Pühapäev, 23.07
Tahtsime lapselastega taas väikese Läti-reisi teha ja et seekord mitte väga kaugele sõita, võtsime majutuse Cesise lähedale Camping Oskalnsi.
Tegime Avoga teel esimese peatuse Smiltenes, kus käisime söömas. Esimest korda saime sisse ka Smiltene kirikusse. Valvur rääkis meiega hea meelega juttu. Ta ütles, et tegu on Läti ainsa ristikujulise pühakojaga. Smiltene esimene, puust kirik asus 1370. aastal ehitatud rüütlilinnuse keskel ja selle põletasid maha venelased Põhjasõja ajal. Praegusel kujul valmis kirik 1859. aastal. Kella kinkis Läti endine president Kārlis Ulmanis.
 |
| Smiltene keskväljak |
Meie majutuskohas oli suure pargi all kolm väikest majakest, millest kaks oli meie käsutuses. Majad olid väikesed, aga mahtusime ilusti ära. Meie majakeses oli ka pisut suurem köök, teises majakeses eraldi magamistuba. Mõlema maja elutoas oli diivan ja narivoodi. Pargis oli palju laste mänguvõimalusi - kiiged, liivakast, mängumaja. Kahjuks meil jälle väga ei vedanud ilmaga.
Esmaspäev, 24.07
Kuna väga head ilma ei lubatud, siis tegime plaanid prioriteetide järgi. See tähendab, et täna läksime Rakši zoo´sse. See oli väga tore koht! Kohe piletiputkast sai osta loomade söötmiseks rohugraanuleid ja me saime neid loomadele sööta. Enamik võtsid jube nunnult pehmete mokkadega käe pealt. Ainult jaanalinnulised tagusid valusasti.
Loomaaias olid laamad, kaamelid, kitsed, alpakad, merisead, eeslid, lambad ja kalad. Kõik nad tahtsid hirmsasti suhelda ja süüa saada. Osad lambad ja kitsed käisid vabalt mööda territooriumi ringi. Territooriumil oli ka suur tiik kaladega, ja ka nende jaoks oli võimalik süüa osta.
Siin oli ka kohvikumaja ja põnevaid autosid igale vanusele. Klara sõitis mõnuga mitu ringi.
 |
| Kohvikumaja |
 |
| Siin oli ka näitus taaskasutatavatest materjalidest loomakujudega |
Edasi sõitsime Cesisesse sööma. Kirik oli kahjuks kinni, aga lastel oli põnev läbi ukse orelimängu kuulata. Sõime kirikuplatsil olevas Smilga kohvikus. Mingi eriline koht see ei olnud, aga käis kah.
Hiljem hakkas kõvasti sadama ja lastel hakkas kämpingus natuke igav.
Teisipäev, 25.07
Sõitsime Cesise lossi vaatama. Kuna hommikune kohmitsemine võttis aega, siis olid lastel juba kõhud tühjad ja me läksime kõigepealt sööma. Kohvikut ei mäleta, aga lastele oli seal ka mängunurk.
 |
| Cesise vaade on enamasti Jaani kirikuga |
Vana kindluse külastamiseks anti igale seltskonnale küünlaga latern ja me pidime väga pimedaid ja järske keerdtreppe mööda üles minema. Klara hakkas isegi kartma. Üleval korrusel näidati seintele videod kindluse ajaloost.
Cesise linnus ehitati 1214. aasta paiku ja oli algselt Liivimaa mõõgavendade rüütlite residents. Oma järgmise omaniku Saksa ordu juhtimisel kogus see tuntust kui Liivimaa võimsaim linnus. Kuigi sõjatehnika arenedes kaotas kindlus oma tähtsuse, siis elati siin ikkagi kuni 17. sajandi lõpuni. Alles pärast Põhjasõda Cesise kindlus hüljati ja lagunes linnarahva kaasabiga, kes kasutas müürikive oma majade ehituseks.
