõdult |
Varsti suundusime Pelesi lossi poole. Parklani oli 6 km ja viimane teelõik oli ikka väga püstloodis ning käänuline. Muretsesin Maidu auto pärast, mis oli väga väikese mootorivõimsusega ja manuaal. Aga Maidul muidugi probleeme polnud. Mina sõidan ammu automaadiga, see on meid nii mõnestki kitsaskohast päästnud.
Pelesi lossi kõrval on ka tema (mõõtmetelt) tagasihoidlikum vend Pelisori loss. Vaatasime seda väljast, aga sisse minema ei hakanud.
 |
| Pelisori loss |
 |
| Park Pelisori lossi juures |
Pelisori loss ehitati umbes aastal 1900 kuningas Carol I käsul. 20. sajandi alguses oli loss kuningliku perekonna residents. Kommunismiajastul armastas tolleaegne riigipea Ceausescu siin peatuda. Pärast režiimi kukutamist anti nii Pelisor, kui naabruses asuv kuulsam Pelesi loss tagasi kuninglikule perekonnale, kes omakorda rentisid need hea raha eest Rumeenia riigile tagasi.
 |
| Muljetavaldav Pelesi loss Bucegi mägede taustal |
Sihvakad tornid metsaste mäetippude taustal, puitkaunistused ja freskod seintel, kaunis aed rohkete põõsaste, lillede, treppide, purskkaevude ja skulptuuridega - see kõik mõjub väga romantiliselt. Kindlasti tasub minna imetlema ka luksuslikkut interjööri, kus iga ruum on kujundatud erinevas stiilis või erineval teemal. Lossis on kokku 160 tuba. Eraldi saab osta ainult alumise korruse tuuri või lisaks ka teise korruse.
 |
| Kuninganna Elizabet, Carol I naine |
Piletisaba ei olnud väga pikk ja umbes poole tunni pärast olime sissepääsu juures. Paraku pidime sealgi pool tunnikest ootama, ilmselt covidi tõttu lasti külastajaid jaokaupa sisse.
Loss oli seest nagu lossid ikka. Kui eelmine lossikülastus on olnud Ermitaaži, siis on raske selles osas üllatuda. Ostsin 35LEI eest fotokapileti, aga välku kasutada ei lubatud. Ilma oli aga pimedavõitu. Kahe korrruse pilet maksis 80LEI täisskasvanu. Meie üliõpilane sai 20LEI-ga. Vaatamist väärt olid muidugi mõlemad korrused. Teisel olid Kuninglikud apartemendid, esimesel autentne sisustus. Rumeenia ajaloost ma muidugi eriti palju ei tea, eks siin austria-ungari mõjutusi ikka ole.
Loss oli seest nagu lossid ikka. Kui eelmine lossikülastus on olnud Ermitaaži, siis on raske selles osas üllatuda. Ostsin 35LEI eest fotokapileti, aga välku kasutada ei lubatud. Ilma oli aga pimedavõitu. Kahe korrruse pilet maksis 80LEI täisskasvanu. Meie üliõpilane sai 20LEI-ga. Vaatamist väärt olid muidugi mõlemad korrused. Teisel olid Kuninglikud apartemendid, esimesel autentne sisustus. Rumeenia ajaloost ma muidugi eriti palju ei tea, eks siin austria-ungari mõjutusi ikka ole.
 |
| Türgi saal |
Liisil oli üks aare lossiaias, selle sai ta kätte. Teine asus allpool pargis, kus oli terve suveniiriputkade tänav. Ostsin mingit iiriselaadset maiustust, mis oli väga hea. Liisi ukerdas tükk aega nätskes rohus oma aaret otsides, aga lõpuks ei leidnudki.
 |
| Suveniirid ja küpsetatud mais |
 |
| Lillemüüja |
Peab ütlema, et see teeke allpool lossi oli vahepeal väga kanalisatsioonihaisune ja räpane. Prügikasti ümbrus oli paksult täis söödud maisitõlvikuid ja muud sodi.
Palju oli lossi ümber tädikesi (ja ka mõned onud) marjakorvide ja lillekimpudega. Marjad, maasikad, vaarikad, mustikad ja põldmarjad olid pealt ilusti ritta laotud, all olid kapsalehed. Lillekorvid olid käbide ja kunstlilledega kaunistatud. Ostsime ühe marjakorvi 15LEI-ga, marjad olid head, aga otsa said kiiresti.
Palju oli lossi ümber tädikesi (ja ka mõned onud) marjakorvide ja lillekimpudega. Marjad, maasikad, vaarikad, mustikad ja põldmarjad olid pealt ilusti ritta laotud, all olid kapsalehed. Lillekorvid olid käbide ja kunstlilledega kaunistatud. Ostsime ühe marjakorvi 15LEI-ga, marjad olid head, aga otsa said kiiresti.
 |
| Pooleldi petukaup |
Selle aja peale oli meil kõht tühjaks läinud ja me suundusime lähedalasuvasse restorani. See oli oodatult turistikam ja ooteaeg oli endiselt vähemalt tund, aga söögil polnud häda midagi. Mina võtsin kalkunirinna kartulipudruga. Endiselt oli inglise keelega nadisti, aga inimesed on sõbralikud, saime hakkama.
Meie järgmiseks objektiks oli Brani loss. Tee sinna kulges läbi Rasnovi linnakese, kus olid väga ägedad majakesed üksteise küljes piki maantee serva. Peatusin, et pilte teha ja kohe tuli üks mutike plekkväravate vahelt välja ja lehvitas. Mina muidugi lehvitasin ka. Siis tuli väike siiamilaadne kassipoeg tema järel ja mu süda sulas. Tädi võttis kohe kassipoja sülle, kui nägi, et ma olin huvitatud. Krabasin kassikese endale. Nii nunnu!!! Jätsin tädiga kättpidi hüvasti. Raha ei julgenud pakkuda, äkki solvub, tahtis ehk niisama suhelda.
 |
| Suurimad vaatamisväärsused olid Rumeenia külad |
 |
| Külanaine siiami kassipojaga |
Kõige suuremaks vaatamisväärsuseks olidki minu jaoks Rumeenia külad, kus majad kulgevad kilomeetrite kaupa üksteise kõrval piki maanteed. Transilvaania piirkonna külad on tugevate ungari mõjutustega. Majad on värviliseks krohvitud, üksteisest eraldatud suurte plekist aedade ja väravatega. Katused on punakast kivist või uuematel ja jõukamatel majapidamistel lipupunasest, sekka ka eresinisest plekist. Tihedasti kohtab hobuvankreid. Hobustega veetakse kõike - mööblit, küttepuid, ehitusmaterjali, heina ja loomi. Külameestest kutsaritel on ikka uljalt kaabu peas.
Bran asub madalamal orus, lõpupoole laskus tee serpentiinina mäest alla. Parkisime oma autod 2 x 10 LEI eest ja otsisime sissepääsu losssi. Selgus, et see oli peidus suveniirilinnakus putkade vahel. Piletisaba polnud pikk. Meil polnud küll erilist indu lossi sisse minna, aga sama pilet oli nii aeda, kui muuseumisse. Lisaks ostsime mingi ajatunneli piletid, kuna tüdrukud tahtsid sinna kindlasti minna. Lossimuuseum on piisavalt väike jai suht ehe, kõvasti vanem ju, kui Pelesi loss. Ja peab ütlema, et väljast poleks ka korralikke pilte saanud, siseõu ja tornid olid lossirõdudelt paremini näha.
 |
| Siseõu ja tornid olid lossi rõdudelt hästi näha |
 |
| Brani loss on tunduvalt vanem kui Peles, seda on ka sisustusest näha |
Kõrgel järsul künkal kõrguv Brani loss on väljast ikka väga imposantne. Esmakordselt on seda mainitud 1377. aastal dokumendis, mis andis tolleaegse Brasovi linna saksidele õiguse ehitada tsitadell. Tsitadell rajati varasema Teutooni Ordu puukindluse varemetele ja ilmselt valmiski 14. sajandi lõpuks. 20. sajandi algul suvitas siin mõned aastad ka kuninganna Marie. Üle maailma tuntuks on selle lossi teinud aga hoopis Dracula.
 |
| Imposantne Brani loss |
Transilvaanial on eriline suhe vampiiride ja libahuntidega. Siin, Sighisoara linnakeses on sündinud kuulsa vampiirihärra Dracula prototüüp Vlad Tepeš ehk Teibasseajaja. Hüüdnimigi ütleb, millise kohutava sadistiga oli tegemist, samas kaitses ta oma maad Türgi vallutajate vastu, oli selles päris edukas ja oma rahva hulgas populaarne.
Eriti tugevalt seostatakse Dracula nimega aga just Brani lossi. Dracula tegelaskuju looja, Iiri kirjanik Bram Stoker olevat oma romaanis just Brani tema elupaigana kirjeldanud. Tõenäoliselt pole aga Vlad Tepeš kunagi selles lossis viibinud. Mis ei takista vampiiride ja muude jubedike teemat seal ohtralt eksponeerimast. Interaktiivsed pildid seintel, kummalised esemed ja kõhedust tekitavad hääled. Minu hinnangul sobivad need atraktsioonid eelkõige lastele vanuses 10 kuni 12 aastat. Eriline mõttetus oli ajatunnel. Sõitsime paar sekundit liftiga alla, klaasi taga pisut jubedad kujutised, aga piisavalt nunnud, et väikseid lapsi mitte hirmutada. Siis jõudsime maa-alusesse käiku, mille seintel oli ka videoinstallatsioone. Iseenesest huvitav, aga oleks võinud ka vaatamata jätta. Avo ei tulnudki, tema on klaustrofoob.
 |
| Dracula teema |
Tunnel avanes alla aeda ja sealt sai kiiresti väljapääsu juurde tagasi. Aed oli ilus, purskkaevud, tiigikesed, hekid. Aga pigem keskaegselt tagasihoidlik, mitte lopsakas nagu paljud lossiaiad.
 |
| Lossiaed |
Avo ootas meid väravas. Kuigi kell oli juba 17 läbi, otsustasime sõita ka Brasovisse. Tee peal tuli jube paduvihm, aga õnneks väga lühiajaline. Kui linna jõudsime, siis ainult tibas ja taamal paistis juba päikest. Läksime ühte kohvishoppi, kus kena noormees meile erinevaid jooke valmstas. Seal oli maailma kõige kitsam tulett.
Transilvaaniat on aastasadu asustanud ungarlased ja ka tänapäeval on siin kohati kuni 90% rahvastikust madjarid. Külad on ungaripärase väljanägemisega ja kohasildidki on kakskeelsed. 12. sajandil kutsus Ungari kuningas piirkonda jõukaid saksa kaupmehi ja käsitöölisi, pakkudes maksusoodustusi ja muid hüvesid. Saksa mõjusid on tänapäevani päris palju märgata ilusates keskaegsetes linnades Brasovis, Sighisoaras ja Sibius. Kõik need linnad väärivad külastamist.
