Ei salgagi, et läksin seda etendust vaatama puhtalt Avandi ja Sepa pärast. Ja muidugi on iiri dramaturg McDonagh mulle ikka meeldinud. Ega ma üldiselt pettuma ei pidanud. Märt Avandi oli tuntud headuses oma peene nüansitunnetusega. Ott Sepp oli vast rohkem rahmeldavam ja mängis laiema joonega. Ja kokkumäng läks neil hästi, eriti kalusstseenid olid päris usutavad. Aga ikkagi jäi nagu midagi puudu. Sellist hiilivat ohu aimdust ehk. Algusest peale oli pedaal suht põhjas ja läks nii lõpuni välja. Sellist tunnet, et nad võiksidki omavahel ära leppida, ei tulnud küll kordagi.
Kõige rohkem meeldis mulle hoopis Indrek Ojari vaoshoitud isa Welsh. Muidugi on ka Ojari alati minu lemmikute hulka kuulunud ja viimasel ajal on temalt palju ägedaid rolle nähtud. Masendunud preestrina oli ta kuidagi haavatav ja isegi habras. Ometi ei osanud ta näha kõige ilmsemat. Millegipärast olid tema huvi ja lunastuse otsimise orbiidis ainult teineteist vihkavad vennad. Või tegi ta meelega südame kõvaks teismelise Tüdruku (Maris Nõlvak) lähenemiskatsete ees? Või arvas, et Tüdruk saab niikuinii hakkama? Suur tänu ka naisterahvale saalist, kes väga tundelise hetke ajal kõva häälega turtsatas!
Muidugi nalja sai küll, aga meeldiv oli see, et Avandi ega Sepp ei olnud ainult rahva lõbustamise peal väljas.
Olen seda tükki ka varem näinud vist Rakvere lavastuses ja, tõsi küll, ka sealt on mul meeles eelkõige Üllar Saaremäe isa Welsh oma käsi ahastuses tulikuuma olluse sisse surumas. Aga seda mäletan, et sain suure elamuse.
Saadjärve mõisa härjatall oli tagasihoidlik, ka kohvik talli keldris oli pigem askeetlik. Ja ongi tore, et pole nii kommertslik. Rahvast polnud ka nii palju, polnudki plaanitud, sest kohad olid küll viimseni välja müüdud. See on väga positiivne suurte rahvatükkide kõrval aeg-ajalt ka mitte peldiku ja kohviku sabas trügida. Istumine oli suht mugav, asjaolu, mis muutub minu jaoks aastatega üha tähtsamaks.
Ja minu noortele meeldis etendus väga.
