Tartu Draamafestivalil kõnetas mind saadaolevatest etendustest just "Reis metsa lõppu". Nagu oligi oodata, oli tegemist intensiivse ja mürarohke lavastusega. Etendus toimus Salme tänava koolimajas ja kohe alguses tekkis sunnitud paus tänu tuletõrjealarmile, mis plärises oma 10 minutit enne, kui leiti keegi, kes selle kinni keeras. Peab ütlema, et ega neli näitlejat laval helitugevuselt sellele alarmile alla küll ei jäänud. Põhiline tegevus oligi erinevate helitekitajatega kujutada pimeda ja ohtliku metsa hääli. Abiks olid ka mõned leidlikud keemilised reaktsioonid. Natuke sekka ka vaimukat nukuteatrit. Ja muidugi muusikat, väheke ilusamat ja vaikset ning rohkem valjut ja kakofoonilist. Vaene klaver sai laval ikka kõvasti vatti näha.
Selline füüsiline teater nõuab näitlejatelt muidugi 110% panustamist. Kuigi etteasted olid järgemööda ja samal ajal said teised hinge tõmmata. Narratiivi ehk lugu õieti ei olnud, kuigi etendus baseerus Juhan Jaigi novellil "Ohemäe jahimehed" ja seda ka laval ette loeti. Tegevus oli kõvasti üle võlli, lausa hüsteeriline. Näitlejad tegutsesid ja kandsid ette oma monolooge nagu palavikus. Selle lavastuse täht oli Jörgen Liik, kelle tour de force hääle, keha ja klaveri abiga tundus lõppematu. „A kas Sa arvad, et see on finaal vä?“ Vaesel mehel lahmas higi ojadena.
Teised osatäitjad olid alati tasemel Marika Vaarik, kellel polegi vaja noorte kombel väänelda, ta suudab mõjuda oma vägeva hääle ja igiloomulikkusega. Simeoni Sundja, samuti üdini loomulik. Tema trumbiks olid selles etenduses ladusad mustkunstitrikid, muidugi lisaks muusikale. Ja Katariina Tamm oma iroonilise natuuriga. Samad näitlejad osalesid ka kakofoonilises lavastuses "Ainult jõed voolavad vabalt", mis mulle väga-väga meeldis. Seekord ma enam nii vaimustuses polnud, mõned kohad ehk pisut venisid, aga põnev oli ikka. Selline hüsteeriline ja närve kratsiv inimese ja looduse vihane vastandumine. Eks see oli ka taotluslik, et vaatajal ülearu mugav ei hakkaks.