Brasov on kolmest linnast suurim, siin elab 275000 elanikku. Linn rajati aastal 1211 Teutooni ordulaste poolt, aga juba varasemalt, dakialaste ajal oli siin asustus. 13. sajandil kolisid siia jõukad saksid ja muutsid linna müüridega ümbritsetud kindluseks. Tänu heale asukohale Ottomni impeeriumi ja Lääne-Euroopa kaubateede ristil ja maksusoodustustele muutus Brasov varsti piirkonna rikkaimaks ja mõjukamaks linnaks. Mida jõukamaks linnaelanikud muutusid, serda rohkem raha pandi ka kaitserajatistele.
Brasovi vaatamisväärsuseks on hästisäilinud keskaegne vanalinn gooti-, baroki- ja renessansistiilis majade, Musta kiriku ja Euroopa ühe kitsama tänavaga. Must kirik sai oma nime pärast suurt põlengut 1689. aastal, mil hävis suur osa linnast ja katedraali seinad söestusid. Juba enne seda katastroofi oli kirik korduvalt hävitatud küll mongoli-tatari, küll türklastest vallutajate käe läbi. Tänapäeval on Must kirik üks suurimaid gooti katedraale Euroopas.
Brasov on kolmest linnast suurim, siin elab 275000 elanikku. Linn rajati aastal 1211 Teutooni ordulaste poolt, aga juba varasemalt, dakialaste ajal oli siin asustus. 13. sajandil kolisid siia jõukad saksid ja muutsid linna müüridega ümbritsetud kindluseks. Tänu heale asukohale Ottomni impeeriumi ja Lääne-Euroopa kaubateede ristil ja maksusoodustustele muutus Brasov varsti piirkonna rikkaimaks ja mõjukamaks linnaks. Mida jõukamaks linnaelanikud muutusid, serda rohkem raha pandi ka kaitserajatistele.
Brasovi vaatamisväärsuseks on hästisäilinud keskaegne vanalinn gooti-, baroki- ja renessansistiilis majade, Musta kiriku ja Euroopa ühe kitsama tänavaga. Must kirik sai oma nime pärast suurt põlengut 1689. aastal, mil hävis suur osa linnast ja katedraali seinad söestusid. Juba enne seda katastroofi oli kirik korduvalt hävitatud küll mongoli-tatari, küll türklastest vallutajate käe läbi. Tänapäeval on Must kirik üks suurimaid gooti katedraale Euroopas.
 |
| Ilus vanalinn Brasovis |
 |
| Vana Raekoja plats |
 |
| Taamal kõrgub Must kirik |
 |
| Brasovi kindlus vaatab kõrgelt linnale alla |
Brasovi lähistel on ka Rumeenia suurimad suusakuurortid. Siinsed talved on külmad ja lumerohked. Üks kuulsamaid suusakuurorte on seesama Sinaia, kus asub ka Pelesi loss. Lisaks Sinaia klooster ja hulk toredaid matkaradasid, mida aeg ei võimaldanud meil külastada.
Jalutasime Brasovis, Liisi otsis 2 aaret, ühe Musta kiriku tagatrepil, teise mingi värava juures. Mina tahtsin kõige rohkem kitsast tänavat näha.
 |
| Strada Sforii ehk Köie tänav |
Elsa ja Mait sõitsid ees ära kodu poole, meie käisime ühes linnaäärses toidupoes. Kui poest välja tulime, oli juba pime. Koduni oli 35km, aga Wase näitas poolteist tundi sõitu. Mingi teema on siin Rumeenias ummikutega. Brasovisse sõites nägime vastassuunas vähemalt 10km pikkust ummikut. Nüüd oli ka meie tee peal, aga mida lähemale jõudsime, seda enam hakkas see laabuma. Lõpuks jõudsime tunniga koju.
Väsimus oli suur sellest kergemast päevast.
Jälle varajane hommik, isegi noored ärkasid 8-paiku. Pakkisime peale hommikusööki asjad ja lahkusime sellest toredast korterist. Nunnutasin hüvastijätuks Marcot ja Polot ja kinkisin perenaisele šokolaadi.
Meil oli sõita 135km järgmise vaatamisväärsuseni ja see võttis aega umbes 3 tundi. Vahepeal olid taas ummikud, täiesti lampi keset lagedaid põlde. Aga vaade oli ilus, me ei kurtnud. Brasovist Sighisoarasse on väga ilus tee, lainelised künkad, rohelised heinamaad lambakarjadega, mõned puud ja põõsatutid. Tee äärde jäid mõned külad ja linnad, mis on ikka täiesti erinevad sellest, mida maailmas varem näinud olen. Majad on väikesed ja värvilised, üksteisega seotud kõrgete plekkväravate või kiviaiaga. Vahepeal sõitsime läbi ka ühest mustlaste külast. Arhitektuur oli sarnane, aga pisut avatum ja täiesti korratu. Kohalike aiad ongi enamasti tillukesed, hoolitsemata ja täis suvalist kola.
Väsimus oli suur sellest kergemast päevast.
6.september, esmaspäev
Meil oli sõita 135km järgmise vaatamisväärsuseni ja see võttis aega umbes 3 tundi. Vahepeal olid taas ummikud, täiesti lampi keset lagedaid põlde. Aga vaade oli ilus, me ei kurtnud. Brasovist Sighisoarasse on väga ilus tee, lainelised künkad, rohelised heinamaad lambakarjadega, mõned puud ja põõsatutid. Tee äärde jäid mõned külad ja linnad, mis on ikka täiesti erinevad sellest, mida maailmas varem näinud olen. Majad on väikesed ja värvilised, üksteisega seotud kõrgete plekkväravate või kiviaiaga. Vahepeal sõitsime läbi ka ühest mustlaste külast. Arhitektuur oli sarnane, aga pisut avatum ja täiesti korratu. Kohalike aiad ongi enamasti tillukesed, hoolitsemata ja täis suvalist kola.
 |
| Ummik suvalisel maanteel suvalises kohas |
 |
| Pildike maantee äärest |
 |
| Mustlaste küla |
Viscri küla oli veel eriline vaatamisväärsus, seal on aeg justkui sajandi taha seisma jäänud. Pastelsed majad kulgemas ridadena munakivitee ääres, majade ees hooldatud muruplatsid. Küla keskel oli kaev, millest vesi voolas pidevalt kivist künadesse ja sealt piki tee äärt kulgevasse kraavi. Meie sihiks oli Viscri kindluskirik, aga küla ise jättis isegi kiftima mulje oma unisevõitu pärastlõunameeleoluga.
 |
| Väga eriline ja idülliline Viscri küla |
 |
| Mõnda üksikusse õue sai ka sisse piiluda |
 |
| Pastelsed toonid ja vaikelu |
 |
| Küla keskel oli kaev, millest vesi voolas pidevalt puust künadesse |
Transilvaania küladele iseloomulikud kindlustatud kirikud ehitati saksi kolonistide poolt enamasti 12. sajandil kaitseks türklaste ja tatarlaste kallaletungide eest. Tol ajal olid sellised kallaletungid väga tavalised ja kui suuremates linnades olid korralikud kindlustused, siis väiksemad külad olid sageli kaitsetud. See oli ka põhjuseks, miks Ungari kuningas saksi jõukad kolonistid piirkonda kutsus ja igati soosis nende poolt väiksematesse küladesse kindlustatud kirikute rajamist. Transilvaanias on säilinud ligi 150 sellist kindlust ja seitse neist kuuluvad koos ümbritsevate küladega UNESCO pärandisse. Sealhulgas Viscri Kindlustatud kirik ja küla.
 |
| Viscri kindlustatud kirik |
Kummaline nimi Viscri tuleneb saksakeelsest sõnast Weisse Khirche, mis tähendab valget kirikut. Erinevalt teistest piirkonna kindluskirikutest ehitas Viscri hoopiski 1100. aastal väike szekleri kogukond, aga juba pool sajandit hiljem võtsid saksi kolonistid selle endale. Kiriku rajajatest on jäänud mälestuseks sirge lagi traditsioonilise võlvlae asemel.
Mitme sajandi jooksul tehti kindlusele hulk ümber- ja juurdeehitisi. 1970. toimus põhjalik renoveerimine. Sellegipoolest jättis küla kohal kõrguv kindluskirik iidvana ja eheda mulje.
Ostsime piletid (12LEI täiskasvanu, 6LEI tudeng) ja kõndisime tillukesse lillelisse sisehhoovi. Puust logisevad ja krägisevad trepid viisid kindlusesse sisse. Põrandad olid sama logisevad, aga vaated alla külale olid suurepärased.
 |
| Vaated kirikutornist olid väga ägedad |
Keset kindlust asuvat väikest kirikut kaunistavad puust tahvelmaalingud, tagasihoidlik altar pärineb 19.sajandist. Kirikust sai minna ka torni, aga juures oli silt: omal vastutusel. Paar korrust tuli minna mööda ülikitsast kulunud kivitreppi, mis lõpus läks üle logisevaks puiduks. Tegelikult ikka väga ehe ja äge oli see kindlus.
 |
| Tagasihoidlik kirik keset kindlust |
Otsisime külas söögikohta. Mitme maja küljes oli kohvikusilt, aga väravad olid paraku suletud. Paar restorani on seal ka, üks oli kinni. Teine oli küll väga kift koht kaugel tagahoovis, isegi inglisekeelne menüü oli ja toidud kohalikud. Aga valik oli väike ja noored leidsid, et nad ei leia sealt midagi meelepärast. Nii et minu meelehärmiks sõitsime edasi järgmist söögikohta otsima.
 |
| Autentne restoran Viscris, kuhu me kahjuks sööma ei jäänud |
Tee oli endiselt ilus, vahepeal läks lehmakari üle, siis varsake. Ühes kohas lippas isegi kaks vallatut rebasepoega maanteele, peaaegu oleksid auto alla jäänud.
Leidsime tee ääres restorani, mis oli kaunis kohas tiigi ja lilleaia kõrval, aga ilmselgelt turistikas. Söögid polnud ka suuremad asjad, aga see-eest oli odav ja läks kiiresti.
