Tegevus toimus kusagil maailma äärealadel, peategelaseks Metsiku Lääne stampkauboid ja üks päevinäinud, võrdlemisi ohutu vampiir, keda kõik näitlejad kordamööda kehastasid. Neli mehepoega kõrtsis joomas, molutamas ja omavahel mõõtu võtmas. Palju humoorikaid klišeelikke stseene vesternitest, võttis itsitama küll. Nimed olid ka vastavad, kõik Jackid: Ühe Lasu Jack, Jack Kuuskant ja Võrgutaja Jack. Palju füüsilist tegevust ja nooruslikku õhinat. Sangpommidega žongleerimine oli tõeline meistritöö ja võttis nii mõnegi vaataja ahhetama (mina kaasa arvatud). Kohatisest rabelemisest hoolimata oli tegevus pigem aegluubis, aga kuhu seal maailma äärel kiiret peakski olema?
Tegelastest olid silmapaistavamad ja küpsemad lavastaja Martin Kork ise Punase Jackina ja Hardi Möller Võrgutaja Jackina. Nad olid ka füüsise poolest täiskasvanulikumad. Hardi Möllerit olen varem näinud "Serafimas ja Bogdanis", Martin Korki "Melchiori" filmides. Erik Richard Salumäe ja Mark Erik Savi olid minu jaoks tundmatud nimed ja natuke oli nende mängus ehk rabedust. Samas tüüpidena olid nad väga ägedad ja täiendasid hästi seda mehepoegade kampa. Võib-olla oleks vampiiri pidanud ka eraldi näitleja mängima. Praegu jäi ta pigem kahvatuks (ülekantud tähenduses), ei tunnetanud seda aastasadade taaka, mis tal õlul oleks pidanud olema. Seetõttu jäi ka vastaseis mõttetult rabelevate, rikkuse- ja edujanus kauboidega tagasihoidlikuks.
Lavakujundus oli üsna vesternilik ja andis edasi ka maailmalõpu meeleolusid. Etendus oli üles ehitatud peatükkidena nagu omaaegsed tummfilmid. Kaasaelamist ei tekkinud, aga muhe vaatamine oli küll. Igav ei hakanud. Elsale ka meeldis.