Käisime vaatamas ka uuemat hoonet. Seal olid mõned ilusad ruumid ja natuke ajalugu. Kõige ülemisel korrusel oli telefonide näitus ja meil Klaraga oli põnev teineteisele helistada eri ruumi nurkadest.
Tegemist on lossimõisa häärberiga, mis ühena vähestest rajati keskaegse kindluse müüride vahele. Hoone täpne ehitusaeg pole teada, arvatavasti 18.sajandi keskel, kui mõis kuulus Von Wolfide perekonnale. Häärberit peetakse üheks esimeseks neogootika näiteks Läti mõisaarhitektuuris. Interjööris aga domineerivad varaklassitsism ja biidermeierstiil.
Kuni I Maailmasõjani elas mõisas krahv Sieversi perekond. Vabadussõja ajal asus siin mõnda aega Põhja-Läti tsiviilvalitsus ja Läti armee. Neil keerulistel aegadel läks palju mõisa sisustusest kaduma. Hiljem ehitati häärber ümber korterelamuks ja aastast 1949. asub siin Cēsise ajaloo- ja kunstimuuseum.
Lossi kõrval asub ilus park tiigiga, millel elab ka paar haruldast musta luike.
Õhtul käisime oma majade ümbruskonnas jalutamas. Selgus, et kohe paarsada meetrit eemal on Lätimaa suurim suusanõlv Ozolkalns. Praegu tundus see küll väga mahajäetud. Imetlesime uhket vaadet alla järsku orgu, aga jõe äärde minema ei hakanud, sest tipsud olid üsna väsinud. Õnneks oli ilm täitsa normaalne.
Kolmapäev, 26.07
Kuna Klara on juba ammu tahtnud tõelist mõisat näha, siis läksime pärast järjekordset pannkoogihommikut Ungurmuižasse. See on tore puust häärber ja eriti põnevad on vanad seinamaalingud ning rõdult vaadeldavad sepistatud veesülitid. Häärberis asub kena muuseum, mida tasubki vaadata eelkõige interjööri pärast. Tubades on suhteliselt lihtne sisustus ja palju fotosid. Ülemisel korrusel oli ka kaasaegne maalinäitus, mis lastele ka väga meeldis.
Tegemist on ainsa säilinud 18. sajandi puidust barokkmõisaga Lätis. Meil Eestis on umbes samast ajast Välgita mõis Viljandimaal, mis näeb välja ikka üsna arhailine. Häärberi rajas 1732. aastal vabahärra Johann Balthasar von Campenhausen oma perele. Mõned aastad hiljem ehitati uhkesse parki jõe äärde omapärase kujuga Teemaja, mis on samuti tänapäevani säilinud. Mõisas on ka paar tuba majutuseks ja hubane restoran vanas koolihoones.
 |
| Omapärane teemaja |
 |
| Lastemaja 19.sajandist |
Kunagist rüütlimõisat on ürikutes esmakordselt mainitud 1430. aastal. Nagu ikka, käis ka see valdus aastasadade jooksul käest kätte, kuuludes 16. sajandil muuhulgas Ungernide suguvõsale, kelle järgi sai mõis ka oma lätikeelse nime. On teada, et häärberi ehitamise juures oli ka kaks eestlasest müürseppa. Seinamaalingud tegi Limbaži maalermeister Georg Dietrich Hinsch. Häärberi kõrvale lasi Campenhausen ehitada koolimaja hernhuutlaste ehk vennastekoguduste liikmete lastele. Praegu kuulub mõisahäärber vallale. Suviti toimuvad pargis tihti klassikalise muusika kontserdid, ka mitmed kuulsad läti ooperilauljad on siin esinenud.
Enne Straupet käisime teeäärses toredas kohvikus Berzi söömas.
-
Joosep oli avastanud, et kusagil läheduses on Vejini maa-alused järved. Läksime neid avastama. Tegemist on ainukeste maa-aluste järvedega Lätimaal. Mingi nõukaaegse laudahoone kõrval müüdi pileteid. Läksime veidi maad metsa ja jõudsime Brasla jõe äärde. Seal kohtusime noore giidiga, kes suunas meid järsust trepist alla pimedasse koopasse. Trepp oli nii madal, et lõpus pidime ronima selg ees.
 |
| Ezerala ehk Järvekoobas |
Kui giid taskulambi põlema pani siis nägime, et meie jalge ees oli väike koobas ja selle põhjas järv. See pidi kohati kuni meeter sügav olema.