Olin veel plaaninud Saschizi kindluskiriku külastamise, aga see oli tunduvalt uuem ja tundus ka igavam. Väljast oli ta küll uhke ja massiivne, pealtnäha pigem kirik, kui kaitserajatis. Mulje on muidugi petlik ja keskaegsete rüüsteretkede ajal pakkus kindluskirik kohalikele elanikele tõhusat kaitset. Kirik ehitati sakside poolt 15. sajandil, seega tunduvalt hiljem, kui Viscri. Praegu asub siin ühtlasi puunikerdamise- ja puidumaalingute keskus. Me otsustasime sisse mitte minna vaid sõitsime Sighisoarasse, kuhu oli alla 20km. Tegelikult oli juba õhtu käes ja me tahtsime kindlasti ka Sighisoara linna näha.
 |
| Saschizi kindluskirik |
Peatusime hotellis Mercure Binderbubi, mis asus vanalinnas. Hotellil oli ka piisavalt avar parkla sisehoovis ja ilusad toad. Samuti SPA, aga seda me külastada ei jõudnud ega plaaninud. Puhkasime pool tunnikest toas ja läksime linna peale.
 |
| Meie hotell Mercure Binderbubi |
Sighisoara on väike linnake, mille ajalugu ulatub kaugele Rooma impeeriumi aegadesse. Esimesel sajandil asus siin daaklaste kindlus. 12. sajandil ehitasid saksid samale kohale uue tsitadelli ja linn puhkes õitsele. Tänapäeva Sighisoaras on elanikke natuke üle 26000, seega on tegu Viljandist veidi suurema ja Pärnust veidi väiksema linnaga. Keskaegne välimus ja õhustik on hästi säilinud tänapäevani.
Üle värvikirevate majadega vanalinna kõrgub massiivsena 14. sajandi kellatorn. Pärast suurt tulekahju ja püssirohuhoidla plahvatust 17. sajandil ehitati kellatorn uuesti üles, nüüd juba barokkstiilis. Samal ajal sai torn endale uhke pärnapuust nikerdatud kahe sihverplaadiga kella, mille üks pool vaatab all-linna, teine tsitadelli poole. Plaadil liiguvad väikesed kujukesed, mis sümboliseerivad Rahu, Õiglust ja Seadust, samuti Päeva ja Ööd kujutavad inglikesed. Tunde lööb väike pronkstrummar.
Üle värvikirevate majadega vanalinna kõrgub massiivsena 14. sajandi kellatorn. Pärast suurt tulekahju ja püssirohuhoidla plahvatust 17. sajandil ehitati kellatorn uuesti üles, nüüd juba barokkstiilis. Samal ajal sai torn endale uhke pärnapuust nikerdatud kahe sihverplaadiga kella, mille üks pool vaatab all-linna, teine tsitadelli poole. Plaadil liiguvad väikesed kujukesed, mis sümboliseerivad Rahu, Õiglust ja Seadust, samuti Päeva ja Ööd kujutavad inglikesed. Tunde lööb väike pronkstrummar.
 |
| Üle värvikireva vanalinna kõrgub massiivne kellatorn |
Kui Viscri külas olid majad pigem pastelsed - rohelised ja sinised, siis Sighisoaras olid need lillad, roosad, oranžid ja kollased, väga intensiivset tooni. Keskväljakul käis melu, inimesed istusid välikohvikutes. Turistidega pole Rumeenias covidi ajal mingit probleemi, neid jätkub lossidesse ja maanteedele ja linnatänavatele. Enamasti ilmselt kohalikud.
 |
| Turistide melu vanalinnas |
 |
| Sighisoara majad on väga intensiivset tooni |
Sighisoara paneb punkti ka Transilvaania vampiiriteemale - just siin, ühes armsas kollases majakeses sündis 15. sajandil Vlad Tepeš.
 |
| Siin majas sündis ja elas aastatel 1431-1435 Vlad Tepeš |
All-linna ühendab kõrgel künkal asuva kindlusega haruldane kaetud Tudengite trepp, mis näeb välja nagu ülipikk puukuur. See on ehitatud juba 1642. aastal kaitsmaks koolipoiste ja kirikuliste talvist rasket teekonda ülesmäge. Algselt oli astmeid 300, tänaseks on neid jäänud 175. Trepp oli pisut kriipi, pime, kulunud astmetega ja puust kuurilaadsete seintega.
 |
| Tudengite trepp aastast 1642 |
 |
| Nagu ülipikk 175 astmega kuur |
Tsitadell on pisut metsikuvõitu piirkond, mille keskel kõrgub Kirik Künkal ehk Biserica din Deal. Liisi otsis siin pikemat aega aaret. Lõpuks leidsime suvalisest võpsikust müüri ääres. Tal siin Rumeenias millegipärast geps ei näita vist päris õigesti.
 |
| Vaade metsikuvõitu tsitadellist all-linnale |
Alla linna tulime kaarega, sest Avo oli oma põlve nikastanud ja ei saanud eriti treppidest laskuda. Tripadvisori soovituse järgi läksime õhtust sööma restorani Martini. Söögis-joogid olid seal head, aga hullult läks aega. See on muidugi viimasel ajal paratamatu igal pool - ei jätku töötajaid. Restoran oli päris rahvast täis ka. Magustoit mingi vanaema retsepti järgi, kodujuustupontšikud hapukoore ja põldmarjamoosiga olid jube head!!!
Juba kella 22 paiku vajusid mul silmad kinni. Täitsa lõpp, kui väsitav puhkus!
Magasin hästi, hotell oli väga vaikne. Hommikusöök oli hea, söögisaal suur ja mugav. Rahvast ikka oli, aga mitte väga palju. Põhiliselt rumeenlased, kõrvallauast kuulsime ka mingit slaavi keelt.
Käisime kiirelt apteegis ja ATMis ning alustasime sõitu 10:30 nagu juba tavaks saanud. Täna oli meil päris pikk päev plaanis - ligi 300km mägiteid, sealhulgas Bicazi kanjon.
Juba kella 22 paiku vajusid mul silmad kinni. Täitsa lõpp, kui väsitav puhkus!
7.september, teisipäev.
Magasin hästi, hotell oli väga vaikne. Hommikusöök oli hea, söögisaal suur ja mugav. Rahvast ikka oli, aga mitte väga palju. Põhiliselt rumeenlased, kõrvallauast kuulsime ka mingit slaavi keelt.
Käisime kiirelt apteegis ja ATMis ning alustasime sõitu 10:30 nagu juba tavaks saanud. Täna oli meil päris pikk päev plaanis - ligi 300km mägiteid, sealhulgas Bicazi kanjon.
Alguses sõitsime taas läbi ägedate külade, majadel oranžid kivikatused tihedalt üksteise kõrval vaheldumas maisipõldude ja karjamaadega. Üha rohkem ilmus pilti hobuvankreid, ohje hoidvatel meestel uljalt kaabud peas. Palju koeri ja kasse. Eriti palju on Rumeenias kassipoegi, vaat et igas hoovis mängib neid üks või mitu, osad on siiamilaadsed.
 |
| Tüüpiline küla oranžide kivikatustega |
 |
| Tavapärane külapilt |
Peagi läks mägiteeks ja serpentiinideks, aga nüüd juba kuusemetsas. Kui vahepeal õnnestus vasakule pilku heita, siis nägime sügavat kuristikku. Pongrac Teta kuru 1256 meetriga oli kaunite vaadetega. Paar meemüügi putkat oli ka ja üks restoran. Siin Rumeenias on restorane iga nurga peal.
 |
| Meeputkad Pongrac Teta kurul |
 |
| 1256 meetrine Pongrac Teta kuru |
Suur osa Rumeenia territooriumist on mägine. Mäed on siin pigem laugjad, kaetud tumedate kuusemetsadega või erkroheliste aasadega, millel looklevad karjaaiad niikaugele, kui silm ulatub. Karjamaadel söövad lambad ja lehmad ning lösutavad koonusekujulised heinakuhjad. Siin-seal on ka järsemaid kaljusid ja kõrgemaid tippe. Transilvaaniat ja Bukoviinat eraldavad omavahel Ida-Karpaadid, kus asub ka väga kaunis Bicazi kanjon, mille kaljuseinad kõrguvad kuni 300 meetrini.
Jõudsime Lacu Rosu ehk Punase järve äärde. Siin oli eriline turistimelu. Suur laste mänguväljak, restoranid ja muidugi taas suveniiriputkad. Järvel sai paadiga sõita ja kusagil pidi kaardi järgi ka ujumiskoht olema, aga huvipuudusel jätsime selle otsimata. Ega väga esmapilgul vette ei tõmmanud ka, kuigi ilm oli palav. Vesi oli läbipaistmatu ja sealt turritasid välja puutüükad. Punane järv on nimelt tekkinud suhteliselt hiljuti maalihke tagajärjel. Legend räägib, et oma nime sai see õnnetute piknikupidajate järgi, kes kivirahe all surma said.
Jõudsime Lacu Rosu ehk Punase järve äärde. Siin oli eriline turistimelu. Suur laste mänguväljak, restoranid ja muidugi taas suveniiriputkad. Järvel sai paadiga sõita ja kusagil pidi kaardi järgi ka ujumiskoht olema, aga huvipuudusel jätsime selle otsimata. Ega väga esmapilgul vette ei tõmmanud ka, kuigi ilm oli palav. Vesi oli läbipaistmatu ja sealt turritasid välja puutüükad. Punane järv on nimelt tekkinud suhteliselt hiljuti maalihke tagajärjel. Legend räägib, et oma nime sai see õnnetute piknikupidajate järgi, kes kivirahe all surma said.
 |
| Turistimelu Punase järve ääres |
 |
| Lacu Rosu ehk Punane järv |
Sööma me siia rahvarohkesse paika ei jäänud. Liisi otsis tripist ühe 5,0 reitinguga restorani paarkümmend km eemal. Vahepeale jäigi Bicazi kanjon. Tee sukeldus kõrgete kaljude vahele, mis kõrgusid paarisaja meetrini. Kanjon läks järjest kitsamaks, mõnes kohas kulges tee lausa kaljude all. Kõrval voolas ülikitsas Bicazi jõgi, mis miljoneid aastaid tagasi selle kanjoni tekitanud oli. Vaated olid võimsad. Peatuskohti oli palju ja igal pool rahvast. Kõige kitsama koha peal saabus meie järel kaks suurt bussitäit rumeenia koolilapsi, keda püüti hoida rivis tee ääres. Ja igas võimalikus kohas olid suveniiriputkad.
 |
| Siit algab Bicazi kanjon |
 |
| Kõige kitsamat kohta kanjonis kutsutakse Põrgukaelaks |
 |
| Vana kohtub uuega Põrgukaelas |
Jõudsime kanjonist välja ja kohe tulid paar koledat küla suurte tornide ja korstendega. Täielik kontrast eelnevate päevadega. Õnneks oli ka ilusaid külasid, aga pilt oli pisut muutunud. Majad olid suuremad, aiad väiksemad, rohkem lilli ja muruplatse. Väravate ees rippus sibula ja küüslauguvanikuid müügiks. Kitsed ja lehmad sõid tee ääres rohtu, traktorid ja hobuvankrid ummistasid liiklust. Maisipõllud olid vahetunud päevalillepõldude ja viljapuuistandustega.
Google maps juhatas meid tillukesele kõrvalteele ja täielikku võpsikusse. Ilmselgelt seal mingit restorani ei paistnud. Me ei heitnud meelt, vaid sõitsime järgmisse külla, kus oli 4,6 punkti vääriline pizzarestoran. Küla oli küll suht kole ja ka restoran asus suvalisel väljakul laoplatside ja turu vahel. Aga koht oli ehe ja pizzad täitsa head.
Google maps juhatas meid tillukesele kõrvalteele ja täielikku võpsikusse. Ilmselgelt seal mingit restorani ei paistnud. Me ei heitnud meelt, vaid sõitsime järgmisse külla, kus oli 4,6 punkti vääriline pizzarestoran. Küla oli küll suht kole ja ka restoran asus suvalisel väljakul laoplatside ja turu vahel. Aga koht oli ehe ja pizzad täitsa head.
 |
| Suvaline söögikoht koledas külas, aga toit oli aus |
Vahepeal käisime Avoga turul värsket kraami ostmas. Alles pärast vaatasin oma paberitest järele, et tänane ööbimiskoht ei sisalda söögitegemise võimalust. Liisi üritas järjekordset aaret leida, aga vandus alla, kuna koht oli kriipi - mingi paat täis koledaid ämblikke.
Sattusime varsti suurde ja suht koledasse linna Piatra Neamti. Käisime Lidlis õhtuks snäkke ostmas. Ega tegelikult väga enam süüa ei tahakski ilmselt, sest kell oli juba 17 läbi ja meil veel 100km sõita, mis siin Rumeenias tähendas ligi kahte tundi.
Edasi sõitsimegi peatumata. Meie öömaja, Pensiune La Poarta Bucovinei, asus 7km suurest teest eemal, lõpukilomeetrid olid päris kruusateel ja põldude vahel. Kuigi vaated olid ilusad, hakkasime juba kahtlema, kas ikka oleme õigel teel. Lõpuks jõudsime väikesesse külla ja seal, sügaval õunaaias asuski meie majake. Me ei osanud oma autosid parkida, sest igal pool oli muru. Pererahva enda auto oli õunapuude vahel. Perenaine Valeria tuli meile vastu ja varsti ka tema poeg, kelle nime ma enam ei mäleta. Nad paistsid pisut kohmetud ja küsisid, kas me süüa ka tahame. Õhtusööki me ei hakanud tellima, küll aga hommikusöögi.
Maja oli väga äge. Lillelises aias ja vaatega kaugele alla orgu. Interjöör oli nagu muuseumis. Seintel pildid, rahvariided ja lillekompositsioonid, rohmakast puidust riiulid, tikanditega voodipesu ja rahvariides nukud koridoris. Kõik oli väga puhas ja vannitoad moodsad. Meil oli teisel korrusel kamba peale kolm magamistuba ja kaks vannituba. Kaks tuba olid rõdudega. Allkorrusel oli ka suur elutuba, mis avanes terrassile. Seal saime õhtuks snäkke süüa ja lauamänge mängida. Esimest korda selle reisi jooksul. Ja perenaine tõi sooje saiakesi. Nämm!
 |
| Meie öömaja külakolkas |
 |
| Vaade rõdult |
 |
| Vaade aiast |
 |
| Maja nagu muuseum |
8.september, kolmapäev
Hommikusöök oli super! Omletirullid toorjuustuga, hapu toores juust, selline mozzarella konsistentsiga, ülihead tomatid õliga, ülihead vorstid, kodune kirsi- põldmarja moos, taas soojad saiad. Maksime selle eest 100LEI ehk 4€ nägu.
 |
| Parim hommikusöök! |
Jätsime südamlikult pererahvaga hüvasti. Kinkisin neile suure šokolaadi (olin 2 sellist kaasa võtnud). Nad ütlesid, et ega siin palju rahvast ei käi, sest tee on halb. No see mõni kilomeeter täiesti sõidetavat kruusateed pole ju midagi.
Tagasiteel külavahel ma ei saanud juhust kasutamata jätta ja muudkui pildistasin. Eile õhtul hämaras oli siin sagimist, üks vana naine hoidis lehma ohelikust, kaks purjakil meest tuterdas tee peal, noored hängisid. Noori on Rumeenias üldse palju, arenev maa. Täna hommikul oli vaiksem.
 |
| Boroaia küla majad |
Edasine tee polnud just kõige ilusam. Tundub, et siinkandis on rohkem tootmist ja seetõttu ka igasuguseid laohooneid, korstnaid, suuri masinaid jms. Küla oli külas kinni ja sõidukiirus olematu. Aga külad on endiselt põnevad, kuigi kaasaegsemaid maju oli juba rohkem.
Tänase päeva plaan oli külastada maalitud kloostreid, mida on Bukoviinas palju, tervelt 22 ja seitse neist kuulub ka UNESCO maailmapärandisse. Kloostrid ehitati 15. ja 16. sajandil ning kaunistati nii seest kui väljast pühakirjateemaliste piltidega. Maalingute kirkad värvid on hästi säilinud tänapäevani.
Tänase päeva plaan oli külastada maalitud kloostreid, mida on Bukoviinas palju, tervelt 22 ja seitse neist kuulub ka UNESCO maailmapärandisse. Kloostrid ehitati 15. ja 16. sajandil ning kaunistati nii seest kui väljast pühakirjateemaliste piltidega. Maalingute kirkad värvid on hästi säilinud tänapäevani.
Freskode eesmärgiks oli harida kohalikke kirjaoskamatuid talupoegi, kasvatada neis religioosseid tundeid ja võitlusvaimu türgi vallutajate vastu.
Kõige kuulsam tundus olevat Voroneti kooster, igatahes oli seal kõige rohkem turismimelu. Möödusime mitmest parklast ja parkisime viimases. Alati on kohal keegi inimene, kes kogub parkimise eest raha 5-10LEI. Väga mugav tegelikult. Muidu on välismaal alati nuputamist, kuidas see automaat täpselt töötab. Kohvimasinatega olime siin Rumeenias algul veits hädas.
Tee kloostri juurde oli ääristatud suveniiriputkadega nagu ikka. Seekord tundus pisut rohkem ka rahvuslikku toodangut olevat - keraamikat, puidust mänguasju, nukke, kaelarätikuid ja ikka tikitud pluuse, selliseid natuke venepäraseid. Kloostri ümber oli kole plastmaterjalist aed. Olime pisut pettunud
Sissepääs maksis 7LEId. Kuigi väljas oli silt, et lühikeste pükste ja lühikese varrukaga pluusides sisse ei lasta, siis tegelikult ei paistnud eriline probleem olevat. Elsa ostis siiski endale ühe odava salli, et ümber miniseeliku panna.
Klooster ise osutus aga väga eriliseks vaatamisväärsuseks. Esiteks polnud siin aias ja ka kloostris sees üldsegi nii palju rahvast, kui eespool tundus. Aed oli kaunis, täis roose ja muruplatse. Klooster ise oli täiesti eriline, kaetud kaunite piibliteemaliste joonistustega, päikesepoolsest küljest juba kulunud, aga varjupoolses küljes endiselt kirgaste värvidega. Kloostri lääneseinal on väga hästi säilinud terviklik pilt "Viimne kohtupäev", millel domineerib just Voroneti kloostrile ainuomane sügavsinine värv. Seda värvi on kunstnike ringkondades hakatud kutsuma Voroneti siniseks. Igal tähtsamal kloostril oli oma põhivärv, mille koostis on siiani saladuseks jäänud.
Sissepääs maksis 7LEId. Kuigi väljas oli silt, et lühikeste pükste ja lühikese varrukaga pluusides sisse ei lasta, siis tegelikult ei paistnud eriline probleem olevat. Elsa ostis siiski endale ühe odava salli, et ümber miniseeliku panna.
Klooster ise osutus aga väga eriliseks vaatamisväärsuseks. Esiteks polnud siin aias ja ka kloostris sees üldsegi nii palju rahvast, kui eespool tundus. Aed oli kaunis, täis roose ja muruplatse. Klooster ise oli täiesti eriline, kaetud kaunite piibliteemaliste joonistustega, päikesepoolsest küljest juba kulunud, aga varjupoolses küljes endiselt kirgaste värvidega. Kloostri lääneseinal on väga hästi säilinud terviklik pilt "Viimne kohtupäev", millel domineerib just Voroneti kloostrile ainuomane sügavsinine värv. Seda värvi on kunstnike ringkondades hakatud kutsuma Voroneti siniseks. Igal tähtsamal kloostril oli oma põhivärv, mille koostis on siiani saladuseks jäänud.
 |
| Voroneti kooster |
 |
| Kuulus fresko "Viimne kohtupäev" |
Ka kiriku kuju on eriline, ühest küljest kaarjas, kumera eenduva laastukatusega, selle kohal kõrgumas valgeks krohvitud torn. Sees kahjuks pilti teha ei lubatud, aga samasugused kaunid freskod jätkusid ka siin seintel ja laes. Klooster on tegutsev, nunnad liikusid ringi ja enamus külastajatest tundusid usklikud.
Võtsime suuna järgmisele, Arbore kloostrile. Endiselt oli küla külas kinni, aga tempo mõttes polnud lugu, kohalikud sõitsid nii maanteel, kui külavahel ühtlaselt 70+ kiirusega. Hobuvankreid oli millegipärast vähem.
Arbore klooster oli eelmisest täiesti erinev. Ühtegi turisti peale meie ei olnud, ainult üks usklik, pidulikult riietatud noor perekond istus kiriku eesruumis ja ajas piletimüüjaga juttu. Kirik on tilluke, aga samuti kaunilt dekoreeritud. Siin võis lisaraha eest ka sees pilti teha. Sissepääs ja pildistamine maksid kumbki 5LEId. Arbore kirik on piirkonnas ainus, millel puudub kellatorn.
 |
| Pisike Arbore klooster |
 |
| Noor usklike perekond inimtühjas Arbore kloostris |
Teised sisse ei tulnud, vaid läksid värava taha järjekordset aaret otsima. Ka Elsa oli ennast geopeituse liikmeks reganud ja nüüd oli neil parem kambaga asjale läheneda. Seekord igatahes leidsid ilma suurema vaevata.
Lõunasöögikoha otsisime tavapäraselt tripist ja see asus suuremas poekompleksis. Väljast ei midagi erilist, aga interjöör oli kena ja söök ka üle keskmise. Eriti ahvatlevad olid koogid.
Järgmine klooster, Sucevita on kõige noorem Bukoviina maalitud kloostritest ja siin on kõige rohkem maalinguid säilinud. Tegemist on suurema kompleksiga, kõrgete kivimüüride, tavapärase väravatorni, avara aia ja uhke kirikuga. Kirik oli taas ka seest väga kaunis. See koosnes kolmest ruumist, kõik seinad ja laed üleni dekoreeritud. Siin domineeris roheline värv. Kuulus on maaling "Vooruste redel", mis kujutab endast loomulikult võitlust hea ja kurja vahel. Sucevitas elab ka üle 50 nunna - rohkem, kui üheski teises Bukoviina kloostris.