Siis läksime teise koopasse, mille suue avanes jõe äärde. Seal pidime kõik kummikud jalga panema, sest koopa põhjas oli madal vesi. Meile anti ka pealambid.
 |
| Upesi ehk Jõekoobas |
Koobas oli väga madal, isegi kummargil ei mahtunud ära. Kuigi koobas pidi olema 35m pikk, me kaugele ei läinud, sest kükakil polnud võimalik minna, tagumik oleks kohe märjaks saanud ja täiskasvanud kummargil ei mahtunud. Igatahes oli lastel põnev elamus.
Jõe ääres oli ka väike matkarada ja paljandid.
 |
| Brasla jõgi ja paljandid |
Tegime peatuse ka Lielstraupe lossis. Peahoonesse oli võimalik seekord ka sisse minna, aga me keegi ei jaksanud. Laste huvi köitsid kõige enam hoopis punalutikad lossipargis.
Algne kindlus rajati siia arvatavasti 13. sajandil. Täpset aega ei teata, aga juba aastal 1288 ilmneb kirjalikes dokumentides von Roseni nimi, kes oli tol ajal Riia piiskopkonna vasall siinses piirkonnas. See annab alust oletada, et juba sel ajal oli siia rajatud ka linnus. Sajand hiljem hakkas linnuse ümber tekkima Straupe linn, mis kuulus ka Hansaliitu, aga paraku hävis täielikult 17. sajandil. Massiivne torn on ehitatud umbes 1600, selle peal on kohaliku kellameistri tehtud kaunis puidust kell.
Mitu sõda käis linnusest üle ja põhjustas korralikku hävingut. Kuni 18.sajandi alguses omandas selle väljapaistev Venemaa armee kindralmarssal Peter Lascy. Lascy ehitas lossi uuesti üles ja tolleaegne barokne välimus on säilinud tänapäevani. Barokkstiilis on uhke kupliga torn ja selle otsas asuv tuulelipp, samuti peasissekäigu portaal.
1905. aasta tulekahjus loss taas suures osas hävis, aga taastati mõned aastad hiljem Balti-Saksa aadlike von Rosenite perekonna poolt, kes väikeste vaheaegadega valitses siin kuni aastani 1939. Tegemist on väga iidse, üle 1000 aasta vanuse, ja mõjuka aadlisuguvõsaga, kelle esindaja Georg Roseni hauakivi aastast 1590 on siiani kirikus alles.
Sajandite jooksul on Lielstraupe loss väga erinevat kasutust leidnud. Poolakate võimu ajal tegitses siin katoliiklik klooster, Nõukogude võimu algaastail masina-traktorijaam. Aastatel 1963 - 2018 aga hoopiski narkomaanide taastusravila. Legend räägib, et lossist läks maa-alune käik naaberlossi Mazstraupesse. Poola võimu ajal olevat Lielstraupes elanud nunnad ja Mazstraupes elanud husaarid seda käiku mööda üksteisel külas käinud. Ilmselt selleks, et koos palvetada.
 |
| Lossimüüride sisse on ehitatud kirik, mis seisab ilma tornita |
Lossipargis asub keskaegne kalmistu, kuhu on maetud muuhulgas 16. sajandi katkuepideemia ohvrid. Straupe linn kaotas tolle epideemia ajal üle 80% oma elanikest, ellu jäi vaid 794 linnakodanikku.
 |
| Pargi kaugemas nurgas asub omapärane puidust kellatorn 18.sajandist. |
Tagasiteel oma kämpingusse käisime ka Cesises poes.
 |
| Cesis |
Neljapäev, 27.07
Läksime Siguldasse köisraudteega sõitma. Meil võttis natuke ikka aega, et õige koht üles leida. Kuna väljumiseni oli veidi aega, siis võtsime kohvikust head ja paremat. Gauja sügava oru kohal sõitev kollane vagun oli muidugi väga põnev tipsikutele.
 |
| Köisraudtee Siguldapoolne jaam |
Vaated vagunist olid võimsad. Ma ei mäleta, millal viimati siin sõitmas käisime.
 |
| Paistab võimas Gauja jõgi |
Teiselpool orgu asuvas Krimulda mõisas me varem polnudki käinud. See oli päris suur ja äge kompleks.