Lõunasöögikoha otsisime tavapäraselt tripist ja see asus suuremas poekompleksis. Väljast ei midagi erilist, aga interjöör oli kena ja söök ka üle keskmise. Eriti ahvatlevad olid koogid.
Järgmine klooster, Sucevita on kõige noorem Bukoviina maalitud kloostritest ja siin on kõige rohkem maalinguid säilinud. Tegemist on suurema kompleksiga, kõrgete kivimüüride, tavapärase väravatorni, avara aia ja uhke kirikuga. Kirik oli taas ka seest väga kaunis. See koosnes kolmest ruumist, kõik seinad ja laed üleni dekoreeritud. Siin domineeris roheline värv. Kuulus on maaling "Vooruste redel", mis kujutab endast loomulikult võitlust hea ja kurja vahel. Sucevitas elab ka üle 50 nunna - rohkem, kui üheski teises Bukoviina kloostris.
 |
| Sucevita kloostris domineerib roheline värv |
Meie ööbimiskohta oi umbes 60km ja teele pidi jääma veel üks klooster. Täiesti ootamatult hakkas maantee üles mäkke keerutama ja me jõudsime väga ilusale Palma kurule. Suveniirid ja grillmajakesed olid siingi, lisaks mingi kummaline käekujuline monument. Aga vaated, mis avanesid ümbruskonnale, olid lummavad. Olime jõudnud ehtsatesse Karpaatidesse, mida mäletasime ülikooliaegsest jalgrattamatkast Ukrainasse. Metsased nõlvad vaheldusid roheliste karjamaadega, puust karjaaiad kulgesid piki mäekülgi kuni tippu välja, siin-seal olid väikesed majakesed, vist küünid.
 |
| Palma kuru |
 |
| Ilusad Karpaadid |
Mäest alla kulges tee taas metsa vahel. Tahtsin väga karusid nähe ja aeglustasin sõitu. Karu me siiski ei näinud. Küll aga osutus väga kenaks ka viimane, Vatra Moldoviteli klooster. See jäi mõnisada meetrid peateest kõrvale. Taas praktiliselt inimtühi. Ikka kaunilt maalitud. Moldovita esialgne 1532. aastal rajatud klooster hävis üleujutustes ja ehitati sajand hiljem uuesti kõrgemale pinnale. Põhivärv on kuldne ja sügavsinine.
 |
| Moldoviteli klooster oli taas müüriga ümbritsetud |
 |
| Kloostri aed oli täis ilusaid õitsvaid lilli |
Lapsed suundusid müüri taha surnuaeda aaret otsima. Leidsid ka. See oli keset vana surnuaeda.
 |
| Siin lähedal on üks geopeituse aare |
Kahtlemata kuususid Bukoviina maalitud kloostrid meie reisi kõrgpunktide hulka.
Edasine teekond Sadovasse, meie ööbimiskohta, oli imeline. Ikka need kaunid Karpaadid ja tee keerutamas mäest alla. Meie ööbimiskoht, Pansion Dor De Munte osutus suuremaks kompleksiks, mis koosnes mitmest majast. Meie ööbisime kõrvalhoones, rõdud avanesid väikesele tänavale ja loomulikult ka mägedele. Territoorium oli täis lilli, lehtlaid, treppe ja kivist rajakesi. Väga kaunis. Toad olid avarad ja mugavad.
Edasine teekond Sadovasse, meie ööbimiskohta, oli imeline. Ikka need kaunid Karpaadid ja tee keerutamas mäest alla. Meie ööbimiskoht, Pansion Dor De Munte osutus suuremaks kompleksiks, mis koosnes mitmest majast. Meie ööbisime kõrvalhoones, rõdud avanesid väikesele tänavale ja loomulikult ka mägedele. Territoorium oli täis lilli, lehtlaid, treppe ja kivist rajakesi. Väga kaunis. Toad olid avarad ja mugavad.
 |
| Tasemel Pansion Dor De Munte |
Tegime väikese puhkepausi ja läksime välja dringile. Kuigi siin mägedes oli juba jahedaks läinud, tahtsime ikkagi õues istuda. Lahke teenindaja tõi meile kiiresti pleede. Jõime kes veini, kes värskeltpressitud mahla. Meie Elsa ja Maiduga võtsime pannkoogid keedise ja jäätisega. Väga mõnus oli. Väga meeldiv teenindus, väga mõnus koht!
9.september, neljapäev
 |
| Meie hotell koos vaatega |
 |
| Ilus Sadova küla |
Hommikusöök oli a la carte, tellisime omletti ja lihavaagna, värskeltpressitud apelsinimahla ja muidugi kohvi. Kõik oli väga maitsev. See on hea koht, soovitan kõigile.
Umbes 30km Sadovast edasi sõita on Ciocanesti küla, mille elanikud on inspireerituna kohalikest rahvariietest ja lihavõttemunadest oma majad ära kaunistanud. Ida-Euroopa ja eriti Bukoviina rahvas on läbi aegade lihavõtteid väga oluliseks pühaks pidanud ning munade värvimine on siin väga armastatud tegevus. Ciocanesti küla majad on maalitud samasuguste mustritega nagu lihavõttemunadki. Idee algatajaks oli kohalik koduperenaine aastal 1950, kes lasi kunstnikust tuttaval oma majale mustrid peale joonistada. Kui naabrid nägid turstide suurt huvi, hakkasid nemadki oma maju kaunistama. Tänapäeval koordineeritakse ja rahastatakse maalinguid juba kohalike võimude poolt.
 |
| Ciocanesti küla majad on nagu pühademunad |
Külas on 600 maja ja enamik neist rahvusmustritega kaunistatud. Majad on tõesti ilusad, aga küla ise kahjuks midagi erilist endast ei kujutanud, eespool olime ägedamaidki näinud ja lootsime ka Maramureses näha. Jalutasime veidi maad mööda maanteäärset kõnniteed ja tegime pilte.
 |
| Keskväljak dekoratiivse lihavõttemunaga |
Edasiune tee hakkas taas mäkke kerima ja me jõudsime järjekordsele kurule. See oli 1416-meetrine Prislopi kuru, mis eraldab Bukoviina maakonda Maramuresest. Seda peetakse üheks kaunimaks Rumeenias ja vaated olid siin tõepoolest imelised.Tahtsime vetsu ja kuna avalikust peldikust tuli isegi Avo tagurpidi tagasi, siis läksime ühte baari. Baaridaam oskas üllatuslikult inglise keelt ja me ajasime ka natuke juttu. Daam ütles, et siinkandis karusid näha ei saa. Karusid küll on palju, aga nad on metsikumad, ei tule tee äärde, ainult öösiti julgevad külade lähedusse hiilida ja mõne lamba või kana murda. Tellisime ka kohvi, aga seda on siinmail kombeks aeg-ajalt suhkruga teha.
Kruusatee viis üles mäkke, läksime ka veidi jalgu sirutama ja vaateid nautima. Tipp oli muidugi kaugemal, kui algul paistis, aga ilus oli küll. Tegime erinevaid portreefotosid ja nautisime avarust.
 |
| Taamal paistab Prislopi klooster |
Lõunat sööma läksime mingisse päris kenasse kohta suurema linna ääres. Söögid olid ka head, eriti minu kartulipudruga kaetud lambaliha. Aga aega läks jälle kõvasti.
Liisi leidis mingi äärelinna tee äärest kommunismiohvrite mälestusmärgi juurest geopeituse aardekoha. Aaret ennast me ei leidnud, leidsime hoopis mao või maod. Seina ääres murul oli küünlatops ja sellest paistis mingi sõlm, mis lähemal vaatlusel osutus peenikeseks maoks, üsna meie pruunika rästiku sarnaseks. Arvasime algul, et on surnud, aga kui ma topsi liigutasin, siis hakkas vingerdama ja tundus, et neid on koguni mitu, peadpidi topsi roninud. Hakkasin muretsema, et äkki nad on kinni jäänud ja ei saa välja. Näppisin topsi ja plaanisin juba pisut raputada, aga teised pereliikmed kukkusid karjuma. Liisi pärast luges internetist, et Rumeenias on 5 sorti mürkmadusid, kõik mingit liiki rästikud, üks neist ka Euroopa kõige mürgisem. Liisi arvas piltide järgi ära tundvat siiski mürgita nastikulise.
 |
| Mürkmadu või mürgitu - mine võta kinni |
Viseu de Susis on Rumeenia viimane kitsarööpmeline raudtee, mis on siiani kasutuses metsaveoks. Üks haru on juunist septembrini avatud ka turistidele. Vaguneid veab auruvedur, vahemaa on 22km ja edasi-tagasi sõit kestab 6 tundi. Meie ajakava kahjuks seda proovida ei võimaldanud, kuna väljumised olid hommikuti, ja sellest oli kahju. Viseu de Susi raudteejaamas on päris suur väljapanek vanu vedureid ja vaguneid, paljudesse saab ka sisse ronida. Nii mõnigi puupinkidega vagun tekitas nostalgilisi emotsioone. See oli päris äge ja ka täiesti tasuta.
 |
| Viseu de Susi rongimuuseum |
Meie järjekordne majutuskoht asus Poienile Izei külas ja sinna jõudsime jälle hämaras. Tee läks taas üle väiksema kuru ja kulges ehedate Maramurese külade vahel. Kohalik vanamees ootas meid suure puuvärava ees, juhatas meid sisse ja mööda rohtukasvanud teekest mäest üles uhke puumaja juurde. Seekordne öömaja sai meie käest 20 punkti kümnest nagu Elsa ütles. Meie päralt oli terve maja, allkorrusel oli köök, söögituba, elutuba, suur vannituba ja väike kabinet, teisel korrusel oli kaks magamistuba ja eesruum lebotamise kohaga suure akna all. Majal oli suur terrass söögilaua ja mugavate toolidega ning rõdu imelise vaatega alla orgu heinamaadele ja mägedele.
 |
| Meie majake Poienile Izei külas |
Maja oli vana ja sisustus samuti, samas olid olemas kõik mugavused, köök väga hästi varustatud ja vannituba moodsa dušiga. Kohalik vanamees näitas meile väärika aeglusega kõik vajaliku ette, keelt me muidugi ei mõistnud. Isegi rippkiik oli olemas ja võimalik rõdule riputada. Avo hakkas kohe süüa valmistama, sest eelnevates kohtades me ei saanud seda teha.
 |
| Maja oli vana ja sisustus samuti |
 |
| Milline vaade! |
Ega me peale sööki suurt midagi teha enam ei jaksanud, kell kümme ma vist juba magasin.
9. september, reede
Ärkasime suht vara ja nautisime Avo ja Liisiga hommikusööki terrassil. Kuigi ööd on külmad, siis päikese käes läheb kiiresti soojaks. Elsa ja Mait magasid pikemalt. Nemad plaanivad täna vabalt võtta, aga meie Avo ja Liisiga läksime Maramurese küladega tutvuma.
Maramures ehk Maarjamaa on mägine ja metsane piirkond Rumeenia
põhjaosas, vastu Ukraina piiri, kus iidsed tradistsioonid on kõige
rohkem au sees. Eriti hinnatud on puidunikerdamise kunst. Selle
tunnistuseks on massiivsed puust väravad, millel on sageli päikese
või keerutatud kõie motiiv - elu järjepidevuse sümbol. Neid väravaid
on siin piirkonnas päris palju, mõned juba lagunemas, paljud
hooldatud ja hästi säilinud.
 |
| Köiemotiiviga nikerdatud värav |
Teiseks vaatamisväärsuseks on vanad puukirikud, mis ehitati Maramureses protestiks katoliikliku
Austria-Ungari valitsejate keelule rajada kivist õigeusu kirikuid. Kirikuid on kokku ligi 100 ning neile on iseloomulik kõrge torn
sissekäigu kohal ja massiivne maadligi hoidev katus. Kaheksa neist kuulub ka UNESCO pärandisse.
Maastik on siin endiselt imeilus, mäekünkad, rohelised heinamaad heinakuhjadega, lehmad, väikesed küünid, looklev kitsas maantee. Varsti jõudsime veidi suuremale teele ja suuremasse asulasse Barsanasse. Seal on märkimisväärne hulk neid kuulsaid nikerdatud väravaid ja ka ilus kirik 18. sajandist. Aga esmalt sattusime kloostrikompleksi, mis on ehitatud aastal 1995 vanade traditsioonide järgi.
Maastik on siin endiselt imeilus, mäekünkad, rohelised heinamaad heinakuhjadega, lehmad, väikesed küünid, looklev kitsas maantee. Varsti jõudsime veidi suuremale teele ja suuremasse asulasse Barsanasse. Seal on märkimisväärne hulk neid kuulsaid nikerdatud väravaid ja ka ilus kirik 18. sajandist. Aga esmalt sattusime kloostrikompleksi, mis on ehitatud aastal 1995 vanade traditsioonide järgi.
 |
| Ilus Maramurese maastik |
Kõigepealt võtsid meid vastu muidugi suveniiriputkad. Trepp viis ülesmäge läbi uhkete väravate suurele platsile, mille ääres oli palju puust nikerdustega hooneid. Teerajad olid ääristatud rooside ja teiste õitsvate lilledega, samuti rõduääred. Tegelikult on see tegutsev klooster ja päris igale poole ei lastudki.
 |
| Kloostrikompleks aastast 1995 |
Kindlasti tasub külastada kirikut, mille alumisel korrusel on tavapärane õigeusu staff, aga teisel korrusel tänapäevased naivistlikud seina- ja laemaalingud, väga ägedad. Domineeris hoopiski valge värv.
 |
| Kirikus domineeris valge v'rv |
Tõeline pärl Maramureses on Barsana puukirik aastast 1720. See asub külaservas, väga kitsal ja järsul kõrvaltänaval, keset iidvana katkuohvrite kalmistut. Olime siin taas ainukesed uudistajad. Väravas tuli meile vastu noor naine, kes juhatas meid läbi ploomipuudeaia kiriku juurde ja rääkis kiiresti selle ajaloost.
 | |||
| Barsana üksildane kirik |
Kiriku seinad ja lagi olid taas kaetud naiivsete värvikirevate maalingutega. Idee on sama, mis Bukoviina kloostritegi puhul - õpetada kohalikele talupoegadele piiblit ja õigeusku. Giid rääkis meile kiireslt piltide sisust. Seal oli põhimõtteliselt kogu piibel maailmaloomisest alates ja lõpetades Kristuse ristilöömise ja ülestõusmisega. Ühes seinas, kus katus oli kunagi läbi sadanud, olid maalingud ära kulunud, aga muidu olid pildid päris hästi säilinud. Giid ütles, et neid on puhastatud, aga mitte restaureeritud. Barsana kirik kuulub ka UNESCO pärandisse.
 |
| Kaunid maalingud piibli teemadel |
Edasi võtsime suuna Sapanta poole, kus asub kuulus Merry Cementery. Tee kulges põhiliselt läbi linnaliste asulate, kus midagi väga erilist vaadata polnud. Siin-seal muidugi uhked puunikerdustega väravad ja hobuvankrid teel. Vadu Izei küla soovitatakse ka vaadata, aga meie seda õiget kohta ei leidnud.
Vaipade kudumine ja keerulised tikandid on puunikerdamise kõrval
olnud juba aastasadu Maramureses au sees. Kohalike daamide
traditsioonilist riietust on võimalik ka suveniirina kaasa osta.
 |
| Kohalike daamide traditsiooniline riietus |
 |
| Tavapärased suveniirid vaatamisväärsuse juures |
Cimitirul Vesel ehk "Rõõmus surnuaed" Sapanta külas on taas täiesti eriline vaatamisväärsus. Kõigepealt paistab juba kaugele lopsakates värvides kõhetu kirik ja selle ümber on suur siniste ristidega surnuaed. Üle 800 eresinist värvi puust risti meenutavad humoorikate, sageli ka irooniliste piltide ja tekstiga kadunukese veidrusi või siis viimast eluhetke. Mõtte algataja ja läbiviija oli külaelanik Stan Ioan Patras, kes alustas 1935. aastal kadunukeste kalmude kaunistamist vemmalvärsside ja vallatute piltidega. Patras maalis riste sugulaste palvel 40 aastat. Ta suri 1977, olles enne ka endale korraliku risti meisterdanud. Patrase tööd jätkab juba aastakümneid andekas õpilane Dumitru Pop, kelle sõnul pole ükski külaelanik siiani nende töö üle kaevanud. Väikeses külas pole niikuinii üksteise ees saladusi.
 |
| Kummaline kirik ja elurõõmsad kalmud Sapanta Rõõmsas surnuaias |
 |
| Igal ristil on unikaalne luuletus ja naivistlik pildike kadunukese elust |
Toon siin oma vabas
tõlkes ühe luuletuse ristilt:
"Siin ma puhkan.
Stefan on mu nimi.
Niikaua, kuni ma elasin, meeldis mulle juua.
Kui mu naine mind maha jättis,
ma jõin, sest olin kurb.
Siis ma jõin veelgi,
et ennast õnnelikuks teha.
Nii et polnudki enam nii halb,
et naine mu maha jättis.
Sest ma sain juua
oma sõpradega.
Ma jõin palju,
ja nüüd olen ma endiselt janune.
Nii et sina, kes sa tuled
minu hauale.
Jäta siia natuke veini."
Rumeenia keelt polegi tegelikult vaja osata, sest naivistlikud pildid räägivad ise enda eest. Palju on lihtsaid stseene igapäevaelust põllul või koduaias, palju on asju, mida kadunukesed kalliks pidasid - perekonda, loomi, sõpru, masinaid, palju on kadunukeste karakterit iseloomustavaid pilte.
"Siin ma puhkan.
Stefan on mu nimi.
Niikaua, kuni ma elasin, meeldis mulle juua.
Kui mu naine mind maha jättis,
ma jõin, sest olin kurb.
Siis ma jõin veelgi,
et ennast õnnelikuks teha.
Nii et polnudki enam nii halb,
et naine mu maha jättis.
Sest ma sain juua
oma sõpradega.
Ma jõin palju,
ja nüüd olen ma endiselt janune.
Nii et sina, kes sa tuled
minu hauale.
Jäta siia natuke veini."
Rumeenia keelt polegi tegelikult vaja osata, sest naivistlikud pildid räägivad ise enda eest. Palju on lihtsaid stseene igapäevaelust põllul või koduaias, palju on asju, mida kadunukesed kalliks pidasid - perekonda, loomi, sõpru, masinaid, palju on kadunukeste karakterit iseloomustavaid pilte.
 |
| See kadunuke armastas ilmselt üle kõige oma traktorit |
Läksime lõunat sööma samasse lähedale grillrestorani. Söök oli korralik ja pigem odav, teenindus inglisekeelne ja kiire.
Vähemalt 25km pidime sama teed mööda tagasi sõitma, enne kui pöörasime Giulesti poole. Siin algasid tõelised Maramurese külad. Maanteed ääristasid pigem maamajad ja laudad, inimesed tegid heina. Heinakoormaid veeti mitmel erineval moel, küll üle õla hangu otsas, küll hobuvankriga, küll sõiduauto järelkäruga. Aeg-ajalt läks mõni vanamees mööda teed, vikat õlal või mammi rehaga. Uhkeid puuväravaid oli palju, mõned ka juba ära lagunenud. Aga kasse on siin vähem, see-eest koeri näeb pidevalt, enamasti väikesed nähvitsad.
Vähemalt 25km pidime sama teed mööda tagasi sõitma, enne kui pöörasime Giulesti poole. Siin algasid tõelised Maramurese külad. Maanteed ääristasid pigem maamajad ja laudad, inimesed tegid heina. Heinakoormaid veeti mitmel erineval moel, küll üle õla hangu otsas, küll hobuvankriga, küll sõiduauto järelkäruga. Aeg-ajalt läks mõni vanamees mööda teed, vikat õlal või mammi rehaga. Uhkeid puuväravaid oli palju, mõned ka juba ära lagunenud. Aga kasse on siin vähem, see-eest koeri näeb pidevalt, enamasti väikesed nähvitsad.
 |
| Heinale! |
 |
| Ehe küla |
 |
| Selliseid vaguneid ja furgoone värviliste luukidega ühel küljel
nägime päris palju. Tegemist on mesitarudega. Rumeenia on suurimaid meetootjaid Euroopa Liidus. |
Desestis ja Budestis olid taas uhked puukirikud. Kahjuks ei saanud enam sisse, aeg oli juba hiline. Budestis käisime ka külapoes. Poe ukse kõrval olid kastides suured puravikud. Avo tahtis neid ka söögi sisse osta, aga need polnud ilmselt müügiks mõeldud, vähemalt mitte mõnekaupa.
 |
| Desesti puukirik kuulub samuti UNESCO maailmapärandisse |
See oli väga ilus tee Desestist Poienile Izeisse. Imeline!
Kodus tegi Avo kiire pasta ja me sõime terrassil õhtust. Õhtuti läheb siin kahjuks kiiresti külmks, kuigi päevad on palavad. Mängisime Liisi ja Maiduga natuke lauamänge ja läksime magama. Elsa on vist haigeks jäänud, tunneb ennast suht kehvasti.