Praegune mõisahäärber on ehitatud 1848. aastal neoklassitsistlikus stiilis. Hoone asub Gauja ürgoru äärel ja sealt avaneb kaunis vaade orule ja selle vastaskaldale. Häärberi vastas asub 1927. aastal ehitatud puidust suvepaviljon, kus nüüd asub hostel. Kompleksi kuuluvad veel juhataja maja, vahimaja, karjaaed, Šveitsi maja jne.
1920. aastatel sai mõisa oma käsutusse Punane Rist, mis rajas siia algul tuberkuloosi- ja hiljem lastesanatooriumi. Tänapäeval asub siin taastusravihaigla.
 |
| Mõisavalitseja maja |
 |
| Mõisatallid |
13. sajandi kuulus Krimulda, tolleaegse nimega Kubesele Turaida liivlastele, kelle eesotsas oli kuulus vanem Kaupo. Kaupo oli esimene tuntud liivlane, kes võttis vastu Saksa ristisõdijate toodud ristiusu.
15. sajandil kujunes mõisa kõrvale käsitööliste asula, mille rahvaarv pidevalt kasvas. Kahjuks puhkes siin suur tulekahju, mille järel jäi siia vaid neli elanikku.
 |
| Kohvik-kauplus Milly |
 |
| Karjakastell |
 |
| Kunagine piiritusetehas |
 |
| Paistab, et siin on nüüd elumaja |
 |
| Šveitsi maja |
 |
| Tagasiteel |
Tagasi teisel pool orgu läksime sööma toredasse kohvikusse Doma. Söögid olid head ja lastele oli ka mängunurk. Lastepraed olid väga ägedatel loomajoonistustega taldrikutel.
Sealsamas parkla juures on Sigulda seikluspark. Meie tipsikud olid selle jaoks veel väiksevõitu, aga nad said siin ringi joosta ja mudelekskavaatoriga natuke kaevata.
Tagasiteel põikasime veel Zvartesi kalju juurde Gauja Rahvuspargis Amata jõe ääres, kus polnud peaaegu ühtegi hingelist peale meie. Lapsed solberdasid jalgupidi vees ja otsisid ilusaid kive. Tegime ka pikniku mustikate ja soolaküpsistega.
Siin asub mitu uhket liivakivipaljandit, tuntuim neist Zvartes´i Kalju. See ulatub poolsaarena kaugele jõkke. Amata jõgi on kõige kiirevoolulisem Lätis, Eestis sellist polegi. Tänapäeval on siia rajatud mitu matkarada ja mõnusat puhkekohta.
Reede, 28.07
Ongi lahkumise päev! Lapsed ei tahtnud kuidagi ära minna. Aga me tegime veel tiiru Araišu järvekindluse juurde, kus tipsikutel oli jälle väga põnev.
Tegemist on väga eheda rekonstruktsiooniga iidsest 9.-10.sajandi puukindlusest, mis asub maalilise Araišu järve väikesel saarekesel. Siitsamast, üleujutatud saarekeselt algne kompleks leitigi ja välja kaevati. Siin on kümmekond väikest ja madalat majakest palkidest parvel, mille servalt võib ettevaatamatu turist otse järve sulpsatada. Enamikku hoonetest on võimalik ka sisse minna.
Käisime ka Liivi ordulinnuse varemetes ja ajaloorajal, kus saab aimu siinsete elanike elu-olust mitmete sajandite vältel.
Ühes teeäärses bistroos käisime ka söömas, aga seal ei olnud kõige parem söök.