11.september, laupäev
Hommikud on siin väga vaiksed, ainult mõni lind aeg-ajalt sädistab. Udu tõusis mägede poolt. Imeline koht, imeline hommik! Kahju oli siit lahkuda.
 |
| Meie imeline majake |
 |
| Kahju lahkuda sellisest kohast! |
Täna oli sõidupäev, pidime õhtuks jõudma Sibiusse, mis asus 350 km kaugusel. Arvestades Rumeenia asustustihedust ja teeolusid, oli oodata pikka sõitu. Alguses olime veel mägede, vahepeal isegi kõrgemate mägede vahel. Siis jõudsime tasandikule ja eriti midagi tee ääres vaadata polnud. Tüdrukud leidsid Cluj Naboca lähedal ostukeskuse Vivo, suundusime läbi kesklinna sinna. See osutus tohutu suureks kompleksiks. Võtsime kiire lõunasöögi, siin oli vastavaid kohti ridamisi. Minul ei tulnud ostlemisest midagi välja, liiga vähe aega ja liiga palju võimalusi. Väsisin kiirelt ära. Õnneks olime alla tunni kokku leppinud ja peagi saime edasi sõita. Aeg hakkas juba õhtusse jõudma, aga meil oli ikka veel 200 km sõita.
Õnneks tulid edasi kiirteed, mis olidki kiirtee moodi, lubatud sõidukiirusega 130 km/h. Ja maastik läks päris kenaks - lainelised pruunikad künkad. Sibiusse jõudsime veel täitsa valges. Meie seekordne öömaja asus vanalinnas. Parkisime oma autod tänavale ja astusime väravast sisse. Meil oli kaks kõrvuti korterit, mõlemal eraldi sissekäik kitsalt piklikult õuelt. Võtmed olid koodlukuga kapis, veidi pusimist ja saimegi kätte.
Korterid olid taas väga ilusad, seekord heledad ja moodsad. Noorte korteris oli suur telekas ja gaasikamin, meie omas aga väike aed-terrass paari roosipõõsaga. Tõeline luksus vanalinnas.
Tegime kiire õhtusöögi ja midagi muud jälle enam teha ei jõudnudki.
12.september, pühapäev
Ärkasime jälle vara, aga pole ka ime, kui igal õhtul kell 22 juba magame. Sõime hommikust terrassil, oli küll pisut jahe, aga siiski soojem, kui mägedes. Päev tõotas tulla palav. Ja hea, et täna sõitma ei pidanud.
Linnas kõndides läks kohe palavaks, hoidusime pigem varju. Nagu arvata, oli ka Sibiu kena ja värviline linn. Kohe meie öömaja lähedal oli Valetajate sild, Suur ja Väike väljak ning ostutänav.
Linnas kõndides läks kohe palavaks, hoidusime pigem varju. Nagu arvata, oli ka Sibiu kena ja värviline linn. Kohe meie öömaja lähedal oli Valetajate sild, Suur ja Väike väljak ning ostutänav.
Sibiu rajati sakside poolt 12. sajandil. Mitusada aastat oli ta Euroopas üks jõukamaid ja mõjukamaid keskusi. Nagu Sighisoaras ja Brasoviski, on ka Sibius saksa mõjutusi siiani tunda. Vanalinnas, eriti Ülemises linnas on näha kunagiste gildide jõukust, seal elas rikkam rahvas, kaupmehed ja muud ärimehed. Alamlinnas olid manufaktuurid ja elasid töölised.
 |
| Tüüpiline maja Alumises linnas |
 |
| Alumises linnas |
 |
| Vaade Alumisele linnale, kus asusid ka meie korterid |
 |
| Valede sild kõrgub Ülalinna viiva tänava kohal |
Sattusin teepoodi ja ostsin kohe mitut sorti külakostiks ja endale. Jõudsime ka linnamüüri äärde, kuhu vallikraavi põhja on tehtud promenaad. Kunagiste võimsate müüride vahel on siiani hästi säilinud kolm 17. sajandi torni - Pottseppade torn, Puusseppade torn ja veel mingi kahtlase nimega torn.
 | |
| Pottseppade torn ja rikaste kaupmeeste elamud Ülalinnas |
Ülalinnas on mitu ilusat väljakut, kuulsaim neist Suur väljak, mis kuulub ka UNESCO arhitektuuripärandisse.
 |
| Suur väljak ja Rooma Katolik kirik |
 |
| St.Mary Evangeele Katedraal Hueti väljakul |
 |
| Uhked majad Ülalinnas |
Lõunasöögiks tegi Liisi meile täidetud küpsekartuleid, mis olid väga head.
Õhtupoolik möödus meil taas ostukeskuses. See oli õnneks väiksem, täiesti hoomatav, Promenaad üsna vanalinna lähedal.
Tagasiteel läksime läbi pargi, kus oli mingi üritus. Lastele oli suur täispuhutav mänguväljak püsti paandud, muusika mängis ja söögiputkad olid reas. Üks väike poiss kontrollis kõigil kehatemperatuuri.
Õhtupoolik möödus meil taas ostukeskuses. See oli õnneks väiksem, täiesti hoomatav, Promenaad üsna vanalinna lähedal.
Tagasiteel läksime läbi pargi, kus oli mingi üritus. Lastele oli suur täispuhutav mänguväljak püsti paandud, muusika mängis ja söögiputkad olid reas. Üks väike poiss kontrollis kõigil kehatemperatuuri.
Piata Marel ehk suurel väljakul tegime kokteilid ja puhaksime jalgu. Siis käisime kodust läbi, panime veits soojemad riided ja läksime Väikesele väljakule õhtust sööma. Kõige parem söök just ei olnud, kahjuks me ei vaadanud enne tripist hinnangut, aga teenindus oli viisakas ja kiire.
 |
| Hilisõhtune Valetajate sild |
13.september, esmaspäev
Täna magasime kaua, ilmselt väsisime linnapuhkusest ära. Pakkisime taas oma kohvrid ja sõitsime mööda kitsaid tänavaid Sibiust välja. Mõnekümne kilomeetri kaugusel Cartisoaras algas Euroopa üks kuulsamaid mägiteid TransFagarasan. Mäed meie ees olid kõrged ja teravatipulised. Külad olid taas ungaripärased või siis transilvaaniapärased, ühesugused pisikesed värvilised majad tänava ääres reas, punased kivikastused peal ja hobuvankrid teel. Siin-seal istus mõnu memm või taat maja ees pingil.
 |
| Veel üks ilus Transilvaania küla |
Transfagarasani maantee ehitati militaarsetel eesmärkidel kommunist Ceausescu initsiatiivil, kaitseks hoopiski mitte imperialistide vaid Venemaa eest. Ilus tee on 90 km pikk ja selle kõrgeim punkt on Balea järv - 2042 m. Oktoobrist juunini on tee lume tõttu suletud, halbade ilmaolude tõttu võib seda juhtuda ka suvel. Maantee sai laiemalt tuntuks tänu BBC saatele Top Gear, mille saatejuht Jeremy Clarkson olevat seda nimetanud maailma parimaks teeks.
Tee oli algul täiesti tavaline metsavaheline kurvitamine. Jõudsime Balea joa parklasse, kus olid mõned putkad põhiliselt laste mänguasjadega. Silt näitas joa juurde pooletunnist matka. Hakkasimegi ülesmäge astuma. Tee muutus peagi kiviseks ja kivid läksid järjest suuremaks. Paremal kohises jõgi. Kuna me ei taibanud juua kaasa võtta, siis riskisime ja jõime jõevett. Ronisime ja ronisime järjest kõrgemale, kuni rada peaaegu täiesti püstloodis rahnude külviks muutus. Hakkasin kartma allatulekut, sest lahtisi kive oli palju ja suuredki päris libedad. Pealegi olid meil Avoga sandaalid, mis pole just kõige paremad matkajalatsid. Ühesõnaga andsime alla ja pärast väikest puhkamist mäenõlval, võtsime suuna tagasi. See oligi paras turnimine, jalad värisesid, kui alla jõudsime.
 |
| Kivine rada, sealtpoolt me tulime |
 |
| Rada läks päris hulluks |
 |
| Jõgi voolas tee kõrval |
Tellisime ühest putkast ploomikoogi ja jäätee. Mahla neil ei olnud, aga jäätee oli vähemalt külm. Ploomikook oli saiane ja maitsev. Siin müüdi ka igat sorti juustu, aga me ei viitsinud mõelda nende kaasaostmise peale.
 |
| Suveniiri ja šašlõkiputkad, ploomikooki sai ka osta |
Varsti jõudsid noored alla. Nad olid väga rahul, aga rada oli tõesti üleval peaaegu eluohtlikult järsk ja libe. See-eest oli joastik võimas ja vääris pingutust.
Edasi sõites jõudsime varsti metsapiirist välja ja avanesid imelised vaated. Tee ronis mööda lõputut serpentiini ülespoole, tipud muutusid hoomatavaks, aga olid endiselt kõrged. Tooni hakkas andma kollane värv. Tegime mitmeid pildistamise ja imetlemise peatusi.
Edasi sõites jõudsime varsti metsapiirist välja ja avanesid imelised vaated. Tee ronis mööda lõputut serpentiini ülespoole, tipud muutusid hoomatavaks, aga olid endiselt kõrged. Tooni hakkas andma kollane värv. Tegime mitmeid pildistamise ja imetlemise peatusi.
 |
| Jõudsime metsapiirist ülespoole |
 |
| Tipud muutusid hoomatavaks ja domineeris kollane värv |
 |
| Võrratud vaated igal sammul |
 |
| Tee lookleb nagu madu |
 |
| Seesama jögi |
Parkivate autode ja suveniiriputkade rohkus andis märku, et olime kurule jõudnud. Kuna me mujal parkimiskohta ei leidnud, siis suundusime tasulisse. Tegime veel mõned pildid ja kuna noored olid juba ees ära sõitnud, siis läksime neile järele, makstes kümne minuti parkimise eest 10 LEId. Kahjuks jäi meil nägemata Balea järv, kuhu läks ilmselt sealtsamast parklast kruusatee.
 |
| Veel ilusaid vaateid |
 |
Kohe kurult algas tunnel, mis viis teisele poole ahelikku. Siin oli palju päikeselisem. Tee lookles nüüd allamäge ja sugugi mitte vähem järsult. Noorte auto oli juba kõvasti allpool, meie ikka tegime veel pildistamise peatusi.
 |
| Jõudsime läbi tunneli teisele poole ahelikku |
 |
| Kaunid vaated jätkusid ka siinpool |
 |
| Juga otse maantee ääres |
 |
| Suveniiriputkad mahtusid kõikjale |
Allpool restorane ei paistnud ja noored keerasid otsa ringi ning hakkasid ülespoole tagasi sõitma. Leidsime täitsa kena koha tee ääres - Piscul Negru. Istusime mitu korda ringi, sest vilus hakkas jahe ja päikese käes jälle palav. Lõpuks leidsime fifty-sixty variandi. Söögid olid täitsa head, mina tellisin suitsuliha polentaga. Polenta oleks võinud ka olemata olla, aga liha oli pehme ja maitsev.
Edasi mäest alla sõites jõudsime taas metsavahele. Äkki hakkas lambist vihma sadama, hõredalt, aga suurte piiskadega. Täitsa selgest taevast. Ja siis oli meie ees väike ummik, paar motikat ja paar autot, suunatuli sisse lülitatud. Vastu kedagi ei tulnud, mingit takistust ka ei paistnud ees olevat. Aimasin, et siin võib asi olla mõmmikutes. Olin youtube´i videos midagi sellist näinud. Läksin autost välja ja suundusin vaatama, milles asi. Ühest autost hüüti mulle, et ära mine - ursus! Juhuslikult on karu nii rumeenia, kui ladina keeles sama ja ma sain kohe aru, milles asi. Ja siis ma nägin ka eespool auto juures suurt emakaru poegadega. Taandusin kiiresti oma auto varju ja tegin paar pilti. Siis istusin igaks juhuks autosse tagasi.
Karud olid ilmselgelt autodest sööki lunimas. Midagi neile eespool ka visati. Püüdsin veel läbi akna pilte teha, aga aknad olid vihmased. Elsa ja Liisi filmisid oma autost julgelt läbi lahtise akna. Nii vinge! Ma rääkisin juba reisi algusest peale, et tahaks karusid näha, aga ei uskunud, et see tegelikult teoks saab ja ega see nii igapäevane asi polegi.
Rumeenias on muidugi karusid palju, umbes 6000 ja põhiliselt elavad nad mägedes. Rumeenias elab lausa 60% Euroopa. Loomulikult on tegemist ohtlike kiskjatega ja see, et nad on inimestega nii ära harjunud, teeb nad veelgi ohtlikumaks. Igal aastal toimub riigis mitmeid karurünnakuid ja inimesi on ka hukkunud. Hiljem nägime tee ääres ka hoiatavaid silte.
 |
| Ettevaatust, karu! |
Jõudsime Vidraru veehoidla juurde, mis mitme kilomeetri ulatuses kulgeb piki tee serva. Ja seal tee ääres nägime taas karu! Seekord suurt isakaru, kes istus rahulikult muruplatsil ja vahtis meie poole. Aru saades, et ega meilt midagi söögipoolist ei tule, keeras rahulikult ümber ja läks metsa.
 |
| Vidraru veehoidla |
 |
| Suur isakaru laskis ennast rahulikult pildistada, läbi autoakna muidugi |
Ja siis nägime veel karu ja veel ja veel. Kokku seitset mõmmikut. Järgmised olid juba ilmselgelt nooremad ja pisemad. Tulid päris auto akna taha palukest lunima. Seekord julgesin ettevaatlikult ka autost välja tulla ja paar pilti klõpsida, loomulikult parajalt distantsilt. Uskumatu lugu! Hiljem lugesime, et karude nägemine pole sugugi nii tõenäoline, rääkimata veel seitsme karu nägemisest. Ilmselt meil vedas ja ehk oli ka kellaaeg, selline hämarduv õhtu, karude liikumiseks sobiv.
 |
| Üks väiksematest mõmmikutest |
Jõudsime Vidraru tammi juurde. See on võimas küll, aga eelnevale päevale midagi suurt enam juurde ei andnud. Kõige ägedam oli Prometheuse kuju üleval kaljuserval.
 |
| Ka vidraru tammi juures oli rahvast |
 |
| Vidraru tamm |
 |
| Terasest Prometheus |
Mõned kilomeetrid edasi oli meie seekordne öömaja - Heaven guesthouse. Väga armas neljakordne maja ehedas Corbeni külas. Toad olid meil viimasel korrusel ja rõdudega. Vaated olid suurepärased. All pulbitses külaelu. Üks seltskond istus naaberhoovis väljas peolaua taga. Teisel naabril oli palju kanu ja kukk, kaugemal olid väga valjuhäälsed haned. Majade vahel olid puuaedadega piiratud heinamaad ja rõugud.
 |
| Külalistemaja Taevas |
 |
| Meie avar tuba rõduga |
 |
| Vaade rõdult |
 |
| Külarahvas peab pidu |
Paarsada meetrit allamäge oli kena restoran, läksime sinna õhtust sööma. See oli suurem kompleks tiigi ääres, toredasti laternatega valgustatud. Kolm kassipoega mängis aias ja julgesid pikapeale meile järjest lähemale tulla. Üks oli ehtne siiam, teised triibikud. Kaks hulkuvat koera käis ka meie juures palukest norimas, kuigi kelner ajas neid aeg-ajalt leebelt minema.
Toidu kohta võiks märkida niipalju, et Liisi tellis mingi kohaliku supi, mis koosnes pekimaitselistest klimpidest, koorest ja õlist. No pool sõi ta isegi ära.
Tagasi läksime paarsada meetrit läbi kottpimeda küla. Hiljem lugesime, et see on kõige ohtlikum võimalus karudega kokku sattumiseks.
14. september, teisipäev
Hommikul tegin väikese jalutuskäigu külas. Muuhulgas pildistasin lambaid ühes hoovis. Kohalik vanamees läks mööda, seisatas, vaatas lambaid, vaatas mind ja kehitas teatraalselt õlgu. Ilmselt mõtles, et loll turist näeb esimest korda lambaid.
 |
| Hommik Corbeni külas |
Tegime hotellis kiire pakkimise ja hommikusöögi ning asusime sõitma Bukaresti poole. Juba kell 14 pidime autod kesklinnas ära andma, kui ei tahtnud ühte ööpäeva juurde maksta.
Algul kulges tee taas lõputute külade vahel. Õnneks ei hooli kohalikud põrmugi viiekümne-märgist, vaid sõidavad ikka seitsmekümnega või veelgi kiiremini. 100 km enne Bukaresti jõudsime kiirteele ja tänu sellele lähenesime jõudsalt pealinnale. Kiirteed on küll tüütud, aga siin Rumeenias ainuke võimalus normaalse ajaga ühest kohast teise jõuda.
Bukarestis jäime muidugi kohe toppama, aga oma hotelli vanalinnas - Duke Ameneascasse me lõpuks jõudsime. Teised läksid kohvritega maha, meie Maiduga viisime autod Avise parklasse hotellis Intercontinental. Avise noormees vaatas väga hoolega autod üle, lõpuks leebus ja küsis isegi, kuidas meile Rumeenias meeldis.
Meie seltskond oli ühe hotellitoa kamba peale saanud, teised toad polnud veel valmis. Otsustasime vahepeal välja sööma minna. Tripadvisor näitas head restorani 3 minuti kaugusel - Ciao Niki. See oli tõesti kena koht, rohelises sisehoovis, meeldiva teeninduse ja suurepärase toiduga. Hinnad olid ka vastavad muidugi.
Algul kulges tee taas lõputute külade vahel. Õnneks ei hooli kohalikud põrmugi viiekümne-märgist, vaid sõidavad ikka seitsmekümnega või veelgi kiiremini. 100 km enne Bukaresti jõudsime kiirteele ja tänu sellele lähenesime jõudsalt pealinnale. Kiirteed on küll tüütud, aga siin Rumeenias ainuke võimalus normaalse ajaga ühest kohast teise jõuda.
Bukarestis jäime muidugi kohe toppama, aga oma hotelli vanalinnas - Duke Ameneascasse me lõpuks jõudsime. Teised läksid kohvritega maha, meie Maiduga viisime autod Avise parklasse hotellis Intercontinental. Avise noormees vaatas väga hoolega autod üle, lõpuks leebus ja küsis isegi, kuidas meile Rumeenias meeldis.
Meie seltskond oli ühe hotellitoa kamba peale saanud, teised toad polnud veel valmis. Otsustasime vahepeal välja sööma minna. Tripadvisor näitas head restorani 3 minuti kaugusel - Ciao Niki. See oli tõesti kena koht, rohelises sisehoovis, meeldiva teeninduse ja suurepärase toiduga. Hinnad olid ka vastavad muidugi.
 |
| Restorani Ciao Niki sisehoov |
Hotellis saime lõpuks kõik oma toad kätte. Piisavalt suured ja rõdudega. Kuna väljas oli palav ja linn esialgu parimat muljet ei jätnud, siis otsustasime teha puhkepausi.
 |
| Vaade meie hotellitoa rõdult |
Just siis, kui mõtlesime välja minna, hakkas äkki sadama. Sadu jäi õnneks kiirelt järele ja me läksime Avo ja Liisiga hämarduvat vanalinna uudistama. Bukarest on ikka räpane ja meenutas esmapilgul Ateenat, kuigi ilma Ateenale omase võluta. Vanalinn oli siiski õhtustes tuledes ja kohvikumeluga täitsa tore. Kõndisime ka purskkaevude väljakule, mis oli päris muljetavaldav. Kõhklesime, kas minna Ceausescu paleed vaatama või mitte, lõpuks ikka läksime, seda enam, et Liisil jäi üks aare täpselt tee peale.
 | |
 |
| Õhtune melu Bukaresti vanalinnas |
 |
| Kõige ägedam vaatamisväärsus Bukarestis oli juugendlik raamatupood Carturesti |
Paleeni viib pikk-pikk allee, mille keskel on väiksemad värvilised purskkaevud. Hoone ise kutsuvalt ei mõjunud. Selle ümber olid tellingud ja osa neist oli siniselt valgustatud. Läksime vanalinna tagasi ja istusime Jack´s Pubi maha. Elsa ja Mait ühinesid meiega. Väljas oli soe ja mõnus istuda. Ei olnud jälgegi sellest mägede jahedusest, mis muidu praegusel aastaajal Rumeeniale nii omane on. Päeval on siin lausa 30*
 |
| Värvidemäng Ceausescu palee juurde viival alleel |
15.september, kolmapäev
Ärasõidupäev. Magasime kaua. Hommikusöögiks oli kilesse mässitud pakike, aga see oli täiesti piisav. Kuna meil oli lennuni veel mitu tundi aega, siis läksime vaatama, mida linna peal veel põnevat näeb. Väsisime kohe ära ja šoppingust ei tulnud ka midagi välja, sest sattusime mingisse pooltühja Sepa turu laadsesse kompleksi.
 |
| Kuningas Carol I monument ja Ülikooli raamatukogu |
 |
| Päevane vaade purskkaevude alleele ja Ceausescu hiigelpaleele |
Õnneks jõudis kätte aeg tellida taksod ja sõita lennujaama. Tee äärde jäid märksa kenamad ja rohelisemad linnaosad. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et peale kaunis looduses ja väikestes külades viibimist ei ole suures linnas enam nii tore. Suuremad linnad tasub alati reisi alguses ära vaadata. Bukaresti ma siiski enam tagasi ei läheks. Küll aga oli Rumeenia väga põnev ja ilus maa. Meile kõigile väga meeldis.
